Isamaa

Tartu Postimehes oli artikkel linna uuest koalitsioonileppest, mille pealkirjaks: "Tartu võimuleppest kadusid õnn ja sallivus, asemele tulid pere ja isamaalisus". Esimene kommentaar oli nii lõbus, et võttis suu naerule: "Kui on olemas pere ja isamaalisus, siis õnn ja sallivus on automaatselt kaasatud". Jaa-jah, see ei olnud ilmselt naljana mõeldud, sain aru.

Igatahes küsisin L.-i käest, et mis asi see isamaalisus üldse on. Ta vastas, et see kui sa pead Eestit enda jaoks natuke olulisemaks kui mõnda muud riiki maailmas. Ma imestasin, et no aga kõik erakonnad ju teevad seda, pürgivadki võimule selle nimel, et Eestit paremaks teha, vähemamalt teoorias siis. Jah, ma tean, et osad väidavad, kuidas Ukraina olevat mõnede meelest Eestist ettepoole seatud, aga eeldasin, et L. päris sellele vihjata ei tahtnud. Ei tahtnudki. Ta vastas hoopis: "No aga EKRE ju peab Ameerikat ja Trumpi ja Venemaad Eestist paremaks ja olulisemaks?!" Vat siis rahvuskonservatiive!

See oleks võinud olla sina, Aiku

Järgnev ei ole kellegi õigustamiseks ega paku mingeid lahendusi, lihtsalt teatud analoogiad hakkasid silma seoses Lasnamäe kanali surmakutsari looga, kellelt riik plaanib ära võtta elamisloa.

Keskkooliajal suhtlesin igasuguste kuttidega. Enamikul neist oli lõpetamata keskharidus, puudusid load, aga olid kõige uuem bemm ja rahutu iseloom. Ühte neist legendaarsematest võiksime nimetada näiteks Aikuks. Aiku läks ajalukku sellega, et kihutas Tartus Turu tänaval otse "mendile radarisse" ja rääkis sellest alati kui "Üheksakend, ei..ei! Sada! Sada oli sees!" See jäi meil mingil ajal siseringi killuks. Miks Aiku nii tegi? Sest keegi tuli foori taga tema kõrvale ja "sättis ennast joonele", mida ta siis tegema oleks pidanud? Tõeline mees võtab alati väljakutse vastu! Me muidugi naersime, et lollakas, Turu tänaval siis, otse politseile sülle - haa-haa-haa! Kas me mõtlesime, et Aiku on loll sellepärast, et seadis niimoodi inimeste elud ohtu? Ei. Kas me mõtlesime, et nii oleks võinud õnnetus juhtuda? Ei. Mitte keegi ei mõelnud, et võiks õnnetus juhtuda. Mitte keegi ei tahtnud kedagi vigaseks või surnuks sõita. 

Kõrvalepõikena, juhilubade testis oli lausa küsimus, et mida teed, kui keegi tuleb foori all su kõrvale oma autoga mõõtu võtma, paarutab ja kutsub duellile? Loomulikult vastasid, et jään rahulikuks ja sõidan normaalselt edasi. Kes vastaks, et "võtan väljakutse vastu" või "veendun, et tee on tühi ja olukord ohutu ning alles siis võtan väljakutse vastu"? No need poisid vist oleks vastanud. Aga neil ei olnud lube. Miks? Sest neil oli muudki teha ja neil oli pagana kõva pea. Sellepärast oli kooligagi läinud nagu läks. Aga nad ei olnud mingid halvad poisid. Noh, vahepeal ehk kaklesid  - mees peab oma au kaitsma ju! Pitsi keegi ei sülitanud ja mõni julgem oli paar tabletti ka võtnud, aga kes ei oleks siis. Mis neist saanud on? Enamik töötab Soomes. Kurjategija ei ole keegi. Nad on need mehed, kes sulle Tinderis enda uhkes autos tehtud selfisid saadavad :) 

Räägime veel natuke võõra riigi kodakondsusest. Mul on see olnud kahel tuttaval ja kummagi puhul tuli see mulle suure üllatusena, sest mõlemad on läbinud eestikeelse põhikooli. Aga kumbki ei olnud just kõige teravam pliiats. Kui nendega rääkida, pole kummalgi isegi aktsenti, aga seda eksamit nemad ära ei teinud. Kukkusid läbi. Ma ei tea, mismoodi. Ma arvan kui see eksam oleks olnud suuline, oleks nad läbi saanud. Neil oli lihtsalt kõva pea. Mul oli vene keele tunnis pinginaabriks kakskeelsest kodust tüdruk. Tal olid nii eesti- kui ka vene keel koolis kahed. Ma vahel küsisin ta käest, et kuidas mingi sõna vene keeles on. Ta teadis, aga kui ma küsisin, et kuidas sa seda kirjutad, vastas ta, et "hui ma seda tean!" Mis temast praeguseks saanud on? Töötab Soomes, sealne keel on suus. 

Ma ei tahtnudki midagi öelda sellega, lihtsalt sellised mõtted tekkisid. 

 

Big in Singapore

Täna kui Bloggerisse vaatasin, avastasin järsku, et selle kuu blogi külastatavuse number ületab juba kolmekordselt eelmist kuud - vaata aga kui kasulik see blogimisväljakutse on! Lähemalt uurides osutus asi muidugi kahtlaseks: 

Midagi suurt juhtus 1AM, mis kuskil rahva tagajalgadele ajas. "Sõimasid kedagi vä?" küsis L. Isegi kui mina sõimaks, vaevalt et see niimoodi masse mobiliseeriks. Kes nad on ja kust nad tulid? 

Tulid nad siis mujalt nagu siit välja võib lugeda. Ja külastasid ka muidugi vaid avalehte, mitte ühtegi konkreetset postitust, nende vaatamiste arv kasvanud ei olnud.

Ja tulid nad otse kaugelt Singapurimaalt: 

Huvitav on see, et ajalugu kordub, seesugust pommitamist on mu blogis varem ka ette tulnud: 

1. märtsil 2021 oli peaaegu täpselt sama vaatamiste arv - praegu 30 172, siis 30 712, kohe kole sünkroonis arvud kuidagi ja ka 1. mail 2021 oli sarnast liikumist näha. Miks just kuu esimesel päeval? Mida nad läbi mu blogi liigutasid ja kuhu ning kellele? Kas läbi teiste blogide ka selline musta pesu pesemine käib? 

UPDATE: Praeguseks on lugejaid Singapurist lisandunud juba pea 80 tuhat, ajalooline rekord:

 

 

 

 

Kontserdi ärajätmisest

Pean vajalikuks oma ühe varasema postituse valguses teavitada, et ma pean igati heaks otsust Limp Bizkiti kontsert Eestis ära jätta. See ei tähenda samas, et mina isiklikult nende muusikat enam ei kuulaks, aga avaldunud info valguses lugedes kommentaare, mida too esimene Välisministeeriumi avaldus sai, siis ei, vot selliste inimestega ("oligi õige mees!", "muusika mulle ei meeldi, aga kõva mees, et Putinit kaitseb!", "krdi värdjas riik meil, mina tahan muusikat kuulata, pistke p**** oma poliitika!") mina ühes ruumis kontserti kuulata küll ei tahaks. Jumal tänatud, et meie riigil jätkus otsustavust mitte lihtsalt ähvardada, vaid ka oma sõnade juurde jääda. Seda need kommenteerijad ilmselt ei eeldanud. 

Liialdatud keeles, aga ikka alati sinna ühte auku

Suhteliselt palju vastukaja sai täna see, kui Pääru Oja vihastas. Huvitav oli vaadata, kuidas enamik pöördus hästi kiirelt sõnastuselt sisu poole, et no ütles, mis ta ütles, ta ju isegi nentis, et see on solvav, aga eks tal oli ju õigus ka*. A ma tahaks just sõnastusest rääkida. Solvamiseks on võimalik valida väga paljude erinevate variantide hulgast, aga miskipärast isegi igati normaalsed meesterahvad (ega ma ei tea, mis mees see Oja on muidugi) valivad sageli esimesena võrdluse naiste või veel enam tüdrukutega. See vana ja hea, suisa ikooniline "being a girl is degrading". Ja ma üldse ei süüdista ega näita näpuga, ma lihtsalt konstateerin fakti, et see on nii paganama sissejuurdunud värk, et seda isegi ei märgata. Ega enamik tüdrukuid ei märka vist ka või vähemalt jätavad vapralt mulje, et ei märka. ("Tüdruk ei saa olla vapper!" nagu teadustas kunagi mu väike tütar multika "Vaprake" peale.)

Mu meelest on suisa kummaline see, kui järjekindlalt seda eiratakse ja kuidas mina ometi kasvasin üles teadmisega, et naine ongi pmst sõimusõna. Naine roolis, naine laevas, kes ees, see mees, eidemöla, nõrk nagu plika, pillib nagu plika. You name it.  Mu meelest oli see absoluutselt kõikjal, ma ei kasvanud üles eriliselt naistevaenulikus peres. Ja siis polnud ime, kui alati, kui keegi kuri tädi õiendas, kuidas "ükskord saad emaks ja küll sa siis alles näed!", tavatsesin ma vastata, et ma kavatsen saada isaks. Tollal tekitas see neis segadust, ma ei tea, kuidas tänapäeval oleks. 

Ebaloogilisusi on üldse palju. Miks öeldakse argpüksi kohta "pussy" kui see paganama vagiina on üks kõige tugevamaid organeid üldse inimkehas, venib suisa nii, et mahutab endast lapse läbi. Samas kui "grow some balls" peaks tähendama julguse kokku võtmist, aga ometi on teada, et munandid on mehe kõige õrnem koht? 

Ja eriline tänu muidugi Postimehe ajakirjanikule, kes selle pärli üles noppis ja pealkirjaks pani. Vastandumine müüb. 

 *See, et ma räägin sõnastusest ei tähenda automaatselt seda, et ma pean teemat ennast teisejärguliseks või et vorm tapab mõtte vms. Ma lihtsalt räägingi hoopis teisest asjast ja sellega ma ei pisenda kuidagi teemat ennast ehk teatrite hindamiskriteeriume. Kuidas mõned sellest aru ei saa, ma ka aru ei saa.  

Oled see, mida sööd

Mõtlesin, et täna küll ei suuda kirjutada, pea valutas terve päeva. Ükski valuvaigisti ka ei aidanud enne kui õhtul, sest ma tean, et need ei aita siis, kui istuda pärast tabletivõtmist ekraani taha või heita pikali, aga muud võimalust kui ekraani taga passida, mul täna ei olnud. Õhtul enam ei pidanud ja siis mõjus ka tablett - milline imeline tunne on, kui kusagilt ei valuta! Mulle tundub, et peavalule aitab kaasa kontrast pideva hämaruse ja ekraani helenduse vahel, mu peavalu saab kuidagi alguse silmadest. Peab homme end kontorisse vedama, sest seal on päevasel ajal rohkem valgust ja kuidagi aitab ka see, et ma tööle kõnnin, mitte ei astu voodist arvuti taha nagu kodus. 

Aga vaatasin, et inimesed kirjutavad täna toidust. Ma lugesin ja ma vist ei julge. Ma söön igasuguste standardite järgi ainult saasta. Ma pole iial söönud mingeid mereande. Kalast söön korra kvartalis ehk lõhet. Muu valik on kalapulgad, mida vist normaalsed inimesed kalaks ei pea. Ma söön iga päev lõunaks paki kiirnuudleid, sest salatileti hinnatõus on olnud selline, et kui ma teen selle enda 150 grammi salatit, siis maksma läheb see varasema alla euro asemel üle kahe. Lõuna üle kahe euro on inimese röövimine. Hommikuks söön alati võileiva töö juures ekraani taga ja kuigi meie eelajalooline Jura andis lõpuks otsad ja peame filtrikohvi jooma, siis inimene harjub kõigega. Välja arvatud teega hommikul, mingi aeg proovisin, ei sobi kuidagi. Ja üldse mitte selles osas, et kohv teeks mu ärksaks või midagi, seda ma ei tunne. Ükspäev soojendasin eilset kohvi mikrokas ja jõin, ei olnud hullu midagi. Mina teen ainult presskannuga kohvi, filtriga on alati mingi jama, panen midagi liiga vähe ja saan pärast õiendada, parem ei jandi üldse nende masinatega. Pätikohvi ma ka ei tee, sest ei mina tea, kaua passima peab, mul ikka alati puru suus pärast. Selline kohvigurmaan olen :) Lihast kui seda nii võib üldse nimetada, sööme ainult Lidli või Maxima omamärgi seahakkliha, mis maksab 1.89, sellest teeme siis igasugu roogi või siis viineritest, pihvidest või kananagitsatest. Ok, vahel ostan kana rinnafileed ka, neid kontidega asju ei osta, ei oska nendega midagi peale hakata. Kartul, riis, tatar või makaron kõrvale. Salatit enamasti mitte. 

Magusat ma küll jah ei söö, aga ega puuvilju ka väga mitte. Lastele ostame. Jogurteid ei söö juba ammu või kohukesi või mingeid kohupiimakreeme. Haige, mis need maksavad. Kartulikrõpse söön see-eest tublisti, aga ainult äädikamaitselisi. Ja üksi söön neid arvuti taga hilisõhtul, ammu peale söögiaega. Muidu jah, söögiaegade (hommik, lõuna, õhtu) vahel midagi kunagi ei näksi, ei tule meeldegi, söön kui nälg. 

Vot mingeid energiajooke tõesti ei joo, see on noorte seas lausa epideemia, sest turundust tehakse neile korralikult. Mini rääkis, kuidas lõpureisil olid kõik kained, aga hommikuni üleval, sest põhitegijate kajuti laual oli hommikuks kümmekond purki Monsterit. Ma ütlesin, et palun, enne joogu alkoholi kui seda rämpsu. Õnneks ta ei joo neid, sest energiajook on ka pigem mingi seltskonna standard. 

Kasvasin ise teismelisena Saarioineni pitsade ja Rakvere pihvide peal, neid oli sügavkülmast alati võtta, et mikrosse panna. 

Sporti ma ei tee. Kõnnin niisama küll jah. Väljas söömas käin kõige tihedamini Hessis. Kui hinnad veel normaalsed olid, käisin mujal ka, enam tõesti ei käi. 

Maitseb õlu, vein, dzinn-toonik.  

Ju ma söön kokkuvõttes lihtsalt vähe. Üksi elaks, sööks veel vähem ja ilmselt ka tervislikumalt. Siis ma kaaluks ilmselt 49 kilo nagu pärast sünnitamist. Praegu oma 168 cm juures enamasti 57 kui kuskil kaalu ligidusse satun. 

 

 

 

Pealtnäha tundus normaalne inimene?

Ema jooksis ükspäev kokku oma tuttavaga, kes rääkis, et too hiljutine Tartu naisepussitaja ja surmakutsar olevat olnud tema töökaaslane. Et poleks iial arvanud. Et nii vaikne ja vagur mehike. Mu meelest alati kui kellegi kohta midagi õõvastavat selgub, leidub inimesi, kes nii ütlevad. Ma väga ei kipu neid uskuma. Ok, mõne eriti salaliku sarimõrvari puhul ehk, aga tavaline vägivaldur? Igasugu hullude puhul on ka lihtne tagantjärele silma vaadata ja öelda, et no mida siit muud arvatagi - haige inimene ju, vaata ainult otsa! See imikutapjast naisterahvas näiteks. See on muidugi libe tee, tean, aga üldiselt mina kipun oma kõhutunnet inimeste osas usaldama küll. Ma pigem olen see tagantjärele targutaja kui tagantjärele imestaja. 

Muidugi on mingid stereotüübid ka, hiljuti oli Instas kellegi kurjategija pilt, kes oli blond malbe ja viisaka väljanägemisega neiu. Selline, keda peaks mingiks suunamudijaks, aga kui ma õigesti mäletan, siis oli ta vist kedagi noaga sudinud. Pilt oligi sellepärast üleval, et inimesed ei uskunud, et selline neiu võiks rets olla. 

Samuti jäi täna silma üks postitus FB seinalt, kus jagati kellegi selgelt AI tehtud profiiliga "isikut" ja too postituse tegija küsis paljudelt oma sõbralistis, et miks teil ometi see isend sõbraks on võetud, kes on mingi robot. No osad siis reageerisid ka, et oi-oi, vai-vai, ei teagi nüüd, kust ta sinna sai. Aga "tädile" oli tema seinal õnne soovitud ja puha, sealhulgas ühe teise roboti poolt jne. Elu käis seal kontol, kus muid elumärke väga polnud. Mul on hea imestada muidugi, mul "ainult" 200 sõpra (ja kaks neist enda tehtud varikad, kunagi mingi mängu jaoks tegin, võltspiltidega, aga nemad ei trügi kellelegi teisele sõbraks muidugi) ja tõesti on ülevaade olemas, kes mul seal on ja et kõik on inimesed, võib-olla tõesti mõnel tuhande sõbraga inimesel kaob järg ära. Mis krdi 1000 sõpra muidugi, aga jah. Ma ükskord punastasin kõrvuni kui järsku ilmus teade, et üks tuntud inimene on mu sõbrakutse vastu võtnud - ma ei olnud mingit kutset saatnud ju! Aga näpp oli kogemata kuhugi toksanud ja nii see õnnetu kutse teele läks ning sekunditega ka aktsepteeritud sai. Ma muidugi võtsin selle peale kutse kohe tagasi nagu korralik inimene ikka. Aga too viidatud konto oli nii feik kui feik veel olla saab ja ometi oli inimesi, kes seda päris inimesena võtsid, suhtlesid sellega jne. Kui inimsuhetesse ka enam süveneda ei viitsita, siis on küll häda käes mu meelest. 

Haige aju sünnitis

Ei kavatsegi täna siia midagi suurejoonelist või sügavamõttelist kirja panna, sest kui ma eile lolli peaga kiitlesin, kuidas mul nohu ei ole, siis noh, nüüd on see ka. Ma alati imestan kui inimesed räägivad, kuidas mehed on enam-vähem minekul kui neil mingi väike tervisehäda on. Meil siin on täpselt vastupidi. L. käib muudkui ringi ja kutsub mind kuhugi jalutama ja matkale või kasvõi poodi ning ma ei väsi lõrisemast, et millest sa aru ei saa - mul on halb olla! Tema väidab, et kui on halb olla, siis veelgi halvem on olla voodis pikali ja kui temal on halb, ta läheb ikka ennast liigutama. Võib-olla on tal isegi õigus, aga praeguses novembrikaamoses ma kuidagi tunnen, et läks trumm, mingu ka pulgad, aelengi voodis ja mängin Candy Crush Sagat või loen seda üsna tüütut romaani ega saa aru, millest mul siis lõppude lõpuks halb on - haigusest või voodis aelemisest. Kõik on nõme!

Seoses meestega veel üks huvitav tähelepanek. Istusin eile koos nelja mehega ja vaatasime telekast Alasti Ahvatlust (kes ei tea, siis see on Omanäoline kohtingusaade, kus valik tehakse aeglaselt paljastuvate alasti kehade põhjal.). Ma isegi ei tea, miks nii läks, üks meestest oli seda enne näinud ja siis tutvustas meile, ma ise teadsin seda saadet, aga vaadanud ei olnud. Kirsiks tordil, et me vaatasime selle saate Soome versiooni, kus tegelased olid enamjaolt sama kohmetud kui keskmine eestlane. Et tõesti kui isegi soomlased suudavad, siis suudaks ilmselt meie ka? Saade saateks, tagantjärele on huvitav fakt, et me niimoodi kenas üksmeeles ja viisakalt analüüsides seda vaatasime - 30 aastat tagasi vaevalt midagi seesugust juhtunud oleks. Kes oleks labatsenud, kes oleks itsitanud, kes oleks püsti tõusnud ja ära läinud, kes nurgas punastanud. On ju nii. Ja just enne seda olime arutanud, kui vanana me kõik ennast tunneme ja üle 25 ei tulnud kellelgi ära. Aga siiski-siiski, me oleme arenenud!

Mis omakorda tõi mulle meelde ühe mu sõbranna loo, kes rääkis, kuidas ta lapsena vanematega mingil teisel perel külas käis ja magamistoast kööki jooma hiilides nägi, kuidas vanemad koos selle teise paariga teleka ees porri vaatasid. Lihtsalt vaatasid siis, ei midagi muud. Mulle tundus see maru cringe ja küsisin kohe enda vanematelt ega nood ometi midagi sellist ei teinud? No et äkki 90ndatel oligi normaalne nii. Aga ei, minu omad eitasid. Et noh, ma saan aru porri eesmärgist, eks, aga miks peaks seda vaatama niisama, filmi pärast. Äkki tollal olid korralikud stsenaariumid? Me vaatasime seda Ahvatlust kui meditsiinilis-psühholoogilist fenomeni. Äkki mõned vaatavad ka porri nii?

Selline koer siis olengi

Sain endale miski uue Victoria või vana koroona kaela, teeks panuse viimasele, sest sümptomid on väga kummalised. Kui eile valutas kõik põlvedest üleval ja seljast allpool, siis täna valutab pea. Kurk on kuidagi kummaline ja vahel ajab köhima, aga samas nohu, mis mul tavaliselt iga külmetusega on, ei ole praegu üldse. Sellest hoolimata käisid täna külalised, õnneks mees koristas toad ja valmistas kõik toidud, ta ongi mul selline, mitte ainult seetõttu, et mina päev otsa voodis sirakil vedelesin. Nüüd läksivad külalistega luuleõhtule, ma kähvasin, et ärgu tagasi tulgu, ma tahan rahus magada. Olen ma alles üks ideaalne abikaasa. Katastrophy Wife, nagu ühe bändi tabav nimi. 

Vahepeal planeerisin juba järgmise aasta Limp Bizkiti kontserti, isegi Mini tahtis kaasa, ja siis tuli nagu välk selgest taevast, et Durst olla putinist. Ma ausalt, ei teadnud mitte midagi sellest. Ja hakkasin siis mõtlema, natuke ka praeguste erimeelsuste tõttu mõnede blogijate vahel, et ma olen vist ka paraku see inimene, kes iial sildu ei põleta ja ilmselt mitte eriti üllatel põhimõtetel. Jah, Durst on vaieldamatult nõme olnud, aga no ta on ju ameeriklane, ega ta neist muu maailma asjadest ilmselt väga ei jaga ning tal oli selle venelembuse ajal venelannast elukaaslane. Ta on ennegi nõmedustega silma paistnud. Aga Limp Bizkit tegi mingid olulised lood minu elus olulisel ajal ja seda mult ära võtta ei saa. Ma olen seda enne ka tundnud seoses mõne muu artistiga, et autori teod ei väära minu tundmusi seoses autori loominguga. Hästi üllatas mind näiteks see, kui viimati üritasin raamatukogust Sergei Lukjanenko raamatut laenutada ja mulle öeldi, et ei saa, sest putinistide loomingut ei laenutata. Mis mu meelest on imelik, sest kuidas me muidu mõistaks, et ka putinist võib olla muus osas täitsa ok inimene, kirjutada hästi ja oma loomingus mõistlikke ideid avaldada. Et putinist ei ole ainult mingi gopniku dressides pätt või hambutu baaba. Pangu mingi hoiatus juurde või selgitus, aga niisama ära keelata, ajaloost kustutada - natuke vale mu meelest.

Mul on FB sõbralistis mitu inimest, kes jagavad oma seinal puhast pa***. Ma olen nad oma voost välja arvanud, sest ma ei taha ennast ärritada. Vahest lähen käin ja vaatan, kas nad on ikka veel hullud või vahepeal rahunenud. Aga ma ei bloki neid ära ega keeldu suhtlemast. Ma arvan, et neutraalsetel teemadel olen nendega suheldes sõbralik ja lahke. Päriselus ju konflikte nii lihtsalt ei teki. Ja ma ei näe mingit mõtet neile internetis oma tõde kuulutama minna, sest no see ei toimi ju. Ma lihtsalt tean, et nad on sellised. 

Kunagi oli mul sõbranna, kes lasi tänu minult saadud infole ähvardada mu vanaema. Võib-olla ta ise ei lasknudki seda teha, olukord eskaleerus temast sõltumata, aga igatahes oli see info saanud lekkida ainult läbi tema ja pärast hakkas ta minust eemale hoidma. Ma ise oleks vabalt talle andeks andnud, lihtsalt hiljem ettevaatlikum olnud, aga jah, mul oli isegi kahju, et sõbrast ilma jäin. 

Samamoodi nagu see sõbranna, kes teadis, kuidas ma ämblikke kardan ja siis karbitäie ämblikke mulle peale viskas, niisama lõbu pärast. Hiljem tõukas ta mu ühele poisile selga, kellest ta teadis, et too mulle meeldib. Ma jäin ta sõbraks edasi, lihtsalt olin teadlik, et ta on kiusajat tüüpi. Ta oli üles kasvanud karja õdedega, kelle vahel puhas õelus, ju siis leidis, et see on normaalne omavaheline suhtlemine. Aga mina pidasin teda ikka oma sõbraks. 

Ja ma ei saa aru, kui öeldakse, et oma sugulastega ei pea ju suhtlema. Ma ei oskaks nii. Mul on koera hing. Näost näkku konfliktis võin ma väga agressiivne olla, aga ma eeldan, et me pärast läheme ikka sõbralikult edasi. Mingi horoskoop kunagi kinnitas mulle, et ma olla inimene, kes mingi piirini jõudes lõikab oma suhted väga otsustavalt läbi, juba siis mõtlesin, et ei tule nagu ette ja ei tea, kas tulebki. Ei ole siiani ette tulnud. Minuga on küll jah ja ma siiani siiralt imestan, et kuidas nad selleks motivatsiooni leidsid...

David Foster Wallace. Unustus

Raamatukogus olid, nagu ikka, kõik need raamatud, mida ma laenutada tahtsin, juba välja antud ja kui ma siis nõutult seal riiulite vahel jõlkusin ja oma tavapärasel teekonnal Moodsa Aja ja Punase Raamatu sarjade riiulite ees peatusin jäi see Wallace mulle järsku pihku. Veidi sirvisin, nägin mõnda sõna, "sitt" ja "kaka" näiteks ning otsustasin, et küllap see mulle ei meeldi, aga no midagi on ju vaja võtta. 

Õigemini tuli mul selle raamatu puhul end lausa kaks korda ümber veenda, kuna ka kogumiku esimene lugu "Mister Squishy" oli üks hirmus läbinärimine. Aga siis tuli see "Hing pole sepikoda" ja "Põletada saanud laste kehastused" ning ma olin müüdud. "Mr Squishy" omandas ka kohe mõtte. Loomulikult hakkasin guugeldama, et kes see Wallace üldse on ja sain oma pettumuseks teada, et tegemist olla "kultuskirjanikuga". Oo õudu! Igatahes tuli välja, et olen temalt varem lugenud Loomingu Raamatukogus ilmunud "Teatavate piiride poorsusest", millest ma midagi erilist ei mäleta, küll aga leidsin tagantjärele sellele Oliver Ämariku jube hea arvustuse, mida nüüd täismõõdus lugeda saab ja mis sobib mu meelest väga hästi ka "Unustuse" kohta. Tsiteerin: "Wallace’i üheks defineerivaks püüdeks oli suuta kirjutada tekste, mis on inimloomusele lähemal, kui mistahes realismi-taotlusega tekstid, mis on kirjutatud enne teda." Ja veel täpsustamiseks: "Kõik need mikro-mõtted ja meta-momendid on elamise lahutamatud osad. Samamoodi on elamise (tunde) lahutamatu osa küsimuste tajumine ilma vastuseid saamata. Kahtlemine. Kõhklemine. Ebakindlus. Wallace tabas sellega naelapea pihta, tehes samal ajal karuteene enda lugejale. Wallace’i tekstid on oma olemuselt kõigest eelnevast niivõrd üleküllastunud, et lugeja seisab esmalt silmitsi ülesandega luua tekstides enda jaoks mingigi hoomatav loogilisus ning alles seejärel tajuda jutustatavat lugu ennast."

"Unustuse" tagakaanel öeldakse samuti, et igas Wallace'i novellis sisaldub terve romaanimõõtu maailm ja nii on. Ehk kui ma olen leidnud endale selle ühe bändi, kelle muusika üksikule saarele kaasa võtta (Killing Joke), siis kirjanikest kindlasti Wallace. Ma usun, et seal on avastamist veel mitmekümnendalgi lugemisel. Ma tahaks natuke midagi öelda iga novelli kohta.

Mister Squishi - piinavalt tüütu protsessikirjeldus ühe turundusettevõtte fookusgrupiintervjuult. Isegi sõnavara, mida autor kasutab, on erialane ja seetõttu kohati absoluutselt arusaamatu. Kui see on iroonia, siis eriti valus. Kuid läbi selle on tunda autori poolehoidu inimestesse, kes ometigi on kõige selle sees. 

Hing pole sepikoda - iseenesest on see pealtnägija kirjeldus ühest traagilisest sündmusest, aga kuna pealtnägijaks on elava fantaasiaga laps, kes juhtumit ennast enamasti vaid oma peas toimuva loo taustal tajub, siis moodustub huvitav tervik sellest, mida laps ette kujutas ja sellest mis tegelikult toimus või ei toimunud. Väga meisterlik novell ja ka väga armas-valus meenutus lapsepõlvest, kus need asjad enam-vähem nii ju käisidki, et pea oli suuri lugusid täis. 

Põletada saanud laste kehastused - üks kõige hirmsamaid jutte, mida ma eales olen lugenud. Lugu sellest, kuidas inimesed üritavad kogu hingest kõige paremat, aga siis selgub, et nende ponnistustest pole olnud mitte kõige vähematki kasu. Kohutav. Väheke meenutas ühe lennukikuulipilduri päästeoperatsiooni ühes teises raamatus, aga see oli hullem. 

Järjekordne pioneer - muinasjutt, aga selline, kus kõik otsad jäävad lahtiseks.  Natuke meenutas mingit filmistsenaariumi, mida ette loetakse ja siis vahepeal arutatakse, kas siin võiks edasi minna nii või hoopis naa. Iseenesest huvitav lugu.

Vana hea neoon - kas see võiks olla võtmetekst Wallace´i mõistmiseks? Lugu noormehest, kes tunneb, et ta on võlts, et ta elab ainult mulje jätmiseks ja ta ise on vaid reaktsioon teistele. Ja tapab ennast lõpuks ära. Wallace tappis ka ennast ära. Loo keskel on noormehel üks nimi, aga loo lõpus saab tema nimeks David Wallace. Ka päris Wallace kirjutas mitu hüvastijätukirja, vahe oli vaid selles, et loo peategelane sõidab end autoga sodiks. Küll inimtühjas paigas, aga ikkagi muretsedes ega selleski nähta tema soovi aplombiga lahkuda. Päris-Wallace poos end vaikselt üles. Just selles loos ütleb autor, kuidas tema paljusõnalisus on tingitud just sellest, et mitte iial ei saa sõnadega teisele inimesele selgeks teha, mida sa tunned või mis on su tegude ajendiks. Ta vähemalt proovib ja mu meelest tal õnnestub see päris hästi. Mulle jõuab kohale, miks autoril on vaja neid pealtnäha imelikke stiilivigureid ja pöördeid ja märkusi.

Filosoofia ja looduse peegel - vist kõige lõbusam lugu siin kogumikus kui nii üldse võib öelda loo kohta, kus on vähemalt üks laip ja üks moondumine. Maiuspala arahnofoobidele muidugi ka, aga minu rõõmuks just selline painajalik mitte mingi "Eight Legged Freaks".

Unustus - vat see oli üks õudne lugu ja ma ei saagi päris täpselt öelda, kas mulle ainult tundus nii või autor ikkagi ütleski seda, mille mina siit välja lugesin. Peab teist korda veel lugema. Lugu siis kaudselt mu teisest lemmikteemast - magamisest ja sellest, kas me ikka päriselt teame, mis on unes, mis ilmsi. Viimasel ajal on endal ka ette tulnud. Siiani õnneks vaid positiivsel moel, aga jumal teab, mis sealt kõik välja võib kooruda. 

Kannatuskanal - ehk see kakalugu siis. Ma ei tea, vot sellest loost imbus mulle depressiooni. Natuke liiga kuri oli see iroonia siin ja natuke liiga lootusetu see perspektiiv.  

Kokkuvõttes maru põnev ja teistmoodi lugemiselamus. Kindlasti aeglaseks lugemiseks ja jupikaupa. Ja vajadusel üle. 

 

 

Ameerika kirjandus

Õudselt lugemakutsuv pealkiri, teadagi :) See võib olla iroonia! Aga mul on nüüd selline dilemma, et loen parajasti üht raamatut, millest ma kangesti kirjutada tahaks, kõik mõtted keerlevad selle ümber ja samas see väljakutse ju ka - aga loetav raamat pole veel läbi ja oma varasemast kogemusest tean, kuidas mitte iial ei tohi midagi arvata enne viimase lehekülje pööramist, ja väljakutse jaoks ei taha mingit muud teemat ka pastakast välja imema hakata. Seega mõtlesin väikesele sissejuhatusele raamatuteemasse.

Ma käisin keskkoolis humanitaarkallakuga klassis, kus kirjandus oli üks meie põhilisi süvitsi minemise aineid, aga ma mäletan juba tollest ajast, kuidas ameerika kirjandus ikkagi millekski kaugeks ja salapäraseks jäi. Va Hemingway. Ma ei tea, kas see oli õpetaja valik või õppekava süü, aga ameerika kirjanikest justkui libiseti mööda ja alles hilisemas elus olen hakanud märkama mingeid "suuri" nimesid, kellest ma koolis isegi ei kuulnud. Faulkner, Fitzgerald, Steinbeck ja nii nii paljud veel, rääkimata modernsemast ameerika kirjandusest. Suur tänu Goodreadsi "seda pead sa elus lugema" nimekirjadele, kus enamasti figureerivad küll Harry Potter (mis pole halb) ja hallid varjundid, aga need nimekirjad on ka kõvasti ameerika poole kaldu ja seetõttu olen sealt palju "kuskilt kuuldud" nimesid avastanud ja läbi lugenud. 

Hästi paljud kuulsused ju ka mainivad oma mõjutajatena mingeid nimesid ja kuna paljud neist on ameeriklased, siis ega sealt nimede hulgast palju meile tuntud kraami ei paista. Ülikooliajal tundus samuti müstika, et kirjanduskateedris loeti eraldi "Ameerika kirjanduse" ainet, kuhu oleks kangesti registreeruda tahtnud, aga mul ei olnud oma igavate organisatsiooniteoreetiliste õpikute vahel seda aega ilukirjanduse lugemiseks ja veel heal tasemel analüüsimiseks kusagilt võtta. Need olid vist ainsad korrad ka ülikoolis, kus ma oma erialavalikut kahetsesin, sest muid huvitavaid aineid ma ikkagi jõudsin põhieriala kõrvalt võtta, aga kirjandus tundus siiski liiga massiivne. Aukartustäratav.

Noh, ja siin ma siis olen. Kõik oluline maailmakirjandus lugemata. Ok, Kerouac´i "Pilvealused" ma kunagi noore ja uljana isegi ostsin endale ja lugesin, "Teel" aga jäigi mul poolikuks, kuidagi ei kõnetanud. Henry Miller ka ei tundunud huvitav, ma vist ei jõudnudki millegi seksuaalseni seal või ei saanud aru, et see nüüd ongi :) Aga nii palju, kui ma üldse ameerika kirjandust lugenud olen, on see enamasti selgesti eristuv euroopa kirjandusest. Ruumi- ja ajatunnetus on kuidagi absoluutselt teistsugune. Peakski olema ju, kui elada riigis, mis on nii suur ja lai, et sul pole elu sees võimalik kõike sellest läbi käia, aga see kõik on siiski "sinu oma". Kontrastsena mõjub kogu selle avaruse kõrval linnade homogeensus, töökohtade painav nürisus - kõik on kuidagi rohkem ülivõrdes. 

Kuidagi on veel see ka nagu oleks ameerika see tõeline maailm ja meie elu siin mingi imelik perifeeria. Vist seetõttu, et (pop)kultuuriliselt on Ameerika domineeriv. Ja kui juba mulle eurooplasena nii tundub, siis huvitav, kuidas võib see tunduda mõne veel rohkem ääremaise kultuuri esindaja jaoks? Kuigi ega Euroopa on ka ikka maru tilluke kui kaarti vaadata ju...Et kas näiteks nigeerlase jaoks on Ameerika arusaadavam kui Euroopa? 

Raha paneb rattad käima?

Ma nüüd tahaks täitsa siiralt teada, mida teised inimesed arvavad ja kas mina olen jälle imelik!

Mikro ütles täna, et tal on sõbrannalt sõnum ja ta loeb selle mulle ette: "Mu vanemad on nõus sulle viis eurot tunnis maksma, kui sa mind matas aitad. Muidugi, kui sinu vanemad nõus on!" 

Mind pani see asi küll imestama päris mitmel põhjusel. Tegemist on üsna hea sõbrannaga, nad õpivad sageli koos. Ei ole selline natuke tuttav plika, kellega muidu ei suhelda. Raha segamine sõprusesse on teada tuntud keeruline teema. Mikro pole ise olnud see hakataja pool, tema võiks enda sõnul ikka niisama, midagi vastu tahtmata teist aidata kui vaja. Samas ei ole Mikro ka mingi matageenius üldse - kes garanteerib õpetamise kvaliteedi kui juba raha mängus? Sama tüdruk pidada kodus kõigi kodutööde eest raha saama sh juhul, kui oma toa ära koristab jms. Mis on ka imelik mu jaoks. Kas kõigi pereliikmete vahel on siis rahalised lepingud? Miks ainult lapsega? Aga äkki ongi? Tõeline võrdsus, ei ole mingit tasustamata kodutööde virna, mis kellelgi kaela peal? Äkki ma olen lihtsalt vanamoodne? Äkki see on ausam kui näiteks meie peres vaikivalt kehtiv kokkulepe "igaüks panustab", mille puhul ikka käib mingi kalkuleerimine peas, et "tema on justkui rohkem teinud, äkki nüüd ma peaks, kuigi ei viitsiks jne" 

Rahasse suhtumine võib ju väga erinev olla. On inimesi, kes peavadki kulude-tulude päevikut, jagavad kõike ja on selliseid, kes peavad hea meelega teisi üleval ning seda isegi mitte rahakoti paksusest sõltuvalt. Mina ei ütleks oma sõbrale, et kuule, õpeta mind kuduma, ma maksan! Mulle tundub selline pakkumine patroniseerivana ja kohe meenus ka see Akadeemiku postitus. PS. Viimasel ajal üldse kirjutatakse päris palju rahast või ainult mulle tundub nii? Äkki see on minus kinni? Mingi kompleks, et ah, arvate, et mul on teie raha vaja või? Teine võib-olla heast südamest pakub teenimisvõimalust, millest ainult rumal kinni ei hakkaks? 

 

Uhke ülalpeetav

Eile näitas FB mulle mingit "naljavideot", kus peenelt riides ja mukitud mimm kõlgub kontsadel ümber mingi hurtsiku otsides selle sissepääsu ja video pealkiri on: "Kui lähed külla sõbrannale, kes abiellus armastusest". Video all oli kommentaar: "Kas see video tundub naljakas ainult slaavi tüdrukutele?"

Enne seda lugesin pealtkuuldud vestlust noore neiu ja vanema härrasmehe vahel, kus siis neiu needis igasugu vastikuid liberaale ja feminatse, kelle ennastsalgava töö tulemusena ei leia tema enam meest, kes teda ülal pidama nõustuks. Mehed eeldavat, et naine käib tööl! Jõle!

Ma olen vist lapsest peale paranoiline, aga mulle on alati tundunud olukord, kus ühe poole materiaalsed võimalused teise omast kõvasti üle on, turvalisusriskina. Mitte siis just turvalisusena nagu paljud näevad. Abiellu rikka mehega, siis on su elu kenasti kindlustatud vs abiellu rikka mehega, ta saab sind iga kell piirata ja käsutada. Vaene, aga võimukas nagu pole väga usutav. Et keeran selle rikka mehe niimoodi ümber sõrme, et too ei piiksu ka ja kirjutab kogu vara minu nimele? Ei ole nagu usku sellesse (endasse?).

Ükspäev mõtlesin veel sellele, et kui see raha on tulnud näiteks lotovõidust või pärandusest, oleks minu meelest ok, aga kui isikliku ambitsioonikuse tulemusena, siis ei. Siis meil lihtsalt ei oleks mitte millestki rääkida ma arvan. Aga sa oled laisk nagu porikärbes, kuid ootamatult sülle sadanud õnne tõttu saad nüüd ühiskonnale ninanipsu anda? Lahe! Tõeline aristokraat, mitte mingi yuppiejumalast karjerist. 

Meelis Lao elulooraamatut lugesin, muuseas väga hea raamat, vist naisterahva kirjutatud (trollime),  leidsin selle ilukirjanduse osakonnast, mitte aimest, kuhu elulood tavaliselt paigutatakse. Aga mõtlesin ka, et mis pagan küll tõmbab naisi selliste meeste poole? Ma tahaks ise olla Meelis Lao*, aga mitte iialgi naisena suhelda sellise mehega. Täielik paralleelmaailm minu jaoks, kuhu ilmaski sattuda ei tahaks, kõrvalt vaadata on muidugi huvitav, aga tundub uskumatu, et kellegi jaoks on see päriselt ihaldusväärne. Jõhker alaväärsuskompleks nagu Lao või variautor raamatu lõpus ise tunnistab. Ma mõtlesin ka lugedes kogu aeg selle peale, et mis muu see sunnib. Ja mis muu see sunnib ka armastuse asemel majanduslikult kindlustatud abikaasat valima?

 *Nii hüpoteetiliselt, kui peaks valima. Olla ikka peategelane, mitte mingi kõrvalosatäitja. "Do not hurt yourself, destroy yourself, mangle yourself to get the football captain. Be the football captain. That's it. " Courtney Love

Uuemad telemängud

Ma olen viimasel ajal tabanud end telekavaatamiselt. Aga see ei ole enam üldse selline telekavaatamine nagu omal ajal. Vaatan koos lastega mingeid mälumängudele sarnanevaid saateid, üks on The Floor ja teine miski Jõekalda juhitav, kus viieteistkümne õige vastuse seast tuleb kolm vale üles leida. Ma isegi ei tea selle viimase nime. Mismõttes teistmoodi telekavaatamine siis? No pult on lastest kellegi käes ja vaadatakse järelvaatamises, kerides edasi kõik reklaamid, osaliste tutvustuse, niisama plära jms jättes alles ainult konkreetsed sekundid küsimusi ja vastuseid. Saatest jääb niimoodi kõva veerand alles. 

Järele jääb ainult hasart ja oiged: "Appi, kui tuhm võib olla?!" Huvitav, kas neid saateid ka muuks kui selleks kasutatakse? Kusjuures ma absoluutselt ei tea, mis loogika järgi seal keegi võidab või mis strateegiat kasutatakse, ma vaatan ainult seda, kas ma ise oskaks esitatavatele küsimustele vastata. Ma saan tegelikult aru, et otseeeter on hoopis teine asi kui kodune diivan ja näiteks igasugu inimeste nimed ei tule mulle absoluutselt meelde nii kiirelt, aga no näiteks see härra õpetaja, kes kaardilt Läänemerd ära ei tundnud (ja Atlandi ookeani ja mõnda veel) tekitas küll juba muret nende vaeste õpilaste pärast, kes sellise käe all õppima peavad. Aga üldiselt me karjume ise vastajatest üle ega kuule, mida nemad vastavad. Päevalille asemel öeldud "päikesetaim!!" jääb muidugi meelde kui kõige meeleheitlikum katse ajust õiget sõna välja kangutada :) Kõige rohkem häirivadki The Flooris need, kes "järgmine!" ütlevad ja isegi ei ürita. Aliases häirivad mind ka sellised. L. näiteks on täpselt selline inimene. Tema neid telesaateid ei vaata ka. Jõekalda saates häirivad need, kes vastamiskorra vastasele üle annavad  - kuidas ma siis aru saan, kas ta tegelt teadis seda vastust või ei?!

Kirsiks tordil on muidugi ülienesekindlad ullikesed, kellelt vaip alt tõmmatakse. Kusjuures ei pea paika arvamus, et sellised pärlid on lavastatud, selle sama lingitud artikli kommentaaris tüüp ise selgitab oma sõnavaliku tagamaid ja suht loogiline tegelikult, ainuke asi, et oma teemat ta ikkagi ei vallanud ju. 

Ma ei vaata neid saateid tegelikult ju sellepärast, miks väidetavalt realityd nii popid on - "olen, mis ma olen, aga vähemalt mitte nii loll kui need seal!" Pigem teeb nõutuks kui inimesed elementaarseid asjugi ei tea ja rõõmustab, kui teavad midagi, millest endal halli aimugi pole. Viimati kaks naist, kes teadsid peast kõiki krüptosid - ma ei tea, mis kasu sellest on, aga muljetavaldav ikkagi!

Läbikukkunud ema?

 Kristallkuul kirjutas süütundest ja täpsemalt mom-guiltist. Ma tahaks natuke oma kogemusest lisada. Ma ei ole üldiselt inimene, kes igas asjas kohe endal süüd näeb või viitsib analüüsida, mida teised ometi arvavad ja samas saan aru ka, et on olukordi,  kus võibki end halvasti tunda, aga see üldine mom-guilt tundub mulle siiski mingi ebaterve nähtusena. Miks seostub see ainult emadega? 

Igatahes sain ma paar aastat tagasi teada, et Mikrol on olnud häiriv komme kaaslaste isiklikes asjades tuhnimas käia ja siis sealt leitud maiustusi pätsata ning mitte salaja siis, vaid avalikult seda tunnistades,  mis muidugi teisi õnnelikuks ei teinud. No ma sain aru ja hiljem Mikroga sellest rääkides ka kinnitust, et see oli tema ebaõnnestunud katse tähelepanu saada. Kaaslase ema, kes sellest mind teavitas, eeldas ka sama, aga pidas vajalikuks lisada,  kuidas ta saab aru, et ma võin ennast nüüd läbikukkunud lapsevanemana tunda. See üllatas mind täiesti, sest mulle ei olnud see pähegi tulnud. Mulle seostub see lapsevanemana läbikukkumine stsenaariumiga,  kus ma mõtlen esimese asjana seda, et teised peavad mind nüüd mingiks varga emaks, kes pole suutnud lapsele selgeks teha mis hea, mis halb ja ma peaks nüüd kodus last selle eest karistama. Et noh, esimesena ikka see - mida meist nüüd arvatakse! Ega ma ju rõõmus ei olnud, aga mõtlesin pigem, et tuleks uurida, miks laps nii käitunud on. Antud olukorras jäi mulle mulje, et minult eeldatakse häbi. Võib olla see polnud nii, võib olla too ema just püüdis ennetada häbi, aga see, et mul endal häbi pähegi ei tulnud tekitas tunde, et ju oleks pidanud. 

Kohati mulle just tundubki, et osade inimeste jagatud kogemused laiendatakse kõigile ja siis mõned vastuvõtlikumad hakkavad seda reegliks pidama ja ka ise alati süüd tundma, sest ju nii peab, sest kõik normaalsed emad ju tunneks. 

Mulle tundub, et ma olen sellest juba kirjutanud ka, aga sa ei ole läbikukkunud ema kui su laps sündis keisrilõikega või kui sa andsid talle pudelipiima. Kõige äärmuslikum näide oli üks äsjasünnitanu, kes leidis, et ta on täielikult ebaõnnestunud, sest sai madala Apgari hinde. See on siis hinnang vastsündinu seisundile, mitte ema sünnitussoorituse hinne. 

Ahjaa, see vahe on ka oluline mu meelest, kas süütunne tekib võrdlusest teistega või on see süütunne lapse ees. Viimasest ma saan aru teatud juhtudel, aga need on hoopis karmimad teemad ja ma ei hakka neid lahkama hetkel.

Ennast ei saa usaldada

Kuulasin ükspäev ühte plaati, mis oli välja tulnud 31. jaanuar 2025 ja mõtlesin, et huvitav, kuidas selle ilmumine minust nii mööda on läinud - juba paar kuud plaat väljas ju. Mingi kümme minutit läks mööda, kui meenus, et kuule, mis paar kuud  - oktoobri lõpp on, mitte aprill. On kuidagi selline tunne, et alles see aprill oli. 

Aga aastal 2022 (see oli ka mingi eile ju?!) ilmus plaat, millest ma lausa eraldi sissekande tegin. Witch Fever - Congregation, mis mulle hirmsasti meeldis siis ja meeldib nüüdki. Sel aastal ilmus nende teine album ja ma ei suuda seda kuulata! See EI meeldi mulle. Mulle enam ei sobi laulja hääl. Ma saan sellest peavalu. Olen kolme aastaga raugastunud või?! Muidugi, teise plaadi needus on vana tuntud asi, aga enamik arvamusi on siiski kiitvad ja väidavad pigem, et uus plaat on võrreldes eelmisega edasiminek. Minu jaoks oli eelmine plaat kuidagi...süngema ja madalama kõlaga, rohkem bassi, nüüdne on pigem veniv ja kiunuva vokaaliga. Ja ma ei saa aru, kas see on objektiivne tunne või lihtsalt mingi kokkusobimatus antud hetkes. Kuulasin järjest vana ja uut plaati ja no häirib see uus, vana meeldib endiselt. Vaatasin nende intervjuust, et ise nad väidavad, et kui vana album oli rohkem punk (ma ei ütleks, et üldse punk..), siis nüüd on rohkem gothic/doom. Üldiselt gothic mulle sobib, doom mitte. Mul on üksikute muusikutega veel seda olnud, et mingi plaat meeldib täiega ja siis sealt edasi enam mitte üks põrm. Ma ei tea, kas midagi muutus, mõõt sai täis vms. Ja eriti minu puhul, kes ma olen enamasti nii hirmsasti lojaalne, on see üllatav.

Ajatajuga seoses veel - üritasin arvutada, mitmes pulma-aastapäev meil nüüd on, mõtlesin, et noh, eelmisel aastal me ei abiellunud, ju siis kolmas. Pärast sain aru, et see vist ikka ei olnud väga adekvaatne järeldus. 

Võtame kah sappa

Unustage AI, mul oleks kiipi ajju vaja. Mul ei ole aega oma mõtteid kirja panna ja kui lõpuks aega on, siis pole enam tuju. Imeline oleks, kui miski peas need väärt mõtted kõik salvestaks ja minu rolliks jääks need vaid pärast välja trükkida. Noh, seda võiks AI ka teha muidugi. 

Üldiselt olen aga aru saanud, et ma olen ilma igasuguste oskusteta andetu käkk. Veidi nagu vihjati ka sellele, no et mul pole ühtki spetsiifilist oskust, mida mingis ametis vaja läheks, aga nüüd olen aru saanud, et mul pole vist ikka mitte ühtki isegi mittespetsiifilist oskust. Tegin LinkedIni konto, aga ei suuda profiili täita, sest seal on alajaotus Skills ja ma ei suuda välja mõelda, mida sinna kirjutada. See on see, kui lapsena kirjutad ausalt igale poole, et meeldib magada ja süüa - jäädki selliseks elu lõpuni. Mida kauem ma seda profiili vaatan, seda enam tunnen, et tahan ma jee tegelikult mingit tööd teha - ma tahan ju lihtsalt palka saada. Niikuinii lastakse varsti kõik ülejäänud "oskustega" inimesed ka lahti, eks siis vaatame, mis edasi. Majanduslik kollaps ja muu selline, noh. 

Kui te veel aru ei saanud, siis ma üritan ka blogimisega ree peale saada, Kristallkuul siin käis väljakutse idee välja.

Eile avastasin, et ma olen jälle elu aeg ühte laulu valesti kuulnud - ei ole  "Give me all your PMS-s" on hoopis "Give me opium masses"...Ma pole isegi kunagi kahelnud selles vales variandis ja eile siis järsku kuulsin, et MM ütleb selgelt opium masses seal. Ma ei saa MM-i mitte kuulata, ei oska häbeneda ka. Ta on liiga suur osa minust, kogu see lyrics (millest ma valesti aru olen saanud, peaks Genius.com-i ette võtma ja läbi töötama, aga no ei ole aega kunagi ju) on nii tähtis mu jaoks. (S)Aint on "ei lind ega loom" hümn ju. Mu viimane normaalne telefon (jah, mul on nutitelefon nüüd) jäi kuhugi põõsasse seda lõugama aegade lõpuni. Hmm, ma isegi ei tea, kas nutitelefonis saab muusikapala helinaks panna? Vanasti olid kõik sellised pisiasjad identiteedi loomiseks primaarsed, praegu ei viitsi enam üldse. Kes oleks võinud arvata? 

Eile mul vedas ka. Sain täiesti juhuslikult endale Keenid poole hinnaga. Üks paar, täpselt minu suurus. Ma isegi ei plaaninud sinna poodi sisse astuda. Juhhei! Küll on ikka hea, kui su jalanumber on 37 (teise lapsega mul suurenes 37-ni, enne oli 36), tänapäeval on kõigil palju suuremad ja väiksed on tihti allahindluses, sest keegi ei osta. Mu lapsed on mõlemad omas klassis (ja Mikro on sealjuures 12, eks ja tal on juba jalg 36) kõige pisemate jalakestega. Täiesti ulme. Miks inimeste jalad sedasi suurenevad? 

Kokkuhoiu meistriklass

Raamatupostituse all sai natuke AI teemal arutatud ja kuna raamatupostitusi ju eriti lugema ei satuta,  siis mõtlesin sellest natuke pikemalt kirjutada. Ma ei oleks ealeski selle peale tulnud, et AI teeb võidukäiku just loovusega seotud aladel, mitte aga nüride, korduvate jms ülesannete lahendamisel. Praegu näiteks blogin olude sunnil tahvlist ja see pakub mulle sõnu ette - nii on mugavam trükkida (ma vihkan puutetundlikku klaviatuuri), aga ta ju siiski ennustab ka sisulise poole pealt ja iga kord kui ma tunnen,  et pagan, tema soovitatud sõna on isegi etem kui ma ise valinud oleks, jään kangekaelselt oma valiku juurde. 

Ma töötan  OCR ehk optical character recognition tehnoloogiaga.  Kui guugeldada, siis peamine teema, mis sellega seoses esile kerkib,  on AI ja kas see on OCRi välja vahetanud. Kunagi ammu oli TTga juttu sellest, kuidas AI on käekirja lugemises peagi inimesest üle. Ma olen täitsa nõus praeguseks, siis vist väga veendunud veel polnud. (Vahemärkusena - sain nüüd arvutisse tagasi, mulle kui kaheksa tundi päevas trükkijale on tavaklaviatuur ikka otsatult kiirem ja mugavam töövahend kui telefoni või tahvli oma, isegi kui see sõnu ette ennustab.) Aga kas ma olen selle tulemusena töö kaotanud? Ei, mul on tööd hetkel rohkem kui kunagi varem, sest AI lisamine OCR-ile on kallis ja odavam on pidada mingit üleharitud ja alamakstud ida-eurooplast kui osta endale tehnoloogia. Hiljuti aga lisandus üks uus projekt, mis on lausa idiootlikult naljakas ja samas ka otsatult kurb. Tegemist on trükitud isikukoodidega, millel on kontrollvalemgi peal ehk siis vale väärtuse põhjal tõstab programm kisa ja neid valesid väärtusi eriti pole, sest dokumendid on aastast 1980 ja siis veel viitsiti kvaliteedile tähelepanu pöörata (tänapäeval on iga kümnenda pangadokumendi isikukood vale). Ainuke häda on selles, et meie programm on niivõrd kiviaegne, et ta ei suuda seda trükitud numbrit õigesti välja lugeda kui dokument on natuke nihkes, natuke kulunud vms. Ja neid dokumente on miljoneid. Ma kujutan ette, et korralikul programmil kuluks selle jaoks mõni minut ehk? Tunnike? Me nüüd teeme kuude kaupa seda jama käsitsi. Trükime ümber trükitud isikukoode, sest programmikene loeb kahe seitsmeks, kui number vastu alumist joont trükitud on. Põhimõtteliselt selline Homer Simpsoni töö, kes ka lõpuks üleskeeratava linnukese enda asemel nuppu toksima pani. Ülemused on paanikas, sest seadsid ikka liiga optimistliku tähtaja, nende meelest on nende vana programmike ülivõimas, maksid ju eluaegse litsentsigi selle eest kinni, mis ei tähenda, et viimased 15 aastat keegi midagi arendanud oleks ja nüüd tuleb välja, et ei ole ja kolm ida-eurooplast ka ei jõua, sest neil on muud tööd selga kuhjunud. Neljas sai just vastu suve ära koondatud, nende jaoks oli ennekuulmatu, et väikelapse vanemat ei võigi meil esimesena ära koondada, mingis heaoluühiskonnas elame siin või? A ma tegin selle ära, nii tubli tšikk olin, kuigi vahepeal tahtis nii mõni muugi ära minna, aga siis öeldi, et mõni muu küll koondamishüvitist ei saaks kui omal soovil läheb. Ahjaa, koristaja koondasime ka ära, nüüd juba paar kuud tolmurullid nurgas kogunevad, aga vat seda tööd ma tõesti enda peale võtma ei hakka. Vaatame, kes esimesena murdub. Mina see ei ole. 

Ah et miks meil koondati, kui tööd on rohkem kui varem? Emafirmal kadus mingi klient ära, kes meid ei puudutanud, aga kes maksis neile kõige paremini. Ja meie oleme kõige suurem kulutus, sest neil saab läbi Töötukassa tasuta töötajaid, riik maksab peale kui mõne töövõimetu omale võtad. Eks nad vett ja vilet nendega näevad, aga no tasuta on siiski tasuta. 

No igatahes, kandideerisin riigiametisse. Mingi aeg vastati, et kuna neile tuli ootamatult palju avaldusi (no ei tea, miks, te panite ju palganumbri juurde!), siis nad pikendavad konkurssi, et kõiki dokumente läbi lugeda. Tegin järelduse, et suurt töökoormust seal ilmselt pole. Meil otsitakse uusi töötajaid ikka viimases hädas ja soovitavalt homseks, kui tuleb hirmus palju kandidaate (sest me ei pannud palganumbrit ja nad eeldavad valesti), siis on nagu seal anekdoodis, kus pooled prügikasti lendavad, sest "õnne peab ju inimesel ka olema!" (Kusjuures, suure saladuse avaldan, kuidas ristsõnade puhul võitjad loositakse, mitte küll kohalike ristsõnade puhul, aga üks meie klient viskabki 90% vastustest otse prügisse ja siis me skännime sisse ainult 10% ning võtame nende hulgast selle käputäie võitjaid, seda, kas vastused ka õiged on, ei kontrolli keegi. Ja ometi, saime hiljuti signaali, et üks provva olla liiga tihti võitma hakanud. Keegi ei raali välja, mis müstikat ta rakendab, aga no on inimesele alles õnne antud!)

Valitsussektori elust veel - seoses hiljutiste valimistega soovis ämm üht inimest valida põhjusel, et tollel on elus tulnud igasugu vintsutusi taluda - las nüüd saab ka sooja koha peale! Ma arvan, et see on enamiku arusaam valitsussektori töökohtast, kas keegi arvab tõega, et oh sa vaeseke, peab seal alles tööd rügama hakkama?

The Kids Are Alt-Right

Ma tegelikult pikalt mõtlesin, kas ma ikka tahan sellest kirjutada, aga tunnen, et äkki peaks. Ega ma ei tahtnud ju valida ka, aga seda ilmselt ka ikka peaks. Eks seekord tundsid ilmselt väga paljud, et erakondadest on kõrini ning üle Eesti tegid parima tulemuse valimisliidud. Meil siin Tartus tõsiseltvõetavaid valimisliite ei olnud. 

Tegin oma otsuse sel aastal valimiskompassi järgi (jaa jaa, seal puudutati palju mitte-KOV teemasid, aga üldise telje positsioneerimiseks oli see ju oluline) ning üllatavalt sai vist lausa esimest korda mu valitud kandidaat ka volikokku sisse. Valimiskompass tuvastas, et ma olen radikaalsem kui mu 12-aastane.

Nii nii, liigume põhiteemale lähemale. Täna hommikul teatas Isamaa, et nad viskavad härra Kärneri oma fraktsioonist välja, kuigi too sai nende nimekirjas (sealt ei saanud teda enam välja visata) isikumandaadi ja üle 1500 hääle. Kes ta on ja kust ta tuleb? Ma päris aru ei saanudki, sest tavameedia temast midagi eriti ei tea ja muud lingid viivad kõik sellisesse SoMesse, mida ma ei kasuta. TikToki ei kasuta mul lapsed ka, sest seal levivat igasugu saast nagu Kärner, mu 12-aastane teda teadis küll. Et temavanused poisikesed fännavad, sest tüüp lubab kõik teised seina äärde panna ja mustad Eestist välja saata. Tüdrukutele ta peale ei lähe väga, sest pole ka neile suunatud oraator ja tüdrukud olla üldse enamjaolt targemad. Ma ei lähe selle lausega kaasa, aga mingi tohutu positiivse eeskuju puudus hakkab poiste puhul silma küll. Enne vaimustas Sinine Äratus, nüüd Kärner, Andrew Tate'st rääkimata. Mu tuttava poeg keeldus peale üheksandat edasi õppimast, sest milleks? Haridus on eitedele, eided kandku talle ette ja ümmardagu, temast saab kuulus sportlane või vähemalt tugitoolisportlane. Ma oleks paremsirge virutanud sellisele pojale, siiralt. Mini käib Treffneris, neil on klassis kuus poissi ka. Mul oli ka omal ajal kuus, aga ma käisin humanitaarklassis, Mini käib looduses, kus keemia-füüsika, aga poisse ikka pole. Kus poisid on? VoCos? Hea kui sealgi vist. Mini räägib, et paralleelis on keegi hull traditsionalist, kes kannab koolitunnis piiblit ning Tõde ja õigust kaasas. Mind ka hirmutaks selline. Mini ise käis valimisdebatil ja pärast väitlusklubiga EKRE telgis aru nõutamas, miks nad räägivad oma plakatil sellest, kuidas Tartu peaks olema Eesti üliõpilaste linn, mitte väljamaa vägistajate sihtkoht? No see rendivangla teema siis. Sellele, mis loogikal põhineb info, et tulevaste vangide sõbrad-sugulased tulevad ka kõik siia elama, olevat siiralt vastatud, et aga räägitakse ju, et nii on! Ma ei usu, et Mini  seltskonnast keegi Kärnerit valinuks, seetõttu on natuke ka solvav see kiun, kuidas "aga noored valisid ju ta!" nii toetajate kui ka vaenajate poolt. Noori on igasuguseid. Normaalseid ja elust informeerituid on ka kindlasti väga palju, aga nemad ei torma karjana ühe kindla kandidaadi taga. 

Miks sellest alt-right sissetungist poiste ajudesse nii vähe räägitakse? Ma arvan, et Kärneri meeletu edu tuli enamikule üllatusena. Jah, see tuli ilmselt EKRE arvelt, mis on ehk osaliselt hea - lihtsam on ühe hulluga toime tulla kui tegeleda karja matsidega, kes arvavad, et nad on järsku parketikõlbulikud. Ma ei ole Eestis näinud erilist radikaalfeminismi - no et oleks keegi eriti butch liider, kes imbuks noorte neidude meigi- ja suhtenurkadesse ning seletaks, et unusta mehed ja osta vibraator. Poiste nurkades möllavatest traditsionalistidest  räägitakse vähe, aga sa küsi mõne nende eakaaslase tüdruku käest, palju neid Tate-i jüngreid neil tundides jaurab! Jah, ja teevadki ettekandeid Tate'st koolitööde raames ning kannavad klassi ees ette, õpetaja maigutab taustal suud. Ja lastevanemate koosolekul istuvad poiste isad peaaegu nagu üks mees telefonides. Sel ajal kui õpetaja klassi ees räägib. Nagu nende pojadki ja ilmselt ka siis, kui nende pojad nendega suhelda tahavad. Ja ma ei saa aru, kuidas nad ise sellest aru ei saa, et kõik probleemid saavad alguse sellest kui sa oma lapsega ei suhtle ja ta omapäi internetti jätad. Jaa, muidugi, naiste hulgas on ka selliseid, aga krt, meeste hulgas on veel rohkem. Meestele on ju õpetatud, et lapse kasvatamine on naise asi enivei, hästi tore on kui sa ka "aitad". 

Tore oli näha Vahur Krafti põrumist Tartus. Too härra käis ka Treffneris debatil ja küsimusele oma avaliku vassimise kohta vastas lihtsalt, et rahvas usaldab teda. Õnneks ei usaldanud. Mu meelest ääretult küüniline käik end uue jõuna esindavate Parempoolsete poolt. Eesti200 tegi mingi tulemuse vist ainult Tartus, kus oma raskekahurväega väljas oldi (ja terve linnapilt lillaks võõbati), mujal põrus kah korralikult. Üleriigiliselt kehvem tulemus veel kui Parempoolsetel. 

Meie pere mehed valisid ka kõik Isamaad. Mini pööritas selle peale selja tagant oma sotsi-silmakesi. Raske saab see elu olema! 

 

Andrus Kasemaa. Minu kangelased

Öeldakse ju, et igaühe elust saaks romaani kirjutada. Kui päris romaanimõõtu välja ei anna, siis mõne novelli, följetoni või valmi vast ikka, ainuke häda, et igaühest pole kirjutajat. Või mis häda, pigem hea, et kõiki neid katsetusi ei avaldata, kuigi viimasel ajal on sellegagi hoogsalt pihta hakatud. Kasemaa on siinkohal härjal sarvist haaranud ja korralikult kirjutada mõistva inimesena teistele appi tõtanud. Igaüks jäägu ikka oma liistude juurde ja ma arvan, et siinkohal on see vägagi õigustatud, sest ”Minu kangelastele” annab kaine kõrvalpilk paljugi juurde. 

Eks Kasemaale ole ennegi ette heidetud, et ta on säärane trikster, et inimesed ei tea, kuidas ta raamatuid lugeda - kas peaks vihastama, ahastama või huumoriga võtma. Teeb ta ikka nalja ju? Aga äkki ei teegi? A kas nii siis võib? Mulle on Kasemaa algusest peale sümpaatne olnud, sest mu meelest autentsus just selles peitubki, kui ei saa kindlat silti külge panna a la ”naljamees", "tõsine konservatiiv" või "kibestunud nostalgitseja". Kasemaa läheb oma raamatutes pidevalt endaga vastuollu ja see on tore, sest äärmiselt põhimõttekindlad inimesed tunduvad mulle alati väheke võltsid. Palju normaalsem on inimene, kes näiteks alustab oma tiraadi sellest, kuidas paksud inimesed ei tohiks paljastavaid riideid kanda ja lõpetab selle lausega "aga tegelikult kandku igaüks seda, mis talle meeldib, mis see minu asi on!" Vähemalt mind on eluaeg just sellised inimesed ümbritsenud ja ehk seetõttu tundub ka Kasemaa täiesti loogiline. 

Veel paradokse. Kasemaa kirjutab siin raamatus palju oma vanematest ja nende elust ning leiab, et ega tal vanematega just ülemäära soe suhe ei ole olnud. Loen mõningaid katkendeid neist lugudest kaaslasele ette ja tema nendib, et autoril paistab olevat olnud imeline lapsepõlv - kuidas ta muidu seda kõike oma vanemate kohta teab, vanemad järelikult suhtlesid lapsega, pidasid teda arusaamisvõimeliseks isikuks, viitsisid oma eludesse pühendada. Või on lihtsalt Kasemaa olnud tagantjärele tubli ning täisealisena kõik järele uurinud, mida meist enamik ei viitsi/jõua teha ju enne kui on liiga hilja. Ses mõttes inspireeriv raamat - meist kõigil on omad kangelased, tasub lihtsalt nende lood ära kuulata ja meelde jätta. "Ei ole meist keegi s*** pealt riisutud!"

Kas julgeb öelda, et "Minu kangelased" on väheke nagu noore prantsuse superstaari Édouard Louis´ vaimus kirjutatud teos? Kusjuures kaks kirjanikku on ka väliselt üpris sarnased. Võib täitsa olla, aga põhjuse võib leida ka selles, et seesugune kirjandus on praeguses üha süvenevate klassivahedega maailmas aina enam aktuaalne. Igatahes väga tänuväärne, et kirjutatakse ka selliseid edulugusid, mitte ainult ratsa rikkaks, rasvavabaks ja multiorgastiliseks (sry, Mae, pätsasin selle viimase sinult, sest see oli nii hea tähelepanek!).

Aitäh Varrakule raamatu eest!

 

P.S. Kujundus jah, mulle ka ei meeldi. Nagu Silvia Goodreadsis aga tabavalt nendib: "fuck that AI pask kaanekujundus. lisab lisakihi irooniat raamatule vaestest eestlastest suurte impeeriumite tõmbetuules. liiga vaesed, et oma raamatuid illustreerida."

The Offspring ja Riia

Geojahi autasustamisele (kõik said diplomi ja kamba peale kruusi, kuhu jäädvustatud nende etteastete tipphetked) ma ei jõudnud, sest sõitsime Riiga Offspringi kontserdile. Postimehes on päris hea arvustus, kel pakett, saab lugeda ja vaadata ka (mul on ämma jagatud). Sealt arvustusest sain teada ka selle vaheajashow kohta, mille ma ise maha magasin, sest olin vaheajale läinud..

Ma ei olnud varem seal Xiaomi Arenal (Arena Riga oli varem nimeks) käinud, aga no etem on ta tõesti kui Saku Suurhall (see uus nimi ei kinnistu talle kuidagi, pidin guugeldama, et mis ta nüüd oligi - Unibet Arena jajah). Rohkem sissepääse, rohkem ruumi, rohkem vetse, riidehoide, söögi-joogilette ja pehmed toolid saalis, mitte paljas plastmass. Ja kõlab ta ka paremini, ei mingit plekiplärinat, laulude sõnadki olid arusaadavad, mida ma Sakus enamasti kogenud ei ole. 

Soojendas, või pigem peaks vist ütlema, et andis eelkontserdi Simple Plan Kanadast. Kui meenutada, siis ma paari nende lugu tean, aga üldiselt on nad minu jaoks ikka väga meh bänd olnud. Samas laiv oli neil väga tore - nad suhtlesid rahvaga, kolmanda loo ajaks oli rahvas püsti, refrääne lauldi kaasa ja trummar tegi crowdsurfingut! Seda ei julge enamasti peaesinejadki teha...Kogu kontserti iseloomustaski väga tugev sünergia lava ja publiku vahel. Ma ei ole seda varem suurtel kontsertidel eriti kohanudki. Sama jätkus ka peaesineja puhul, kes alustas küll suure hooga ja ilma igasuguste pausideta, aga pärast läks juba ka rahvaga suhtlemiseks ja naljatamiseks. Ma pole küll Offspringi varem laval näinud, aga millegipärast ma neid nõnda ette kujutasin. Ametlikult oli tegemist küll viimase albumi tuuriga, aga sellelt tehti vaid 2 lugu. Noh, ilmselt enamiku meelest hea valik. Kõige üllatavam oli kolme kaveri esitamine - 2 Black Sabbathit, 1 Ozzy ja 1 Ramones. See oli nii lahe üllatus! (Ma ei maininud siin PM arvustuses olnud E. Griegi "In The Hall of Mountain King'i", sest see on Offspringil varem albumil ilmunud). Pärast arvasin, et olen mingi batsilli saanud, aga selgus, et kurk oli lihtsalt kaasaröökimisest valus...Välja ja üleriided kätte saime vaid mõne minutiga, väga sujuv korraldus. Pool üksteist oli pidu läbi, aga no magama saime ikka alles peale keskööd, sest omavahel oli muljetada ka vaja.

Esmaspäeva hommikul startisime Riiast otse Tartusse tööle. Meie ööbimine oli enne jõge ja kesklinna, üsna Arena lähedal, aga ikka kulus linnast välja saamiseks 23 minutit. Ja kogu selle aja oli vastassuunas ummik. Kuni linnast välja mõned kilomeetrid, mitu rida ummikut. Täiesti kohutav, ja see on ilmselt paljudele seal igapäevane reaalsus  - paar tundi ummikut iga päev. Nojah, mis seal autos viga, külm ei ole, märjaks ei saa, kuulad raadiot või taskuhäälingut, aga minu jaoks ikkagi tekitab just ummikus istumine klaustrofoobiat - mitte kuhugi keerata ei saa, pean siis seisma, sest teisiti ei ole võimalik, väga ärritav olukord. Niisama sõita kaks tundi poleks jah probleem, aga just see sabas passimine. 

Meie ööbimiskoht oli ka imetore. Selline väljast räämas maja, kus trepikotta astudes oli täielik déjà vu - ma nimelt elan unes enamasti sellise trepikojaga majas, ainult see vanaaegne puuriga lift oli veel puudu, aga isegi lõhn oli õige! Korter ise oli hubane, korras ja viimase moe järgi. Lihtsalt kogu see õhkkond meenutas mu masendavat üheksat kuud Tallinnas, kus mul oli sama keskkond (siin õnneks puudusid lõugavad narkaritest naabrid), isegi süüa sai keset tuba laias voodis ja akna taga oli lõputu vihm ja pimedus. Esimesel õhtul vihm veel puudus ja siis põrutasime pimeduse saabudes kohe Riia vanale kalmistule, mis on pigem üksikute mausoleumidega park nagu Tallinnas Koplis, kus ka edumeelne kommunism vanad hauad ära üritas unustada. Igatahes üks tore koht jalutamiseks. Ümberringi oli ka selline Kopli vaib - mõned majad juba korras, enamik veel mitte, aga elanikkond üldiselt juba gentrifitseerunud. Tegime nalja, et koledamad kohad meenutavad meile Berliini ja ülesvuntsitud paigad Varssavit. Pange Google-i fotodesse Meness iela Riga, hästi palju iseloomulikke pilte sellest piirkonnast. Meil vist sellises lagunemisastmes maju enam nii palju ei näe? Sügisene aeg sobis sellise ümbruse külastamiseks kuidagi eriti hästi. 

Pühapäeval enne kontserti sadas pea terve päeva, hommikul püüdsime vihmavarju toel natuke linnalähedast metsa vallutada, aga mu veekindlad matkasaapad vedasid alt esimese viie minutiga, lisaks tundus, et siinsetes metsades on samuti maru kõrge militaristide kontsentratsioon, mis tahtmatult ärevaks teeb. Kesklinna seekord ei jõudnudki.

Hinnad Lätis olid üldiselt kallimad kui Eestis, väheste eranditega nagu alkohol. Võtsime võrdluseks sama reklaamlehe Eesti ja Läti Lidlist. Kütus on oluliselt kallim. Kontserdipilet oli see-eest vaid 59 eurot kui eelmisel aastal ostsin, meil siin vähemalt 20 eurot kallimad kõik suuremad üritused. 

 

Kuidas meil läks

Eelmistes postitustes sai põgusalt Geojahti mainitud ja kuna see võttis kuu aega mu elust ja andis nii mõndagi uut enda kohta teada, siis väike kokkuvõte ka. Tegu siis punktijahi põhimõttel meeskondliku võistlusega,  kus ette antud aja jooksul vaja ära teha võimalikult palju ülesandeid erinevatelt elualadelt ja ülesande sooritamine üles filmida. Ülesanded on erineva raskusastmega ja annavad erinevalt punkte, loovate ja muidu lahedate lahenduste eest võib žürii käest ka lisapunkte saada. Esmakordselt oli seekordne Geojaht kuu aja pikkune, varem on alati 24 tundi olnud ja selle võrra olid ka keerukamad ülesanded. Mina varasemalt osalenud ei ole, meie viiesest pundist üks oli ka varasema kogemusega, aga sellise poolpidusega, kuna oli toona tiimi ainuke täiskasvanu ja seega läks enamus aurust muule kui ülesannetele. Kokku alustas 12 tiimi, väga tihe rebimine oli lõpus, jäime kaheksandaks, kuigi vahepeal olime suisa viiendad, aga teistel oli planeeritum lõpuspurt. Meie suurim häda oligi planeerimine, väga kaootiliselt sai võetud seda, paljud ülesanded välistasime asjatult, mis oleks lihtsa vaevaga palju punkte andnud ning lõpus ei jäänud enam aega neid teha. Puudust tundsime talumajapidamisest, kust meisterdusteks kraami leida. Mul jäid igasugu muusika- ja naljavideod kripeldama, algul ei olnud kindel, et teised asjaga kaasa tulevad, et kust kostüümid saada jne, aga kuuajase koostöö tulemusena oli selge, et oleks väga lihtsalt ja väheste vahenditega saanud need asjad ära teha kui lihtsalt härjal sarvist haarata. 101st ülesandest tegime ära 60, mis oli kõvasti rohkem kui algselt arvestatud 20. Esikoha omad tegid üle 80ne. Kõikide tegemiseks oleks vaja olnud palju õnne ja suurt rahakotti, nagu ütles üks kohtunikest stardis.

Aga ülesannetest siis. Noh, kaamerasilmast enda vaatamisega mul enam mingit probleemi pole igatahes. Ja mulle meeldib lavastada. Igasugu naljakaid asju siis. Ühe korra oli kummaline ka. Mul oli idee, tutvustasin teistele seda ja ütlesin, et võtan ise kõigile vajalikud kostüümijupid kaasa. Põhiosa tuli kokku lõigata varasematest klippidest,  kus kostüüme polnud,  aga põhipoint oli lõpus kostümeeritult. Ja siis L. hakkab heietama teiste juuresolekul,  et mis sa jandid nende kostüümidega? Ma ei saanud üldse aru, mis ta probleem on,  sest kostüümideta oleks kõik väga hambutuks jäänud. Lõpuks üks tundlikum suisa palus, et me tülli ei läheks...Ma siis kodus küsisin, et WTF? Miks sa mu ideele vastu töötasid niimoodi? Ja tema seisukoht oli see, et ta püüdis mul aidata mitte nii palju muretseda,  sest mina üksi olin kostüümid hankinud...Ausalt,  see on nii kummaline selgitus, et ma ei tahaks uskudagi. Ma enne usuks mingit patriarhaalset kadedust vist. Sest minu mõte, minu kostüümid, miks ta tundis, et ma olen nii vaevatud sellest, kui minu jaoks oli peamine asi efektselt ära teha? 

Stand uppi tegin. Algul olin rõõmus, et võib publikuta teha,  pärast sain aru, et õigest publikust oleks just abi olnud. L. jälle sogas, et pannud ma siis taustaks rahva naeru nagu sitcomides, nagu mis abi sellest olnud oleks ei tea?

Karaoket käisime laulmas. Üks meist jõudis varem kohale ja saatis sõnumi, et siin on ”kummaline ja naljakas ”. See võttis selle kogemuse hästi kokku ka. Meid võeti selles karaokekogukonnas aga väga sõbralikult vastu  ja kokkuvõttes oli lahe. 

Kõige hirmsam oli katoliku missal. Ei tundnud end üldse mugavalt ega saanud aru, mis selle kõige mõte oli. Luteri kirikus kella löömine oli samas äge kogemus. Üle aastate sai spordiklubis rühmatreeningul käia. Treening oli ok, aga see higihais saalis juba enne trenni...Minust jääb see sport ikka ära. Madu võin see eest teinekordki kaela panna. 

Pealtnäha lihtne ülesanne osutus keeruliseks - tuli paberlennuk kaugemale kui 20 meetrit lennutada. Maailmarekord on 88. No ei lenda nad üle 12 meetri mitte. Ükskõik kui täpselt sa voltimise instruktaaži ei jälgi. Siis tuli päästev mõte, et pole ju öeldud, mis suunas 20 meetrit - viskame kuskilt vaatetornist alla! Valitud vaatetorn osutus 18 meetriseks. Mina oma loogikaga leidsin, et no 2 meetrit tuleb kätte saada. Võtsin kõik lennukid torni tippu kaasa, esimene potsatas kiirelt maha, abiline luges 19 meetrit. Aga see teine! See võttis tuule alla ja lendas! Ma sain ainult filmile röökida "Oh my God! Oh my God!" kui lennuk üle latvade minema pani. Panin siis lennukile padavai järele, kuigi eeldasin, et küllap ta kuhugi puu otsa mul jäi. Aga üles leidsin! Otse s***hunnikust, muide. Võtsin koordinaadi ja sain vahemaaks uskumatud 70 meetrit! Ja see läks arvesse! Iga lisameetri eest lisapunktid! Jeee!

Blogis jagatud video vaatamisel oli teist palju abi, aitäh! Muide, üks konkurent kasutas Malluka abi. Vist kahe päevaga said 2000 vaatamist, aga no kvantiteet ei lugenud, peaasi, et üle tuhande ja selle saime meie ka. Hea meelega jagaks mõnda videot veel, aga süda ei luba, sest kõik inimesed ikka ei harjunud enda vaatamisega ka kuu aja peale korralikult ära. Ma ei tea, ma vaatan pigem, et "vahi, milline ma siis tegelikult välja paistan, täitsa huvitav, poleks arvanudki!". Seda nagu ei ole, et "appii, nii õudne, et maa mu neelaks!" No ei ole seda enesekriitikat antud, mis teha. 

Mida ma ei oleks ise tahtnud teha? Vot vettehüppega ei oleks ma hakkama saanud. Kuigi jalgupidi meres käisin ära, ei olnud üldse hirmus (pidi käima vee peal nagu Jeesus ja stiili eest sai lisapunkte - ma kaasasin etteastesse eesli ehk kepphobuse kuna kartsin, et niisama patust naisterahvast meri kanda ei pruugi, aga eeslit, kes Jeesuse Jeruusalemma vedas, äkki kannab). Verd ei oleks suutnud anda. Igasugu kokanduslikud ülesanded sai enda pealt ära suunatud, aga tikkimisega sain hämmastaval kombel hakkama - nüüd olen ajalukku läinud, ERMis saab näha seda Raamatuaasta vaipa, kus minu panus sees, mul õigemini küll vaid logiraamatus, päris vaipa ei tihanud mäkerdada. Igasugused võõraste tülitamised on minu jaoks big no, aga meil oli tiimis naisi, kes julgesid läheneda lausa 5Miinusele ja nendega duetti paluda. Uskumatu vaprus!

Kas teeks veel? Vist küll. Ainuke asi, et järgmine kord on jälle see 24h ja mina ju magan 10h ööpäevast...

 

  

Skandaalne paljastus

Kui eelmises postituses juba läks jutt inimeste imelike hobide teemale, siis nüüd saab seda kõike suisa oma silmaga kaeda. Ehk siis vaadake kõik, mida me looduses teeme! Ja ma mõtlen seda tõsiselt - videole oleks vaja oktoobri alguseks 1000 vaatamist saada, seega - andke aga hagu!

 

Ole oma sõnadega ettevaatlik!

Pagan küll, hiljuti sai just Kristallkuuli juures poetatud, kuidas mul pole lootustki, et keegi tutvuse kaudu kuhugi tööle kutsuks, kui kohe hakkas juhtuma. Ja otse loomulikult vastupidises suunas sellele, mida mina mõtlesin ehk siis tuleb tõesti oma sõnadega väga ettevaatlik olla. 

Tuli siis pakkumine, et tuleks see virelemine ikka ära lõpetada ja normaalsele tööle minna, mis see siis olgu, vana inimene juba, oleks aeg vastutavale tööle asuda ja teiste ootusi õigustada. Mitte keegi ei saavat nii madalat palka kui mina - häbi peaks olema! Mis ma oskan kosta - suur palk on ju tore küll, aga paraku minu meelest ei saa see olla ainuke motivaator.

Praegu pakuti mulle vastutavat kontoritööd tootmisettevõttes kümmekond kilomeetrit linnast väljas täistööajaga 8-17ni. Esiteks pole selles töös mitte midagi huvitavat. Teiseks, viga minu töös võib põhjustada seisaku tehase töös - imeline väljavaade ja minusuguse pedandi jaoks tunde öösel voodis vähkremist, et kas see asi ikka sai tehtud õigesti või mitte, kas äkki jne? Kolmandaks - "ma olen sots ja vihkan autosid" - ma tõesti ei kaalu töökohti, mis eeldavad auto orjaks muutumist. Praegu ma teen tööd seal, kus tahan ja enam-vähem millal tahan vs kindlad töötunnid rahvast täis kontoris kusagil linnast väljas põllu peal. Koju jõuaks 16.30 asemel 18.30 ilmselt. Ärkama peaks 7.50 asemel 6.50. Ma ei tea, mitmendaks - seal on ülemus ja kolleegid, praegu on mu ülemused kuskil kaugel maal, ma ei ole neid aastaid näinud ega nendega suhelnud, kolleegid aga on pereliikmed, kellega ei pea normaalset inimest teesklema. Millal ma muusikat kuulan ja loen kui ma 8 tundi päevas teesklema pean? Normaalselt riides peaks käima ja jalad tagumiku all ei sobiks istuda. Aga need peaks kõik pisiasjad olema suure(ma) palga nimel. Ma isegi ei küsinud, mis see palk oleks siis, sest kuigi mul lubati lahkelt pakkumise üle mõelda, siis ma tõesti ei näe mitte ühtki kaalutavat plussi, ainult miinuseid. Kas ma paistan tõesti nii meeleheitel või peaksin olema? Toon oma pereõnne ohvriks isiklikule laiskusele? No ausõna, lapsed ei ole näljas ja paljad. Jah, kui küsimus oleks ellujäämises, siis ma ilmselt oleksin sunnitud ka seesuguse töökoha vastu võtma, aga kas ma olen mõtlematu, et kohe "võimalusest ei haara" ja tiksun edasi praegusel perspektiivitul töökohal? 

A mis muidu? No ma hetkel olen ametis Geojahiga, mis kestab kuu aega ja mille käigus on vaja erinevaid ülesandeid sooritades meeskonnana punkte koguda. (Hääl saalist, mis on juba ka kõlanud: "Miks sa tegeled selliste lapsikustega?"). Olen juba peaaegu harjunud enda videopildist vaatamisega, suutsin isegi viis minutit stand-up-i üles lindistada, tagantjärele selgus, et kaamera oli fookusest väljas ja kõik tuleb uuesti teha, sest tagantjärele fookuse korrigeerimine on keerukas ja aeganõudev protsess, mis loomulikku lõpptulemust ei taga. Aga täitsa tore on niimoodi mugavustsoonist välja tulla. (Pinisev hääl saalist: "Aga selle eest ei maksta ju raha!") Jah, vot, olen nõus isegi peale maksma, kui piisavalt lõbus on!

Lilledest ilma liblikateta

Eelmisele teemale jätkuks. Olukord ise sai muidu lahenduse nii, et Mini ostis lilled ise ja Mikro rottis sõbranna käest - ehk siis tüüpilisel moel. Aga siis kommenteeris mustkaaren postitust selle nurga pealt, et just poisid ei taha õpetajatele lilli viia ja mulle meenus, kuidas L. ütles, et tema "ei saanud" kooli ajal ühele oma klassijuhatajale lilli viiagi, sest too oli meessoost. 

Noh, ma olen lilledega poisse näinud küll ja oma isale ma viisin ka alati sünnipäevaks lilli, aga L.-i seisukoht on tõesti see, et "meestele lilli ei kingita!" Meenub see silt kuskilt arstikabineti ukselt, et "arst lilli ei joo!" - ei teagi, kas tegemist oli mees- või naisarstiga küll. Ma olen kuulnud jah, et meestele viiakse pudel. Ja sedagi, et täiesti normaalsetes, viinakatkust puutumata peredes kingitakse üksteisele - lapsed vanematele, vanemad lastele - pudeleid. Ja mitte siis veinikest õhtusöögi kõrvale. Mul on pigem selle vastu sisemine tõrge kui lillede. Lapsed joovad ju ikka vanemate eest salaja, eks? Aga see on vist minu kiiks, et ma ikka päris ei usu, et ma päriselt täiskasvanu olen ja suuri inimesi enam kartma ei pea.  

Kellele ei meeldiks lilled, küsiti mingis raamatus. Ma ei saa öelda, et mulle lilled ei meeldiks, aga ma ei tuleks selle pealegi, et neid endale osta koju vaasi. Kohe meenub Lana Del Rey "Other woman" - The other woman keeps fresh cut flowers in each room. Nagu, miks? Jälle üks mühakluse tunnus, ma pakun. Aga ei ole ju kuidagi nii, et "võeh, lilled, mingi eitede värk!" Või siis mõnel mehel on? Mu kodu läheduses elab üks üksik mees, kes peab hiiglaslikku lilleaeda, mu meelest ta ei müü neid lilli ega midagi, lihtsalt oma rõõmuks toimetab kogu soojema aja seal aias ja mingeid söögitaimi tal ka ei paista olevat. "Raudselt on homo!" Florist Taivo Piller. Samas, mul eks käis kunstikoolis (eks see ole ka üks selge homode värk, onju :) ja seal oli lilleseade kohustuslik aine soost sõltumata ning ma ei mäleta, et ta oleks seda õudusega meenutanud. 

See lihtsalt on nii imelik. Lilled on lilled, nad lihtsalt on, loodus on nad tahtlikult ilusaks loonud, et meelitada ligi tolmendajaid putukaid ja paraku mõjub see ilu ka inimestele, kellel on kah ilumeel olemas. Aga inimesed on oma targa peaga välja mõelnud mingeid tähendusi, et kellel sobib seda ilu tunnustada ja kellel mitte. No nagu kõigil inimestel on pisarakanalid ja siis mehed ei tohi neid kasutada. Kusjuures mu laps oli väiksena täiesti hämmingus sellest, et mehed tegelikult saavad füüsiliselt nutta - ta arvas, et neil on mingi füüsiline takistus selle koha pealt...Lisaks veel see, mis sorti lilli tohib kinkida (a la "surnulilled") või see, kas elusale tohib paarisarvu lilli kinkida. Mu ema võitles selle viimase vastu ja kinkis alati paarisarvu just nimme ja siis vanaema püüdis sealt pundist salaja ühe õie ära nihverdada, et ikka kombekas oleks.  

Mühakas

Ja see juhtuski...igal aastal on viimasel hetkel meelde tulnud, aga sel aastal avasin Stuudiumi, kus Mikro klassijuhataja tänas saadud lillede eest ning mulle meenus, et KRT KÜLL! Lilled tuleb õpetajale viia esimese septembri puhul! Kusjuures ma nägin hommikul tööle tulles mõningaid lapsi lilledega, aga üldse ei ühendanud ära. Tähendab, ma sain aru, et kuhu ja miks nad lähevad, aga et mu enda lapsed ju ka vajanuks lilli, üldse ei meenunud. Kas see on normaalne? Ega lapsed ka meelde ei tuletanud muidugi. Ma ei tea, kas nad on samasugused sotsiaalsete reeglite suhtes pimedad või eeldasid midagi muud - a la "ema sel aastal ei tegele selle teemaga, peab ise hakkama saama". Mini võib-olla sai ka, Mikro kindlasti mitte. Ma eeldan. L. pööritas üldse silmi, et mis pagana lilled, mis mõttetu jama, tema pole iial ühelegi õpetajale lilli viinud. Äkki ta ei mäleta? Aga äkki ma ise ka mingist vanusest enam ei viinud? Täiesti tühi maa. 

Ma lihtsalt loodan, et nad ei olnud ainukesed sotsiaalselt ignorantsete vanemate lapsed oma klassis. 

Ja ma ei saa aru, kuidas teistel inimestel need kinkimise asjad loomulikult välja kukuvad. Kõik need sünnipäevad, jõulud - ma pean eraldi meeles pidama, et on vaja midagi kinkida. Külla minnes tuleks midagi kaasa võtta jne. Et juhuslikult leitakse mingeid asju poest, mida kellelegi teisele kinkida - ohh, täpselt temale sobiv! Miks minuga mitte kunagi niimoodi ei juhtu? Ahjaa, ma leian harva endalegi mõne asja, mis mulle sobiks....Suvel toodi mulle näiteks seelik. Inimene ütles, et see seelik on täpselt mulle sobiv ja tuli välja, et oligi. Huvitava lõikega, taskutega, mustriline ja ägedas värvitoonis. Universaaluniversumist, kuhu ma isegi sisse astuda ei taipaks. Aga mina ei ole inimene, kes selliseid asju tähele paneks - mis kellelegi sobiks, mida keegi vajaks, mis oleks teise inimese suhtes kena žest.  

Suvepäevadest

Veidi aega tagasi kirjutasid mõned blogijad oma kogemustest suvepäevadega, ma siis hüppan ka veel sellele lahkuvale rongile.

Esimeses töökohas, tootmisettevõttes, oli meil suvepäev. Toimus see tootmisettevõtte taga tühermaal, kus praegu asub muuseas mu kodu - hea kokkusattumus iseenesest. Püstitasime tühermaale telgi, mängisime mingeid sportmänge, grillisime ja muusika mängis. Möödujad vahtisid eemalt, aga eestlaslikult keegi lähemale ei julgenud tulla, kuigi vabalt võis mulje jääda, et tegemist on mingi avaliku üritusega. Kultuuriline apsakas oli see, et olime varunud joogiks veini ja õlut, mis eestlastest kontoripoolele oli väga ok, aga vene enamusega tootmispool niheles nukralt. Kuni hakkajamad panid rahad kokku ja tõid poest Belõi Aisti ja viina, kusjuures suur enamik neist olid noored naised, aga isegi nemad ei joonud alla 40 kraadiseid jooke. Mingeid joodikuid meil ei olnud, kõrgharitud noored venelannad. Kõrgharitud siis mingites toonastes Annelinna erakõrgkoolides kalli raha eest. Kui meil raamatupidaja plaanis lahkumist, otsisime asendajat just nende neiude hulgast, sest paberid neil ju olid, aga neiud värisesid kõik kobaras koos üksteise kaisus ja piiksusid haledalt, et ei-ei, meie küll ei taha sõbrannasid maha jätta ja tootmisest kontorisse tulla! Hästi huvitav suhtumine. Lõpuks leidsime ühe kutseharidusega eesti tüdruku, kes raamatupidajaks tuli ja ka ametisse jäi. Suvepäevadest rääkides mäletan, et rootslasest ülemus ja venelannast vahetusevanem suudlesid pimedas, mõlemad abieluinimesed. Fuih! Mingi aeg käis ülemus ka mind pinnimas, et läheks Atlanti edasi, aga ma juba kujutasin seda edasist ette ja keeldusin. Hilisem suhtlus ülemuse ja vahetusevanema vahel jätkus professionaalsel tasandil. 

Tähtsas ministeeriumis olin mina see, kes suvepäevade korraldamise eest vastutas. Juba ette sooviti sellega õnne, sest kollektiiv koosnes uskumatutest pirtspersetest. Panin siis mingi puhkeküla kinni, oli bänd, olid mingid mängud, oli söök-jook (2 ühikut alksi näo kohta) ja ööbimisvõimalus. Ahjaa, suveseminar oli asja õige nimi. Raul Rebane esines meile, väga huvitav oli. Selle eest tahtsin 100 krooni nina pealt saada, mis muidugi peo eelarvet ära ei katnud, aga abiks ikka ja lisaks ei saanud avalikkus iniseda, et ainult maksumaksja raha eest pidu peetakse. Toona oli meil keskmine palk kindlasti üle 15 000 krooni kuus, aga see 100 pani ikka väga paljud silmi pööritama. Kindlasti ei olnud osalemine kohustuslik. Pidu õnnestus igati, keegi ei tulnud peo ajal millegi üle vinguma ja tundus, et inimestel oli meeldiv olla. Kummaline oli vaadata ainult, kuidas pimeduse varjus lahkujad omale teistest üle jäänud jooke hõlma alla krabasid. Tagasi kontoris, oli vaja tagasisideankeedid välja saata. No ja siis hakkas tulema. Põhimõtteliselt lamedamat pidu ei oleks saanud ollagi. Ilmselt mittevingujad ei pidanud vajalikuks kirjutada, aga vingujad seda enam. Ja ei olnud nii, et "järgmisel aastal võiks olla veel see ja too, aga üldjoontes oli tore." Ikka konkreetne kiun. Mismõttes oli mingi imeliku maitsega kartulisalat laual? Oleks võinud ikka väheke pingutada normaalse toiduga, liiga labased söögid! Ise te, koonrid, ei raatsinud sottigi maksta ja mina pangu mingid peened pipstükid lauale? Kogu "labane söök" söödi muuseas ära. Igatahes mulle jäi sellest korraldamisest küll maru mõru maik suhu. 

Praeguses kohas olen nii pikalt olnud, et kõiksugu üritusi ei mäleta, neid ikka on olnud. Otseselt suvepäevi mitte, aga ettevõtte sünnipäevi oleme püüdnud soojal ajal või soojas kohas tähistada küll. Barcelonas ja Ateenas käisime, Rootsis külastasime mingit mõisa (ma ei tea, miks ma toona ei uurinud, mis koht see täpsemalt oli), erinevaid ühisettevõtmisi (muuseumid, kardisõidud, merekruiisid, põgenemistoad) on olnud. Need olid siis konkreetselt meelelahutusüritused, mitte mingid pool pidu-pool töö üritused. Meil on nii väike kollektiiv, et midagi piinlikku või ebameeldivat neist üritustest meelde ei ole jäänud, keegi pole end kompromiteerinud ega midagi. Oleks ainult rohkem väljasõite rohelusse! Sügisel tuleb meil suur ümmargune juubel, aga praeguse eelarve valguses ei toimu ilmselt mitte midagi. Ei aja üldse ootusi kõrgeks. Kui emafirmal sama numbriga juubel oli, lennutati kogu kollektiiv soojale maale, meil äkki lubatakse kringel tellida vms. Sellised ajad on saabunud. 

Kaunase peidetud pärlid

Kaunasesse minek oli meil varakult plaanis, kuna seal toimus augusti alguses leedukate esimene Geo-Megasündmus (Megasündmus tähendab seda, et sinna eelregistreerub üle 500 inimese, sellest suuruselt järgmine on Giga, kuhu peab regama juba üle 5000, aga nii suuri üritusi on korraldatud vaid USA-s, Kanadas, Tšehhis ja Saksamaal, kus on suurimad mängijate kogukonnad). Leedukate Mega toimus Kaunases, kus on mitmeid (9) Vene Keisririigi aegseid kindlusi, millest siis ühes, kus muidu tegutseb sõjamuuseum, peeti ka seda üritust. 

Kaunases olen ma paar korda käinud, ei tundunud väga lahe linn. Esimene majutus, mille bronnisime, hüppas alt ära ja lisaks luges L. kuskilt uudist, et Leedus levivad ööbimiskohtades lutikad (mille korvpallurid olla Prantsusmaalt kaasa toonud :) Ehk siis ootused ei olnud teab mis kõrged. Õnneks leidsime uue majutuse, üsna viimasel hetkel, kuna enamik kohti oli hõivatud, sest samal ajal esines linnas Robbie Williams. Olin täitsa nõus hosteliga, kus vannituba teise toaga jagatav, Tallinnas juba kogenud sellist asja ja ei olnud hullu midagi.

Linna jõudes oli just suur äikesevihm läbi käinud ja kuigi sellel tänaval, kus meie hostel asus, ei olnudki vist sadanud, siis autoteedel olid parajad jõed, mis voolasid kõrgemalt mägedest, sest Kaunases on künkad, mis on meie mõistes vist täitsa mäed ja hostelisse pääsemiseks polnud muud võimalust kui pahkluuni vees kahlata. Täielik Lõuna-Euroopa. Hostel oli nunnu - vastuvõtus täideti meie andmed käsitsi perfokaardile! Mitte mingit arvutit ruumis ei olnudki! Aga kõik oli puhas ja sõbralik. 

Esimesel õhtul tutvusime ümbrusega ja nagu klassika, siis "ah, lõikame siit läbi pargi" osutus kõhedaks võtvaks teekonnaks läbi hämarduva ürgmetsa, kus oli näha, kuidas päeva ajal möllanud vesi endale teed oli rajanud - potentsiaalselt eluohtlik värk. Alustasime tegelikult eelpeolt vanas püssirohukeldris, kus tegutseb selline koht nagu P.A.R.A.K.A.S.   Eestlastele tegi see muidugi parajalt nalja. Endises keldris on siis avatud kultuurikeskus, toimuvad igasugu üritused, keldrikäikudes on aastaringselt baar, kus talvel ilmselt õdus, aga suvel pigem kõle ja rõske. Sealt liikusime üle raudteesilla küüditatuile püstitatud ristiga mäe poole, kust algas väga huvitavate majakolosside ja supervaadetega linnaosa Žaliakalnis ehk Roheline Mägi. Linnaosa on UNESCO modernistliku Kaunase pärandi osa, sest siinsed 1920.–30. aastate majad on arhitektuurselt ainulaadsed. Mäe otsa saab muuseas Euroopa ühe vanima funikulööriga, meie seda küll ei kasutanud. Linnaosa tekkis ajal (1919-1940), mil Kaunas oli Leedu ajutine pealinn. Vaated majade tagahoovidest olid vapustavad, neid nautis muidugi ka kari kohalikke teismelisi. Sellist Kaunast ma üldse ei teadnud. 

Järgmisel päeval algas meie GeoFortress, mis oli ka väga vahva ja täis toredaid kohtumisi. Näiteks kohtasin täiesti juhuslikult prantslasi, kellega olin netis kirju vahetanud Pärnu teemal :) Ehitame putkat:

Pärast üritust läksime taas linna avastama ja leidsime lõpuks üles ka Kaunase vanalinna, mis mul taas varem kahe silma vahele jäänud on...Vanalinn ja Kaunase kindlus asuvad poolsaarel, mille tipus saavad kokku kaks jõge - Neris ja Nemunas. See on tõeliselt kena koht pargi, jalutusradade, mänguväljakute ja pisikese sadamaga. Raekoda ja suured kirikud asuvad kõik seal läheduses. Õhtul võtsime hosteli juurest auto ja käisime vaatamas veel erinevaid päris keskusest kaugemal asuvaid paiku, sest see pagana Kaunas on ikka suur ja eraldatud mägede ning orgudega. Näiteks peale maaliliste vaadetega veehoidla tammi algab Panemune metsapark, Nemunas teeb selle ümber kaare ning sel poolsaarel on imeline suur metsapark, jalutusrajad, rand jne. Marvele kaskaadide juures käisime, see oli kena vesine kivitrepp, läheduses taas matkarajad, vürtsi lisasid üle pea pikeerivad väikelennukid, mis tõusid kõrval asuvalt hobilennuväljalt. Hästi palju ürgset loodust jäi silma nii linnas kui eriti selle ümbruses, mida tähelegi ei pane, kui niisama peamagistraali mööda sõidad. Ja seejuures üsna inimtühi, mingeid turistide horde ei märganud kuskil. 

Tagasiteel oli meil veel üks põnev peatuspaik, nimelt Kédainiai tööstuspiirkond, kus plaanisime külastada üht mahajäetud biokeemiatehast. Oli vaja katusele ronida, noh. Tehas valmis 1963 ja jäeti maha nii 20 aastat tagasi. Selle ajaga on puud juba läbi katuse kasvanud ja betoon osati pehmeks muutunud, seega kauaks seda lõbu enam pole. Seda hämmastavam, et sissepääs hoonesse on igati vaba, ühtki silti ei näinud, mis otsesõnu keelanuks sinna siseneda. Tehase juurde jõudes tuvastasime ukse ees valge kaubiku ja lootsime, et tegemist pole mingi valvuri või turvafirmaga, aga nagu sel nädalavahetusel ennegi mitu korda juhtus - olid hoopis kaasmaalastest geopeiturid. Oligi kohe julgem tunne. Millised hunnitud vaated ja postapokalüptiline õhkkond!

Igal juhul jäin selle reisiga rohkem kui rahule. Lutikaid kah koju ei toonud. 
 

 

Laulupidu ja Saaremaa laiud

Kõigest kronoloogilises järjekorras. Vanad võlad kõigepealt. Kirjutasin, kuidas lapsed lähevad laulu- ja tantsupeole ja et koorijuht on vähe pire proua. Noh, sellega sai korda, kogu selle allkirja taga ajamise kammaijaa peale lõpuks leiti, et "ah, andke siis meili teel ja et meil on teie teise lapse andmed niikuinii olemas, võime sealt ka võtta". Ma ei kujuta ette, miks seda algset janti üldse vaja oli. Nii. Tantsupidu oli kõik tore ja imeline ning mingis kaadris näidati Mini isegi suures plaanis ja..siis tuli see vihmane rongkäik. Meenutame, et Mini oli juba nädal aega palavas pealinnas veetnud ja enne tema minekut ei olnud ilmateadet veel tulnud, seega tal ei olnud mingeid kummikuid, me poleks selle melu sees saanud talle keset rongkäiku neid viia ka. Tal olid mu ema nahast Eccod, mis pidasid küll päris kaua vihmale vastu, aga kui lõpuks alla andsid, siis käitusid nagu käsnad. Mini ei ole hädaldaja laps ja ta kindlalt tahtis väga laulupeole, aga koos tantsuõpetajaga otsustati siiski, et sellises seisus kaare all külmetada ei ole kuidagi mõistlik ning õpetaja tõi ta autoga Tartusse. Mini kirjutas oma väiksele õele, et andku too koorijuhile sellest teada (nad on samas kooris, aga olid rongkäigus eraldi, sest Mini marssis koos tantsijatega). Mikro siis andis info edasi, mille peale koorijuht teatas: "No sellest tuleb nüüd küll suuuuur pahandus!" Ma ei saa aru, miks ta pidi seda tegema, sest ok, mina ja ilmselt ka Mini oleks selle peale silmi pööritanud lihtsalt, aga Mikro oli tõsiselt murelik - miks sa elad ennast väikse lapse peal välja, kes oli ainult sõnumitooja? Loomulikult mingit pahandust ei tulnud, sest esiteks ei käi Mini enam seal kooliski, ta lõpetas selle ära ja läheb sügisel teise. Ajuvaba. 

Edasi positiivsemalt, sest keset juulit algas lõpuks ometi puhkus ja ka ilmad läksid just siis ilusaks. Meile tehti mõni aeg enne seda ettepanek külastada Vilsandit ja selle lähedasi laide. Ma olin kohe käpp, sest kui keegi teine orgunni enda peale võtab, siis ma loomulikult haaran võimalusest. Me ei pidanudki tegema muud kui õigeks ajaks Saaremaale Papissaare sadamasse jõudma ning sealt edasi viis meid kohalik paadimees. 

Kõigepealt võtsime suuna Salavale, mis on siis peaaegu Eesti läänepoolseim laid, kõige läänepoolsem Nootamaa on loodusreservaat ja sinna inimene minna ei saa. Ka Salaval on külastuspiirang 15.04-15.07, aga vahetult enne meie reisi avastasin, et RMK äpp annab nädal pikema keelu ehk siis me poleks tohtinud sinna minnagi. Paadimees kohaliku Vilsandi mehena aga väitis, et see on nonsenss, Salaval pole ammu ühtki lindu ning nõustus meid ikkagi sinna viima. Tõesti, ühtki lindu me ei näinud. Küll aga oli neid palju reservaadi juures, ikka nii palju, et ma olen ju ka luiki Käsmu lahel näinud pesitsemas, aga see kogus seal oli ikka täielik linnuparadiis. Paadisõit ise oli väga äge, kohati kihutasime nii, et kui keel oleks hammaste vahele jäänud, oleks sellest ilma ka olnud  - paat hüppas lainetel ja ma olin alati arvanud, et see on mingi pehme maandumine, aga kus sa sellega. Teisalt jäime peaaegu seisma, sest üle parda tundus vee sügavuseks nii põlvini. Salavale sai paadist täitsa kuiva jalaga, see oli ka erakordne luksus võrreldes järgmiste randumistega mitte-sadamates. 

Maastik Salaval - siit saaks häid põranda - või köögiplaate. Muide, just Salaval kirjutas Jaan Tätte oma kuulsa loo "Tuulevaiksel ööl".

Salava ja Loonalaiu vahel on tekkinud veel pisike Uus-Salava või Uus-Nootamaa (erinevad kaardid ütlevad erinevalt), aga sinna me ei hakanud piirangut arvesse võttes siiski minema kuigi algul plaanis oli ning võtsime suuna Nootamaale. Seal pidi juba läbi mere maale solberdama:

Loonalaid paistis silma sellega, et seal oli rannas maru palju merre uhutud kraami. Enamasti pudeleid, aga ka muud. Tänu heale asukohale oli Loonalaid omal ajal ka asustatud ja seal elas üks oma aja rikkamaid mehi lausa. Peeter All'ist saab lugeda siit. Tema majapidamise varemed on saarel siiani nähtavad. Loonalaiule ma mõtlesin, et ma suren. Tegime "väikse" valearvestuse ning mõtlesime, et miks minna ringiga kui saab otse ja otsustasime teel paadi juurde läbi vee lõigata. Oh mu jumal kui vale arvestus see oli! Vesi oli madal ja soe, aga kivid põhjas libedad ja teravad, paljajalu ei kannatanud ning matkaplätud muutusid raskeks ja soonisid just juba tekkinud villide kohal jalga, ma kohati valust ja vihast röökisin lausa. Üks ainus tark, kes jalgu märjaks teha ei saanud, läks ringiga ja oli oi kui õnnelik, kui kõvasti enne teisi paadini jõudis. Tagasi linnud, tagasi! Tagantjärele see koht, kus oleks pidanud teisiti mõtlema: 

Ees ootas veel Vilsandi. Vilsandis on korralik sadam ja sinna läbi vee minema ei pea, aga Vilsandi on siiski päris suur ka ja meil oli veel kindel plaan Vesilool ära käia, mis on siis nabanööriga Vilsandiga ühendatud saareke Vilsandi põhjaküljel. No ma natuke muretsesin oma jalgade pärast, sest L. oli arvutanud, et umbes 12 kilomeetrit tuleks meie matkake. Õnneks ei olnud ma ainus muretseja ning sadamas jäime kahtleva pilguga rendirattaid piidlema. Selgus, et neid on täpselt nii palju kui meidki ja õnneks sai siin terve mõistus võitu. Tagantjärele öeldes - me oleks kõik sinna saarele surnud ilma nende ratasteta! Kogu rada + siis Vesiloo, kuhu kulgesime jalgsi:

On ju tuttav postmargi kujundus see?

Vilsandil on päris palju majapidamisi, aga elamine seal ilmselt üsna komplitseeritud, kõik tuleb ju üle mere tuua, lisaks kurvastasid ühed vastu tulnud turistid, et liivaranda üldse polegi. Keset saart on telefoniputka, kust saad Jaan Tättele helistada ja tema lauluviise vastuseks kuulata. Sõita sai nii igaval kruusateel, külavaheteel kui ka metsas ja põllul - väga vaheldusrikas saar. Kogu aeg pääsesime vihmapilve eest pakku. Vesiloo oli eraldi elamus. Saareni läheb küll tähistatud matkatee, aga paaris kohas oli siiski veetakistus, mida siis vandudes läbima pidi, sest ega jalad tervemaks saanud ei olnud. Lisaks olid niigi ahtakese teeraja vallutanud kümned ja kümned hobused. Mul on aukartus kõigi loomade ees, eriti minust suuremate ja seetõttu oli paras katsumus neist nii lähedalt mööduda. Enamikul olid varsad ka kaasas, mine tea, mis teevad. Hobusesõbrad pööritasid meiesuguste (keda oli seltskonnas üsna mitu) peale muidugi silmi. 

Läksime päris lõppu välja, kus siis kuumadel kividel selili lebades unistasime, kuidas kibuvitsade vahelt ilmub kelner külma šampusega ning tagasi paadi juurde viib romantiline purjekas. Mida muidugi ei juhtunud, poolsurnult ja läbiküpsetatult vantsisime/pedaalisime paadini, mõned meist (minu eestvedamisel muidugi) valisid veel pikema tee ka. Aga nii tore oli!

Muidu ööbisime Saaremaal Karujärve ääres, kus igati meeldiv kämping, sest seal päriselt peeti öörahust kinni. Järgmisel päeval käisime veel paadiga järve keskel oleval saarel ka ära.