All the Drugs

Sattusin lugema üht intervjuukatket aastast 1996, kus Madonna avaldab oma mõtteid seoses Courtneyga ning millegipärast ajendas kommenteerima:

“I think she’s supremely talented. I really do. When Maverick first started, we tried to sign her. But I think that drugs have destroyed her brain, or they are slowly destroying her. I am fascinated by her, but the same way I am by somebody who’s got Tourette’s syndrome walking in Central Park. I want to stop and just watch their human behaviour. She fascinates me on that level. I don’t know. I feel sorry for her. I really do, and I know if she reads this, she’ll be slagging me off online for the next eight months. I do think she knows not what she says. It’s true for old people who go around spewing venom on people, that deep down inside, they’re hurt, they’re sad, lonely, whatever/.../She was babbling about 25 different things. And at one point, she did grab my arm and said something to me like. “ ’94 sucked, but ’95’s going to be better, isn’t it?” And in that one moment I looked in her eyes and felt her vulnerability and her sadness and I felt bad for her. I felt that she was trying to reach out to me, even though at every chance she gets, she slags me off in the press. Years ago, she probably admired me and looked up to me, and now I’m like a parent to her or something, and she wants to destroy me. So, that’s what I think about Courtney. [laughs]” - MADONNA, 1996.

Kokkuvõtvalt siis: "Oi, ta on nii andekas, ma täitsa imetlen teda, aga näe, narkots on ta vaesekese hulluks ajand - sisemiselt on ta üks väga õnnetu inimene ja mul on temast kahju!"

Oeh, eks neil olnud toona muidugi kana kitkuda ka, aga seesugune "ma  ütlen "tõe" välja, sest ma ju tegelikult hoolin!"-stiilis solvamine on mu meelest nii mannetu. Ei öelda konkreetselt, et inimene on minu meelest lollakas, vaid soiutakse sinna juurde mingeid endaaretatud põhjuseid, miks see nõnda võiks olla - raske lapsepõlv, narko, alko, halvad sõbrad vms. Mitte keegi ei tea tõde sellest, mis kellegi teise sees teda hulluks ajab. Enamasti ei oska "hull" isegi seda kolme sõnaga põhjendada. Aga teistel on nii väga vaja lihtsustada, olukord enda jaoks selgeks teha. Ta käitub nii, sest temaga on nii. Tal on päevad, depressioon, madal enesehinnang, ta on lihtsalt kade või kibestunud. Lihtsad põhjused lähevad hästi peale.  Kõik tahaksid kangesti teistele diagnoose panna. Noh, loomulikult pole kellelgi keelatud teistest niimoodi mõelda, kuid avalikult väljaöelduna jätab see minu meelest hoopis ütlejast pealiskaudse mulje. 

Teisalt, arvata nüüd (nagu osa rajumaid fänne), et Madonna ütles seda kõike seetõttu, et ta oli Courtney peale kade, on ka ilmselge liialdus. Toonasel Madonnal oli vaevalt põhjust kellegi peale kade olla, saati siis veel sellise segase muti peale nagu Courtney. Madonna ja Courtney on pigem nagu sama kaardi kaks poolt - üks on Queen of Pop, peavoolu kuninganna, kelle löögid on alati täpselt mõõdetud ja paigas, kes alati õnnestub 100% ning on viimseni lihvitud, Courtney aga kui Queen of Rock (jah, ma tean Patty Smith või ka keegi teine ehk vääriks muusikaliselt seda tiitlit palju rohkem, kuid Courtney võtab selle tiitli pelgalt oma käitumisega) - sageli liimist lahti, ootamatu, improviseeriv ja alati tuhast tõusev. Ilmselt ei uskunud Madonna toona, et Courtney sellest madalseisust kunagi välja tuleb, kuid naljakas paradoks on see, et praegusel ajal, keskealiste daamidena, näevad nad üsna sarnased välja:

Madonna oli vähemalt kunagi kabala-usku, Courtney on praktiseeriv budist, mõlemad teevad liiga palju trenni (vähemalt minu silma jaoks on need soonilised käed õudsed), sarnasest soengust-prillidest rääkimata. Madonna suudles Britneyt, Courtney sõbrannatseb Kardashianidega. Mõlemad on kaks ohutut vanemat daami, kes praktiseerivad tervislikke eluviise ja lunastavad vanu patte. Päris õudne, kui minu arvamust teada tahate. Ilmselt ei olnud nad ka toona, noorte ja vihastena, üksteisest väga erinevad, nad lihtsalt tegutsesid nö oma žanri piirides. Ka Madonna ju šokeeris võimalustmööda. Tema pidi ka šokeerides stiilseks jääma, Courtneyl rokkarina seda kohustust polnud. Milleks üldse need staaridevahelised musta pesu pesemised? Eks ikka kõrvaltvaatajate rõõmuks. Kui kunagi Dave Grohl ütles Courtney kohta ühes oma loos sõnad "How could it be / I'm the only one sees / your rehearsed insanity?"- "kuidas on võimalik, et ainult mina näen sinu planeeritud hullumeelsust? ", siis tegelikult tundub, et mitte ükski solvang või leppimine pole staaridemaailmas korralikult planeerimata. Üsna külm ja julm maailm. Courtney on tunnistanud, et üle kõige otsib ta elus teiste poolt aktsepteerimist, seda, mis tema lapsepõlvest puudu jäi. Just seepärast oli talle vajalik kuulsus. Ma ei tea, kui palju reaalseid tundeid ja siirust niimoodi tegelikult leida võib ja kui palju võltse inimesi sa kogemata enda sõpradeks pead. Kas kuulsad on ikka "aktsepteeritud" või tegelikult lihtsalt tunnistatakse nende võimu ja lipitsetakse vaid nende ees, kes  parajasti tipus? "Ka kogu maailma rohud ei suuda sind päästa su enese käest". Ja inimestele meeldib vaadata, kuidas tähed nende silme all läbi põlevad. Ainult nii sünnivad legendid.

Kui pea plahvatab

Ma olen üks neist kahest inimesest, keda elu jooksul kohanud olen, kellel Tartus Riia mäest alla sõites kõrvad lukku lähevad. Tohutu kõrguste vahe ju. Alpides bussireisil olles sain ainult veepudel suus istuda, sest kohe kui ei neelatanud, olid kõrvad lukus. Oma imeliku "kalduvuse" tõttu pidin loobuma sukeldumisest, sest nii kui pea veidi sügavamale vajus, lõi pähe terava valu, mida oma suures sukeldumistuhinas alla suruda üritasin, kuid instruktor märkas mu tahtmatut grimassi ja sundis üles tagasi tulema. Kunagi vaevlesin Londonis peale maandumist pea 36 tundi lukus kõrvadega ning Egiptuses paar päeva räige peavaluga. Seda kõike oma loomulikus olekus, tervena. Praegu on mul vist põskkoopa põletik. Igatahes nina on otsustavalt kinni ning nuusates midagi erilist välja ei tule. Vahest lööb niisamagi otsmikku või kuklasse valu sisse. Ma eeldasin, et see on mingi tavaline nohu, mis lihtsalt veidi vintskemalt taandub, aga ta ei paista üldse taanduvat ja ülehomme pean lendama. Vahemaandumistega, mis teeb 4 tõusu ja langust. See on oluline, kuna rõhuvahe on just siis tunda. Mõnus. Lasin endale Cirruse välja kirjutada. Pseudoefedriini tabletid, mis peaks turset all hoidma. Huvitav, kas retseptiravimid konfiskeeritakse, kui Haigekassa paberit juures pole? Mul ilmselgelt enam aega pole selle taotlemiseks. Kõige kangemad käsimüügi valuvaigistid võtan ka kaasa. Tänapäeval ei anta lennukites ju enam tasuta klaasi vett ka, et tabletti võtta. Minu isiklik põrgu. Ma ütlen, vot seda jama ma ette mõelda ei jõudnud. Selles asi ongi. Põhimõtteliselt on valu selline, et tekib tõsine hirm, et ajud lihtsalt lendavad seintele, pea plahvatab ning ümbritsevad on su koljutükkide ja ajumassiga kaetud. Teismelisena Londonis maandudes kujutasin seda endale elavalt ette.

Ja see lennuk muudkui tiirutas ja tiirutas, pool tundi maandumist, piin ei lõpe. Meie kõrval istus üks noorpaar, mõlemad kägaras pead põlvede vahel, samuti näost hallid - vähemalt ei olnud ma ainus. Ülejäänud inimesed ei tundnud midagi.
Kui oleks olnud valida, kas see nohu või tänane Lufthansa streik reedeks (eile teatati, et Saksamaalt läbi minevad 900 lendu on tühistatud), siis kumma ma valiksin?

Riiaga või Riiata?

Tere! Seekord lihtsalt üks kiire küsimus lugejaile. Niisiis, meil vaja saada kaks autotäit rahvast reedel hiljemalt kella 13-ks Riia lennujaama. Autodega läheme sellepärast, et olukord ongi nii nutune nagu siit blogist lugeda saab. Starti plaanime Tartust max 8.30. Palju varem ei saa, sest peame arvestama lasteaedade avamisega. Plaan oleks minna läbi Riia, mitte kasutades lennujaama ringi, mis on vist ca 60 km pikk ja võtab lisatunni. Linnaliiklusega on meil siiani (3 korda) normaalsed kogemused olnud, pole kusagil ummikusse jäänud ja isegi veidi ekseldes on see tee olnud (tundunud?) lühem kui lennujaama ring. Reede lõuna ei tohiks ju veel tipptund olla? Google väidab, et Tartust Riia lennuväljale sõit võtab aega 3 tundi 26 minutit, kuid ViaMichelin lajatab ca 5 tundi?!
Taaskord saab kiruda rootslasi, kelle meelest on Tartu ilmselt enam-vähem Riia eeslinn ning Riia lennujaam meist sama kaugel kui Tallinn (seda viimast väidavad vist ka Riia lennujaama reklaamid). No ei ole ju.
Ma ei jää mitte kunagi kuhugi hiljaks. Ma olen alati esimene, kes juba ammu nurga taga aega parajaks teeb. Hilinemise võimaluski tekitab mulle külma higi otsaette. Kuuekesi lennukist maha jääda on muidugi iseasi. Kogu see võõras raha, mis tuulde lendab....Istud kuskil ummikus, kell tiksub, midagi teha ei saa. Peale üksteise peale karjumise muidugi...Ma arvan, et olen ainuke, kes sellele niimoodi vaatab. Alati eelda halvimat.

Minu nädalavahetuse 5 hetke

Ma olen jube õel ja kaval ning teen oma reeglid, sest kuigi Kristallkuul tahtis kangesti teada mu päevade konkreetsest kulgemisest, siis otsustasin ma, et ilmselt  enne reisi enam linna peale haigusi otsima ei lähe ja püsin need viimased päevad kodus. Seega pole siin mitte mingit kulgemist. Aeg seisab. Raamatute lugemiseks jääva ajaga on aga hetkel nii, et aega on jalaga segada, kuid raamat, mida loen, on nii igav, et ei taha seda kuidagi kätte võtta. Tegemist aga Varraku lugemisklubi ette antud teosega, millest end siiski läbi närima pean. Kui ei oleks, jätaks ilmselt pooleli, samas intrigeerib mind raamatu küllaltki kõrge keskmine hinne Goodreadsis ja ma tahan aru saada, kuskohast see ometi tuleb. Aga sellest raamatust pikemalt kunagi siis, kui ta läbi loetud saan.
Niisiis 5 hetke. Nädalavahetuse peale tuleb ehk isegi ära?
Esimene piiikkkk hetk, mis täitis mure ja frustratsiooniga kogu mu nädalavahetuse oli see, kui hakkasin vahetama laste voodipesu. Eelhetkeks sellele oli mälupilt haiguseajast, mil vaatasin voodis enda ümber ringi ja avastasin, et olen meeltesegaduses valge voodipesu vahel (mulle ei meeldi valged riided, aga kui koju on mõni sattunud, siis kasutama nagu ikka peaks ju) ning kogu see valge on pea ühtlaselt mustaga kaetud. Kassi karvadega siis. Tegin pilti ka, aga fotokas ei anna seda õudust edasi:

Need mustad peened kriipsud on kõik karvad. Karvad omakorda moodustavad armsaid, putukakujulisi tutsakuid, mida võib näha näiteks sellel pildil lapse sokkide peal:

Nii et ma ei imestanud sugugi kui eelmisel nädalal ämmal külas käies avastasin, et too oli enda pärslase pooleldi ära püganud (pooleldi, sest tervenisti kass ei lasknud ning kippus hoolimata manustatud unerohust hammustama...). Varem seda õudust polnud, kevadhooajal otsustas kass aga talvekasuka maha ajada ja kahjuks ei teinud ta seda korraga, nii et oleks tekkinud üks konkreetne karvahunnik (miks kassid kesta ei võiks vahetada nagu maod?) vaid jaotas oma karvad kogu kevadesse laiali. Isegi minusugune mitte-esteet oigab. Keegi soovitas kassile õli anda. No ma ei tea, õli teeb inimestel ju kõhu lahti? Enne siiski hunnikud karvu kui hunnikud seda teist asja. Kvaliteetsööki saab muidu. Lihtsalt, on inimesi, kes kasvatavad kodus pikakarvalisi kasse. Mismoodi nad kevade üle elavad? Laste voodit puhastasin karvarulliga (see kleeppaberiga variant, kust kasutatud paberi ära tõmbad) ning mul kulus oma 10 paberit, kõik peale kasutamist tihkelt mustad. Karvapall ise on aga nii jube nunnu, et kuidas sa frustreerud sellise peale? Ikka võtad kaissu ju (pildil ta küll kaissu ei taha vaid vaatab häirunud ilmel, et mida ma ometi klõpsin ja siiberdan kui tema magada tahab).

Meeldejääv hetk nr 2 oli Mini poetatud lause: "Aga mõnel tüdrukul on ka noku!" Teema tekkis sellest, et ma provotseerisin teda öeldes, et "päriselt ka tahaksid endale venda? Iuuu, poistel on ju nokud!" No ma olen selline hästi täiskasvanulik lihtsalt. Igatahes tol hetkel ma teadsin täpselt, keda ta mõtles. Nimelt olime Pärnus saunas ja sinna tuli üks Soome ema oma imeilusa pojaga, no sellisega, nagu vahel ikka juhtub - suured silmad, pikad ripsmed, õlgadeni lokkis juuksed. Ma siis ütlesin Minile, et see oli ikka poiss. Minil jäi suu sõna otseses mõttes lahti - aga tal oli ju täitsa tüdruku nägu ja pikad juuksed! Mõnikord veab jah. Aga muidu, kuidas seletada, et tegelikkuses see sugude värk pole tõepoolest alati nii lihtne? Ma arvan, et hetkel liiga vara veel selleks, aga samas on huvitav näha, kuidas lapse meelest ongi need piirid hägused.
Kolmas hetk oli laupäeval, kui mind sunniti pannkooke tegema. Meil on nii, et L. teeb suuri ülepannikaid ja mina teen väikseid junne. Ma ei oska suuri ümber keerata (ja ega mul see keeramine ka väikestega alati õnnestu). L. ei oska väidetavalt väikseid teha, ma ei tea, kuidas see võimalik on. Igatahes vorpisin neid junne teha siis, oleks võinud pilti ka teha kui kaunilt vormitud nad mul tulid, aga hetkel juba otsas kõik, ning mõtlesin, mis imelik kultustoit on pannkoogid ja koogid üldse. Mul ei tekita need mingeid emotsioone. Ei tekita nüüd, ega tekitanud lapsepõlves. Tegelikult ma tean, et tänapäeval teevad mõned kondiitrid ja koduküpsetajad ka tõeliselt häid kooke, kuid minu mälus seondub kook pigem nende mõttetute käkkidega, mida nõuka-ajal saada oli. Lisan, et meil kodus ei küpsetatud, ilmselt sellest see ühekülgne arvamus. Nõuka-aja tort oli ilge võist roosidega plönn, vahel alati üks ja sama moos. Ainsana kõlbasid tordi pealt beseed. Muud pagaritooted: moorapea - taas võikreem ja kakaolaadne ollus peal, keeleke - alati kuivanud lehttaigen, millest hambad läbi ei murdnud, Moskva sai - kollase läila plöga nimel ei olnud mõtet kogu selle kuivanud saia järamisel kohupiimakorp - ainuke veidi enam väärt sai, juhul kui ääred ära visata ja kohupiimale keskenduda, vastlakukkel - sai, lihtsalt kuiv sai, mina läksin alati vastlapäeval kooli hernesupi, mitte nende pätside pärast, pontšik - kilekotis kuivanud junn, läks alla vaid ohtralt suhkrusse kastetuna, konjakitoru - läila kuubis. Stritsel, saiavorm, võeh, üks kuivanud sai kõik. Igatahes, tundub, et kui te ei soovi sattuda saiakeste ahvatlevasse võrku, ärge neid jumala eest kodus valmistage! Ainukesed head asjad nõuka-ajast olid kirju koer ja kass Arturi kook, mida kellegi sünnipäeval pakuti ja neid olen ka kodus nüüd järele teinud ning tõesti kõlbavad (erinevalt poe analoogidest).
Kuna mitte midagi ei toimunud, L. nimelt ei läinudki sinna sünnipäevale, kus ilmselt rahehoogudes õues poolkülmununa lõdiseti - mitte et ma oleks teda survestanud, vaid ta ise jõudis sellele tõdemusele, siis hakkasin mina suvest unistama ja ohkama, kuidas võiks kuhugi reisile minna. L. on ses osas väga tore, et avab kohe Interneti (mis muidugi tal kogu aeg nina ees lahti on) ja kukub planeerima.  Õudusega avastasime, et kui minu kriteerium on päike ja soojus, siis L. leiab, et sellest ei piisa, tema tahab tegevust ka. Juba mitu aastat räägib ta mingist Nordkapist. Püha taevas! See on ju Euroopa põhja tipp! Ma ei taha kügeleda kusagil külmas, ükskõik, kui ilus loodus ümberringi on. Ma olen käinud kehva ilmaga Londonis (see vist on üsna paratamatu) ja Viinis ning ma ei mäleta neist kummastki pea midagi toredat. L. väidab, et suvel on Lõuna-Euroopas jube kuum, 30 kraadi. Kui ma kunagi Luxemburgis käisin, oli 40, aga see oli vinge! Paar meetrit said käia ja siis jälle kohvikusse külma joogi taha! Kas pole see nauding?! Hea, et veel Gröönimaale ei taha! Või Islandile, ahjaa, sinna ta tahab ju küll, aga õnneks on need kohad liiga kallid ja liiga kaugel. Mulle tundub, et need viimase aja kehvad suved on mu muutnud inimeseks, kes oleks nõus kõik oma talved Egiptuses samas hotellis veetma. Omal ajal me pööritasime silmi seesuguste fantaasiavaeste tüüpide üle. Kõik soojad maad on aga usu- ja muid hulle täis läinud, kuhu see vaene Ida-Eurooplane nüüd pagema peab? Neljas hetk oligi see, kuidas me Google Mapsis panime paika teekonna Rijekast Veneetsiasse, kaks ja pool tundi ning oledki Nordica otselennu sihtkohast kõige ilusamas linnas üldse....Tegelikkuses aga...Ma ei tea, mitu reisi me niimoodi juba paika pannud oleme. Keegi ütles, et planeerimine on juba pool reisirõõmust, aga minu meelest küll mitte.
Viies hetk on kõige tüüpilisem minu päeva hetk ehk siis praegune. Istun arvuti taga, tööaeg jookseb, tööd ei ole täna veel tulnud, kell on pool 11. Mõtlen, mida ette võtta, kui Internet läbi saab. Põhimõtteliselt sellised need päevad ongi - ootame suve, et elama hakata. Või mingeid vahepealseid süllekukkuvaid sündmusi. Hetkel on esmaspäev ja ma ootan reedet. Enne seda peab asjad kokku pakkima. Muid kohustusi nagu väga polegi. Laste järele vaadata, aga nendega mul üldiselt probleemi pole. Välja minna ei saa ega taha. Natuke tatised veel mina ja Mikro ning ilm on ka selline, et ei kutsu kuhugi. Kui ma kontoris käin, siis on sama teema - paar korda linna peal käia on tore, aga kui just šoppamishimu pole, siis polegi midagi teha. Päeva kõrghetk on lõuna - et no mida siis täna pakutakse. Kuskil poole neljast koju ära, molutame, et lapsed lasteaiast ära tuua, sööme, molutame, et õhtut veeta. Mida siis muud teha, kui raamatuid lugeda?

Oma mehe hoidja

Sain just sõimata. Ema käest muidugi. L. läheb nimelt nädalavahetusel sõbra sünnipäevale ja "minu kohus naisena" peaks olema teda takistada. Selle kopsupõletiku tõttu tuleks ennast hoida (seal sünnipäeval magatakse kuskil varjualuses nimelt, asi mille pärast mind ennast sinna ei kisu) ja kuna mees sellega ise hakkama ei saa, siis korralik naine aitab. Sõimab, viskab autovõtmed kaevu, põletab riided ära - teeb mida iganes, et meest ennast hävitamast takistada! Hea, et ma ei maininud, et me sel nädalavahetusel käisime tegelikult koos kontserdil, sest L.-i enesetunne on juba üsna ok. Aga kopsupilt oli ikka kole ja "ta võib ära surra!". Nojah, tema elu, tema valikud. Ma ise näiteks ei kujuta ette, et mees mulle seesuguseid ettekirjutusi teeks. Ma tunneks end isiklikult solvatuna. Loomulikult ütlen minagi, et "niimoodi haigena äkki pole mõistlik minna?" aga kui tema arvab, et on, siis mida ma kaagutan? Ma üldse imestan inimeste üle, kes "elukaaslase soovitusel" hakkavad tegelema spordiga, veganiteks, jätavad joomise ja suitsetamise maha. Ma nimme teeks risti vastupidi kui mu elukaaslane mulle selliseid asju soovitaks. Ei ole üldse täiskasvanulik, tean, aga selline ma olen ja samamoodi käitun ka teistega. Samas, täiskasvanuks saingi ma ju selleks, et ise enda elu üle otsustada, miks ma nüüd peaksin siis oma elukaaslase plaanide järgi käituma?
Huvitaval kombel surutakse just meeste tervis naiste kraesse. Leidsin kohe sellise , minu vaadetega põrkuva artikli. Tsiteerime "Imikueast kuni kõrge vanuseni on mehe elus tähtsal kohal naine. Ema või abikaasa/elukaaslane muretseb poja või kaasa tervise pärast ning viib ta vajadusel kättpidi arsti juurde." Mulle kangastub kohe mingi vastav šariaadiseadus stiilis "naise eest vastutab abikaasa või muu meessoost sugulane". Eriti õudne osa artiklist algab nii "Pakun, et mehe tervis sõltub naise hoolivusest 35–40 protsenti. Naine pereemana hoolitseb oma lähedaste toidulaua eest ja just temast sõltub, mida süüakse ja juuakse, kas see toit on tervisele kasulik või mitte. Naine oskab panna tähele muutusi mehe tervises ka siis, kui mees häbeneb oma tervisemuret sõnades tunnistada.
Tark mees hoolib oma tervisest ja naistele meeldivad targad mehed. Tark mees teab, mida tähendab olla terve, toituda tervislikult ja koormata mõõdukalt oma keha liikumisega." Ma eeldan, et selle jutu autor on tädi. Halvas mõttes. "Eks tihti on naine see, kes mehele meelde tuletab, millist kahju teeb tema tervisele suitsetamine, vähene liikumine, ebatervislik toit, liiga palju töötamine ja vähene puhkamine. Seda ei tohiks pahaks panna, sest naine tahab koos mehega vananeda, mitte jääda vanaduspõlves üksinda." See pole naine, see on näägutav tädi ja isegi kui tal kõmiseb kõrvus see "igati positiivne eesmärk" mitte mingi hinna eest vanaduspõlves üksi jääda, siis ma jätaks küll selle muti maha. Kelleks ta ennast peab, et öelda mulle, mis mulle hea on? Mu emaks? Ma ise olen enam-vähem sarnase liigse hoolivuse eest suhtest põgenenud ning ma ei usu, et ma ainus oleks. Mis muidugi ei tähenda, et ei leiduks inimesi, kes suhtest endale uut ema/isa otsivad. Oluline on ka see, et neis vaadetes sarnased omavahel kokku satuvad. Me oleme vist L.-ga ühtviisi hoolimatud, sest pööritame silmi lausete peale: "Naine peab siis kodus süüa tegema, jah?" ja "Mis su mees selle peale ütleb, kui sa peole lähed?" Mulle meeldib kui inimesed on individualistid, kes on ideeliselt koos mitte sellepärast, et üksteist abistada (abi-elu), vaid sellepärast, et nii on lihtsalt lõbusam. Muidu ju ikka toonitatakse, et teist inimest muuta ei saa, aga kohustus mees tervislikult elama panna on siiski olemas. Samas, vastikud ja näägutavad naised sunnivad ju üldlevinud arusaama kohaselt mehi enesetappudele, naisepeksule või lihtsalt joodikuks hakkama  - kas poleks siis ometi parem leppida arusaamaga, et igaüks on oma õnne sepp ning mitte selleks teist täiskasvanut kohustada?

Jalad kokku!

Sattusin just lugema seda artiklit. Teate, ma ei oskagi kuidagi reageerida, aga panen lihtsalt kirja enda mõtted sel teemal. Ma ei tea üldse, kui paljud inimesed (naised) seda tendentsi märganud on, aga mina mäletan oma lapsepõlvest küll seda pidevat näägutamist "jalad kokku!" Lapsed nimelt istuvad igasugu imelikes poosides. Sellest, et jalad tagumiku all pole soovitav koolipingis istuda, kuna selg läheb kõveraks ja jalad surevad ära, saan ma aru küll, kuigi istun ka ise väga sageli niimoodi ja pärast kirun ennast. Aga jalad harkis? Ok, seelikuga istudes on tõesti see probleem, et pesu võib näha olla ja see ei ole ehk kõige viisakam vaatepilt, aga muidu? Pahandada sai ka siis, kui seelikut seljas polnud. Hiljuti tuli Mini lasteaiast koju ja rääkis, et neile oli seal räägitud, kuidas on inetu, kui tüdrukud jalad harkis istuvad. Küsisin siis huvi pärast, et kas seda öeldi ainult tüdrukutele? Mini kinnitas, et jah, just, ainult tüdrukutele. Vaadake aga viimase naisteajakirja Anne & Stiil kaant (võtsin pildi FB-st):

Algul, kui see pilt FB-sse pandi, nägin kohe üht naisterahva poolt kirjutatud kommentaari, et kaanel olev naine võib küll kena olla ja kõik, aga niimoodi ikka ei istuta! Vuih! Jalad harkis, noor neiu, endal lühike kleit seljas! Praegu ma seda kommentaari enam ei leidnud, aga uskuge mind, see oli olemas. Hiljem nägin ka mingi intervjuu pealkirja sama pildil oleva Kaisa Seldega, kus ta mainib, et naised kardavad kohutavalt olla koledad. Mu meelest see natuke haakub teemaga.
Courtney Love oli omal ajal (ja tegelikult on veel praegugi, 50ndates) see naine, kes enamasti liikus ringi kleidikestes ega häbenenud sealjuures oma aluspesu näidata. Sest see oli rebel ja punk ja inimesed hakkasid ohkima. Aga miks? Issand, ta kannab aluspesu?
Kas see on kuidagi seotud sellega, et ennevanasti oli juba naise pahkluu kohutav porno, rääkimata pükste kandmisest, jalgrattasõidust või ratsutamisest? Mis seal naiste jalgade vahel nii õudset on, et vaid maani seelik seda varjata suudab? Eks keskajal olidki imelikud kombed, aga tänapäeval ikka neist vanadest tavadest inspiratsiooni saada?
Ma saaks aru, kui jalgade hargutamine oleks mingi üldinimlik tabu a la oma tati söömine, mida igaühe puhul imelikult vaadataks, aga mehed ju võivad hargutada, palju tahavad? Miks nende kubeme nägemine kedagi ei šokeeri? Kas see on nagu naise nibu vs mehe nibu, millest esimese FB ruttu ära tsenseerib, teist aga vabalt välgutada võib. Lahe aktsioon oli see, kus naise rinnale photoshopiti mehe nibu ja siis kirjutati juurde, et see on ohutu. FB arvates rind ise ju ropp pole, ropp on justnimelt nibu. Rinnaga toitmise pildid on näiteks äärmiselt šokeerivad ja eemaldatakse avalikust ruumist kiirelt. Miniatuursete bikiinidega hiidtiss seevastu ropp ei ole, sest nibu peal on a la plaaster.
Inimesed on ikka naljakad! Mina vähemalt mingit ratsionaalset põhjendust ei näe, miks naine ei või istuda, nagu tal mugavam on, aga mees võib. Naine peab olema naiselik (st istuma viisakalt jalad koos), sest kui ta ei ole naiselik, on ta kole ja see on kõige hirmsam asi, mis naisega juhtuda võib, sest siis ei taha teda ükski mees. Ja naine ilma meheta on ju teadagi...nagu kala ilma jalgrattata.

Päevad, mis ajasid segadusse

Läksin filmi vaatama puhtast nostalgiast, sest väljareklaamitud suvel 1997 sain ka mina 16 ehk siis ilmselt oleks pidanud äratundmisrõõmu olema. Ütlen ette, et film mulle tegelikult meeldis (head näitlejad, ei punnitatud nalja teha), aga ära toon asjad, mis minus küsimusi tekitasid.
Ma saan aru, et tegemist ei ole mingisuguse dokumentaalfilmiga, vaid tegijate tõlgendusega 90ndatest, kuid miks sel juhul see aastaarv üldse välja toodi? Mind erinevad vasturääkivused näiteks häirisid. Melomaanina panin esimesena tähele filmis kõlanud muusikat, juba filmi tutvustuses mainitakse, et "Tuul viliseb autoakna vahel, aga ikkagi on nii kuum, et põletab huuled." Konkreetne huulte põletamise lugu pärineb aga ansamblilt Nexus, mis tuli kokku alles aastal 2003 (!) ega kuulu 90ndatesse üldse. Ilmselt mainitakse seda seoses ex-Nexuslase Merilyn Uuskülaga, kellel filmis oluline roll mängida on. Aga ikkagi. Lisaks Nexusele jäi ajastuvälisest muusikast kõrva ka Anaconda. Lembeseriaal "Metsik roos" jooksis meie ekraanidel 93-94. Mälu on muidugi bitch, aga need konkreetsed asjad jäid mulle meelde seetõttu, et Nexuse ajal olin kindlasti vanem kui 18 ning siis tundus säärane muusika ikka väga "titekas", samal ajal kui omaaegne Nancy sellist emotsiooni ei jätnud. "Metsikut roosi" vahtides olin aga ikka päris laps veel.
Aga muidu, kas tuli tuttav ette? Üheks põhjuseks, miks filmi näha soovisin, oli kunagise klassiõe soe soovitus, olevat palju äratundmisrõõmu. Tema oli pärit väiksest asulast Lõuna-Eestis. Mina elupõlise linnakana erilise äratundmise üle rõõmustada ei saanud. Ehk siis film räägib tolleaegsete maanoorte elust, kellega minul toona mingeid kokkupuuteid polnud. Räägiti küll "maakatest" kui mingist eriti kohutavast tõust ja neid peeti "linnakate" hulgas alaväärsemateks, kuid otsest kokkupuutepunkti meil polnud. Ma ei tea midagi metsavargustest ega saekaatrimeestest. Võib-olla maakaid mõjutab see linnanoorte näiline parem elu rohkem, ma ei kujuta ettegi, kuidas see tänapäeval veel olla võib. Efektne oli mu meelest see koht filmis, kus maakad TÜ juurakate peole satuvad. Vot TÜ ja juurakad olid isegi linnanoorte seas üks eriline klass, kelle peale viltu vaadati, sest eeldati, et nemadki teiste suunas seda teevad. "Ähähähh, mingi tudeng oled vä?" aasimist võis kuulda ka selles seltskonnas, kus mina tol ajal uhkelt ringi jõlkusin. Linna-ossid, ühesõnaga. Meie kutid roolis viina ei joonud, sõitsime ülbelt taksodega ringi, niimoodi poolest kehast katuseaknast väljas nagu filmis, olen mina kevadise angiini ajal mööda Ihastet ringi sõitnud...Kummaline oli see kokaiini koht. Meil linnas seda ei liikunud. Ilmselt teenis metsavargustega paremini, linna-ossid tegid lihtsalt mingeid ausaid ehitusotsi (ja töötavad siiani selles valdkonnas) ning seal teenitud papi eest narkot ei ostetud.
Maakatega olen kokku puutunud hilisemas elus, sest L. on just nimelt maalt pärit. Esimene töökoht oli isa juures saekaatris, täpselt nagu filmis (kusjuures ta isal on ka pöial puudu...). Neil vist polnud eriti seda metsa, mida varastada, igatahes on tema sõbrad kõik korralikud inimesed. Ükski tüdruk ei saanud põhikoolis last ja ainult üks endine klassivend on joodik. Ja ainult üks sõitis end autoga surnuks (aga otsige Eestis üks klass, kus mitte keegi pole hukkunud purjus juhi autos või purjus juhi süül...). Ilmselt on see maakoha kohta suur saavutus kui ülbelt väljenduda. Kahjuks L. ise filmi ei näinud, muidu oleksin saanud rohkem pinnida teda, et kas teil ka nii oli vä? Kunagi nägin üht nende kamba 90ndatel vändatud amatöörfilmi, mis oli ka selline vahva road-movie, kus kimatakse sapakaga külavaheteedel ja tehakse laudaseinale graffitit. Aga nad ei ropenda seal eriti ja otsest viinajoomist ka ei näe. Ehk nad siis polnud päris ossid? Mulle aga tulid filmis tuttavad ette paar särki, mida Perekoolis tabavalt "bussiistmemustrilisteks" nimetati - ühe sellisega loivas L. veel mõned aastad tagasi ringi ning see seisab meil siiani kapis. Linnakas ilmselt seesugust ei kannaks, vähemalt mitte peale 90ndaid.
See maalt pärinemise taak on aga paljudel tolleaegsetel kaasas küll. Ei olnud kerge end linnas tõestada. Samas on mu meelest kogu Eestis levinud külakogukonna mentaliteet ja linnarahvas pigem lihtsalt arvab, et nad on paremad, kuigi erilist vahet pole. Tänapäeval on lausa romantiline maale kolida, kuid selle all ei mõelda neid endiste kolhoosikeskuste räämas kortermaju. Kas neis elab veel noori inimesi? Kes sinna jäänud on? Selline noor pere nagu filmis, üksiku kolkatee äärse kortermaja ees grillimas, on ilmselt ajalukku jäänud. Üldiselt mõjus film siiski ajaloodokumendina, pildikesena möödunud aegadest, samas on mu meelest oluline see pilt endale meelde jätta. Meenus ka hiljutiloetud Mihkel Muti "Kooparahvas läheb ajalukku" - tagasivaade Eesti kunstiinimeste elule nõukaaja lõpust Eesti aja alguseni. Soovitan lugeda, samuti hinnaline meenutus sellest, kuidas osadest said võitjad, teistest kaotajad.
Aga üldiselt tahaks röökida, et "issand, kui ilus see Eestimaa suvi ikka on!!!!!". Täitsa lõpp kohe. Kõik filmid, kus näidatakse Eestimaa suve, on vaatamist väärt.

"Lõuna-Eestist tulin ära pealinna,
teine variant oleks olnud kinni minna,
sest varastasin metsa ja küttisin sala,
käsigranaadiga püüdsin kala/.../

Kutsekoolis minust ei saanud traktorist,
isatalu maha mädaneb vist.." 

Kurjam "Suurlinna tuled"

Taevast raskem: Kurt Cobaini elulugu

Mul oli kunagi sõber, kes ütles, et hea meelega tapaks ta enda ära, aga ei saa, sest inimesed annaksid sellele teole kindlasti mingi lihtlabase seletuse - tööl oli probleeme, armastus jäi vastamata vms. Seda, miks ta tegelikult ennast tappa tahaks, ei saa nii lihtsalt öelda - võib-olla ehk vaid nii, et "maailm ei meeldi mulle". Inimesed otsivad lihtsamaid seletusi. Inimesed tahavad teada, mida oleks pidanud tegema, et seda tegu ära hoida. Üks muusikaajaloo kuulsamaid enesetappe on kindlasti Kurt Cobaini oma. Isegi mina, toona 12-aastane saksa diskost sissevõetud Lõuna-Eesti tatikas sain koolis ühe erudeerituma klassiõe käest teada, et keegi tähtis laulja on ennast ära tapnud ja ma olen lollakas, kui teda ei tea. Mul läks veel aastaid, et teada saada, kes Kurt Cobain tegelikult oli, sest erinevalt läänemaailmast tollases Eestis mingit erilist grunge-plahvatust näha ei olnud. Raadiost lasti DJ BoBot ning "Smells Like The Only Nirvana Song You Know" oligi peamiselt kõik, mida teati.
Charles C Crossi raamat ilmus originaalis tegelikult juba 2001.aastal ning ka siin jääb silma, et see tõlgiti eesti keelde alles nüüd, samal ajal kui näiteks Robbie Williamsi elulugusid on meie keeles lausa mitu ilmunud, rääkimata igasuguste Veet Manode elulugudest. Ei ole oluline meie kultuuriruumis. Ei ole ilmselt ka aktuaalne. Alternatiivseid noori on meil siin karvaste pealinnas küll, aga üldiselt - kui paljud tänapäeva noored Nirvanat teavad? Ühest eestikeelsest arvustusest lugesin, et "1990ndate lastele räägiti Cobainist ja Nirvanast kui grunge-liikumise aluspanijatest põhikooli muusikatundides." Päriselt  ka või? Meile omal ajal ei räägitud peale süvamuusika neis tundides küll mitte midagi. Vedas neil 90ndate lastel.
Crossi kokku pandud raamat on aga iseenesest väga hea. Ma ei ole just elulugude fänn, kuid see oli selline raamat, millele sai tõesti kaasa elada hoolimata sellest, et lõpp oli ette teada. 400 intervjuud 4 aasta jooksul on muidugi tohutu töö ka, kuid tähelepanu väärib just see, kuidas need erinevad killud on üheks äärmiselt empaatiliseks looks kokku pandud. Kui teil on plaan ennast ära tappa või lihtsalt ära surra, siis põletage kindlasti oma päevikud ära. Raamatut lugedes on sageli väga ebameeldiv teise inimese mustas pesus sobramise tunne. Ja no too pesu oli ikka kole must ka. Mitte ükski väljamõeldis pole ju nii paeluv kui päris elu. Ma ei tea, võib-olla kõik inimesed ei ole nii sisemiselt katkised, häiritud ja tavamõistes ebanormaalsed, kui paljude alateadvus manab esile sitta, verd ja loibadega beebisid, võib-olla on see erandlik, kuid äkki on ikka meil kõigil elus episoode ja mõtteid, mille kohta pealtnäha normaalsed inimesed kiljataksid, et "oi kui rõve!" Selle raamatu põhjal on lihtne hukka mõista. "Jeerum küll, ta oli ikka lapsest saati ebanormaalne!" Samas just see "ebanormaalsus" teeb loo ehedaks. Kõike seda "sitta" teades, saad sa aru, et mingit muud lõppu siin tulla ei saanudki. Mitte keegi ei oleks saanud mitte midagi teha. Vaadates videosalvestisi Kurtist hakkab vähemalt minule see morbiidsus kohe silma. Loomulikult oli temalgi helgemaid hetki, kuid kõik see taandus lõpuks ikkagi sellele, et lootused, mida mõnele asjale pandi, ei õigustanud end rohkem kui lühiajaliselt ning igale õnnestumisele järgnes tunne, et suures plaanis ei muutu sellest midagi.
Minu jaoks on hämmastav see, et peale neid 400 intervjuud leidub ikka veel inimesi, kes leiavad, et tegemist oli vandenõu ja mõrvaga. Milleks mõrvata niigi surnud inimest? Miks on mõnele inimesele nii meeletult süüdlast vaja? Need inimesed hoiavad kümne küünega kinni kõigist neist väikestest küsitavustest, ignoreerides täielikult kõigi Kurti lähedaste arvamust. See, et Dave Grohl vaenas aastaid Courtneyt ega öelnud sõna kaasa ka Crossi raamatu puhul, andis aastaid alust arvata, et "ta teab midagi". Noh, tegelikult tuli välja, et ta lihtsalt ei sallinud Courtneyt, aga nüüdseks on nad ära leppinud ning seal taga ei olnud mingit müstilist saladust. Kui oleks olnud, miks ta siis vaikima oleks pidanud? Kõik Kurti kunagi tundnud inimesed on kohutava Courtney võimu all ja julgevad öelda vaid seda, mille tema heaks kiidab? Kui tõenäoline see on? Kui tõenäoline on aga see, et inimene, kes igas oma loos ja intervjuus enesetapule viitab (enesetapuga pole nimelt nii, et kes haugub, see ei hammusta vaid enamasti eelneb teole appikarje), mitu korda enesetappu katsetab, oma elust ei hooli ning on raskekujulises narkosõltuvuses, ennast lõpuks ära tapab? Raamat olevat saanud Courtney heakskiidu ja pelgalt see fakt tegevat selle ebausaldusväärseks. See nullib ära kõik muud allikad, sealhulgas Kurti eksid, kellest mõnega Courtneyl on siiani kehvad suhted (Mary Lou Lordi ahistamist Courtney poolt on raamatus ka selge sõnaga kirjeldatud) - kas ta poleks mitte neid kohti välja jätta soovinud? Oh ei, hoolimata sellest, et ta on maailma kõige lollim ja nõmedam eit, on ta siiski kriminaalgeenius? Tõsiusklikud fännid on üks hirmus sekt. Kurt oli nende silmis eksimatu, jumalik, õrn olevus, kelle kurjad kõrvalseisjad hävitasid, sest sellist jumalikkuse kehastust maa peal kaua ei taluta. Samamoodi hämmastavad mind tõsiusklikud Courtney fännid, kes fantaseerivad sellest, kuidas nad siiamaani koos oleksid ja suure õnneliku perena kuskil rantšos surematut muusikat treiksid. Raamatus avaldatud sündmuste valguses on üsnagi selge, et nende suhe oli äärmiselt destruktiivne (mida kahe sõltlase suhe muud olla saabki) ning nad ei olnud kumbki piisavalt küps eluterve kooseksisteerimise jaoks. Kurti jaoks oli heroiin isiklik valik, mitte kogemata nõela otsa kukkumine. See oli osa temast ning oma muid probleeme lahendamata ei oleks ta võõrutusest mitte midagi võitnud. Tema müstiline kõhuprobleem muutis ta eluviisi sunniviisiliselt narkari omaks (ta ei saanud süüa, kannatas valudes, oksendas verd), millele ainsaks leevenduseks olid opiaadid - kui ma pean niikuinii elama kui narkar, miks mitte siis ollagi narkar, koos selle valiku positiivse poolega (kõhuvalu vähenemine)?
Igatahes raamat,  mida lugedes on raske neutraalseks jääda ja mitte kaasa elada. Vähemalt mitte minusugusel, kes oskab empaatiat tunda rohkem võõraste kui end ümbritsevate inimeste suhtes. Empaatiat nimetas Kurt ka oma enesetapukirjas üheks peamiseks teo põhjuseks.
Kas mõne inimese elu võib nii puntrasse joosta, et muud võimalust enam pole? Ma arvan, et mitte, kuid võimalik on, et inimene ei suuda enam mingit muud võimalust näha. Maailm on siiski rohkem meie peas, kui meie ümber.

Kuidas ma võimudega koostööd tegin

Tulen siis mina hommikul unesegasena last lasteaeda viimast ja näen, et mingi paarike kohmitseb meie fonoluku juures. Lähemale jõudes kuulen läbi luku L.-i hädist häält, mis püüab selgeks teha, et tema on kopsupõletikus ega saa inimesi kuidagi abistada. Minus tärkab lootus - mis siis kui lõpuks on Emori küsitlejad lõpuks õuele tulnud, mis siis, kui nad minu erakordselt olulist arvamust teada tahavad? Jehoovatunnistajatena nad just välja ei näe. Kohmitsejad märkavadki mind ja ka neis tärkab lootuskiir - kas ma laseks nad sisse ja vastaks paarile küsimusele ühe majas oleva korteri ning selle elanikkonna kohta? Ma ei mäleta, kas ma küsisin, kes nad on, vabalt võib olla, et mitte, aga nemad tutvustasid end Maksu-ja Tolliametina, mingid isikukaardid olid ka olemas. Loomulikult lasin nad sisse, MTA on ju see tore asutus, kes mulle iga kuu veebruaris 13. palka maksab. Seletasid edasi, et neil vaja natuke infot ja lisaks mõningaid isikuid fotode järgi tuvastada. Issand, kui põnev?! Mingid kahtlased ärid meie majas? Ega nad väga ei seletanud, pistsid mulle nina alla dokumendi minu õiguste ja kohustustega, millesse ma väga ei jõudnud erutusest süüvida (jah, enne allkirjastamist nad küll küsisid, kas lugesin ikka korralikult läbi, aga no kes siis sellele ausalt vastab, eks) ning mainisid miskit firma korterist. Põhimõtteliselt taheti teada seda, kes, mis ajast seal korteris elab, kui elab ja milline on tema eluviis (ei midagi kriminaalset, lihtsalt, kas tegemist eraisiku tavapärase eluga või aetakse mingit äri ka). Lõpuks pandi fotod ka nina alla, ilmselt siis passipildid, millest tuvastasin vaid korteris alaliselt elava isiku. Ülejäänute kohta kirjutasin, et võivad olla ja võivad ka mitte tuttavad olla, foto järgi keeruline 100% öelda. Kõike pidin oma allkirjaga tunnistama.
Tuppa minnes teadis L. kohe rääkida, et tegemist ilmselt firma korteri enda huvides kasutamisega, mille pealt siis mingit maksusoodustust on taodeldud. Tallinnas olevat selliseid skeeme uuritud, ilmselt nüüd ka siin. Nojah, tore, mina olengi see Pavel Morožov, kes teiste peale koputamas käib. Kui nüüd ukseesine ära mürgitatakse, on teada, mille eest. Miks sellised asjad alati mulle kui lihtsameelsele kaela kukuvad? Miks minu käest ei taheta teada pesupulbri kasutamise ja telekavaatamisharjumuste kohta? Õnneks L. ei aasinud, et miks ma ometi kurttumma mängida ei oska vms. Võimudega tuleb ju ometi koostööd teha, eks? Hirmus oli see, et pärast surus MTA onu mul veel kätt ka nagu tõelisel kollaborandil. Kas ma olen sama hea kui kulakutegija nüüd? Oleksin pidanud veel lisama, et "kogu aeg on mingid peod, akendest loobitakse raha alla ja irvitatakse Eesti riigi üle!"

Suveks saledaks ja palju muid haigusi

Ma olen alati kaastundlikult ohanud selliste inimeste peale, kes loobivad mõtteteri nagu "iga asi juhtub põhjusega"; "kui kusagil sulgub uks, siis teisal avaneb aken"  -  halvas hea nägemine mõjub vist positiivselt vaid siis, kui see halb su endaga juhtub. Igatahes seekord said meie unistused teoks - L. on viimase nädalaga 6 kilo alla võtnud ja mina kõigest 3, aga asi seegi. Meid tundes võib arvata, et ilmselt tabas kõhugripp, kuid see on siiski vaid valdkonnaga täppi panemine, mingi viirus meile sealt Pärnust kaasa haakis (lätlased, ma ütlen), mis L.-l on nüüdseks kulmineerunud kahepoolse kopsupõletikuga. Mina, vana umbrohi, tundsin vaid eelmisel reedel, et nüüd oleks see koht, kus ma kunstliku kooma üle tänulik oleksin. Oli selline üldine valu, millest ükski valuvaigisti jagu ei saanud. Mu organism on ka ses osas pohhuist, et tema ei viitsi palavikuga jändama hakata  - milleks ressursse raisata. Nii ma siis peale paari köhatust ja natukest nohu kohe terveks saingi. Lastega läks enam-vähem sama kenasti, aga L. piinles 5 päeva 39-kraadise palavikuga, mille tulemusena ta siin mingi päev kokku hakkas kukkuma ja pidin isegi kiirabi kutsuma. No vot, pea siin siis niimoodi arvamusblogi, kui elu täiega sisse sõidab. Elublogi, ma ütlen. Igatahes on L.-l nüüd keelatud põhimõtteliselt kõik peale magamise ja söömise, loodetavasti ta seda viimast nii tõsiselt ei võta, maastleitud figuuri ei saa ju niisama raisku lasta.
Minust muidugi omastehooldajat ei saa, ilus oleks valetada, kuidas ma hea samariitlasena siin mehe eest hoolt kannan, aga tegelikult mõtlen vaid, et "saa, krt, juba ükskord terveks" ning mingi hetk mõtlesin, kuidas võiks oma pangaarve lihtsalt tühjaks teha ja nelja tuule poole jalga lasta. Haigelt inimeselt ju ei nõuta kodulaenu välja, eks? Mis raskeid hooldamiskohustusi ma siin siis täitma pean? Aa, no ei, ei midagi, poes käin vahest ja lihtsalt, köhimine ajab närvi....
Kass on ka lolliks läinud. Iga päev ajab nimelt oma veekausi kummuli. Meil on veel selline raskem portselanist kauss, nii et ta peab jõudu ning osavust rakendama, aga see teda ei takista. No mida? Jätan ta saabuvaks suveks veeta või? Ta vist ei aima, et kui mind kodus ei ole ja ta kohe hommikul kausiga üks-null teeb, siis uut vett ei saa ta enne seda, kui mina tagasi tulen. Võib-olla on tal oma allikad, ei tea. Kas kassidele ei tehta mingit jootmisnõud nagu a la lehmadele, et vett niriseb vaid siis kui ninaga tonksad? Sellega, et ta veekraani õpib lahti tegema (ja lahti jätma) ei taha ma arvestada.
Kui juba füsioloogiliste protsesside kirjeldamiseks asi läks, siis anname aga hagu juurde, mis elublogi see muidu on ilma eluliste tunnusteta. Mehed ei pea edasi lugema, ausõna, juttu ei tule tissidest (sattusin siin kuidagi auväärt tissiblogijate eesotsa ju ka). Igatahes, naised, mida te teete esimese asjana, kui selgub, et on väljasõitu oodata? Loomulikult te arvutate välja, ega teil ometi sel ajal päevi ei hakka. No mu Barcelona väljasõiduga kukkuski see jackpot sülle ja kuna muid meetodeid pole kahjuks leiutatud (peale tahtliku rasestumise, aga tänan, ei), lasin endale selleks puhuks pillid välja kirjutada. Nüüd on nii, et päevad on üle päeva. Juba nii nädala jagu ja paar päeva lisaks. Jääbki nüüd nii või? Vihma käest räästa alla, ma ütlen. Mõnus laudlina suurune infoleht kõrvalmõjudega oli ka. Loomulikult ei viitsinud ma seda läbi lugeda, sest olin ju ometigi hea 8 aastat või rohkemgi pillide peal. Silma hakkas aga seesugune diagnoos nagu "vasomotoorne riniit" ehk siis teadmata põhjusega nohu. Mul oli see ju aastaid! Kas tõesti võib olla, et see oli pillidega seotud? Toona nagu seda kõrvalmõjude alt ei mäleta. Ometigi sai see mingi hetk läbi ja see mingi hetk langes sinna aega, kui ma enam pille ei võtnud. Sellise vihje sain ka, et üle keha sügelemine võib viidata maksa üles ütlemisele. Muidu olen kuulnud, et mul võiks urtikaaria olla - taas üks tore erinevate põhjustega häda. Mul tekivad need punnid ja sügelus näiteks peale tööd koju jõudes või magama heites, muul ajal harva, eriti tihti aga seoses sellega,  kui teiste inimestega räägin. Võimas. Võib-olla ei olegi siis närvid krussis vaid hoopis maks läbi.

Puhkus Pärnus

Eestimaa on väike ja nii nagu kristallkuul, sattusin ka mina eelmisel pikal nädalavahetusel Pärnusse, hotelli Strand. Meie kogemuste erinevus ilmestab taaskord seda, kui mõttetud on teiste inimeste arvustused - isegi samal ajal samas kohas viibides võid täiesti erineva elamuse saada.
Minu kogemus algas tegelikult juba märtsi algul, kui tekkis plaan pühade nädalavahetuseks spaasse minna. Esimeseks valikuks oli uus Noorus Narva-Jõesuus. Kohe sain aru, et sama plaan on olnud veel umbes sajal inimesel ning nemad on minust kõvasti kiiremad olnud. No kes planeerib oma puhkuse nii pikalt ette? Ilmselt need, kellel pole lapsi, kes ootamatult haigeks võiksid jääda. Täpselt sama teema oli ka Pärnu spaadega - muul ajal oli tube võtta küll, aga mitte 25-26. märtsil. Lõpuks pakkus booking.com mulle väga hea hinnaga tuba kolmeks ööks Strandi. Samal ajal oli Strandis ka koolivaheajapakkumine, mis sisaldas ööbimist läbi kahe korruse ulatuvas sviidis, aga need olid ka juba selleks nädalavahetuseks reserveeritud. Ok, jääb siis tavatuba. Sealjuures oli jama selles, et tavatoa kirjeldus sisaldas märkust, et tuppa mahub kas üks lisavoodi või beebivoodi. Kahe lapsega reisijatele on ilmselt siis vaid need sviidid, mida terves hotellis oli vist kokku 8. Loomulikult normaalsed inimesed vihkavadki kõiki neid vastikuid röökivaid jõnglasi, keda spaadesse kaasa veetakse, aga noh, teiste kannatus ongi meiesuguste rõõm :) Lisaks ei tahtnud ma ka lisavoodi eest 51 eurot maksta ning tarisin Mini jaoks lihtsalt madratsi kaasa. Mikrol oli siis reisivoodi. Ma võin ju öelda, et suurem magab selles ja väiksem meie voodis nagu mustlaslaagris kunagi?! Ehk siis läksin ma kohale eeldusega, et raudselt saan sõimata. Taaskord töötas "eelda halvimat"-strateegia ja me ei saanud üldse sõimata. Hoopis väga viisakad oldi meiega ning lastele pakuti võimalust osaleda koolivaheaja kleepsukogumiskampaanias, mis neis kõvasti elevust tekitas (pidi erinevaid tegevusi tehes kleepse koguma ja lõpus ootas üllatusauhind). Igapäevaselt sai vastuvõtuletist pilte ja ristsõnu, mida lahendada, seega käisime ikka iga päev korra sealt läbi ning kordagi ei sattunud me ühegi kurja tädi otsa. Ilmselt vedas või oli tegemist seesuguse haruldase kurja tädiga, kes lapsi nähes heldib.
Tuba oli meil väga korralik ja ruumikas ning asus neljandal korrusel, boonuseks merevaade, miinuseks teisel päeval avastatud hiiglaslik koivik. Ahjaa, voodid pidime siiski ise kokku lükkama ("kogu meie puhkus sai sellest rikutud!" nagu oigas keegi booking.com-is). Hotell ise on küll ehitatud 85. aastal, kuid korralikult renoveeritud ning toad on kaasaegsed.
Pilt meie toa aknast:

Esimesel, neljapäeva õhtul, suundusime ka spasse, teadsin, et see midagi erilist ei ole, aga kuna olime tulnud mitmeks ööks, siis plaanisime niikuinii kõrvalasuva Tervise Paradiisi suurde veekeskusesse minna. Neljapäeva õhtul oli spas täitsa ok, pigem selline hubane olemine, rahvast jagus normaalselt. Oli üks 140 cm sügavune bassein, kus mõned massaažidušid ka sees, üks mullivann (pidevalt okupeeritud "mullivannitädide" poolt), üks ujumisbassein, soojad lamamistoolid ning aurusaun. Riideruumides olid ka eraldi leilisaunad. Interjöör oli mu meelest hubasem kui sama väikses Pühajärve spas. Kui reedel käisime juba oluliselt rahvarohkemates tingimustes, kuulsime spatöötajat ütlemas, et spa on mõeldud 60-le inimesele, aga tollel õhtul olevat sealt juba 260 läbi käinud.
Reede hommikuks olid meil L.-ga ka massaažid broneeritud (ilmselt koha peal poleks enam midagi saanud), minu massöör oli väga hea, selline tugeva käega, aga ta ka rääkis mulle, et käib Strandis ainult abiks neil aegadel kui kliente on palju ja igapäevased massöörid lihtsalt ei suudaks nii tugevalt kogu seda massi läbi sõtkuda. L. sai just sellise igapäevatöötaja juurde ja tema jaoks jäi massaaž liiga nõrgaks. Tuli aga välja, et too minu massöör on üldse Tartu inimene ning ma sain tema kontaktid, et vajadusel teda Tartus külastada.
Laupäeval otsustasime minna siis Tervise Paradiisi, mis Strandi poolt vaadatuna näeb välja nagu endine Tartu lihakombinaat (ranna poolt vaadates on tegelikult äge nagu me pühapäeval avastasime). Veepark on tõesti suur, pikk järjekord ukse taga ei tähendanud seda, et keegi ilma oleks jäänud ja ülisuures riidehoius polnud mingit trügimist. Käisime ainult veepargis, sest koos saunakompleksi külastusega oleks pilet pea poole kallim tulnud (üle 50 euro perepilet, veekeskus oli "ainult" 37) ja lapsi tuleb niikuinii saunadesse väevõimuga vedada ning mingist nautimisest on niimoodi asi kaugel. Veekeskuse osas olid samuti olemas nii leilisaunad kui ka aurusaun. Viimane oli minu hinnangul kehvem kui Strandis. Võib-olla ka lihtsalt valge kahhel vs tume kahhel, minu puhul tähendab viimane kohe luksust, soojust ja hubasust, esimene aga seostub haigla ja avaliku käimlaga. Mullivannid olid kõik king-size suuruses ehk siis peale "mullivannitädide" sai ka muu rahvas jaole. Lisaks erinevaid atraktsioone suurtele ja väikestele. Kõige hirmsam toru oli küll kinni. Tea, kas jälle mõni õnnetus või? Mulle täitsa meeldis, eriti see mägikose osa, mis väidetavalt oli küll vaid "oskuslikele ujujatele" mõeldud, aga minusugune väsinud koera ujuv algaja sai vabalt hakkama. Rahvast oli muidugi nagu murdu ja ma taaskord veendusin selles, et kõik mehed on täpselt ühesugused (sinised või mustad ujukad) ning tätoveeringud on lisaks ilule ka äärmiselt praktilised.
Seoses spadega mõtlesin veel sellest, kuidas saunade teema lahendatud on. Näiteks Rakveres on alates riidehoiust meestele ja naistele kõik ühine (pesu vahetamiseks on kabiinid, kuigi jah, ma olen seal alasti meest näinud küll, aga tema oli lihtsalt väga vana ja (vist) seniilne, mitte liputaja), Toilas on saunaosa ühine. Mu meelest on see tore, sest esiteks saavad paarikesed koos olla ja teiseks on ka lastega peredel lihtsam. Mikro näiteks ulgus pool pesuaega issit taga, samal ajal kui mina neid kahte kantseldasin, sai L. rahus saunas istuda. Samas jubedalt sajatatakse neid, kes julgevad ujumisriietega sauna minna, et kloor lendub ja muu mürk jne. Aga kui pooltes spades ongi unisex saunad, siis seal ju muudmoodi ei saagi? Ah, ma eelistan iga kell klooriauru vaatepildile, mis mind kord Aura aroomisaunas tabas kui keegi proua end nii koduselt tundis, et suisa jalad ukse poole harki, aroome nautis....
Sujuvalt siis ka söömisest. Tervise Paradiisis tahtsime peale ujumist sööma jääda, kuid tundus, et mujalt tulijaile on seal vaid mingi plastiktoolidega puhvet. Läksime Strandi tagasi, sest sealne hommikusöök oli tõesti hea ja vaheldusrikas. (Laupäeva hommikul nägin ma kellelgi käes pokaali tiramisuga, aga see sai vist kohe otsa või oli ta selle mujalt tellinud, reede hommikul sai samamoodi pokaalist kihilist pudingut, seega võimalus, et hommikusöögiks tiramisut sai, oli täitsa reaalne). Oli see sama laupäeva õhtu, mil kristallkuulil soovitati laud ette broneerida. Meie igatahes läksime lihtsalt kohale, kell oli vast nii poole kuue peal ja ütlesime, et tahaks süüa. Peale ühe suure laua, mida sätiti, ühtki teist bronni silma ei hakanud, paar laudkonda oli peale meie veel. Menüüs oli päris palju huvitavat, aga ka mitte liiga palju, et ikka gurmee-restorani välja kannaks. Hinnaklass oli Tartu paremate restoranidega enam-vähem sama. Võtsime L.-ga mõlemad pearoa lambast (14 eurot) (sest me oleme fantaasiavaesed ja sama toitu tellides pole ohtu, et teisele satub parem) ning mu meelest oli see väga hea. Minu maitse jaoks oli lammas ehk isegi liiga "vähelambalik", aga liha oli pehme ja mõnus ning lisandid huvitavad. L. muidugi pole gurmeeroaga harjunud ning vitsutas pool lastepraadi otsa - liha kõrval ei olnud ju kartulit!
Loomulikult oli ka meil plaan Steffanisse minna, aga me ei teadnud, et sinna lauda ette bronnida ei saagi ning elav järjekord pole just see, kus lastega tunde passida. Vaatasin netist mingeid Steffani pitsa pilte ka ja ausalt öeldes ei olnud see tohutu juustukogus seal eriti kutsuv. L. phähhitas omakorda liigse haibi peale ning nii jäigi meil seal käimata. (L. pakkus ka välja seda Pizzahunti, kus kristallkuul halba toitu sai, õnneks me sinna ei läinud ja sõime pühapäeval hoopis Tartu La Dolce Vitas pitsat). Muudel õhtutel sõime veel Baby Backis - enamasti kesine toit, aga meeleolukas lastetuba, vahel tuleb ka neile vastu tulla, ning mingis väikses Asian Food kohas ühes Port Arturitest. Oli Rahva Raamatu ligidal, üsna vähekäidavad kohas, aga toit oli aus (väga hea Lamb Masala) ning kokk autentne (no rääkis inglise keelt - järelikult oli hindu :)
Poodides käisime ka (võimatu missioon - leida 20 aastat vana trikoo asemele uus, kui sul on E korv ja muidu oled 38 suuruses - trikootootjad väidavad, et E korv käib käsikäes suurusega 44 ning muid variante pole, netist proovimata ka ei osta sellist asja ning enamik poode väidab, et "suvehooaeg alles tuleb" - kust kõik need spaatajad ja puhkusereisijad endale sel juhul riided saavad? Lõpuks midagi sain kah ikka), rannas jalutasime ja Strandis mängisime minigolfi.
Kokkuvõttes jäin mina selle puhkuse ja hotelliga täitsa rahule. Ja seda just teeninduse tõttu, sest meisse suhtuti alati kui oodatud külalistesse. Ma täiesti usun, et kui teeninduskogemus on vastupidine, võibki see üldmulje täiesti ära rikkuda.

Asjad, mida ühele raamatuarmastajale mitte kunagi öelda ei tohiks

Tegemist on siis minu kommentaariga ühele Goodreadsi blogipostitusele, mida saab lugeda siit. Tõlkisin need laused igaks juhuks ära, sest mine tea, ehk kõik ei mõista inglise keelt ning ka niisama on kuidagi naljaks kommenteerida punkte ilma neid siin ära toomata.
1. "Film on palju parem kui raamat. Või noh, ma arvan, et on. Ma pole seda raamatut kunagi lugenud. Aga ma olen kuulnud, et film pidavat parem olema..."
Tegelikult ma ei nõustu 100% sellega, et raamat on alati parem kui film. Enda kogemusest "Fight Club" on näiteks üks vastupidine juhtum ning originaalposti kommentaarides tuuakse veel teisigi välja. Aga lihtsalt see arvamus, et film on parem kui raamat, ilma kummagagi tutvumata (või ka ainult filmi vaadanuna), on nii ehk naa rumal arvamus. Ma ohkan omaette muidugi alati ka siis, kui keegi leiab, et filmi nägemine võrdub raamatu lugemisega. Või siis, kui keegi arvab, et raamat on filmi järgi tehtud, kuigi enamasti on vastupidi.
2. "Sa ostsid veel ühe raamatu?"
Mulle tundub, et sellise lause võiks pillata mõni ignorantne lapsevanem näiteks. Olen isegi kuulnud sellest, et on olemas vanemaid, kes tirivad last, kes mõnd raamatut soovib, raamatupoest eemale sõnadega "lähme ostame parem mõne mänguasja/kommi!" Võeh. Raamatud on mu meelest ikkagi investeering, mis ei ole võrreldav kohe ära laguneva mänguasja või paarieurose riidehilbuga.
3. "Mul pole küll kunagi aega lugeda. Tore, et sinul nii palju aega leidub!"
Oojaa, sellega ma suhestun enim. No mida? Meil kõigil on 24 tundi ning juhul kui keegi meist ei tee 18-tunniseid vahetusi 6 päeva nädalas mõnes Hiina tehases, on meil üldjoontes 8 tundi magamiseks, 8 tööks ja 8 enda jaoks. See jaotus sõltub prioriteetidest, mitte millestki muust. Kui paljud meist vaatavad õhtul mitu tundi telekat? Surfavad Internetis? Teevad sporti? Koristavad tube? Käivad laulukooris? Asja jaoks, mis sulle meeldib, võtad sa aega. Mina lihtsalt ei tee süüa, ei korista, ei tee sporti, ei vaata telekat. See on mu oma valik. Oli aeg, mil ma samuti vahtisin õhtuti telekat. Ausalt öeldes mäletan ma raamatutest siiski rohkem kui kõigist neist saadetest, mida ma toona vaatasin.
4. "Issake, sa loed seda vä? Äkki proovid hoopis "Twilighti"; "Halle varjundeid"; Coelhot, Cartlandi?"
Ei pea lugema seda, mis on popp. Lugemises need asjad üldiselt nii ei käi. Niimoodi käivad asjad inimeste puhul, kes kommenteerivad, et muidu nad üldse ühtegi raamatut ei loe, aga Twilight/Varjundid/Coelho/Cartland oli päris lahe. Muid raamatuid nad üldjuhul avada ei julge ka. Nagu nad ei julge puutuda midagi peavoolust erinevat ning peavad imelikeks neid, kes seda teevad. Võeh.
5. Raamatupoes, lustlikul toonil: "Noh, oled valmis edasi minema?!"
Sellepärast ma käingi poes üksinda. Inimesed teevad seda enamasti kõigis poodides, mis neile endale huvi ei paku. Ühisest poodlemisest pole ma kunagi aru saanud, sest mind närib pidevalt süütunne, et ma jooksutan teisi kohtades, kus neil huvitav ei ole ning selle tulemusena ei suuda ma ka ise millessegi süveneda.
6. "Lõpeta raamatute ostmine, sul on neid niigi küllalt!"
Jälle kuri lapsevanem või loll elukaaslane :) Ma ise tegelikult raamatuid väga palju ei osta, seega ise väga ei suhestu selle teemaga. Ema keelas mul küll kategooriliselt igasuguse raamatute kinkimise ära, aga neid vene ajal kokku ostetud raamatuid on tõepoolest terve maja täis. Iseenesest on raamatud kenaks sisustuselemendiks ju ka, aga kui neid ikka igast kapist välja pudeneb...Mina eelistan raamatukogusid.
7. "Ma eelistan PÄRIS raamatuid!" (Ükskõik, kas selle all mõeldakse siis paberraamatuid või kindlat žanri).
Seda kommentaari olen mina kuulnud L.-lt ilukirjanduse osas. Et see on üks igavene jama, õige kirjandus on a) krimikirjandus b) ulmekirjandus c) ajaloolised jutustused d) aimekirjandus. Tegemist ilmselt kooli kohustusliku kirjanduse tekitatud traumaga, kus poisslapsele kohe kuidagi ei istunud need Anna Kareninad ja muu arusaamatu tundlemine ning nüüd arvab ta, et kogu ilukirjandus keerleb selle ümber. Sest tunded on pahad ja meesterahvale sobimatud nagu sooroll seadustab. Mu meelest on see arvamus loll  veidi rumal, sest annab hinnangu juba ette ning välistab seetõttu mitmed autorid, kelle looming käib ilukirjanduse alla, kuid on ka machomehele talutav.
8. "Ma kaotasin selle raamatu ära, mille sa mulle laenasid..."
Nojah, ei kaotata mitte ainult laenuks saadud raamatuid vaid ka kõike muud mitte enda oma. Mul on laenamisega peaasjalikult ainult kehvad kogemused ja enamasti ma ei laena. Praegugi istub üks mu raamat nii kolmandat aastat ühe sõbra käes, kes "pole veel jõudnud seda lugeda". Võta aega, sõber, minul seda on...
9. "Lugemine ei too leiba lauale!"
Selleks peavad sul ikka väga pealiskaudsed vanemad/sõbrad/elukaaslane olema. See, et kõik siin elus pole rahas mõõdetav ja muu selline sinna juurde.
10. "Kuidas sa saad seda lugeda? Siin pole ju üldse pilte?"
Nii võib küsida vist ainult laps või siis koomiksikultuuris kasvanud tegelane.
11. "Ma ei tahaks sind lugemise ajal segada, aga..."
No mulle ei meeldi üldse, kui mind millegi juures segatakse, aga tegelikult olen ma sellega harjunud ja väga suurt numbrit ei tee. Välja arvatud juhul kui on käsil põnev koht, raamat saab kohe-kohe läbi, mul on ainult piiratud aeg lugemiseks vms - siis ma röögatan :)
12. "See on ju kõigest raamat!"
Kõik need kõigest raamatud, kõigest filmid, kõigest võõraste inimestega juhtunud kurvad asjad, need ajavad mind kõige paremini nutma ning ma olen tõesti aru saanud, et enamik inimesi sellist asja ei mõista. Ju ma siis olen eriliselt nõrga närvisüsteemiga, haiglaselt empaatiline või eelistan lihtsalt elada väljamõeldud maailmas.

Omalt poolt lisaksin siia loetellu inimesed, kes uhkelt tunnistavad, et pole peale kooliaega enam ühtegi raamatut kätte võtnud. "Lemmikraamatut mul ei ole, ega tule ka!" nagu teatas kunagi üks mu klassiõde ega mõelnud sealjuures siis mitte seda, et üht raamatut oleks raske välja valida.

Jälle need blogiauhinnad

Avastasin tänu Madlikesele, et Blogiauhinnad 2016 on käima lükatud. Seekord on kategooriaid rohkem kui eelmisel aastal ning tegijad usuvad, et blogija suudab end ise nende hulka ära sobitada. Oleks see vaid nii kerge! Enda blogirullist tuvastasin vaid paar üksikut "puhast tüüpi" blogi, ülejäänud on segatüübid elu-, spordi-, raamatu-, kultuuri- ja arvamusblogidest.
************************************************************************
Selle eelneva lõigu kirjutasin ma siia juba eelmisel nädalal ning sellest ajast peale pole ma rohkem mitte ühtki reklaami sellele üritusele näinud. Natuke uurisin ja tuleb välja, et korraldajad on vist sel aastal samad, kes eelmisel, ehk siis Marimelli blogist võib ürituse kohta lugeda küll (ja ilmselt Malluka blogist siis ka). Kui aga nende blogide järjepidev lugeja ei ole, siis ilma otsimata infot kätte ei tule. Paljud blogijad jälgivad FB-s Eesti Blogiauhindade lehte? 1020 inimest tänase hommikuse seisuga :) Ürituse lehele on hiljuti ilmunud ka selline alaleht, kus üritatakse Eesti blogijaid tutvustada ja kuhu tuleb samuti ise ennast üles anda. Hetkel olukord eriti roosiline pole, sest selle eelmise nädala tähelepaneku põhjal otsustasin, et enamik minu jälgitavaid blogisid on vist arvamusblogid - seal lehel pole aga mitte ühtegi arvamusblogi olemas. Oh, mis, olgem ausad, seal pole minu blogirullist mitte ühtki blogi (hetkel). Siiani jääb taas mulje, et tegemist on ühe kindla seltskonna, ehk siis Teen Choice Awardsiga, sest info levib just neid kanaleid pidi, mida loevad selle seltskonna esindajad. Mida siis teha? No ma natuke üritan teha siin praegu ehk siis reklaamin oma blogis. Ma hästi ei kujuta ette, kui paljud tehnika- ja poliitblogid end üles annavad. Mitte, et minu blogi sellele kaasa aitaks, aga võib-olla ma siin alahindan oma lugejaid. Teine asi on see, kui paljud mitte- Teen Choice Award blogid soovivad ennast selle üritusega üldse siduda. Kas Lotman annaks oma blogist seal teada? No mis me üldse Lotmanist räägime kui eelmisel aastal boikoteerisid mingid enda arvates "eliitblogid" (millest ma selle skandaaliga seoses esimest korda kuulsin) üritust, sest leidsid, et nemad on kõvasti kuulsamad ja tähtsamad "pööbliga" kõrvuti kandideerimaks...Ehk siis, nii nagu Eestile kombeks, on meil ikka vaja riigi peale mitut üritust, no nagu Eesti Miss ja Miss Estonia, sest igaüks leiab, et neil on vaja asja oma tingimustel ning mingisugune kompromiss ei tule kõne allagi. Igatahes on naljakas pärast mossitada kui seekord on igaühel võimalus ennast ise üles anda, nii et kui ei taha Teen Awardsi, tuleb ka teistel (kaalusin siia igasuguseid erinevaid omadussõnu aga ükski polnud piisavalt kõikehõlmav ja kedagi mittesolvav) tegijatel uhkus alla suruda ja endast teada anda. Kelle poolt ma siis muidu hääletama pean?

Häda erinevate inimestega

Tegelikult tuleb siin postituses juttu mitmest erinevast hädast, aga ühendab neid kõiki see, et inimesed on nii paganama erinevad. Alustuseks siis teistest blogijatest, sest kõige rohkem huvitab ju see, kui kedagi kuskil "taga räägitakse". Ma tegelikult pole lihtsalt leidnud viitsimist, et konkreetsete postituste alla kommenteerida ja ilmselt oleks pikale ka veninud. Niisiis, kõigepealt Manjana, kes kirjutas selgeltnägijatest. Mu meelest on selgeltnägijad ja meditsiin küll kaks üsnagi erinevat teemat, mis vaid mõnedes punktides kattuvad, aga mind kõnetas Manjana arvamuse juures see osa, kus ta ütleb, et tänapäeva lääne meditsiin on võimetu selgitama kõigi hädade põhjuseid. Ongi, aga kas see on üldse võimalik? Ma olen ise ka kangesti unistanud olukorrast, kus ma saaksin nö täpselt jälge ajada stiilis "jäin haigeks seetõttu, et möödusin toidupoes ühest konkreetsest inimesest, kelle käest omale pisiku külge sain". Oleks see elu vaid nii lihtne. Ilmselt sõltuvad kõik meid tabavad hädad sajast erinevast mõjutajast ning seesugune ühe ja kindla tagaajamine ei ole võimalik. Tänapäeva meditsiin põhineb statistikal ja tõenäosusel, seeläbi ka keskmisel inimesel, aga kahjuks on kõik inimesed isemoodi. Mingite sümptomite puhul saab mingisuguse kindlusega väita, et inimesel on küljes mingi kindel haigus, sest enamasti selliste sümptomitega nii on ning selle häda vastu aitab see rohi, sest enamasti nii on. Kui sa juhtumisi nendesse raamidesse ei mahu, on jama. See aga ei tähenda, et meditsiin jama oleks. Valuvaigistid ju toimivad. Kuigi on mingi hulk inimesi, kellel ei toimi, aga nemad on vähemus. See on nii kõigi ravimite ja meetoditega. Meditsiin põhineb katsetustel, alternatiivravi konkreetsetel kogemustel. Mõlemad sisaldavad elementi, et kellelgi on toiminud, kellelgi mitte. Need, kel meditsiin toiminud pole, arvavad sageli, et asi on meditsiinis, aga asi on hoopis neis endis, nemad lihtsalt ei sobi selle enamiku alla. Veel vähem on lootust, et sobib alternatiivravi, sest see ei põhine enamusel vaid väiksema grupi kogemusel. Aga muidugi võib juhtuda, et kuuludki sellesse väiksemasse gruppi. Meditsiin ei ole ega saagi olema mingi võluvits, millega kõiki aidata, aga ilma temata oleksime veel halvemas olukorras.
Madlike kirjutas aga hoopiski tutvumisest ja lõpetas oma postituse arvamusega, et tema J.M.K.E. fännidega lähemaid suhteid ei looks. Ma kujutan ette, et ta pidas silmas mingit stereotüüpset purjus punkarit, aga mulle tulid hoopis meelde kõik mu sõbrad, kes ilmselt liigituvad J.M.K.E. fännide alla, kuid ei ole sealjuures stereotüüpsed purjus punkarid. Mõni neist on täiesti teadlik sellest, et teda selle stereotüübi alla liigitatakse (n ühe sõbra puhul ei ole mitte keegi esimesel kohtumisel uskunud, et tegemist on tubli teadlase ja doktorandiga), kuid sellest hoolimata suhtub ta teistesse sama eelarvamusega. Näiteks väitsid kõik meessoost punkaripoolsemad isikud mulle ükskord, kuidas nemad küll elusees ühtegi punkarist tüdrukut endale ei tahaks, sest need on ju kõik räpased. Eks ma omaette imestasin selle üle, aga no inimesel on ju õigus partnerivalikul ebaratsionaalne olla. Kuigi minu meelest on see sama hea, kui õllekõhuga mees võdistab õlgu mõne lisakiloga naisterahva üle.
Rääkides lisakilodest sain ma koletu šoki osaliseks tervishoiuarstil käies. Seesugust numbrit pole kaal mulle mitterasedana elu sees näidanud ja hiljem vanemaid ning hiljutisi fotosid võrreldes sai selgeks, et kaal ei valeta. Niisiis otsustasin õhtuti veidi graatsiakettaga (jumal milline õudne sõna!) vehkida ning planku panna. Nüüd, peale kahte kuud jantimist tunnen, et enam ei suuda. Kus on mu lubatud endorfiinid, ah? Peale iga trenni tunnen end kui päev otsa puid lõhkunud päkapikk ning mu ainus soov on heita voodisse ja magada, magada, magada ning vahelduseks linade vahel pizzat ampsata ning õlut peale juua. Küsisin L.-i käest ka, kas tema on end kunagi peale füüsilist pingutust erksana tundnud ja ka tema väitis, et ega ikka ole küll. Mis meil ometi viga on?  Miks teistele inimestele meeldib trenni teha? Tuleb vist lihtsalt jalgsi tööl käimisega piirduda, 7000 sammu päevas on siiski parem kui varasem 1000, vähemalt ei ole ma siis õhtuks nii väsinud kui trenni tehes.
Liigume edasi aga veel hullemate probleemide juurde - šampoonid. Ma olen täiesti marus, sest viimased pool aastat ei ole ma suutnud leida mitte ühtegi šampooni, millega pestes ei näeks ma juba järgmisel päeval välja nagu oleks ma viimati pead pesnud kunagi nooruses. Isegi šampoonid, mis mulle ühe korra on sobinud, ei kõlba järgmise pudeli ostmisel enam kuhugi. Ma ei saa aru, miks kõik šampoonid lubavad teha juuksed kohevaks, säravaks, parandada juukseotsi, kaitsta värvi ja veel sada muud ebaolulist asja, kui ainukest - teha juuksed puhtaks, ei suuda ükski. Hea on, et nüüd on olemas kuivšampoonid ega pea jahuga piirduma.
Et aga mitte päris lootusetult lõpetada, tuleb tunnistada, et broneerisin lähenevateks pühadeks spaasse toa. Sellega sai ka palju nalja. Kõigepealt avastasin, et normaalsed inimesed broneerivad puhkuse kuid ette ning sobivateks kuupäevadeks pole enam peaaegu kuskil ruumi. Ma olen viimase minuti inimene, sest kui mul midagi on kavandatud, jõuan ma enne mitu kuud muretseda (kas ikka bron läks läbi, kas ikka sai õige koht valitud või oleks mujal parem ja odavam, ega ma ometi haigeks ei jää selleks ajaks jne), palju lihtsam oleks tuju tulles lihtsalt kohale sõita. Siis aga avastasin, ilmselt viimase inimesena, sellise lehe nagu booking.com ja kas sa näed imet, seal pakuti veel paari tuba ja suisa soodsama hinnaga kui mujal. Nalja sai siis, kui hakkasin lugema valitud hotelli kohta arvamusi (loomulikult loe peale broneerimist, saad kenasti kahetseda). Parimad olid minu meelest need, kus esiteks avaldas keegi šokki selle üle, et neile anti suure voodi asemel kaks kitsast ning öeldi, et pole midagi teha, sest hotellis rohkem suure voodiga tube ei leidu. No kuidas see võimalik on? Jah, tõesti, kuidas? Miks seda laia voodit lihtsalt välja ei võluta nende jaoks? Kuidas saab olla, et lihtsalt ei ole? Teist samasuguse murega klienti oli aga algatusvõimega õnnistatud ning ta kirjutas, et "õnneks tulime selle peale, et kaks voodit kokku lükata". Braavo! Kes küll selle peale tulnud oleks, eks? Aga - "me pidime need voodid ise kokku lükkama!" OMG? Ise pidite lükkama? Kuidas nii ometi saab? Mitte keegi ei tulnud teile appi? Ennekuulmatu! Ehk siis täiesti jube ja ebainimlik koht on meid ees ootamas.
Igatahes on Internet mu meelest just see koht, kus inimeste erinevused kandikul ette tuuakse. Igasuguste soovituste avaldamine ja lugemine on mu meelest täiesti tühi töö, sest enamasti kipuvad arvamust avaldama vaid need, kelle arvamus mingi asja kohta negatiivne on. Kiitma ei viitsi ju keegi Internetti tulla. Nii arvasin ma pikka aega, et epilaator on surmarelv, sest inimesed Perekoolis ütlesid nii. Kui see on "maailma kõige jubedam valu" nagu seal väljenduti, siis just selles valus tahaksin ma elada. Samuti usun ma, et enamus neid, kes mu lapse tulevast kooli "kõige õudsemaks kooliks terves Tartu linnas" peavad, on lihtsalt need, kelle lapsed seal hakkama ei saanud või kes lihtsalt ise on väga konfliktsed isiksused. Inimesed on nii erinevad, et ainult ennast saab usaldada (kui sedagi, sest no need šampoonid, mis mulle varem sobisid, enam ei sobi ju...).

Milleks on vaja täiskasvanud inimest kasvatama hakata?

Lugesin eile Eveliis Padari mõtteid korporatsioonide teemal ja see tõi mullegi nii mõndagi meelde. Mu meelest omal ajal oli nii, et tüdrukute korbid (jah, meelde tulevad kohupiimakorbid, aga ma tõesti ei viitsi seda pikka sõna rohkem välja kirjutada kui ühe korra) olid üldsusele teada kui Tiiu-Talutütrekeste ja muude leemekulbiliigutajate ühendused. Tehti nalju, et sinna lähevad ainult need viimased nohikud, kellel mitte midagi oma eluga peale pole hakata. Ükski tüdruk, kes vähegi oma välisest kuvandist hoolib, ei taha ringi käia teistega täpselt samasuguses vormis  - alati vanamoodsalt seelikus ja tekkel peas. Korbi-tüdrukud on koledad. Suur oli mu imestus kui üks mu väga kena ja tore kursaõde mind korbi tüdrukuteõhtule kutsus. Segaduses keeldusin, sest kartsin, et mind sunnitakse seal sokke kuduma ja seltskonnatantse tantsima. Igatahes, naiskorpide maine oli madal. Eriti naeruväärseks muutus kogu asi siis, kui üks noormees end neiuks riietatuna naiskorbi tutvumisõhtule sisse smugeldas ning selle teo tulemusena karistati karmilt nii teda kui ka neiusid, kes tal seda nalja teha aitasid. Oli vist a la korbist väljaviskamine pluss mingisugune suhtlemiskeeld. Mis meil on mingi keskaeg või? Naljategemisest olete kunagi kuulnud? Korpide juures hirmutaski see, et nad võtsid ise end nii jube tõsiselt. See tõsiseltvõtmise teema kehtis ka poistekorpide kohta. Sattusin kunagi loenguvaheajal ühte ülerahvastatud kohvikusse ning minu lauda pressis end üks noormees, kes esimese asjana hakkas mult uurima, kuidas mul ikka isamaalise meelestatusega lood on ja seletama kuidas korbid ikka seda kasvatada aitavad ning kui üllas ja võimas see kõik on. Vihale ajas see tüüp mind siis, kui talle lõpuks söök lauda toodi - sööma ta ei hakanud, vaid vahtis pingsalt mulle otsa. Tagantjärele ei mäleta, mina vist juba sõin, aga tuli välja, et tema keeldub enne sööma hakkamast, kui ma talle "head isu" soovin. No mida? Ma saan aru, et lauda istudes soovitakse seal juba sööjaile "head isu", aga niimoodi ei tulnud mul tõesti pähegi. Võib-olla olen ilge mats, aga no saa üle, mõtle minust, mida sa tahad, aga ära ürita mind niimoodi kasvatama hakata! Sõber sattus Maaülikoolis meeskorpi ja tuli sealt ka ruttu ära, sest avastas, et talle selline grupitahtele allutatud individualism ikka üldse ei sobinud. Tema tahtis rõõmsalt õlut juua, aga pidi selle asemel õhtuti korbimajas valvet pidama, lund lükkama ja muid tüütuid tegevusi tegema.
Just see kasvatamise teema, mille ka Eveliis ära märkis, oligi peamine asi, mis korpide puhul vastu hakkas. Ma olen muidugi tuntud autoriteedis kahtleja ja igasugune pool-sõjaväeline kord hakkab mulle sügavalt vastu. Siinkohal jõuangi hoopis sõjaväeni. Mina sõjaväest rääkimas on muidugi enam-vähem sama hea, kui mehed abordi üle vaidlemas - ehk siis ära räägi sellest, mida sa lõpuni mõista ei suuda, aga ma kajastan siinkohal ühte FB-s nähtud huvitavat seisukohta, mida algselt avaldas üks meeskodanik. Teemaks oli toona naisjuhtide vähesus ning too mees kirjutas sõjaväest, mis andvat meestele juhtidena eelise, sest seal püütavat kõigile vähegi sobivatele isenditele juhtimisvõimalus anda. Ma ei tea, kas see nii on, sest peale oma esimese peika, kellega sain tuttavaks, kui ta sõjaväes oli, on ülejäänud kolm sõjaväest pääsenud. Ühel oli füüsiline puue, teine jäi kuhugi paberite vahele ning unustati ära ning L.-l on strateegilisel kohal sünnimärk, mille keegi just päev enne tema arstlikku komisjoni katki oli tõmmanud, mistõttu tal seal plaaster peal oli ning komisjon leidis, et selline asi jääks täpselt relvarihma alla ning seega on L. sõjaväekõlbmatu. Tõsine vedamine, sest enamik pool-surmahaigust põdevaid tüüpe on pidanud kõvasti vaeva nägema, et nende häda tunnistataks, L-l aga oli lihtsalt pisike sünnimärk. See juhiks kasvatamine käib aga sõjaväes siiski käsikäes distsipliiniga, muud moodi ei saagi ju hierarhia toimida. Ma ei talu kumbagi, ei distsipliini ega hierarhiat. Selle peale ütles mu isa, et mul saab niimoodi elus raske olema. Mul vedas, leidsin hierarhia, distsipliini ja ülemuseta töökoha ning seetõttu ei julgegi väga töökohavahetusele mõelda. Naisjuhti minust ka muidugi niimoodi ei saa. Ilmselt ma ei tahagi.
Ehk siis, kas sellised, (pool)sõjaväelised, distsipliini kohandavad struktuurid on vajalikud selleks, et inimestest juhte toota? Ses osas on jah meestel eelis. Nemad käivad sõjaväes, neid on rohkem korpides ning nende korbid on teistsuguse suunitlusega kui naiste omad. Mitte, et ma neid kadestaks ses osas. Ma arvan, et suur osa mehi põlgab seda kõike samamoodi nagu mina, korbid on vabatahtlikud, aga sõjavägi mitte. Mu meelest võiks sõjavägi samuti vabatahtlik olla, sest ma ei usu, et inimesele, kes sisimas seesugust struktuuri omaks ei võta, sõjaväest suurt kasu oleks. Olgu see sõjaline algõpe pigem kooliprogrammis, aga ilma sõjaväelise korrata. Sõjavägi ei toimi ilma käsuliini, distsipliini ja korrata! Äkki tõesti, aga kas inimene on hea sõdur kui ta allub korrale vastu tahtmist?

Hüppa tulle. Maarja Kangro

Ma ei tea, kuidas teiega, aga mina olen küll sageli imestanud, kuidas isegi raamatute naistegelased on enamikus stereotüüpsed - viisakad, kannatlikud, rahumeelselt arutlevad, vaiksed ning vagurad. Kui lugu jutustatakse naissoost minategelase kaudu, siis on tema mõtted enamasti selgelt põhjendatud, ratsionaalsed, kaalutlevad. Kus on kõik hullud naised? Need, kes ütleksid Courtney sõnadega, et "I'm not a woman, I'm a force of nature!". Sellised, kes oma tegusid ja tunge alati põhjendada ei oskagi, kuid see-eest suudavad alati nende üle nalja heita. Kelle sisemonoloog on pigem koomiline kui ratsionaalne? Ma ei tea, kui mina enda minaga oma peas räägin (no Mikita ju rääkis sellest fenomenist), siis sisaldab see kõne sageli hüüatusi stiilis "WTF!" ja "eee..ööö...kuidas ma nagu praegu reageerima peaks?" "eee...öö..see oli nüüd sinu poolt küll äärmiselt adekvaatne, eks" jne. Võib-olla kõik teised peavadki end tõsimeeli korralikeks ja tõsisteks ühiskonnaliikmeteks? Teiselt poolt viivad minu mõtted välja enamasti vägagi enesekindla käitumiseni, ootamatu, aga kindlani. Naisraamatutegelaste mõtted on seevastu ratsionaalsed, kuid tegusid neile väga ei järgne. Vähemalt selliseid, mis kukalt kratsima paneks. "I wish I was beautiful or at least wise, but I'm simply mad and violent." - veel üks Courtney tsitaat, mis mulle imponeerib.
Sellised naised satuvad peategelasteks väga vähestes raamatutes. Mäletan, et kunagi kui Kerttu Rakke veel ägedaid raamatuid kirjutas, meeldisid mulle tema lugude peategelased (ja nende sõbrannad). Ma nii lootsin, et leian endale ka kusagilt mõne Susanna (raamatust "Susanna ja mina"), kuid ei õnnestunud. Susanna sõitis end muidugi autoga sodiks ka ja Rakke tegelaste põhiprobleem oli see, et neil olidki tõsised probleemid ja enamasti leevendasid nad neid alkoholi ja narkootikumidega, mis mu meelest on veidi liiga klišee. Seevastu Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus" rabas mind sellega, kuidas sealsed peategelased olid kained, hullud, intelligentsed ja naljakad. Ma ei tea, miks mulle "Dantelik auk" veel kätte pole sattunud, seevastu loen hetkel Maarja Kangro novellikogu "Hüppa tulle" ja see on kindlalt parim raamat sel aastal, mida lugenud olen. Oeh, see on niiii hea! Kõik need naised on julged, nad ei kohku millegi ees tagasi, nad vaatavad maailma iroonilisel kõrvalpilgul ning tegelevad samas tüüpiliste teemadega, mis naisi elus tabavad. Nad teavad, kes nad on ja mida tahavad ning teevad samme selleks, et seda ka saada. Iseasi, kui õnnestunud samme, kuid nad ei ohi iialgi nurgas. Ma lihtsalt naersin pidevalt kõva häälega kui seda raamatut lugesin, asjade üle, mis tegelikult üldse naljakadki pole, kuid on see-eest niivõrd meisterlikult kirja pandud. Ime siis, et Kangrole Tuglase novelliauhinda ei antud. Põhimõtteliselt iga lause vääriks auhinda ja tsitaadina üles kirjutamist. Need naised on inspireerivad, mitte mingid õõnsad hüüdlaused päikeseloojanguga fotode taustal või Coelho tasakaalukad õpetussõnad. Ärge uskuge, et naised ongi sellised "missid ei pissi"-tüüpi (see väljend pärineb vist Rakkelt) haprad siidpatjadel heljuvad nukukesed! Ning iga hullu naise taga ei ole meest, kes ta hulluks ajas (mõttetera FB-st), vaid normaalsed inimesed ongi loomult hullud, neil pole hullumiseks abikäsi vaja!
Soovitan soojalt!