kolmapäev, juuli 31, 2024

Käisin päris põhjas ära

Ausalt öeldes pole ma kunagi eriti jaganud L.-i vaimustust Nordkapis ära käimisest, aga juhtus kuidagi nii, et meile tehti ettepanek sõita kahe auto ja kahe teise paariga Soome Kilpisjärvele, mis on enam-vähem sama kaugel põhjas kui Nordkapp, Soome käsivarre tipus. Juhtus nimelt nii, et samale ajale langes üle lapse laagrisseminek ja teise sealt tulek ehk siis ka kassivalvajad olid omast käest võtta ning nii saigi see teekond ette võetud.

Põhimarsruudiks sai Tartu - Jyväskylä kant (Keitele) - Kilpisjärvi ja Norra - Tornio - Vaasa kant (Sundom) - Tampere - Helsinki kant (Lapinjärvi) - Tartu

Ette olime broneerinud ainult esimese öö Keiteles, sest ei teadnud täpselt, kas suudame sealt otse põhja välja põrutada või ei ja meile sobiva hinna ja kvaliteediga öömajas paraku tagasimaksevõimalust ei pakutud. Keiteleski kulus veel paar tundi arutamisele, kas jõuame või ei, aga lõpuks sai ikka see sama kämping kinni pandud. Ööbimise hinnad on Soomes raudselt soodsamad kui meil - meie valitud ööbimistes varieerus öö hind inimese kohta 10-30 euro vahel ja kõik kohad oli puhtad ning hästi varustatud, pikemalt ööbitud Kilpisjärvel oli ka saun sees. Ööbisime siis kämpingutes ja eramajades kuigi ka telkimisvarustus oli tegelikult kaasas hädavajaduseks.

Eks meid hirmutati, kuidas põhjas on sääsed ja vihm ja külm ja...Kokkuvõttes olid põhjapoolseimad sääsed Napapiiri suveniiripoe ees - need olid küll pagana imelikud - lendasid kohe külge kinni ja kole suur punane latakas jäi pärast järele, aga peale seda oli täiesti 0 sääske. Ilm oli ka tegelikult parem kui meile lubati, vihma saime, aga mitte meeletut ning külm ei olnud. 

Olen ise teismelisena tundras käinud, aga siis Kuusamo kandist Vene piiri poole. Mäletan, et seal oli seda tundravärki nagu rohkem. Seekord algas meie jaoks teistsugune maastik alles ca 50 kilomeetrit enne Kilpisjärve, enne seda paistsid mäed vaid teisel pool jõge Rootsi pool. Huvitav oli ka tundra omapärane lõhn, mis mu meelest pärines põhjapõtradest. Selline veidi loomaaialõhna meenutav. Põhjapõtrade eest ka hoiatati, õnneks hoiatasid ka vastutulevad autod, põtru ikka leidus seal sõiduteel jalutamas omajagu, aga paistsid nad rahulikud ja aeglased. 

Hakkame jõudma tõotatud maale:

Vaade meie öömaja kõrvalt ehk siis Saana mägi, mille olime võtnud meie esimese polaarjoonetaguse täispäeva sihtmärgiks:

Nagu näha oli tol esimesel õhtul megailus ilm. Sooja oli isegi õhtul umbes 23 kraadi. Kõige rohkem hämmastas siiski polaarpäeva olemus. Järgmine pilt on tehtud öösel 1.34, päike on loojunud 00.48 ja tõuseb uuesti 2.38, aga on täiesti valge. Ma oleks nõus niimoodi elama küll va arvatud muidugi selle sama asja pahupool ehk polaaröö:
Järgmisel hommikul alustasime päeva kõigepealt valestardiga, sest miks minna otse mäele, kui saab ringiga. Ainult et poole ringi peal selgus, et tegelikult ikka ei saa küll, sest kaitseala on ees ja Skandinaavia trahvid ei julgusta kedagi riskima. Uut tõusu alustasime pealelõunal kui vihmapilved juba ähvardavalt koonduma hakkasid, aga kuna järgmiseks päevaks lubati veel hullemat ilma, siis otsustasime ikkagi minna. Tegelikult meil vedas, sest kõige hullema vihma ajaks olime just jõudnud mäe all oleva varjualuse juurde, kus soojas suurema vihma möödumist ootasime. Ilma selleta ma arvan me lõppu jõudnud ei oleks. Mis see mingi 4,3 kilomeetrit üks ots ära ei ole, eks? Tagantjärele mõeldes olime me vist aru saanud, et kogu maa on 4,3 mitte ainult üks ots...4 kuni 6 tundi pakub koduleht matka pikkuseks. Algus oli lihtne, kuigi tõusev tee ja siis mingi hetk tuli trepp, enne seda vist oligi kõige vastikum rajaosa. Peale treppi paistis mingi puhkekoht ja alt tundus, et eks peale seda seal kivide taga see tipp ongi, sest no käidud juba omajagu. L. pani ees nagu noor põder ja kuigi ma üritasin talle kehakeeles märku anda, et ma tahan juua - kogu varustus oli tema seljas, siis aru ta ei saanud ja kappas edasi. Teisi tagant näha ei olnud ja kuna ma ei tahtnud sinna tuule kätte kauaks ootama jääda, mõtlesin, et rsk, rühin üksi talle järele, ilma veeta nagu sangar, lutsutan vihmakeepi. Olud mäel:

Peale puhkekohta läks kiviseks, pidi ikka vaatama, kuhu astud, matkarada oli tähistatud ja neid poste silmas pidades siis liikusid. Ma arvan, et ainult tänu üksindusele ma sinna lõppu jõudsin, muidu oleksin ehk vingunud ja alla andnud. Oma tempos ja omades mõtetes, mitte ennast teistega kohandades. Mingi hetk jõudsin L.-le lausa järele ja küsisin, palju veel. Ta ütles, et tal näitab 1,5 kilomeetrit. Temagi oli arvanud, et mäe peal on mingi platoo, kus lihtsam käia, aga ei, see oli lihtsalt püsiv tõus mööda kive. Näha ei olnud midagi, tipp oli paksus pilves. Kui siis see päris lõpp kätte jõudis ei saanudki väga midagi aru. Ju siis oli kõige kõrgem koht, kui te nii ütlete. Vihma hakkas ka kõvemini ladistama ja erilist isu ei olnud mäe tipus rohkem aega veeta, aga õnneks mõtlesime veel kord ühte kohta vaadata ja seal korraks tekkis pilve auk ning nägime selle vaate ka ikka ära:

Muidugi on mu Norra sõbrannal igast oma matkast imelisi pilte, kus ta kohvitass käes selge ilmaga mäetipult vaateid naudib, aga no ma sain vähemalt sellegi...

Allaminek oli muidugi ka tore, tee tundus veel poole pikem, tundsin mingeid lihaseid, mida ma endal kahtlustanudki ei olnud. Esimesed kommentaarid minult: "Ma ei uskunud, et ma selle ära teen!" ja L.-lt "Ma ei uskunud, et see nii hull on!". Õhtuks saime koju ja sauna. Õnneks olid meil mökkis riietekuivatuskapid, aga matkatossudele kuulutasin küll viimsetpäeva. (Ja sain uued 60% alega, millist meil siin pakutakse ainult eelmise hooaja praakkaubale...)

Tegelikult tahtsime ära käia ka Soome, Rootsi ja Norra piiride kohtumispaigas, aga kuna sinna oli üks ots vist suisa 16 km matk, siis seda teekonda me keegi järgmisel päeval ette võtta ei suutnud, vaid läksime hoopis autodega Norra. Mulle nagu ei tulnud pähegi, et Norra on ju 10 kilomeetrit Kilpisjärvest ja noh, Norra...on Norra. On need tunturid, mis nad on, aga Norra mägedele nad ligilähedale ei saa. Mõned käisid tinglikult Põhja-Jäämeres ujumas ka, sest no sinna need fjordid ju suubuvad: 

Näe, liustikud ka juba täitsa siin:

Kõige kaugem koht, kuhu välja jõudsime oli Djupvik, kus kunagi asus ka natside baas ning praegu sellekohane teemapark varemete vahel. Omavahel arutasime, kuidas mäed annavad vaatele ikka mingit kolmemõõtmelisust rohkem juurde, miskit neis on, mis niimoodi lummab. Ja mõelda, mõnel on koduaias batuut otse vaatega fjordile ja Lyngeni alpidele.

Tagasitee kulges kahetsuses läbi tavaliste Soome linnade :)

Mis selgus:

Roadtrip ei ole väga minu teema. Mul on ikka mingi FOMO erivorm, et näe, kõik ilus läheb mööda, kõik jääb nägemata, tahaks igal pool vähemalt pool nädalat veeta. Samas näeb ju muidugi ikka rohkem kui lennukiga sihtkohta põrutades.

Mul on vaja kindlust öömaja osas. Mulle ei meeldi olukord, kus äkki kuskilt midagi ikka leiab, ma ei saa siis üldse lõõgastuda. 

Põrgu on jätkuvalt teised inimesed. Nipp: ole autos ainult nendega sellega, kellega sul klapib, siis saate omavahel kõik ära imestada ja teiste peale ärritumine jääb ära, aga ikkagi KÕIK inimesed on teistsugused. Me oleme kaugelt liiga konkreetsed ja ratsionaalsed. Teised leiavad, et me ei oska chillida ja puhata. Bitch please! Ma chillin ja puhkan niisama ka, ma tahan reisil midagi näha, mitte parkimisplatsidel asjatult molutada. Elimineerida mõttetud olmeprobleemid, seejärel chill. Kiire söök, kiire poepeatus, ei mingit vaatab ja oleb. 

Ma oskan soome keelt. Mul pole nii ammu praktikat olnud, aga tavakeelega sain kenasti räägitud, sest kahes meie öömajas olid eakad omanikud, kes muid keeli ei osanud. Viimati õppisin (ja rääkisin) soome keelt vist esimesel korral ülikoolis, nii 20 aastat tagasi.