Tegelikult tahtsin millestki muust kirjutada, aga ajuloputus on teinud oma töö

Ma olen muidu tagasi ja parem kui varem. Ma isegi ei tea, miks ma kohe nii õel olen, sest tavaliselt olen ma nii õel ainult koduseinte vahel. Ehk siis nö popp postitus, juba sissejuhatuse põhjal.
Tantsud tähtedega on kõige jõledam saade, eespool isegi igasugustest laulusaadetest. Selleks, et saate jaoks tehtud kulutused tagasi teha promotakse saadet oksendamiseni nagu Keskerakonda. Eriti koomiline on Reporter, mis veel oma saatestki pool tantsutähtedele kulutab. Ja rahvas vahib mokk töllakil uhkeid kleite ja piruette, põhiseaduse pilsner ees ning tunneb ennast kultuursena. Levinud on ju arusaam, et see ja muusikalid on mingi kõrgkultuur, mille vahtimisega ennast tarkade klubisse lunastatakse. Nagu kivisildnik kunagi käratas, et enne jõule on raamatupoed igasugu pööblit täis. Muusikalid ja eriti eesti muusikalid on sama puhas kommerts nagu Maie ja Valduri suvetuur, viimane selle poolest sümpaatsem, et ikka kodukootud värk ega ürita ennast kuhugi pressida, kuhu ta ei kuulu. Muusikalipublikule mõeldes meenub millegipärast üks tädi, keda mu tuttav Vanemuises piletijahil kohtas ja kes küsis kumb see oligi, kus rohkem lauldi – ooper või operett ja kes lõpuks otsustas, et tegelikult polegi midagi vaadata, ta kõike juba näinud. Ah jaa, tantsud. Isegi kui seda saadet igast august peale ei pressitaks, ma ei leia ka peotantsus midagi eriti kultuurset – võltsnaeratused ning kilode kaupa krohvi ja litreid. Kui palju on sellel seost üldise ballitantsuoskusega? Muidugi oleme ebakultuurne rahvas – olen ka kunagi (kirjutasin siia esmalt „nooruses“ aga siis kustutasin ära, jube, kas tõesti juba nii!) kõiki neid tantse õppinud, kuid kasutada pole mul olnud neid juhust vist mitte kordagi.
Ja mida see Ojuland seal teeb? Kohtub valijatega? Väitis ju, et riigikogulane töötab 24 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas ja 365 päeva aastas.
Vaesest Dag Harteliusest on ka kahju – kõigepealt Rootsi Vabariik, siis Soome Vabariik ja veel keegi kohtlane Cosmotüdruk kõrva karjumas „Kas said aru?“.

Appi! Hurraa!

Mis siis nüüd toimub??
Kõik kohad on täis mingit emotsionaalset segadust, südamete purunemist, südamelt ära rääkimist. Mingisugune magnetväli, halb tähtede seis või lihtsalt märkan ma seda rohkem tänu enda labiilsele olekule?
Raadiost tuli Rob Thomase „This is How a Heart Breaks“. That’s it, nagu. Istud käed higised ja lihtsalt peksad pead vastu lauda, et nutma ei hakkaks. Mina olen ju ebanormaalne, ratsionaalne ja tunneteta inimene, kes seetõttu luuleringi ukse taha jäeti! Mulle on võõrad kõik emotsionaalsed draamad, ma oskan ennast sellistest inimsuhetest kilomeetri kaugusele hoida. Ja nüüd siis? Viimati oli selline segadus ehk 10 aastat tagasi. Jama on selles, et erinevalt 10-aasta taguse ajaga pole nüüd kellelegi kurta. Tuttavad ei suudaks asja enam objektiivselt näha ja võõrastele ma ka üksikasju lahkama ei hakka. Tegelikult on üle pika aja tunne, et elan ja see ei olegi nii halb…
Ma muidugi usun, et see asi ei lahene kuidagi vaid läheb lihtsalt üle. 10 aastat noorem tahaks olla, siis jooks ennast avalikult täis ja saaks mingi kohutava lollusega hakkama ning ikkagi oleks aega see kõik ära unustada.

Ristirahvas värisege!

Kõigepealt külastab meid Pimeduse prints ja seejärel juba härra Antikristus ise. Sobiv teema eelmisele jätkuks.

See on küll Marilyni selle halva plaadi tuur aga kui keegi on kõigi oma halbade plaatide juures teinud ka „maailma parima plaadi“, siis ma ju pean teda nägema. Isegi siis kui ma tean, et tema laivid ei ole suuremad asjad. Laivsalvestuste põhjal on selline mulje jäänud.
Huvitav, et maailm teab ju päris palju koledaid bände nagu „Mädanev Kristus“ ja „Lahkamine“ näiteks, kuid Ameeriklased kardavad siiski kõige rohkem Marilyni. Kas see teeb ta nagu kuidagi popiks nüüd? Poiss ütles lihtsalt 18-aastaselt, et tema ongi see Nostradamuse ennustatud Antikristus ja pani valged läätsed ette.
Mind isegi häirib, et Marilyni puhul väline külg rohkem tähelepanu saab kui muusika. Marilyni ennast see ma arvan ei häiri. Imelik on lugeda Postimehe arvamust, kus kohe alguses nenditakse, et „Ma pole elu sees ühtki Marilyn Mansoni plaati läbi kuulanud ja ilmselt on see nii ka päris paljude teistega.“ Normaalne oleks sealjuures jätkata sellega, et Marilyn on rõve, kuid tegelikult läheb vastupidi. Muusikat ei kuulaks, aga muidu on ta ju tore. /Mismõttesnagu, keerutab blondiin juuksekiharat/

Jeesuse armee

Vaatasin samuti eile ETV-st seda jubedat filmi, millest ka näiteks Ramloff kirjutab.
Kogu ürituse korraldanud tädi ütles tegelikult filmi alguses kogu tõe ära – kui Palestiina, Afganistaani ja Iraagi lapsed õpivad juba väiksest peale usu nimel püssi õlal hoidma ning uskmatute vastu võitlema, siis miks ei võiks ristiusk neile samaga vastata. Lapsed on ju nii vastuvõtlikud, õhkab ta täiesti vastutustundetult.
Film oli tõesti jube – raske uskuda, et tegu on tõepoolest dokumentaalfilmiga mitte tagasivaatega Hitlerjuugendile (pean tunnistama, et neis tagasivaadetes pole ma midagi nii kohutavat siiski näinud). Mis neist lastest tulevikus saab? Küllap elavad nad rahulikult oma elu omas usklike kogukonnas ega peagi muu maailmaga konflikti sattuma, aga siiski.
Valus oli vaadata laste totaalset hirmutamist – kui sa ei tunnista, et oled olnud patune (st lõbutsenud sõpradega, vaadanud Harry Potterit jne), siis sa lähed põrgusse, välja arvatud juhul kui tunnistad, et oled patune. Ja lapsed tunnistavad – nuttes ja andestust paludes, et kuri Jeesus neile ometigi halastaks. Üsna hirmuäratav on koht, kus üks väike blond poisike tunnistab, et tal on olnud raske Piiblit ja Jumalat uskuda, sest see on midagi, mida ei saa käega katsuda. Hakkab hirm, et mis temaga nüüd selle eest tehakse. Õnneks mitte midagi, kuid on näha, kuidas poiss end selle pärast kohutavalt halvasti tunneb ja võimalikult teiste moodi olla püüab. Õige ja puhas on see, kes võimalikult kõvasti karjub ja põrandal krampides „ilmutusi“ saab, sest - maailm on täis valekirikuid, kus inimesed vaikselt palvetavad ja neid kirikuid jumal ei salli, selgitab üks väike tüdruk.
See, mis algab enda hinge päästmisest ja oma mina alla surumisest (laps ei tohi käituda nagu laps – lapsed saavad öösel laagris kollitamise eest pahandada, selline asi Jeesusele ei meeldi) jätkub teisitimõtlejate ümberpööramisega ning lõpeb kooris „ma sureksin Jeesuse nimel“ hüüdmisega.
Meenub stseen Boratist, kus Borat Texases rodeol ameeriklastele sõjas edu soovides skandeerib „ja me tapame teie naised ja lapsed“ ning suur osa ameeriklasi selle ovatsioonidega vastu võtab.
Ma saan aru, et lastega on hea manipuleerida, et saada võimule ja raha ligi, kuid kas neil täiskasvanutel siis tõesti mingit vastutusvõimet ei ole, mingit eetikat? Kuidas on üles kasvanud see naine, kes õpetab oma pojale, et kõik koolis õpetatav on jama ja kreatsionism on ainuke ja võimalik vastus kõigile elu küsimustele? Kas õppimine ei tähenda just valikute tegemist? Kas läheme tagasi kiviaega, kus kõige mõistmatu seletamiseks dogmasid kasutati? Kuidas neid inimesi nii palju on?
„Kui Jumal seda kõike näeks!“ kohmasin peale filmi lõppu. Mulle on mulje jäänud, et kristlus peaks siiski positiivset ligimesearmastust soosima. Millal sai Jeesuse lambakarjast Jeesuse armee? (Lihtsalt retooriline küsimus, ma tean küll, et tegemist oli äärmuslikku rühmitusega, mitte kõigi kristlaste nägemusega)

Parem poeg pätt kui tütar lits

Ikka on huvitav vaadata, mis kanaleid pidi inimesed su blogisse jõuavad. Keegi oli "solli blogisid" otsinud. Ma ei tea, mida ta selle all mõtles, aga üks selline märksõnaotsing viis reidiblogile tekstiga: "Eile käisin Sollis, homme lähen Solli...jepsjeps, niitsill:P". Päris "lubjakatele" siis selgituseks, et "soll" on solaarium (lubjaka mõiste muutus vahvalt mitmetähenduslikuks).
Ühel päeval sõitsime autoga mööda linna ja nägime ainult väikestest tüdrukutest koosnevat lasteaiarühma. Absoluutselt kõik tüdrukud olid riietatud roosasse.
"Misasi see on? Neil on mingi roosa päev või?"
"Ei, see ongi tänapäeva noorus"

Nagu ma aru olen saanud, siis on meeste suurim hirm see, et tütar litsiks läheb. Mitte sõna otseses mõttes lõbumajja vaid juba blondeeritud pea ja roosa topp ajavad neile hirmu nahka. Küll juba mehed teavad, mida karta.
"No aga kui tuleb iga nädal erineva poldiga koju? 15-aastaselt on rase. Kui poeg on pätt, siis annad peksa. Tütrega ei saa ju midagi teha."

Huvitav, kui praegu on see alaealiste beibede trend tõusev, siis kas varsti läheb nagu Ameerikas, kus neile missivõistlusi korraldatakse? Kas tulevikus on võimalik oma lapsest normaalne inimene kasvatada, ilma et teda selle pärast narritaks? Lapsepõlves on väga valus massist erineda. Mismoodi sa paned lapsele sinised riided selga kui kõik teised on roosas? Keegi ei taha ju oma lapsele halba - äkki tulekski pisarate vältimiseks kultusega kaasa minna? Või sel juhul nutad pärast veel rohkem?
Või ei ole keskealine beib tulevikus enam naljanumber nagu ta tänapäeval kipub olema? Kas ei ole see beibestumine mingisugune emantsipatsiooni haiglane kõrvalprodukt? Kodus lastega tegeleda ei ole IN, sest pead olema aktiivne. Tõsisemat tööalast karjääri eeldused ei võimalda - mis siis üle jääb? Või on süüdi ajakirjandus, kes "Cosmotüdrukuid" kasvatab? Ah jaa, jälle hakkavat üks uus naisteajakiri ilmuma, pretensioonika nimega "Lilit"...

Realismi pealetung

Viskasin autoaknast pirnisüdame välja.
„Mida sa praegu tegid? Selle eest võib trahvi saada!“
„Aga see on ju looduslik, see laguneb looduses ära!“
„Sitt on ka looduslik ja laguneb ära, aga ikkagi ei või tänavale sittuda.“

Tegin endale lõpuks ometi raamatukogukaardi (ei jõua enam osta, ei jõua). Õigemini tuli välja, et mingit kaarti polegi vaja kui ID-kaart olemas. Raamatukokku jõudes olid kõik head raamatud veel riiulil.
„Mees, kes teadis ussisõnu“ on igatahes üks parimaid raamatuid, mida ma üldse oma elu jooksul lugenud olen. Peale Paulo Coelho, muidugi. (Böhöhöö, ma kohe pidin selle siia suskama :) - „Inimesena võib ta ju täitsa huvitav olla“ ütles mu ema). Õhtul sai arutatud fantaasia üle. Selle üle, kuidas mõni inimene ei mõista, et asju saab välja mõelda. Lapsena see lausa hirmutas mind – kirjutasin tavaliselt koolikirjandeid (sel ajal kui arutlev kirjand veel kohustuslik ei olnud ja fantaasial vabalt lennata lasti) tolmurullidest, kurkidest ja muust sellisest ning tekitasin oma mõttelennuga piisavalt elevust. Kui teised imestasid, kuidas mina saan kirjutada asjadest, mida olemas ei ole, siis mina ei suutnud aru saada, miks peaks kirjutama asjadest, mis niigi kõigile nähtavad on. Kuigi, ilma fantaasiat omamata oleks arvatavasti võimatu ka igapäevastest asjadest kirjutada – jube igav tuleks see jutustus.
Mul on üks sõber, kes arvab, et see tänapäeva kirjandus ei ole üldse mingi kirjandus. No need raamatud siis, kus meid ümbritsevast elust kirjutatakse. Kender ja Rakke ning teised „sopakirjanikud“ vajuvad unustusse samal ajal kui Tammsaare või Kross aegade lõpuni hiilgavad. Mina ka ei tea, võib-olla me olemegi siis see kadunud põlvkond, kes enam kirjutada ei oska ja sellepärast meie seast tõelisi klassikuid ei võrsugi. Ei oska, ei ole väärilised ja loemegi sopakirjandust, mis „ei kannata välja võrdlust keskpärase koolikirjandigagi“ (täpne tsitaat anonüümselt arvajalt ühes foorumis). Eks need arvajad võiksid siis ise suurt kunsti teha aga nad ei saa, sest „praeguses eesti kirjandusmaailmas kehtib ju ringkaitse ning normaalsetel ja tõeliselt väärt kirjutajatel pole mõtet üritadagi“ (üks teine tsitaat päevalehe kommentaariumist).
Praegu loen Sass Henno raamatut „Mina olin siin“ ja lihtsalt huvist otsisin sellega seonduvaid linke. Oh jah, ei oleks vist pidanud seda tegema. Ei, normaalseid arvustusi tuli ka, aga üldiselt kommenteerivad ju ainult need, kes millegagi rahul ei ole. Mind häirivad sellised inimesed ja ma ei saa aru, mis mõnu on kuskil Delfis istuda ja anonüümselt iriseda. Ihukarvad tõusevad püsti kui mõelda, et sellised ka päriselus kusagil sulle vastu tulla võivad. Ah jaa, üks vist eile tuligi – kisendas midagi rekka kabiinis, nägu ärritusest punane. Onu ei saanud vist aru, et ringristmikule sõitmisel tulebki oma järjekorda oodata. Õudne oli vaadata seda hullunud inimest. Tegelikult tahtsin ju raamatust rääkida. Reaalne elu. Nähtud, õnneks mitte liiga lähedalt ja liiga kaua. Selle ninaluu purukslöömise kohta küsisin ka eile järele. Tõepoolest „ükski normaalne inimene ei lähe sellega traumapunkti, enne kasvagu kõveralt kinni aga see tagasimurdmise valu on liiga rõve“. Rääkijal endal kasvas siiski täiesti sirgelt kokku. Vedas.
Üks asi on lugeda raamatuid, kus fantaasia sind kütkestab ja teine asi on lugeda midagi, millega sa ise samastuda saad. See teine variant ei ole üldsegi halb.
Lugesin ka Dagmar Reintami „Daki elab siin“ läbi ja see raamat on isegi tuttavlikum kui „Mina olin siin“. Elab ju peategelane seal mulle päris lähedal ja seega on tema raudtee, surnuaed ja tänavad mullegi tuttavad. Kunagi istusime ka autokoolis samas tunnis, sest see kiviga klaasi puruks viskamise näide on ka mul autokoolist eredalt meeles. Daki parim sõbranna on minu kunagine klassiõde. Seoseid kui palju. Ainus asi, mis mind selliste päevikupõhiste raamatute juures kohmetuks teeb on otsekohesus. Mina ei annaks enda päevikut kellelegi lugeda. No seda päevikut siis, kuhu ma kunagi igasugu suhetest kirjutasin. See on jube hea lugemismaterjal muidu, ma ise ka vahel nutan kui seda loen :). Aga mõte sellest, et seda loeks tollased tegelased või veel hullem, ema – oo ei!
Aga „kirjutamismeisterlikkuse“ koha pealt võin öelda, et pooleli jätnud olen ma väga vähe raamatuid. Neid „tänapäeva Eesti sopakaid“ mitte ühtegi. Mul on kindlasti halb maitse.
Üks väga halb raamat on näiteks „Joovastus“. See on nii jube raamat, et ei soovita kellelgi kätte võtta. Mina sain ta omanikuks käänulisi teid pidi ja väidetavalt pidavat see „müügitabelis hästi pop noorteraamat“ olema. Mul käis omal ajal segastel asjaoludel Maaja ja sealt võis sellised „poppe noortelugusid“ lugeda küll.

Narkopidu!

Niisiis, lugesin "Küpsiseparadiisi" läbi. (Ei ostnud, kingiti:))
No mis ma oskan öelda, Ekspressi arvustusega ma ühel nõul ei ole igatahes. "Susanna ja mina" oli minu arvates kõvasti parem. Ma ise muidugi eriti seriaale ei vaata ka (no "Seksi ja linnaga" ma küll mingeid paralleele tuua poleks märganud). Võib-olla tõesti olid lihtsalt pildid, lugu suurt ei olnud ja ehk oligi nii parem? Ahjaa, lõpus küll kuskilt otsast magusaks ei läinud nagu Ekspressis arvati. Häirisid trükivead. No kui ühe koha peal räägivad 2 tegelast, kellest kumbki pole Mikk ja siis järsku on lause a la "siis Mikk tõusis püsti ja ütles" - loed paar korda ja mõtled, et oot-oot, kust see Mikk sinna sai siis? Varem ei ole raamatutest selliseid vigu leidnudki.

Tegelikult oli see "Küpsiseparadiis" ainult sissejuhatuseks ühele teemale, mis mul tekkis. Narko nimelt. Ma ei ole eluilmas ühtegi narkootikumi näinudki, proovimisest rääkimata. Uuema aja eesti kirjandust lugedes jääb aga mulje, et narko on absoluutselt igapäevane asi, mida kõik tarvitavad. Iga normaalne inimene tundvat isegi kanepilõhna ära. Ma ei tea, võib-olla on asi minus ja seltskonnas, kus liigun, kuid suhtumine narkosse on minu arvates pigem see, et narko on Kopli venelaste (süstiv varas), karvaste hipide (pesemata karvik kasvatab aknalaual kanepitaime), osside (dressides kiilakas narkopeol) või siis uusrikaste ajudeta laste teema (Viru pubekad kuskil korteriläbul). Ehk siis narko on nii out kui veel olla saab, sest keegi ei taha neisse seltskondadesse kuuluda. Ka need, kes on midagi proovinud, ütlevad, et kasutu värk - mitte midagi huvitavat ei juhtu, ainult magada ei saa, kuigi uni on. No see seisund on minu jaoks teada-tuntud ebameeldiv kogemus, mida küll vabatahtlikult ei tekitaks.
Suitsetamine ja joomine on normaalne. Kuigi viimasel ajal hakkab ka esimese maine alla käima, sest enamik puberteedieas suitsetanuid on selle maha jätnud ja suitsetamine seondub samuti täistossatud köögiga kuskil magalarajooni korteris ehk siis vaesusega. Meil, depressiivsel põhjamaal on ikka joomine au sees, ülejäänud pingete maandamise viisidega tegelevad "mingid imelikud". Eks see ole pigem hea vist.
Ega ma ei usugi, et keegi nüüd suurel häälel teataks, et narko on "jumala normaalne värk". Kanepi legaliseerimist pooldavad ju ainult rulapioneerid reidi foorumist. Grunge suri sama ruttu kui sündis. Inimesed on tsiviliseeritumaks muutunud - isegi maapiirkondades ei osteta enam nii palju salaviina. Igal parmul on raha, et poest riigiviin või kaheliitrine Turbo Diesel kätte saada.

"Grõu app, raisk!"*

Tegelikult ei näinud ma seda filmi päris algusest, mis pidavat filmivaatamise iseenesest absoluutselt mõttetuks tegema. (See idee pärineb vist Kenderi „Check Out“ist ja ma olen sellega üldiselt nõus). Sellest hoolimata kavatsen sõna võtta.
Mõned filmid ja raamatud on sellised, mida loed või vaatad ja mis ajavad sind vihale, sa loed või vaatad edasi ja loodad, et tegelased su viha mõistavad ja mõistlikumalt käituma hakkavad, aga ei. Sellesse kasti panen mina näiteks Tolstoi „Anna Karenina“ (no mismoodi üks inimene tahab midagi nii väga ja kui kätte saab, siis tunneb endal ainult süüd!) ja Elizabeth Wurtzeli autobiograafilisel bestselleril põhineva filmi „Prozaci põlvkond“. Viga võib olla ka minus – tegelased on minu maailmapildist niivõrd erinevad, et ma ei suuda neid ja nende motiive lihtsalt mõista.
„Prozaci põlvkonna“ ekraniseeringuga ei olevat aga ka raamatu autor rahul olnud ning raamatut pole mina jälle lugenud. IMDB väitel ei olevat raamatu tegelaskuju selline „wining bitch“ nagu teda filmis näidatakse vaid vaevles tõelise depressiooni käes. Filmi peategelane on tõepoolest nii vastikuks tehtud, et kaastunnet tunda on väga keeruline.
Minule sobib tegelikult see viriseva ärahellitatud teismelise versioon isegi rohkem, just nö Prozaci põlvkonna esindajana. Jah, depressioon on haigus, kuid siiski tundub mulle, et paljudele ikkagi ka moehaigus. „Mõtle kui enda laps selline väänkael on!“ kostis filmi ajal mu kõrval istunud mees. Ma siis vastasin, et just täpselt seesugune ma nii 16-aastaselt olingi. Pidasin ennast maailma nabaks, ei suutnud uskuda, et ka vanematel on oma elu ja tunded ning süüdistasin kõigis hädades teisi. Aga ma olin siis 16 mitte kahekümnendais nagu loo peategelane. Praegune nö Prozaci põlvkond paistab just selles vanuses olevat – tean ka meie omal maal inimesi, kes ülikoolis käies muudmoodi elada ei oska kui antidepressante suust sisse ajades. Mismoodi elada kui sess on raske ja kutt jätab maha?
„Kõik on kinni eneseanalüüsis“ ütles kord üks mitte eriti sümpaatne inimene, kuid selles oli tal õigus. Istu maha ja mõtle natuke, kas kõik on ikka nii nagu esmapilgul paistab. Kas kõik teised teevad sulle meelega liiga või oleks aeg ka ise millegi eest vastutada. Tegelikult on kahekümnendais depressioonis olemine täielik luksus – las vanemad hoolitsevad, mina olen ju haige ja eluga puntras ning selle kõige põhjus on just neis samades vanemates, kes minust kunagi hoolinud ei ole. Ja siis? Kui su isa jättiski su lapsena maha ning ema leidis endale uue vastiku mehe, kellele ta sinust rohkem tähelepanu pööras – see oli nende elu, mis ka elada tahtis. Oled sa kindel, et sa ise paremini elada oskad?
Miks siis tänapäeva noor inimene enam iseseisva eluga toime ei tule? Ehk on nõudmised liiga suureks läinud või hoopis vastupidi ei taheta loobuda vanematekodu kaitsvast tiivast? Mina ei tea. Aga siiski arvan ma, et antidepressant ei ole alati see kõige õigem lahendus, pigem on ta see kõige kergem.

* Toe Tag "Nii hea on olla noor"

Raha sulle, kurgid mulle

Juhtusin eile Postimehest ühte artiklit lugema. Kokkuvõttes räägitakse seal netikaubandusest ja täpsemalt just käest-kätte müügist, mida erinevates foorumites harrastatakse. Kõik väga tore, kuid hämmastama pani mind see, et terve artikli jooksul ei teki kusagil küsimust sellest, et need asjad võiksid ka varastatud olla. Ohuna tuuakse välja vaid see, et keegi võib petta ja kaupu mitte saata. Absoluutselt ei rahulda mind ühe sellise müügifoorumi omaniku seletus: «Naistele ikka meeldivad uued asjad – käivad kleidiga korra peol ära, siis on teised selle ära näinud ning käes aeg kleit maha müüa»;«Enamik naisi ei jõua iga nädal uusi riideid osta, korralikke ja paar korda kantud moeriideid poole hinnaga tahaks aga igaüks. Suurem osa ostjaid-müüjaid müüvadki oma vähe kantud või hoopis uusi asju, mis on kunagi ostetud, aga ei sobi selga.» No ma ei tea. Kui tihti ostate teie asju, mille korra selga panete või siis hoopis selliseid, mis koju viies üldse selga ei passi? Võib-olla olen mina ajast maha jäänud, kuid pigem tundub selline teguviis omane välismaa staaridele ja üksikutele "tõelistele tibidele". OK, selle üle võib veel vaielda, kuid suurem tõend sellest, et ilusatele varastatud asjadele on hea järelturg olemas, on ühe minu jaoks usaldusväärse inimese kogemus, kes pikka aega kaubanduses töötas. Tavainimene ei pidavat ette kujutamagi kui palju poodidest tegelikult varastatakse. Ei ole nii, et nädalas korra üks särk läheb. Täiesti igapäevane pidi olema see, et poodi astub ilus, hoolitsetud ja kallilt riides neiu ning pärast on riiulist püksipaar või kampsun läinud. Tundsin ka ise kord ühte tüdrukut, kelle kaudu sai esitada tellimusele ühele teisele tüdrukule, kes siis sulle tellimuse alusel kalli ripsmetuši või lauvärvi tõi. Aga Eestis ongi ku kõik asjad nii mõttetult kallid, miks siis mitte varastada, eks? Kahjuks võetakse see varastatud kraami maksumus enamasti õnnetute müüjate palgast maha ning neid, kes juurdehindluse pealt tegelikult teenivad, see küll ei karista. Mismoodi varastatakse kui kõikjal on turvaväravad ja müüja kõnnib butiigis enamuse ajast sul kannul? Kui seda teaks, siis vist nii palju ei varastataks kah. Inimene on ju uskumatult leidlik ning mõnele teise ringi ostjale ei lähe võib-olla kordagi, et teksastel väike auguke küljes - vahet pole, ikkagi Armani ja odavalt saadud.
Inimesed ei usu, kui pole ise kokku puutunud, nentis eilse kirjutise peale ka see kaubanduses töötanud isik. Ostjate lihtsameelsus on aga piiritu. Meenub lugu ühest noormehest, kes temalt tänaval teed küsinud "Itaalia ärimehelt" autos paar "originaal" Armani nahktagi ostis. On siis inimeste ahnus ja lootus midagi odavalt saada nii suured, et loogiline mõtlemine üldse kaob?
"Isegi" mustlase käest võib niimoodi petta saada - üks mu tuttav ostis kord parkimisplatsil ringi tuianud mustlaselt kotitäie "ilusaid riideid kallile naisele". Noh, pärast tuli muidugi välja, et enam-vähem ilusad riided olid vaid pealpool ning allpool leidus ainult augulisi kaltse. Tema vabanduseks oli vähemalt pohmellis pea...

Sport on kultuur

Mulle tundub, et igal aastal minu sünnipäeval on mingi jalgpall. Mul ei ole jalgpalli vastu midagi, kuid tavaliselt ei viitsi ma seda vaadata, eriti kui mängib Eesti. Milleks otsida endale miskit närviajavat, kui selliseid asju ilma otsimatagi ustest-akendest sisse sajab? Mina küll ei suuda sporti käed rüpes ja suu lukus pealt vaadata. Kõige hullem on see, et tavaliselt saab minust veel riigireetur. Miks see juhtub, kohe seletan. Nagu eilegi – Andorra mängija saab kollase kaardi ja rahvas tribüünil aplodeerib ja hõiskab. No ma ei tea, mulle tundub see imelik. Kuidagi häbi on. Vastaste mõnitamine maksab enamasti endale lollilt kätte ja üldse tundub sellise turvalisest kaugusest kivikeste loopimisena. Siis veel ka kommentaatorid, kes peale esimese värava löömist kohe omasid kindlaks favoriidiks pidama hakkavad „selgelt parem meeskond Eesti“. Võeh. Ega mina siis ka mingi parajuslane ole ning mitu korda on mind vaigistada püütud kui ma omadele „paras, paras“ karjun. Eriti hästi meenub ses suhtes üks korvpallimatš, kus Rock Kalevile Tartus kaotas. See oli ka viimane kord kui ma sporti kohapeale vaatama läksin. Ära tüütab see loll enesekindlus ja hilisem vabandamine, kuidas meile ikka liiga tehti või kuidas mingi tehniline asi või tervis ootamatul hetkel alt vedas. Juba vanasõna ütleb, et enne õhtut ei tasu hõisata ja mingi aukoodeks vist seda ka, et vastase vastu peaks püüdma viisakaks jääda.

Suveetendused 2007

Suveetendustest siis ka. Sel suvel sai neid nähtud kolm: "Eesti asi" Viinistus, "Täiskuu" Palmses ja "Kõrts" Tartu Hansahoovis.
"Eesti asi": Minu arvates jäi alla varasemalt Viinistus etendatud tükkidele (minu vaieldamatu lemmik on "Syrrealistid", mida küll vist kas vihatakse või armastatakse), kuid oli siiski päris tore. Süžee oli lihtne - matsidest Krimuna rahvas läheb härrade umbusust hoolimata laulupeole ja saab nii vaimult suureks. Mitmes karakteris võis ära tunda eestlastele nii omaseid iseloomujooni: "ah, mis mina, lähme parem koju tagasi".
Etendus sai üldiselt kiitvaid arvustusi ja laulude esitamine oli ka minu meelest võrratult professionaalne. Siiski kuulsin ka arvamust, et laulu oli ehk liigagi palju. Esimene vaatus oli väga hea, kuid teine tundus kuidagi liimist lahti - kaootiline ja stseenid omavahel seostamata. Aga päikeseloojangus mere kaldal, silmapiiril valge laev isamaalist laulu kuulata oli siiski omaette elamus.
"Täiskuu": Seda etendust mängitakse juba teist suve ja nii mulle seda soovitatigi, et pidavat hea tükk olema. Tegemist oli jällegi üsna lihtsa komöödiaga suhete teemal, kus mõni tahaks aga ei julge ning teisel jälle julgust ülearu. Etenduse tegid meeldejäävaks ülihead rollitäitmised. Eriti Guido Kangur ja Roman Baskin, aga ka kõik teised. Igatahes naerda sai ja oli ka äratundmishetki. Kelle suguvõsa siis ikka päris normaalne oleks?
"Kõrts": Oma tunni ja kümne minutiga jäi kuidagi lühikeseks, kuid ega puupinkide peal kauem istuda ei kannatagi. Etendusest endast on ka juba palju kirjutatud - spetsiaalselt kolmele näitlejale kolme erineva autori poolt kirjutatud monoloogid. Nõustun Postimehes avaldatud ülevaatega, kus Katrin Ruus peab kolmest parimaks Raivo E. Tamme. Tema olek ja miimika muudavad Vastse-Liina mehe rolli täiesti usutavaks - sellistest kahtlastest onudest hoitakse tavaliselt kõrtsides eemale, kuid nagu näha on ka neil oma lugu jutustada, iseasi kui mõistlik ja loogiline see lugu on. Lugude kokkusobimatusest ja näilises mõttetuses peitus aga päris hea puänt. Jan Uuspõllu kehastatud kõrtsimuusik oli rõhutatult naljakas ja keeras sellega ehk vindi liigagi üle. Ka Merca mängis äärmiselt usutavalt, isegi nii, et mõnest kohast tema võrokeelses jutus polnud eriti aru saada. Tõele au andes sain mina veel päris kenasti aru võrreldes mu taga istunud seltskonnaga, kes erinevaid murrakusõnu üldse kuulnudki polnud. Aga nad olid parajalt svipsus ka...

Suurte sõjamasinate muusika

Sai käidud esimest ja viimast korda No Big Silence'i ja Tiit Kikase "Suurte sõjamasinate muusikat" vaatamas. Viimast lihtsalt seetõttu, et rohkem ei pidavat seda kunagi näidatama.
Idee minna sain ühest blogist, kus seda soovitati ja tõepoolest ei kahetse, sest show oli seda väärt.
NBS on minu arvates üks väheseid, kui mitte ainus eesti bänd, kes ka visuaalset poolt väärtustab ja seetõttu ei ole nad ka tuuritajad nagu mõni muu menubänd, kelle show seisneb lavale tulekus ja omade lugude esitamises. Tõeline lavashow ei maksa just vähe. Juba NBS-i tavaesinemised on omaette elamus, kuid Leigol tehtu veel täiesti eraldi klass. Ega ma hästi ette kujuta, et ka mõni välismaa bänd oma shows reaktiivlennukit kasutaks...
Show algus ja see reaktiivlennuk olidki kõrghetked. Midagi niisugust vaevalt varem nähtud oldi ja rahvas vahtis ikka täiesti suu ammuli taevasse. Vähe on neid, kes sõda näinud, kuid selle lennuki üle lendamisel tekkinud mürin tõi tõesti kananaha ihule. Mitte, et ma öelda tahtnuksin nagu sõda seksikas oleks.
Lisada sinna veel erinevad sõjamasinad ja soomukid, millest üks amfiib, veerevad tulekerad, vett kühveldavad kopad ning lõhkemisel veesambaid ülespritsivad pommid ning meeldejääv vaatemäng on garanteeritud. Muljetavaldav oli ka lihtne idee õhku tõusvatest küünaldest, mida vist Leigol ka varem tehtud.
Muusikaline pool oli NBS, mida aga vastavalt visuaalile kohandatud.
Lõppkokkuvõttes super show, mida aga soovitada ei saa, sest kes ilma jäi, see ilma jäi.
P.S. Sooviks tervitada kõiki "arukaid" inimesi, kes kontserti imikute ja väikeloomadega külastasid. On ju ometi teada, et kui püss laval, siis on ka pauku oodata...Sel korral oli seda pauku lausa kümnest püssist. Huvitav, et räägitakse palju raputatud laste sündroomist, kuid ei mõisteta, et sama matsu võib beebile anda ka mitu korda keskmisest kõrgem heli, mis pisikeses väljaarenemata ajus vibratsiooni tekitab. Enamiku loomade suhtumine n. ilutulestikku on samuti teada.

Suvi 2007

Kui hästi vaikselt olla, on kuulda, kuidas linavästrikud astuvad. Nad kõnnivad äsjaniidetud rohus ja otsivad kaitsvast heinakatusest ilma jäänud putukaid. Kaks linavästrikku tulevad koos ja ka lahkuvad koos. Murul valib kumbki endale piirkonna ja asub seda läbi kammima. Linavästrik ei lenda eriti palju, kuid sellest hoolimata puhastab ta kiirelt sibades suure ala muru. Kaks linavästrikku on sarnased, aga siiski erinevad – üks liigub rahulikult vaid aeg-ajalt mõne putuka järele sirutades, teine tundub lausa toitu ahmivat – nii kärmelt pöördub ta ühe suutäie juurest teise juurde. Huvitav, kas ta kõht on tühjem? Ajapikku liiguvad linavästrikud üksteisest üpris kaugele, kuid siis lendab üks neist, mulle tundub, et see on naispool :), kaasa juurde tagasi. Justkui teada andes, et võtame veel paar suutäit, siis sätime end minekule. Peale nii tunniajast toiduretke lendavadki mõlemad lauda katusele, puhastavad oma nokki ning varbaid vastu eterniiti ja lendavad minema. Arvan, et neil sai kõht täis, sest kogu muru nad selle ajaga läbi ei kamminud.
Järsku on lauda katusel kari varblasi. Väikesed sulepallid karglevad kaootiliselt. Erinevalt västrikest on varblased karjaloomad ja nende käitumine sellest tulenevalt hoopis teine. Nii, kui üks varblane kuhugi lendab, on varsti ka kõik ülejäänud järel. Kõigepealt lendavad paar varblast kuuri katusele. Peagi on ka teised seal. Seltskonna suurenemisest häirituna lendavad esimesed trepile. Varsti on seal ka teised ning viimasena reageerinud võtavad sisse kohad kuuri peal. Lauda katusel pole enam ühtegi varblast. Nagu lambad. On alles rumalad, nii kui üks ees, nii teised takka järgi. Ega inimene muidugi parem ei ole. Ehk seepärast ongi väike elav varblane inimesele tuttavam kui ratsionaalne linavästrik? Linavästrik teeb tööd, aga varblased keksiksid justkui niisama ja viidaksid aega. Võib-olla ongi nii.
Ka pääsukesi on hoovis palju, kuid hoolimata sellest meenutab nende käitumine pigem linavästrikku kui varblast. Igal pääsukesel paistab olevat oma ülesanne. Nad lendavad eesmärgipäraselt mitte ei keksle ega vahi ringi nagu varblased. Varblased imetlevad katusel ilma sel ajal kui teised tõsist tööd teevad. Ometi on neid lõbusaid linnukesi huvitavam vaadata. Nad on naljakad – kes poleks neid traatidel käratsemas näinud.
Järsku kostab kusagilt kõrgelt omapärane kluuksatus. Pea pilvepiiril tiirutavad neli toonekurge. Veel kuu aega tagasi oli neid kaks. Ka praegu on selgesti näha, et kaks kurge on teistest märgatavalt väiksemad. Kured lendavad nii kõrgel, et võib vaid ette kujutada, milline vaade neile avaneb. Miks nad seal lendavad? Kurg ju õhust toitu ei püüa. Äkki avaldab ka neile see suurepärane vaade mõju? Nad lihtsalt tiirlevad laotuse kohal õhuvoolust kantuna, kuid nende lend ei ole nii eesmärgipärane kui eemal tiirutaval kullil, kes toitu märgates iga hetk võib maapinnale suunduda. Suured linnud on suursugused, neid võib ainult kaugelt lendamas silmitseda, kuid nende elu lähemalt näha on keeruline. Tegelikult piisab ka varblastest, kes siiani kuumal katusel siestat peavad. Või linavästrikupaarist, kes peale pisikest puhkepausi kõrvetava päikese käest maja varjus putukaid otsivad.
Kui palju on aga aastas päevi, mil neid üldse vaadata jõuab?

Üle rohkem kui kümne aasta on see vist esimene suvi, mil mul looduse jaoks aega on jätkunud. Ega selleks vist muud õigustust olegi kui see, et osa elust tuleb vist paratamatult loll olla…Kunagi väitis ka üks mu praktikajuhendaja mulle, et peale ülikooli lõppu taasavastas ta enda jaoks aastaaegade vaheldumise. Küllap ka see vahepealne jama millegi jaoks kasulik oli, kuid siiski on jube hea tunne maailma taasavastada.
Mäletan, et kunagi ammu-ammu istusin iga päev trepi kõrval ja jälgisin sipelgaid. Kirjutasin neile sipelgate häälekandjat, mis korralike päevalehtede eeskujul iga päev ilmus ja sipelgate elu tähtsamaid uudiseid kajastas. Leht oli küll sipelgatele lugemiseks hiiglaslikus formaadis…Teofarm oli mul ka, kust teod küll pahatihti põgenema kippusid. Nali naljaks aga pool tundi järelvalveta ja teod olid kadunud nagu tina tuhka! Kõige mõistatuslikum kadumine toimus vanaema kosmeetikasahtlist, kuhu ma farmi halva ilma eest varjule olin viinud. Khm-khm. Meenub anekdoot flegmaatikust loomaaiatalitajast, kelle hoolealused kilpkonnad puurist „viuhti ja viuhti“ põgenesid.

7 aastat keskkoolist

Ma pean selle siia kirja panema, et hiljem ennast sundida uskuma, et ma saan hakkama asjadega, mida ette võtan. Võib-olla on see enne õhtut hõiskamine, aga...Igatahes toimub täna klassikokkutulek, mida ma tegelikult juba ammu korraldada tahtsin aga mis sai viimase tõuke ühest väga koledast sündmusest. Enne kui roolijoodikud veel kellegi meist surnuks sõidavad võiks ju...7 aastat keskkoolist tundub kohutavalt pikk aeg. 8 elukaaslasega koos oldud aastat nii pikk ei tundu, sest ega seda eelnevat aega eriti mäletagi, aga kooliaeg oleks ju justkui alles eile olnud. Korraldusest niipalju, et tegelikult on eelarve muidugi ammu ületatud ja üldse enamus asju kaootilised aga kui maja just maha ei põle, siis peaks ju midagigi välja tulema. Loodetavasti ei juhtu ka nii nagu X koha suvepäevadel, kuhu kõik kohale tulid ja täie raha eest sõid, jõid ja laaberdasid, kuid hiljem kaebasid kui kohutav ikka korraldus oli ja bänd paha ning söök polnud kah tasemel. Ma mäletan oma klassikaalsasi kui normaalseid inimesi, me ei olnud ju mingi eliitkool ka.
Selline snobism, et kärss kärnas ja maa külmand, on vastik. Teised ju ometi pingutasid ega teinud asju meelega kehvalt. Tänapäeval on kõik nii kallis ka, et Kroonika seksikate pidu ei annagi kodustes tingimustes ja mõistliku osavõtumaksuga korraldada. Mina ka ei tahaks üle 300 krooni maksta, kuid juba klaas suht peeti veini maksab 20.-, see on selleks piiriks, millest lubatakse enda alkoholi kaasa võtta...Ja kui nüüd piisavalt ei võeta, siis eestlaste pidu ju käima ei lähe. „Ega te sinna ju jooma ei lähe!“. Nojah, aga mulle on üsna hägune piir, kust algab joomapidu ja kus lõpeb kultuurne koosviibimine. No ma tean kenasti, mis on joomapidu ja kultuurse koosviibimise nime all meenutan hardusega Stenbocki maja rõdul klaasikese kalli veini manustamist (kurat, see oli ilus päev! :P) aga need piirialad on segased.
Tulgu, mis tuleb, tegelikult on klassikokkutuleku puhul olulisim ju see, milline sa välja näed ja millise mulje endast teistele jätta suudad. Aga loodetavasti on ka see müüt. See on oluline elus üldse.
Vaadake „Romy ja Michele koolikokkutulekut“. Väga tore film, mu meelest. Ma arvan, et ma olin ka kooli ajal samasugune friik nagu need 2 tibi.
Ma lähen nüüd kleiti valima. /volksutab ripsmeid/

Pikk

Neljanädalane puhkus on hea nähtus, lõpupoole ei ole enam seda paranoilist arvutist eemale hoidmist. Ma ei suutnud fakti - või kiiksupostitust teha, tegin sellise:
Ma tahan: pidevalt midagi ja see häirib mind natuke
Mul on: tegelikult ju peaaegu kõik olemas
Ma soovin: et kõik oleks nii nagu mina seda tahan
Ma vihkan: maksimaalselt pool tundi, peale seda unustan ära
Ma igatsen: vahel kuhugi kaugele
Ma kahetsen: mitte midagi
Ma armastan: armastus ei ole tunne, see on seisund (või kuidas iganes see tsitaat oli). Ma püüdlen selle seisundi poole.
Ma olen alati: imelik olnud
Ma ei ole: kade
Ma tantsin: harva, sest enamasti toob see kaasa probleeme
Ma laulan: püüan hoiduda, sest ei oska. Kord olen küll ka lausa üksi suure žürii ees laulnud. Lavaka katsetel laulsin „Sauna-Antsul oli peni, väike valge kutsikas“
Ma nutan: vihast kui olen võimetu olukorra muutmiseks midagi tegema
Ma kaotan: pidevalt midagi. „Kus mu juukseklamber/prillid/pastakas jne on“ kuulub igapäevasesse sõnavarasse.
Ma tekitan segadust: köögis
Ma peaks õppima: ei pea, kui ei taha
Ma peaks: ei pea ma midagi. Ärge ärritage mind!

LEMMIKUD
Number: 17 (ei tea, miks. Kuidagi kujunenud)
Värv: must, roosa
Kuu: mai (lõpuks ometi on taas päikest näha)
Laul: ma olen melomaan, sellele on võimatu vastata. Heas laulus peab olema „power“, seda peaks kuulama volüüm põhjas ja sellel peaks olema head sõnad.
Toit: ma olen kõigesööja, eriti maitsevad äädikaga ülekallatud asjad. Sushi ka muidugi.
Jook: tomatimahl, kuiv punane vein, lahja õlu, coca-cola

KAS SA KUNAGI
1. Sööksid putuka? Kunagi hammustasin herilasel pea otsast (et nagu Ozzy väidetavalt nahkhiirel? Ei, kogemata siiski).
2. Hüppaksid benjit? Kunagi tahtsin küll, aga nüüd tundub see sama „mainstream“ kui tätoveeringud.
3. Liugleksid? Kas see on kuskilt valesti tõlgitud või läks testi koostajal järg käest?
4. Tapaksid kellegi? Inimesi olen unes tapnud küll ja küll. Ämbliku tapan iga kell.
5. Hüppaksid langevarjuga lennukist? Ma kardan, et olen selleks liiga koba ja lihtsalt enda lollusest ei saaks seda langevarju lahti või keerduksid mingid nöörid mulle ümber keha.
6. Kõnniksid sütel? Ei. See meenutab mulle mingit Peep Vainu koolitust. Massipsühhoos.
7. Läheksid sööma kellegi täiesti võõraga? Täis laudadega söögikohas on nii juhtunud. Ma suutsin selle võõraga enam-vähem tülli minna. Ta heroiseeris sõjaväge.
8. Hakkaksid taimetoitlaseks? Hea meelega, aga kardan, et ei suudaks lihast loobuda.
9. Kannaksid triipudega pleedi? Miks mitte?
10. Laulaksid karaoket? Ei. Kuigi ma olen Justiitsministeeriumi suvepäevadel karaokelaval nö rühmakaraoket laulnud. Olin taustalaulja ja lauluks „Pistoda laul“.
11. Näitaksid punast tuld? Ei oska liiklust reguleerida.
12. Oleksid ellujääja? Seda ei tea keegi ette.
13. Paneksid kellegi nutma? On juhtunud aga üldiselt tunnen end siis ebamugavalt.
14. Lööksid last? Ei tea, ei oska enda käitumist prognoosida.
15. Läheksid kohtingule endast 10a vanema inimesega? Ei. Ma ei tunneks end siis võrdsena.

10 FAKTI
1. Kodulinn: Tartu
2. Juuste värv: originaalis tumepruun. On olnud punane, lilla, oranž, plaatinablond, süsimust, triibuline.
3. Juuste stiil: kasvavad nagu kasvavad.
4. Silmade värv: sinine
5. Kinganumber: 36
6. Tuju: jah, mul on pidevalt üks ja seesama tuju.
7. Naha värv: hele
8. Vasakukäeline/paremakäeline: vasakukäeline
9. Elanud välismaal? Ei.

K: Nimeta üks inimene, kes on hetkel su mõtetes?
V: Mina ise, ma teen ju seda testi siin

K: Kus sa viimati käisid?
V: All, lehte toomas

K: Kelle telefonikõne viimati maha magasid?
V: Isa oma, 16.07 väidab telefon.

K: Kellele viimati helistasid?
V: Emale.

K: Kas sa naerad tihti?
V: Võrreldes kellega? Ei tea.

K: Kas keegi mõtleb sinule praegusel hetkel?
V: Võib-olla

K: Kas oled sentimentaalne?
V: Olen

K: Keskmine nimi?
V: Arnevna

K: Kas sa oled kunagi kohanud kedagi kuulsat?
V: Eesti „kuulsusi“ on kõik kohanud. Ah jaa, ma olen Mihkel Raua põlve peal istunud, siis kui ta veel Mr.Lawrence’s laulis.

K: Kas oled sõbralik?
V: Olen küll. Põhjuseta näkku ei hüppa. Võõrastega sõbrustama kah ei lähe.

K: Kelle voodis magasid eelmisel öösel?
V: Enda

K: Viimased filmid, mida vaatasid?
V: „Simpsonid“

K: Mida sa tegid eelmisel keskööl?
V: Alustasin selle testi täitmist siin.

K: Mida viimati küpsetasid?
V: Karaskit

K: Pikad või lühikesed juuksed vastassool?
V: Ei ole oluline.

K: Kas kannad käevõrusid?
V: Jah. Puust Muhu saarelt ostetut ja pruuni kaladega Kreekast toodut.

K: Hetkel kuulad?
V: Iron Maiden – Run to the Hills

Veel paar:
1. Lemmikbänd? Ma juba mainisin, et olen melomaan, seega on neid palju.
2. Mida sa suitsetad? Enam mitte midagi.
3. Oled rahul praeguse eluga? Vastik küsimus, ma ei saa vastata, et olen, see oleks liiga pealiskaudne.
4. Teesklesid haiget, et puududa koolist? Ei, ma olin ülbem ega teeselnud midagi vaid lihtsalt puudusin.
5. Mida näed esimese asjana vastassoo juures? Inimest.
6. Kas sulle meeldivad raamatud? „Ei, ma vihkan neid, raamatud on igavad“.
7. Kas sa tahad abielluda? Suur süldipulm ohtrate rahvakommetega mind just ei vaimusta. Muul moel ehk võiks.
8. Järgmine kontsert, kuhu plaanid minna? Ei olegi ühtegi silmapiiril.

Leidsin Punase Hanrahani juurest, kes leidis selle Marelle juurest, kes leidis selle Muti bloogist, kes leidis selle Veepangest, kes leidis selle Xelyn’i juurest.

Kuidas sõrajäljed lakke said?

Nali ja naer on terviseks!
Käisin täna täispikki Simpsoneid vaatamas ja "spider-pig" kummitab siiani. Ainsaks etteheiteks filmile ongi see, et lõpuks ei saanudki teada, mis seast sai. Lugesin "ainukesest blog.tr.ee's olevast loetavast blogist*" ka selle filmi arvustust. Seal jäid peamiselt silma üks ilma kirjavahemärkideta mitmerealine lause, mille mõistmiseks ma ebamõistlikuks ajaks peatuma pidin ning hulgim jäledaid ja silmariivavaid kirjavigu.
(Ma olen õhtuti õel, kuid otse näkku ei viitsi ka karata...)
Simpsonid olid oma vanas headuses, kuigi ühtegi konkreetset jube naljakat kohta ma välja tuua ei oskaks. Mis võib muidugi hoopis positiivne olla või siis ka märk mu ülilühikesest mälust. See koht oli päris armas, kus mu üks lemmikuid, Ralph, alasti Barti mööda vilksatamas nähes lausub "Now I like boys!" Kuuldavasti olevat see alasti Barti stseen Ameerikas äärepealt välja lõigatud.

Seoses igasuguste filmiarvustustega tekkis mul mõte, et minu jaoks on üpriski keeruline hinnata filmi või raamatut. Ma võtan neid kui meelelahutust ega oska pärast eriti öelda, et mis nüüd just meeldis ja mis mitte. Teatrietendustega sama lugu - käisin "Eesti asja" vaatamas ja oskan öelda vaid seda, et etendus oli ehk liiga lihtne ja sisutu, kuid samas hästi mängitud. Plaatide ja kontsertidega on hoopis teine lugu - nendega tekib mul palju rohkem emotsioone ning ka tahtmine neid edasi anda. Kas sellest võib järeldada, et muusika on minu jaoks suurem kunst kui muu? Tuleb see sellest, et näidelnud ja kirjutanud ma olen ka ise, kuid musikaalsusest on mind totaalselt ilma jäetud?

Üks nali reaalsest elust kah:
"Poes pudelid räägivad minuga. Ma ravin joomisega oma homoseksuaalsust."

* tsitaat veel ühelt suvaliselt baabalt, mis võiks mind puudutada

"Pai politseionu, kuhu sa mu kuldikese viid?"*; "Paks lehm!"

Tegelikult oli mul öösel koju jõudes isu hoopis millestki muust kirjutada, kuid ülemisel korrusel oli armastus pauguga laiali lennanud ja nii sai pool ööd teiste musta pesu pesemist pealt kuulata. Tegelikult tundusid need ülevalt kostvad hääled küll pigem loomadele kui inimestele kuuluvat. Nii põnev oli kuulata! Nagu Fred Jüssi loodushääli lindistamas.
Hommikul aga olevat noorpaari taas käsikäes jalutamas nähtud...Armastuse teed on käänulised.

See miski muu millest ma kirjutada tahtsin oli see, et mu lemmikajakirja soovitatud blogide listis leidus üks "värske ja väärt kirjandusblogi", kust lugesin, et blog.tr.ee poolt korraldatud Ajaveeb 2007 kirjanduse kategooria pani suuremas osas pead vangutama. Juhuse tahtel juhtusin ma ka seal kategoorias olema. Nüüd ma tunnen ennast pahasti. Loen hetkel l2bimustadeprillide't läbi ja see tundub mulle üha hullem. Olen jah kriitikat mitte kannatav (isegi kui see otseselt mulle ei osuta) kergesti mõjutatav napakas. Nii ei saa ikka ühiskonnas elada. Ma siiamaani juurdlen, kas need pubekad, kes bussis mu selja taga "Paks lehm!" ütlesid, mõtlesid mind või kedagi teist. Ausõna, ma oleks vist küsinud ka, kui just minu peatus poleks olnud. Vastusest lähtuvalt oleks dieediplaane pidanud...:P (igaks juhuks panen selle lõppu, et mõnel väga hale ei hakkaks)

* Politseiseriaalist "Ohtlik lend"

Suverõõmud

Kui te arvate, et ma ei kirjuta midagi seetõttu, et puhkan, siis eksite. Mul on hoopis kiire, ma teen tööd. Nagu igal suvel. Mitte, et ma aastaringselt ei töötaks - suvel on veel ekstra kiire. Ei, ma ei müü bikiine.

Ostusoovitusi

Tartu Kaubamaja digimaailma on müügile tulnud igasugu fännikraam ja kuigi mulle öeldi, et need vööd on mulle suured, ostsin ma eile ikkagi endale Iron Maideni püksirihma. Mul ei tulnud ju enne ostu pähegi, et lisaks vööaukudest läbiminemisele tuleks ka ümbermõõtu kontrollida...Eddie pilgutas rihma peal nii kutsuvalt silma ja sosistas "Osta mind!", et mõistus oli täiesti kadunud. (Mulle jubedalt meeldib see episood "Tuvikestest" kui Peg on poest toidu asemel mingi elusuuruses kuju koju vedanud ja vastab teo motiivide kohta, et "aga kui ma poodi lähen siis hakkavad kõik asjad mulle sosistama, et osta mind!" Seda koomikat ei saa siin eriti edasi anda aga nüüd ma vähemalt tean, kuidas ennast välja vabandada). No siis ma palvetasin kogu tee, et "teeme nii, et see rihm ei ole mulle suur". Kahjuks oli rihma peal selgelt kirjas L= large. Sisendasin endale, et aga ma ju olengi "large girl"...Kodus peitusin koos ostuga wc-sse (ma pidin lisaks kõigele oma ostu veel varjama ka - kus see häbi ots, kui oleks välja tulnud, et ma "sihukese raha eest sihukese asja" ostsin) ja seal selguski kibe tõde - ei ole ma veel piisavalt paks. Õhtul tuli kogu jama veel välja ka (loomulikult minu kihutusel ja kaasabil: "ma tegin täna ühte asja, mida ma poleks tohtinud teha ja ma ei saa öelda ka, mis see on") ja siis pidin "möönma tõika", et "ma ju ütlesin sulle" pidas ka seekord paika.
Täna lähen köösneri juurde ja loodan, et ta aitab mind.

Pimeduse Prints Tallinnas

Nüüd ma siis kirjutan Ozzyst.
Alustame algusest.
Kõik ei alanud sugugi nii nagu võinuks, sest kohale jõudes avastasin, et meil olid ikka väga imelikud kohad - lava külje peal, otse suure kõlari vastas. Tegelikult ma algul küll rõõmustasin, et siit näeb nüüd kõike aga mu tuju muutus kui kõlar sisse lülitati. Kostus ainult müra ja ei midagi muud, ühtegi sõna või meloodiat kõrv ei eristanud ning kahtlaselt valus oli ka. Oi, ma needsin inimest, kes mulle need piletid oli hankinud! Mind küll püüti lohutada, et arvatavasti paremaid kohti enam polnud jne aga ega ma ei rahunenud. Üritasime siis end kusagile mujale seisma seada aga kohe olid turvad jaol, et siin ei või olla ja seal ka mitte. Nõme! Esimese Rammsteini kontserdi ajal rokkisime täiega istmeridade vahel ja keegi ei kobisenud! Eks aastad ole edasi läinud ja turvanõuded karmistunud, kuid minu arust on väheke ebaõiglane, et rokikontserdil püsti seista ei saa (eriti olukorras, kus seisupileteid lihtsalt ei jagu). Mulle küll selgitati, et "mis siis saaks kui kõik püsti tõuseks" aga ma olin piisavalt pahas tujus, et mitte kuulata.
Black Label Society läkski selle halva heli nahka ja mind absoluutselt ei huvitanud see, et mõni julges öelda, et polnudki hea bänd. See on VÄGA hea bänd, muide! Kõik lood olid ühesugused ainult seetõttu, et heli oli üle keeratud. Siis veel hirmutati mind, et peaesineja ajaks keeratakse heli veel kõvemaks. Haa - ja siis veel müüdi seal ainult Saku Originaali, mida ma ei joo, punast veini ei olnud ning isegi siidrit mitte, mille asemel mulle Gini pähe määrida üritati. Hiljem kusjuures vähemalt veini toodi. Niisiis, kontserdi algus oli kole.
Aga kui Ozzy tuli muutus heli järsku nõiaväel normaalseks ning meie kohad olid tegelikult väga head, sest nägime kõike üsna lähedalt. Muuseas, Ozzyl oli lava taga teisik, keda me algul jälgisime, et näe ongi Ozzy. Soeng oli sama ja liikus ka sarnaselt. Ja siis ta tuli, õige Ozzy! Ma ei saa nüüd aru inimestest, kes ütlevad, et kontsert oli ju tore aga: a) Ozzy on ikka nähtavalt vana ja haige b) Ozzy laulis osad kohad mööda c) tehti haltuurat, ei mingit lavakujundust ja mehed ise (eriti Ozzy) koduriietes. Mida te irisete! See mees on elav legend ja kardetavasti on vähe neid, kes oma elu sees midagi temale ligilähedastki saavutada suudavad. Ei ole siis mõtet kontserdile minnagi kui tahetakse ainult näha, et kas vana mees ikka elab veel. Ahh, ja siis veel mõni, kes vingub, et Ozzy tegi mingeid imelikke uusi lugusid. Ei teinud ju! "Black Rain"i pealt oli 2 lugu ja ei enamat (SLÕhtuleht väidab, et 1 lugu, kuid "Here for You" oli ju ka). Kui sa ainult "Paranoidi" ja "Iron Mani" tead, siis süüdista ennast. Mul ei ole küll super mälu ja pastakat ma ka välja võtma ei hakanud, kuid tundus, et kontserdi playlist oli pea sama, mis Moskvas (meil tegi Ozzy üllatuslikult ka vana Sabbathi loo "War Pigs" Mul on mingi kahtlus "No More Tearsi" kuulmise koha pealt, kas see ikka oli meil või mitte?). Kolm lisalugu vähemalt olid samad, mis Moskvas.
Minu jaoks oli see kontsert super, ma muidugi ei lähe ka kunagi mingeid vigu otsima ja üritan nautida seda, mis on (see kõlariasi ei lasknud seda teha ja seetõttu miinusena kirjas).
Keda veel nüüd Eestis näha tahaks? Oi jummal, neid on veel palju ju! Muuseas, Ozzyga samal päeval esines Helsinkis Mötley Crüe. Avaldati arvamust, et Eestisse nad ei tule, sest siin ei tea keegi, mis bänd see üldse on. On ka nii või? Nüüd võiks veel Iron Maiden tulla, siis oleks ilus. Viimase plaadi tuuri raames nad Ida-Euroopasse kuulu järgi üldse ei põiganud, kuid nüüd vaatan last.fm-ist, et Ljubljanas ja Sofias on nad see nädal olnud, nii et seda kanti nad päris ei väldi ka ju.

Buzz'07

Pildil No Big Silence laupäevaselt Buzz'07 ürituselt. Tore oli. Eriti meeldiv, et rahvast oli suht vähe ja seega sai ka minusugune ilma kehavigastusteta lava ees olla.
Lisaks NBS-ile oli veel ka Dingo. Kes oleks võinud uskuda, et seda bändi veel kunagi laivis näha saan...Ja nad tegid kõik oma hitid ära. Ma olin vist üks vähestest, kes kõiki sõnu peast teadis :) Nad ei näinud oma vanuse kohta ka sugugi pahad välja, muide. Ilkuge veel, et mingid soomlased. Soome muusika ei ole ainult Matti Nykänen. Dingo viskas lavalt ka mingeid pilte alla ja ma muidugi jälle ei saanud kätte. Ma ei ole mitte kunagi saanud! Ükskord ammu Maie Parriku kontserdi ajal sai üks mu sõber lavalt visatud plakatiga otse silma ja see on ka minu ainuke lähikokkupuude lavalt visatava nänniga. Aga, aga - seekord mul vedas! Kui No Big Silence nii poole peal oli, märkasin järsku maas midagi kahtlast, peaaegu kaootiliselt kepsleva karvase poisi saapa all. Oma sõrmeluudega (või akrüülküüntega) riskides sirutasin käe sellele järele ja saingi Dingo pildi omanikuks! Pilt ise pole suurem asi - ainult 2 tüüpi peal ja needki kehvalt pildistatud, aga ma vähemalt sain selle kätte.

Nüüd lippan Ozzyle. JEEEE!

Õnnetus

Eile juhtusin kokku kõigi oma kannatuste põhjustajaga - elatanud beibega ülemiselt korruselt:
"Oli nagu äge kituda vä? Nüüd maksa mingi lampi! Mul juhtus lihtsalt õnnetus!"

Esiteks muidugi JUHUUU! Vähemalt sai ta mingigi karistuse. Õnnetuse? Kas tsüklisse sattumine on õnnetus? Sel juhul peaks ta mind ju lausa tänama, et ta õnnetuse kiiresti lõpetasin. Muidu, mine tea, oleks see õnnetus ehk veel paar kuud seal kestnud.

Beib, armid näos, kihutas miniseelikus ja pruunide põlvede välkudes rattaga minema. Maikas laiaõlgne noormees juba ootas teda eemal.

Anonüümne alter ego võtab üle

Jätkuks oma varasematele postitustele (see ja see) mõtlesin, mis oleks lahenduseks, et saaks kirjutada sellest, mis hinge kriibib, kuid nii, et keegi haiget ei saa. Lahendus oleks ju lihtne - teha seda anonüümselt. Mis takistab välja mõtlemast varjunimesid? Kui sa just eriti avalik tegelane ei ole, siis ei teki ka erilisi kahtlustusi selles, kes end pseudonüümi taha peidab. Minu jaoks oleks häda esiteks selles, et vääritimõistmise puhul ei oleks lihtne end kaitsta. No mis siis - võib-olla meeldivadki mõnele spekulatsioonid. Hullem lugu on see, et anonüümne isik hakkab sageli oma elu elama - saab näiteks väga populaarseks ja katsu siis teda tagasi tõmmata, öeldes, et tema taga peitub sinu tagasihoidlik isik. Minus tekiks näiteks kadedus alter ego suhtes - kui tema nii popp on, siis miks mina reaalse isikuna tahaplaanile jään? Popiks on ju väga lihtne saada. Mis inimesi huvitab? Seks, vägivald? Teed sellise ropu ja "vabameelse" blogi ning lugejaid on hordides. Mida see sulle aga annab? Oled popp, aga kes teab, et see sina oled? Popp on keegi väljamõeldud tegelane ja sinu ainsaks rõõmuks jääb teiste lollitamise pärast kodus pihku itsitada.
Mõni mees tahab popiks saada ka varjunime all end võõraste sulgedega ehtides. Siit (15. mai postituse alt) saab lugeda ühest "kavalpeast" kes agaralt teiste mõtteid enda omade pähe esitas, anonüümselt muidugi. Saladuseks jäi, mis oli tema ambitsioon...
Variisikust internetis on päris tülikas lahti saada. Paar aastat tagasi tegi keegi naljamees mulle reiti konto. Võlts-mina oli väga populaarne ja tema upitamiseks kulutas looja lausa sadu kroone. Päris-minal oli pärast kõvasti sekeldusi, et variisik ära kaoks - miks peaks keegi tahtma vett peale tõmmata sellele sõbralikule ja popile tibile, kes reidis möllas? Lõpuks pidin neile lausa pildi saatma endast koos värske ajalehega. Öelge siis, et reidis korda pole - kes sees, seda enam välja ei saa :)

Ozzy Moskvas 27. mai 2007

Järgmine esmaspäev on siis see päev, mil Ozzy Osbourne Eestisse kontserti andma jõuab.
Leidsin last.fm'ist selle sama tuuri kontserdi ülevaate koos piltide ja playlistiga 27. maist Moskvast.
Minu suurimaid lemmikuid (Perry Mason, I Just Want You) playlistis ei paista kahjuks, kuid pole hullu. Loodetavasti tuleb siiski super kontsert.

Natuke nalja elust enesest:
"Mis me sinna selle soojendusesineja ajaks läheme, mulle see Blacky küll huvi ei paku!"

(Tegelikult soojendab siiski Black Label Society, mis mulle küll huvi pakub)

Ärakasutatud

Mitu päeva olen tahtnud ühest teemast kirjutada, aga kogu aeg tulevad igasugu asjad vahele. Need vahelesegajad on tegelikult kõik väga toredad olnud ja siis on jälle tundunud, et tuleks neist kirjutada. Veebruaris ma aga juba kirjutasin , mida nö naturaalsest elust kirjutamisest arvan. Tegelikult on mul vist isegi õigus - lugesin eile Telleri blogist ühe blogi sulgemislugu ja tundub, et pikemas perspektiivis hakkab inimest see eraelu paljastamine kuidagi ikkagi häirima. Ma ei mõtle sellega mitte midagi halba ühegi konkreetse blogi kohta, sest tegelikult ongi ju blogi veebipäevik ehk siis kellegi inimese reaalse elu peegeldus. Samuti loodan, et see blogide sulgemise fenomen möödub ja inimesed ei tunne end blogide tõttu kuidagi ohustatutena - tegelikult on neid blogisid lisaks inimesele endale ju ka lugejatele vaja. Päris hea on vahepeal lugeda ja mõista, et sa ei olegi päris üksi oma probleemidega, ka siis, kui ise neist probleemidest kirjutada ei taha/julge.
Väheke teisel arvamusel olen lasteblogide puhul, eriti nende, mis täis pilte. Äkki oleks sellisel juhul natuke parem paroole kasutada? Ei, ma ei arva, et pedofiilid ila tilkudes hordide kaupa arvutite taga istuvad, aga kuidagi imelik oleks kunagi teada saada, et ma olin veebibeebi.

Tegelikult tahtsin ma aga kirjutada modellitööst. See olevat nii lahe ja glamuurne ning iga tütarlaps pidavat sellest unistama. Ma vaatan ka "Ameerika järmist supermodelli", tore saade on täitsa. Eelmises osas aga käratas üks fotograaf ühele neiule, et misajast modell tingimusi dikteerib. See ajaks mul küll kopsu üle maksa, kuid veel väljakannatamatud on minu meelest nõudmised "võdista nüüd oma arbuusipeput" (mingi sarnane lause oli seal sarjas, päriselt kah), "kas sa ei oska seksikas olla" jne. Jube töö minu meelest, oma keha müümine. Eks ma olen ise ka paar korda modell olla üritanud, kuid 2-3 tundi kellegi käsu järgi poseerida, pealegi veel nii nagu fotograaf tahab. Pärast ära minnes oli mul täiesti ärakasutatu tunne, kuigi pildid tulid täitsa kenad. Kindlasti on olemas ka pildistamisi, kus fotograaf ja modell teineteist läbi ja lõhki tunnevad ning teavad, mis ideed teisel on. Minu probleem oli ka see, et ma ise teadsin, millist pilti ma tahan aga kõik need minu ideed kukkusid tegelikkuses nii jubedad välja, et lõpuks pidin ikkagi nõustuma fotograafi ettekujutusega. "Kas pole mitte ilus pilt?", "Kas sa ei näe siin mitte eriti seksikas välja?". Lõpuks ma käratasingi, et ma ei ole ega tahagi olla ei ilus ega seksikas! Selle peale läksid fotograafi silmad muidugi punni. Jah, ma tahan olla hoopis äge ja inimesi shokeerida! Nagu Võsa-Peeter, noh. Miks peaks ilu olema kompliment? See, et keegi on ilus, ei ole ju tema teene - komplimente võiks saada selle eest, mida teinud oled, mitte selle eest, kes sa oled.

Meeleheitel koduperenaised

Meie vastasmajas elavad naised nagu filmis „The Stepford Wives“. Ma ei ole seda filmi küll näinud, aga idee siis selles, et naiste asemel on meeste valmistatud ideaal-robotid. Meie vastasmajas ei ela peaaegu mitte ühtegi mitteblondi ega ülekaalulist naist. Kõik naised kannavad valdavalt roosasid riideid ning koristavad pidevalt. Naisi ühendavaks paheks on rõdul suitsetamine.
Kas te olete kunagi puhastanud tolmulapiga oma rõdu äärt? Kaks korda nädalas?

„Miks nii paljud täiselujõus naisterahvad päeva ajal kodus aelevad?“
„No ma ei tea, pool meie vastasmaja vahib päeva ajal kodus“
„Need on need, kes pidevalt pooleldi rasedad on“
„??“
„No vaata-vaata mida ta jälle nühib seal! Kurat, on siis kogu aeg vaja koristada!“

Sellised hirmsad inimesed elavad meie vastasmajas.

"Vaimuhaigeks ükski nimekirja kaasatud tegelastest ennast ei nimeta"

Pidin ma seda lugema. Igatahes päev sai jälle rikutud.
"Piinlik lugu, kui allkirja andes arvad end tegevat teenet Eesti riigile – paar päeva hiljem aga avastad end nimekirjas, mis haiseb nagu keskmine Delfi kommentaar."
Savisaar sai taas tavalisele inimesele ära teha - mõne naljamehe "nali" läks kalliks maksma.
"Tähelepanuväärne on, et nimekirjas peaaegu puuduvad Eesti ühiskonnas kuidagi eriliselt silma paistnud inimesed." Kas nende arvamus on siis kuidagi olulisem "lihtinimese" omast? Kas need mõned tuhanded kokad, õpetajad, müüjad või bussijuhid ei ole mitte just need, kes valimas käivad ja kellele nüüd selgeks tehti, et vehkige palju vehite, härrasid teie piiksumine ei koti?
Kas mõnes lääne ühiskonnas saaks selline aktsioon toimuda tagajärgi jätmata? Ma ei tea, kuid kahtlen. Juba inimlikust seisukohast oleks mul raske jätkata kui nii paljud minu vastu on (hoolimata nüüd nendest paarikümnest/sajast? naljamehe häälest). Kus suitsu, seal tuld. Ühegi teise poliitiku vastu ei ole rahvas nii ühehäälselt olnud ja ma ei usu, et ka kavalaim intriigipunuja suudaks sellist massimeelestatust fabritseerida.
Võib-olla olen kuidagi eriliselt tundlik, kuid tunnen end päris korralikult solvatuna. Täpselt selline tunne, et minusuguse pisikese mutuka üle naerdakse nüüd üleval kõva häälega, sest ma niikuinii ei ole oluline.
"Otseselt seda välja ei loe, aga mitmete kaudsete tunnuste põhjal võib järeldada, et Tallinna linnapea tagandamise küsimuses soovivad kõige enam kaasa rääkida need inimesed, kes Tallinna vaid kaugelt on näinud." Õnnetuseks olen ma Tallinna kodanik, kuid tegelikult ei mängi see mingit rolli. Pealinna maine peaks huvitama kõiki riigi kodanikke(10 punkti iroonilise "Tallinna vaid kaugelt näinud" eest, peab ikka julgust olema midagi nii ülbet öelda).
"Üliõpilasi on nende hulgas 6300, mis moodustab üheksa protsenti tudengite üldarvust. On seda palju või vähe, jääb igaühe enese otsustada. Mina võin arvata, et järelikult on 91 protsenti üliõpilastest minu poolt või vähemalt neutraalsed." Kas Savisaar pugistas ise ka naerda, kui seda kirjutas?

Nõme, nõme on see kõik. Aga roni ise kõige kõrgemale oksale ja püüa sealt mitte teistele pähe lasta...

Mind on surnu hammustanud

See diagnoos tundus kõige adekvaatsem olevat minu viimase aja tõbisusele. Nii mõnus on, kui väljas leemendab 32 kraadi (ma ei tea palju tegelikult on, sest minu termomeeter on päikese poole ja näitab 50, näitaks rohkemgi kui saaks)ja ise ajad toas igast otsast mäda välja. No mitte nii hullusti aga nina, silmad ja suu on vähemalt sellega seotud. Algas see kõik ju lihtsa kurguvaluga, kes endale päev-päevalt uusi sõpru külla kutsus. Minu lemmikuks on silmapõletik - hommikul ärgates ei saa silmi lahti ja avastad, et need on millegipärast kokku kleepunud. Lõpuks, kui üks silm lahti kraabitud, vaatad peeglisse ja näed lausa imelist välimust, millega nii mõnegi esteedi põgenema hirmutaks: silmad on võikalt punased, neis olevad veresooned punduvad välja ja ümber silmade on hirsiputru meenutav rähmavõru.
Tegelikult ma vist juba jõudsingi ühte inimest täna ehmatada oma rögiseva häälega. Ma olen nimelt veel ka "jõehobuhäälne naine". Hommikul helistas konstaabliproua (preili) ja andis teada, et protokolli ei saa siiski ühe inimese kaebuse peale teha ja kaaskaebajaks ei kõlba ka esikaebajaga koos elav kodanik vaid peab keegi kuskilt teisest korterist olema. Arvatavasti jätsin ma talle oma kähiseva häälega äsja ärganud paranoilise alkohooliku mulje. Igatahes jääb see asi nüüd ka ära, sest kuigi ülevalt korterist on ka möllu peale õiendamas käidud, ei tea ma 100%, millisest korterist ja veel väiksem tõenäosus on, et neil jätkub kuraasi avaldus esitada.
Eile päevitasin. Kiusu pärast. Loomulikult hakkas peale seda jõupingutust veel halvem. Lõpetasin nii, et keha oli toas, pea padja peal ning jalad rõdul. Avastasin, et meie majas elab keegi intelligentne ja andekas inimene, kes saksofoni mängib. Hiljem sain muidugi teise seisukoha osaliseks - "kurat, siia majja ka homod kolinud!" Peale pooletunnist saksi kuulamist üleval korrusel enam ei suudetud ja pandi tümakas peale.
Huvitav on, et ma absoluutselt ei parane. Söön peotäite kaupa looduslikke ja keemilisi ühendeid sisse, loputan end agaralt Citroseptiga, aga ei midagi. Juba eelmine nädal tahtis tööandja teada täpset kuupäeva, millal ma terveks saada kavatsen ja see pidi kindlasti eelmise nädala lõpp olema. Ega ma hiromant ei ole, et oma tõbede lõppu ette näen! Puurisin pikalt ka Kaspirovski pilti, kuid sellest paljalt vist ei piisa. Tunnistan, et kõhe tunne tekkis küll.
Eile õhtul tekkis mul "seisund". Mõtted hakkasid järsku rääkima ja seinad liikuma. See tulenes vist sellest, et sõin ära maksimaalse lubatud koguse köharohtu, kuid köhale see küll ei aidanud. Rohu nimi oli kodeiin ja mulle tundub, et ma olen seda nime kusagilt varem ka kuulnud. Köharohud on üldse kavalad. Huvitav, kas ma nüüd ei saagi enam öelda, et ma pole mitte kunagi elus ühtki narkootikumi proovinud ja ei proovi ka? (Ahjaa, potentsiaalsed teemast huvitatud, see ei olnud nii tore tunne, et peaksite nüüd apteeke ummistama minema ja pealegi võis asjasse segatud olla ka pool klaasi Beefeaterit)

Midagi elulisemat. Krt, tegelikult küll mitte...Mul on nüüd adopteeritud Kusti, ta laamedab siin lehel paremal pool ja teda saab rattale ajada. Kusti (võehh, ma unustasin alguses t-tähe trükkimata) on tegelikult olemas olnud, mul oli kunagi sellenimeline elus hamster, kes elas kahjuks vaid 2 nädalat. Mul on siiani kahtlused, et ta võis surra seetõttu, et ma ta maha pillasin. Minusugusele kobakäpale on virtuaalsed loomad parim lahendus, muidu ma astun või istun nad laiaks, pillan käest maha jne. Loomad on nagu päikeseprillid.

Marilynis pettunud

Kuidas saab mees, kes on hakkama saanud sellise meistriteosega nagu "Golden Age of Grotesque", teha mingi sellise käki nagu "Eat me, Drink Me"? OK, ma olen hetkel seitsmenda loo juures (mis on esimene tore lugu sel plaadil). Nagu ma aru olen saanud, siis esimene singel on lugu, mille pealkirjaks "Heart-Shaped Glasses (When the Heart Guides the Hand)" - juba selle nime pärast kahtlustasin, et see ei saa hea olla. Ei eksinudki. Ma ei kannata uimasust ja seda on siin plaadil kuhjaga. Kõik lood, peale selle seitsmenda, on üle 4 minuti pikad, mis jällegi tavaliselt head ei tähenda. Üle 4 minuti pikki ja häid lugusid suudavad teha Metallica ja Alice Cooper, kuid enamik teisi libastub.
Nuhkisin veidi last.fm's ja keegi cobralicious ütleb õigelt ja armsalt "i miss the manson that loved no one". Mulle tundus, et Dita Von Teese mõjus Marilynile hästi. "Nad olid koos nii nummid". See on mu lemmikpilt neist. Ja lemmikpilt Ditast.
Plaadi viimane lugu paistab ka päris hea olevat, kuid ega see kogutulemust päästa.
Eriti kui võtta arvesse, et "Golden Age of Grotesque" oli tõeline pärl, üks väheseid plaate, millel kõik lood super olid. Eraldi tuleks veel ära märkida tolle plaadi lugude tekstid. Eriti hümnistaatusega "(S)aint":
"I'm not an artist, I'm a fucking work of art"
Muidugi ka Ditaga kahasse lauldud "Para-noir": "I'd fuck you because I can't remember if I'd already fucked you before"; "I'd fuck you so I could feel something instead of nothing at all"
Siis veel see armas "Ka-Boom Ka-Boom": "Unsafe cheerleaders pour poms in pipe the bombs".
Intensiivselt jõhker "Slutgarden": "I never believed the devil was real
But God couldn't make someone filthy as you"
Ja hitt "This Is The New Shit": "Stand up and admit it, tomorrow's never coming"
"Babble, Babble, Bitch, Bitch
Rebel, Rebel, Party, Party
Sex, sex, sex, don't forget the violence
Blah, blah, blah"

Ohh, olid alles ajad...

Palavikulisi tarkusi

Tähelepanekuid seoses möödunud nädalavahetusega:
1. Ööklubis võib leti lähedusest pidevalt sularaha leida.
2. Raha võib leida ka mujalt. Mul õnnestus 500 kroonisest üle kõndida, ilma seda märkamata. Andestamatu.
3. Laste lauamängud peaks sisaldama hoiatust "ebakaines olekus tarvitamine võib põhjustada arusaamatusi ja ületamatuid erimeelsusi". Meil sai Tsirkusega tõelist tsirkust, peaaegu oleks päädinud politsei sekkumisega.
4. Lahtise aknaga magades ja külma tundes on lubamatu oodata akna sulgemisega hommikuste kiledahäälsete varblaste saabumiseni.
5. Kahe Solpadeini manustamine tühja kõhu peale ei mõju sisekliimale hästi.

P.S. Ei ole normaalne kuulata telekat ja vaadata arvutit. Hetkel kostavad kõrvu järgmised lausekatked nagu "ja see karvane iludus siin on..", "näete, ta on sõbralik, talle võib lausa käe suhu panna".

GEP, Balkanovisioon, rahvuslus ja perversne feminism

Tegelikult on hea näha, millise diskussiooni on tekitanud NO99 etendus „GEP”. Tekkinud diskussioonidel polegi suurt seost etenduse endaga, sest seda veel nähtud ei ole aga juba teema on inimesed puhevile ajanud.
Eileõhtuses OP-is rääkis etendusest ka selle lavastaja Tiit Ojasoo. Ojasoost jäi mulle natuke liiga fanaatiline mulje juba Postimehe laupäeva AK vestlusringist. Pikemalt pani mõtlema Ojasoo mõte, et eestlase eestlus lööb välja ainult kriisiolukordades, muul ajal sellest üsna ükskõik. Ma siis mõtlesin, et on see halb? Mina määratlen ennast esimesena eelkõige inimesena, seejärel tulevad muud rollid – eestlane, naine, maksumaksja jne. Kui mõni neist järgmistest mul pidevalt meeles oleks, siis oleksin ma ka ise hoopis teistsugune. On ju oluline, kas ma võtan mingi otsuse vastu kui inimene, kui naine või kui eestlane. Tavaliselt ma lähtun sellest esimesest ja mulle tundub, et nende ülejäänud rollide esimeseks seadmine muudab inimese küllaltki nö radikaalseks. Enamik probleeme inimestevahelistes suhetes tuleneb ju samuti sellest, et tunnetame teist erinevana – kui inimene ei sea esikohale rahvust, sugu, haridustaset vms ning suhtleb teisega kui inimene inimesega jääks minu arvates ka jamasid vähemaks.
Praegu tekitavad küsimusi just rahvus ja sugu. Rahvuse koha pealt on minu arvates naljakas vaadata seda emotsionaalset kisa Eurovisiooni ümber. Mis nüüd ometi teha, et omad jälle võidaksid ja miks mingid teised oma „omade” poolt hääletavad ja kas Paadam tuleks orki ajada. Tegemist on ju showga ning meile on juba lapsepõlvest peale õpetatud, et tähtis pole võit vaid osavõtt, miks me siis nüüd nii kohutavalt kibestunud oleme? Ei oska ikka veel kaotada? Pole nagu asi, mille pärast oma närve kulutada. Eriti tobe on seda vingumist kuulata peale seda kui on ju juba ette kuulutanud kui nõme ja mõttetu see palagan on. Ma kahtlen, et Eesti võidu korral keegi seda enam öelda oleks söandanud…
Sugu seondub enam selle „GEPi” teemaga, sest jätkuvalt on võimalus lapsi juurde „toota” naiste käes. Huvitav lugemine on Punase Hanrahani blogis. Seal küll leitakse, et kuulutus ongi irooniaga kirjutatud, kuid see selleks, teema sai tõstatatud ikkagi. Kommentaaridest tuleb selgelt välja 2 väga vastandlikku poolust, kellest üks seab esikohale rahvuse säilimise ja teine üksikindiviidi vabaduse (ja ka vastutuse, mis esimesel arvamusel kahetsusväärselt puudu jääb). Mis seal salata, ma pooldan ka seda teist. Meenub Kristiina Ojulandi lause, et teda lausa sunnitakse sünnitama. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on Kristiina Ojuland ka ilma lasteta palju rohkem saavutanud ja väärt kui keegi, kes Eesti iivet 10 lapse võrra tõstnud, kuid seda vastutustundetult ja laste arendamist väärtustamata teinud. Üldiselt usungi, et lastele on parem kui ema on enne ka inimesena ennast arendanud kui uusi inimesi „tootma” asub. Laste kasvatamine peaks minu meelest selline nö elukestev „projekt” olema, mille käigus sa oma hoolega omandatud teadmised ja kogemused kellelegi uuele edasi annad ja kui sul ikka midagi väärtuslikku anda ei ole, siis parem ära solkima hakka.
Aga sellise arvamuse puhul võidakse sind rünnata kui naist, kelle roll on emaks saada ning kui rahvuse säilimine on ohus, ei huvita kedagi, et sina tunned end eelkõige inimesena.
„Naine, kes on nakatunud feminismist, on sügavalt perversne! FAKT” (see on kellegi Ralfi kommentaar Punase Hanrahani blogis) Ausalt öeldes ei liigitaks ma oma mõtteid feminismi alla, kuid kardan, et osale inimestest võib see nii paista.

Kas emaks saades on võimalik normaalseks jääda?

On küll.
Millegipärast propageeritakse rohkem seda teist varianti. Mu eelmine postitus oleks otsekui hullema tulekut ette kuulutanud – laupäevast Arterit avades ootas eest uus rubriik „Avameelselt pereelust” ja sealne esimene šedööver „Lüpsmata naise inin”…
Mis järgmiseks – räägime kõigile sellest, kuidas tampooni paigaldada? Muide, see teema olevat nii 10 aastat tagasi meesarsti poolt esitatuna Soome TV-s täitsa olemas olnud, nii et tuttav soomlane (naine) vahetas selle peale kanalit ning ütles, et vabameelsusega minnakse meil juba liiale. Või äkki olen mina oma piinlikkustundega nõukogudeaja jäänuk? Õnneks ei ole ma üksi, sest kõik inimesed, keda ma laupäeval Arteriga šokeerisin avaldasid arvamusi stiilis – „siin on tegemist juba kõrvalekaldega”, „mis neil koduperenaistel muud teha on kui mees litsi lööb”. Viimane arvamus on teadagi mehe poolt öeldud – aga tõesti, mis mulje peakski mehel neist koduperenaistest niimoodi jääma? Õudus, et kui naine kord lapse saab, siis enam muud juttu polegi kui inimese füsioloogilised protsessid ja nende produktid. Ja mitte ainult mehed, kes paratamatult lastesaamisest vähem teavad – sellised jutud ei julgusta põrmugi neid naisi, kellel veel lapsi ei ole. Mis siis saab kui ma ka selliseks muutun?
Tundub, et on paratamatus, et ainsaks meid juhtivaks jõuks on hormoonid ja mõistusega ei saa enam midagi teha. No minu mõistus keeldub küll seda uskumast!
Kunagi sai sel teemal ka ühe nõukaajal lapsed saanud inimesega räägitud ja tema imestas, et tänapäeval ei suudeta justkui üldse oma eluga üksinda toime tulla, hoolimata kogu informatsiooni hulgast, mida nüüd kindlasti rohkem on, kui siis oli. Inimestel on kohutavalt vaja igasugust tagasisidet, ka kõige isiklikemate asjade kohta – kas ma ikka teen nii, nagu normaalne on.

Numpsikud ja kampsikuneedus

Jube peavalu on. Ei tea, kas sellest, et eile tarbitud Põltsamaa õunasiidri säilivustähtaeg lõppes 28.02.2007 (mina ostsin selle poest ja mitte allahinnatute letist 10.05.2007, lisaks õnnestus saada ja süüa ka vorstikesi kuupäevaga 08.05.2007) või oli eilne Eurovisioonivoor kõigi aegade koledaim. Otse loomulikult ma vaatasin seda, see on ju ikkagi Eesti rahvuspüha vääriline üritus. Teleka taha said ühendatud 90sed Estonia kõlarid – ma loodan, et naabrid kannatasid võimalikult kõvasti. (Naabrite hirmutamiseks tavatsen nüüd kodus iga päev läbisegi „fašistõ”, „okkupantõ”, „našistõ” karjuda). Plaanisime isegi tänavale märatsema minna, kui Eesti edasi ei saa või kui ka saab. Pärast enam ei viitsinud. Ma lootsin, et Verka Serduchka ikka ka esineb aga tuli välja, et ta on juba finaalis. Verka on mulle alati meeldinud, ka siis kui ma veel uskusin, et ta ongi selline kolenaljakas tädi. Muuseas, Danilko on mehena keskmisest kobedama väljanägemisega (minu tagasihoidliku valearvamuse kohaselt). Tegelikult oli paar kuulatavat lugu ka – just need, mida ajakirjandus kõige rohkem maha tegi kui vanainimeste muusikat…Selle aasta läbiv teema Eurovisioonil paistsid olevat lehvikud ja kõige selle „Shake It Up Shekirim Dance With Me” taustal paistis meie eurolaul isegi täitsa kena välja. Aga eks see see Epliku ühekroonise kampsuni needus ole, et me enam kunagi eelvoorust välja ei saa. Ma arvan, et siin aitaks vaid rituaalne põletusohver – algul kampsun ja kui see ei aita, siis Eplik otsa…
Hommikul potsatas postkasti teade sellest, et Tallinna Kaubamajja on müüki saabunud beebibanaanid. Wiii kui nummi! Hoti pealehel olid esiuudisteks „Gerli Padar ja Martin Parmas on paar” ning „Kelli Uustani ootab last” ning paber-Postimees pajatas mudilasega reisimisest (ülinummi kui lennuki vahekäigus roomab ringi nii 10 titte ja ülejäänutel vahetatakse samal ajal „mässusid”). Minu nummimeeter (issand jumal, miks mulle alati igasugu õudused meelde jäävad?) on täna igatahes juba põhjas.

*Minu rõvedate sõnade TOP 5, mida minu kuuldes mitte kasutada:
- mässu
- vässu
- kampsik
- püksikud
- maius

Kellele soopõhine ajakirjandus?

Alati kui ilmuma hakkab mõni järjekordne naisteajakiri kostab kommentaare, et kas neist suhte-, dieedi- ja seksinippidest juba kõrini ei saa. Müüginumbreid ma muidugi ei tea, kuid paistab, et kellelegi on seda jama siiski vaja. See hakkab silma kui vaadata siinsete naisteajakirjade kodulehti, suurima õnnetusena troonib neis pea alati rubriik „Foorum”, mida nõrganärvilistel soovitaks mitte külastada. Üks meesterahvas vaatas kord ühes sellises teemasid ja küsis, et kas see on mõni selline koht, kus endised ja praegused prostituudid teemast huvitatutele kogemusi jagavad. Ei saa öelda, et lamedate teemadega ainult kasutajad välja tulevad. Enamasti hiilgavad ka selliste saitide arvamusküsitlused pärlitega nagu „oled sa proovinud anaalseksi” ja „oled sa teise naisega seksinud”, sekka ka „mitu raamatut sul kodus on”. Miks tundub, et keskmine (neti)naisteajakirja lugeja (või vähemalt aktiivne kommenteerija) on peale keskkooli koju jäänud „Vaprate ja ilusate” fänn, kes vaevleb kroonilise suhtlemisvaeguse all ning eriti erutavad teda pikantsed seigad teiste eraelust(huvitav, kas ma olen ainuke, kelle mees peale wc-s käimist tagumikku ei pühi).
Hirm tekib siis kui vaadata kui paljud väiksed tüdrukud Cosmot piibliks peavad…
Teine kategooria jubedusi on meesteajakirjad, mida minu teada ükski meheks nimetatav olend vabatahtlikult ei loe. Ma ise olen paar korda lugenud ja tundub, et sealsed teemad võiksid erutada nii 12-16 aastasi poisikesi. Veel tekib küsimus, et kas selle jama kokku kirjutanud inimene pole kunagi õlut joonud, kiire autoga sõitnud või naist lähemalt näinud…Kuna tuli välja, et ühe meesteka peatoimetajat ma natuke tunnen, siis ei pruugi eelnev oletus sugugi vale olla…
Kokkuvõttes jääb ajakirjade põhjal mulje, et naine või mees olemine sisaldabki endas ainult Maslowi püramiidi alumiste astmete vajaduste rahuldamist. Ma olen parema meelega sootu ja loen edasi nö teemapõhist ajakirjandust.

NB! Erinevus veel selles, et vaatlusandmete põhjal on naisteajakirjad siiski kõvasti populaarsemad kui meesteajakirjad. Sihikindlamad naised pidavat suisa meeste autofoorumitesse suheteteemalisi kiunatusi saatma (teie kui mehed öelge mulle nüüd nende tunnuste põhjal, kas minu tibu petab mind või mitte). Et siis ongi nii, et 95% meestest on sead ja 99% naistest haned?

You Only Tell Me You Love Me When You're Drunk *

Lõpuks ometi üks kontsert, millest saab ülivõrdes rääkida! Ja loomulikult on see just see kontsert, millelt ma midagi erilist ei oodanudki...Ma ei ole Pet Shop Boysi suurim fänn, kuid see on muusika, millega olen üles kasvanud ja enamike vanade lugude sõnu tean peast. Pet Shop Boys seisab kindlasti kõrgemal kui enamik popmuusikat, juba nende pikaealisuse tõttu. Pet Shop Boysi käekirja tunned muu muusika hulgast eksimatult ära. Ainus jama nendega on see, et kõik nende suured hitid pärinevad erinevatelt plaatidelt ehk siis igal plaadil on minu jaoks olnud ka lihtsalt ballasti.
Pet Shop Boysi kontsert pidi ju reklaamima nende uut plaati, mis iseenesest ülihea ei ole - paar väga head lugu ja ülejäänu. Tavaliselt esitatakse selliste kontsertide puhul just neid ülejäänusid ja sekka satub ka mõni oodatud lugu. Sageli olen end kontsertide puhul tabanud mõttelt, et kui see lugu nüüd läbi saab, siis äkki tuleb ikka SEE lugu ka. Seekordse kontserdi puhul sellist ootamist ei olnud - kõik lood, mis ette mängiti olid just need head lood ja isegi pärast ei meenunud midagi, mis oleks kuulmata jäänud ja mida kindlasti oodanud oleks.
Lavakujundus oli oma minimalistlikkuses vägagi mõjuv ja lavaliikumine üks huvitavamaid, mida näinud olen. Olin lavale päris lähedal ja fotokaga oleks hea pildi saanud, kuid seda mul muidugi kaasas ei olnud ja seetõttu tuli ühe hädise telefonipildiga leppida. Arvake ära, mis loo ajal see tehtud on? :P Tegelikult üritasin ma pilti teha "I'm With Stupid" ajal, kuid siis hakkas mu eelajalooline telefon (jah, ka kaameraga telefon võib seda olla) millegipärast streikima ja tegelik pilt sai tehtud "Suburbia" ajal. (Ma tõesti ei oska öelda, milline ja kas üldse on seal pildil Neil Tennant ning Chris Lowe pole seal kohe kindlasti näha, sest tema oli vasakus nurgas keyboardi taga ning seal kohas on just suur ülevalgustatud laik...)
Mis lugu oli kõige parem? No mulle isiklikult meeldib kohutavalt "Rent", mille Neil Tennant minu poole seljaga olles tooli peal istudes esitas. Mul puudub muusikaline kuulmine ja seetõttu tundus mulle Neil'i hääl ikka ülivõimas olevat, ülivõimsalt puhas just. Mu kõrval istunud muusikalise kuulmisega inimene väitis seevastu, et lauljate hääl oli liiga vähese võimuga ehk siis kõlar ei mänginud kõike välja. Minu elamust see õnneks ei seganud.
Kõige toredam oli see, et Pet Shop Boys esitas ka oma loo "Opportunities (Let's Make Lots of Money)", mis on üldse nende esimene lugu ja mida mul isegi korralikult ühegi plaadi peal ei ole. See oli just see lugu, millest ma mõtlesin, et niikuinii seda ei tule, kuigi jubedalt tahaks.
Päris võimas oli ka ametlik viimane lugu enne lisalugusid, viimaselt plaadilt "The Sodom and Gomorrah Show" - lugu, mille ajal vähemalt minu silmale esmakordselt Neil Tennant riideid vahetas :P Ma arvan, et ta tegi seda ka varem, kuid siis püsis ta oma viisakas musta ülikonna stiilis.
Nii kui ma siia ühe loo kirja panen, tuleb ette kohe järgmine, mida mainima peaks..."Numb", mis mulle plaadil nii suurt muljet ei jätnud, oli laivis muljetavaldav. Suures osas ka lavakujunduse tõttu, kus siis näidati videos sõjast laastatud maad ja rusutud inimesi.
Lisalugudeks olid Pet Shop Boys 2 suurimat hitti "It's a Sin" ja "Go West". Viimase ajal said kõik nii muusikalise kuulmisega kui kuulmiseta tegelased kaasa jaurata.
Ainsaks häbiks enda poolt tuleb tunnistada, et loo "West End Girls" ajal kujutasin end millegipärast ette East 17 kontserdile...
Üllatustest siis ka - Neil Tennant mängis laivis kitarri ning Chris Lowe laulis :)

*Last.fm-is sobrades märkasin, et just pealkirjas nimetet lugu oleks võinud ka ikka kõlada :)

Tagasi kodumaal

Issand, ma ei viitsi suhelda! Täna lülitasin lausa telefoni välja.
Vastused enamlevinud küsimustele:
Ei, ei ole hea tunne tagasi kodus olla.
Ei, mul ei ole möödunud haigusest nägu aukus - ma olengi selline.
Ei, ma ei päevitu ja mind ei huvita absoluutselt nahavähi provotseerimine ja enneaegne vananemine.
Ei, ükski araablane ei tulnud mind käperdama ja üllatus-üllatus see ei ole seal isegi kombeks.
Jah, ma olen kuulnud, mis meil siin toimus.

Lühiülevaade sündmustest oleks siis järgmine:
nagu ma juba ette ennustasin, ei pääsenud ka mina kõhugripist. See tabas mind täpselt peale aasta esimest grilli ja siiamaani on tunne, et sel aastal rohkem grille ei tule. Kõige parem oli olla vahetult peale oksendamist, minust saaks hea buliimik, sest lõpupoole hakkasin ka ise head tunnet provotseerima. Koirohu tinktuuri sai kah pudelite kaupa manustatud - ei saa aru, miks inimesed Martinit ja muid absindimaitselisi jooke joovad aga koirohtu nähes suu viltu tõmbavad.
Otse keset okserallit olin sunnitud lennukisse istuma ja Aafrikasse sõitma. Lõbus oli lennukis modelli mängida - toidu seest paar tera riisi nokkida, klaas vett juua ja ülejäänu alles jätta. Ja loomulikult ei olnud tagasiteel enam see hea riisiroog vaid mingi keskpärane kuskuss kahtlase kalaga.
Tuneesiasse jõudes avastasin ennast üldse mitte sellest hotellist, kuhu end piltide järgi majutatavat uskusin, taevas oli ühtlaselt hall ja ma magasin terve esimese päeva maha kiristades hambaid - "I WANT MY F***ING MONEY BACK!". Järgmisel päeval tuli päike välja ja selgus ka, et kuigi hotellimüüjate Photoshopi oskus oli tasemel, olid siiski ka lubatud hüved olemas, kuigi mitte päris seal, kus need pildi pealt paistsid. Kahe päeva pärast kadus päike taas ja seekord jäädavalt. Muidu oli tore.

P.S. Vahvad on inimesed, kes saadavad oma väheminformeeritud tuttavatele sms-e sellest, et kodumaale pole mõtet tagasi pöörduda ja nemadki ootavad juba sadamas Soome viivat laeva. Meie seal saime ju uudiseid vaid Ostankino pealt ja nende adekvaatsus on teada.
P.P.S. Fotol olev numpsik on tsurikaat.

Üks tõsine mure

Ma võib-olla ei tohiks seda siia kirja panna, kuid vaikida ka ei suuda.
Minu viimase poole ja natuke peale aastase kogemuse tulemusena võin öelda, et suurem osa TÜ lõpetajatest ei suuda end riigikeeles vigadeta väljendada. Ja ma ei pea silmas võib-olla tühiseid komavigu vaid "mata"-vorme, tegija-vormi, liitsõnu ning isegi kaashäälikuühendeid. Keeleoskust ei garanteeri ka eesti filoloogia lõpetamine. Mina seda lõpetanud ei ole, mul puudusid üldse ülikoolis igasugused kohustuslikud keeleloengud, kuid mul on vähemalt ettevaatust (ja austust lugeja vastu nagu mõni väidab) oma tekst hiljem üle lugeda. Kuidas sa kirjutad, et oled täpne ja tähelepanelik kui ennast tutvustavas kirjaski osa tähti vahetuses või puudu?
Kole mõeldagi, et mõnedest õnnetutest filoloogidest tulevad ju ka tulevased õpetajad. Mul juhtus kord selline lugu, et õppejõud, kes uhkelt tahvlile "effektiivne" kirjutas, noris selle kallal kui töös kõik read ühepikkusteks polnud aetud . Jah, ma saan aru, et enamik õppejõude on kaua kaugel välismaal inglise keeles tudeerinud jne aga ikkagi tahaks sisiseda...
Mu vanaema ohib alati kui "Kes tahab saada miljonäriks" vaatab, et kust see inimeste kitsas silmaring küll tuleb. Ma siis üritasin talle seletada, et kui keskmisele inimlapsele koolis võrdse tähtsusega matemaatikat, ajalugu, psühholoogiat, majandust ja veel sadat asja õpetatakse, siis tal ei jäägi palju muud üle kui kõik valimatult pähe tuupida ning peale tunnikontrolli unustada.
Samas ei ole kirjakeelt mitte oskava inimesega tööturul suurt midagi teha isegi siis kui ta kõiki koolis õpitud fakte üks-ühelt teab. Kõrgharitud inimene, keda arvuti taha lasta ei saa, sest jumal teab, mis kokku kirjutab. Välja arvatud muidugi juhul kui tulevikus kõik sellised on ja kedagi ei üllata, et sa "hea programeeria" oled...

Kurat, Jumal on mu vist maha jätnud

Nii see on vist jah. Juhtusin kunagi millegipärast mingile kristlaste leheküljele, kus kuulutati, et nendega, kes jumalavaenulikku muusikat kuulavad, hakkab koledaid asju juhtuma. Mul on kalduvus igasugu teooriaid uskuda.
Mu mees sai kõhugripi ja kuna see on ülinakkav, siis on ehk tundide küsimus, millal minagi wc-poole torman. Muidu poleks ju midagi, aga kui me 20.ndaks terved ei ole, saame nii 17 000 krooniga vastu pükse. No ega see vist jube suur raha olegi, kuid vastu pükse saada ei meeldi mulle ka 100 krooniga.
Tegelikult ei saa raha eest kõike nagu ma eile enne pasanteeriapuhangut nentisin ja hiljem sellele kinnitust sain. Algul mõtlesin seda, et rahu ja vaikust ei saa ka selle 19 miljoni eest, mida Viking Lotos reklaamiti ja hiljem olin veel kindlam, et kõhugripist ei saa samuti mitte mingi raha eest kiiremini lahti. Pühi või tagumikku selle 19 miljoniga.
Muusa-saaga jätkuks tuli välja, et ümbrikku pidi rappima siiski keegi meie majast, mitte postiljon. Mees pakkus lahenduseks ahvatleva piraka kirjapommi postkasti sokutamist. Kahjuks ei oska ma seda pommi valmistada, aga netist pidi ju igasugu tarkusi leidma. Teine võimalus olevat kirjad tavotiga kokku määrida, et siis hiljem postkastirappija sõrmejälgede abil tuvastada. Postkontorist öeldi veel, et te ei kujuta ettegi, milliseid inimesi kõik olemas on! Jube jube.
P.S. Täna öösel lõugasid alt venelased, aga nende hääli oli lausa lust kuulata, vahelduseks ülemisele tümakale. Hommikul kell 6.45 äratati looga Angina "Bolela" (loodan, et see ei ole mingi vihje mind tabavale angiinipuhangule)

Mind peksti

"Kuule, kas see on normaalne kui kõrvast verd tuleb?" (tegelikult on see üks tsitaat mingist saasta-noortekomöödiast) küsisin ma pärast 15-tollise supakaga volüüm põhjas Tharaphita kuulamist.
Uus plaat sai ostatud ja täitsa hea on, kuigi mulle meeldib siiani "10 000 eestlast" kõige rohkem.
Mul on kodus 90nesed Estonia kõlarid ka ja mingi raju võimendi aga ma ei saa neid eriti kasutada, sest tavaliselt kuulan ma muusikat arvutist. No arvuti taga on mul ka suured kõlarid, kuigi mitte 90sed. Aga mina ei ole müraterrorist, mu pea jõnksub hoopis instinktiivselt ülevalt tuleva tuima tümaka taktis. Mu normaalne unevajadus kõigub 12-13 tunni vahel ja 6 tundi maganuna tahaks lihtsalt pidevalt kellelegi hammastega kõrri karata. Varsti saab siit vist lugeda minu hulluksminemise valulist saagat ja ma ei luba, et see ei lõpe mootorsaemõrvade stiilis.
Telekas räägiti mingist kutist, kes muidu oli "jumala normaalne poiss" aga siis tabas teda valgustuslik idee omaenda orjast ja ta hakkas Frankensteini valmistama - andis inimestele unerohtu ja sel ajal kui need tudusid, puuris neile koljusse augu ning süstis sinna hapet. Poisi suureks kurvastuseks ei mõjunud see aga kuidagi eriliselt (isegi mitte fataalselt, muide) ning ebaõnnestumise kurvastusest andis ta end üles.
Ahjaa eelmise nädala Muusavarguse saaga lõpetuseks - see saabus nüüd kaebamise peale kohale lahtirebitud ümbrikus. Ma tahaks teada, kas kellelgi õnnestub elada oma elu nii, et teda ei peteta, paljaks ei varastata, tünga ei tehta? Lihtsalt rahulikult ja normaalselt, ilma, et ta pidevalt oma kaaskodanike peale kaebamas käima peaks või iga lihtsamagi asja saamiseks kümnete instantside poole pöörduma ei peaks.

Värdjad

Vahel (ja viimasel ajal liigagi tihti) tekib täiesti jõuetu tunne.
Isegi mu mees, kes tavaliselt ülimalt külma kõhuga on, küsis mult täie tõsidusega, et kust küll tulevad inimesed, kes teistega ei arvesta?
Sellised inimesed, kelle ainuke rõõm elus on end igal võimalikul ajal täis tõmmata ja makk tümakaga põhja keerata. Kahjuks selline vist keskmine eestlane ongi. Nagu Maimik „Vanas vihas” nendib – vaadates Õllesummerit on selge, et eestlane on ikkagi seast arenenud. Kuigi nagu Villu Tamme laulab - „ei tea, miks on tavaliselt pollari sümboliks siga, loom, kes ei tee heast peast kellelegi viga”.
Teistega ei arvesta tavaliselt teismelised, kellele aga aru üldiselt pähe saab panna. Pealegi laamendavad noored harva – siis kui pleiss vaba ja kuskilt pappi saab. Aga mida sa teed 30-40 aastaste inimestega, kes täpselt samamoodi käituvad? Kui politsei kutsuda, siis poevad vaikselt kappi ega ava ust. Avalduse kirjutasin.
Hea küll, peale 23 on nüüd lärmi vähem olnud, kuid enne seda antakse nii nagu torust tuleb. Ja siis ei saa sa mitte midagi teha, istud nagu laborihiir oma puuris ja värised ning ootad, et kell ometi kiiremini liiguks. Isegi oma mõtteid ei kuule.
Mõtled, et läheks ja ütleks, et kas teid tõesti ei häiri, kas te ei soovi hetkekski vaikust või on vaikuses liiga valus oma tühja pead taluda, kas te vaikselt raamatut ei taha lugeda? Või ütleks, et mina tahan oma mõtteid veel kuulda, kodus vaikust nautida ja raamatut lugeda? Küll nad siis saaks naerda! Mõtle, mingi värdjas käis mölisemas, kuradi intellektuaal, tema tahab vaikust ja raamatut lugeda böhöhööö!
Me oleme (ja mitte ainult meie) enne politsei kutsumist tõesti ka sõnadega läbi saada üritanud, aga mida sa räägid sigalakku täis keskealise beibega (mehe kirjeldus ukse avanud tegelasest), kelle meessõbrad lihtsalt rögisevad, et küll saab rahu ja loomahäältega jätkavad.
Tagatipuks on nüüd keegi mu Muusa kah postkastist ära varastanud. Kuigi jah, miks peaks keegi meie majast ajakirju-ajalehti varastama, siiani oleme me ainukesed, kellel mõni ajakiri või ajaleht kodus käib. Täpsustuseks – ma ei ela enam ammu Põhja-Tallinnas vaid täiesti tavalises naabruskonnas.

Who’s Your Daddy?

Ma saan aru, et mu vanavanaisa oli ülbe sakslane ja ema väidab ka, et tal on kõvasti sinist verd veenides, samuti olen avastanud, et kõik mu austusväärsed tuttavad väidavad endal kaljukindlalt võõra vere sees mässavat. Jah, ega Eestis ju puhast eestlast olegi, kuid kõik inimesed vähemalt ei toonita, et nemad küll orjarahva hulka ei kuulu.
Mul viskab silme eest mustaks, kui keegi kasutab minu suhtes nö sundivat kõneviisi (ma pole tegelikult grammatilisi termineid kunagi õppinud) „siis sa teed selle ära, siis võtad selle ja paned sinna.” Ega need ütlejad vist mõistagi, kui rämedalt nad minu isiklikku ruumi tungivad ja ega ma neile seda välja ka ei näita tavaliselt. (Kuigi mul on üks legendaarne krüpteeritud tapmisähvardusi täis koosolekuprotokoll ka olemas…)
Kui inimesed mul midagi teha paluvad, siis ma ei tõrgu. Võlusõnad „palun” ja „kas sa saaksid” töötavad.
Huvitav seik on, et ma pole seda „sunnitud kõneviisi” mitte kellegi teise, kui ainult eestlaste suust kuulnud. „Sa siis toimetad sellega?” (see sõna „toimetama” tekitab mus tõelise okserefleksi). Eestlane armastab jubedalt hierarhiat ja juba seetõttu ei taha ma enam ühtegi eestlaste juhitavasse ettevõttesse tööle minna. Sõnad „ülemus” ja „alluv” peegeldavad kõiki tumedaid jõude, mis meie kultuurile nii omased on. Minu jaoks on allumine ja alandus sünonüümid. Loomulikult on ka välismaiseid ettevõtjaid, kes oma tööjõudu orjadena kohtlevad (äärepealt oleks kirjutanud „alluvatena”, aga see oleks ju täiesti loogiline olnud), kuid oma maal ja oma rahva peal on neil seda millegipärast raskem teha.
Kui ma ikka kuulen alaealistest, kes töötavad lepingut omamata 16 tundi päevas ja saavad vähem kui miinimumpalk ning imestavad, et üldse mingi seadus olemas on, mis seda keelab, siis ajab ikka karvad turri. Põhiline vastus on, et mis ma siis teha saan, kuhu ma kaeban, mis siis saab, kui kaeban jne. Kõik pätid elavadki meil nii hästi rõõmsas teadmises, et ega keegi ju niikuinii vastu ei hakka. Ise kutsusin eelmisel nädalal 2 korda naabritele politsei ja tundsin vist lausa õigustatult hirmu, et kas nüüd minuga seetõttu midagi halba ei juhtu…

„Sa peaksid oma naisele käitumist õpetama!” Ok, selline lause kuulub küll madalalaubalisele taksojuhile, kuid üldjoontes iseloomustab mingi osa inimeste suhtumist naine olemisse. Õnneks kasvatati mind üles teistmoodi kui Barbie-raamatutele tuginedes ning keegi osanud mind uskuma panna, et olles sellest õnnetust soost, pean ma alati kellelegi toetuma ning kellegi teise selja tagant välja piiluma. Ükspäev kohtasin just naisterahvast, kes küsis: „kas see pole mitte inimväärikust alandav, elada kellegi teise kulul?”. Sellele vastab kohe üks tubli neiu naistefoorumist: „kui naine on seda väärt, siis miks ta ei võiks lasta mehel endale kõike osta kui too tahab!”…Tegelikult ma saan aru, et peaks rahulik olema – ma ei puutu ju sellise seltskonnaga kokku, aga ikka millegipärast nad häirivad kui kusagil silma/kõrva ette jäävad.
Jah, Skandinaavia feministid on hirmsad, rikuvad kogu ühiskonna ära. Aga kui meil on pool ühiskonda sellised, kes enda eest seista ei oska ega üksinda toime ei tule?