Festivalimelu (agulimiljöös)*

Varakevadel vaatasin, kas meie kanti on esinema tulemas bände, keda päriselt näha tahaks. Viagra Boys näiteks esineb Stockholmis Gröna Lundis, natuke kauge ja natuke kallis, aga pagan. Siis järsku tuli uudis, et nad esinevad Tartus. Aajeee, karate, Riia loomaaed ja bidee!** Seejärel muidugi selgus, et tegemist on festivaliga (bändid teeavad tavaliselt lühendatud kava) ja algul ühepäevapileteid üldse polnud, teised esinejad maru meh ja pilet ühe bändi jaoks kole krõbe. Aeg läks edasi, meh-bände lisandus. Tehti loosikampaania somes, piletivõiduks kirjuta, keda festivalilt näha tahad, 90% vastas Viagra Boys. Juba siis tundus, et millegagi on korraldajad siin vist mööda pannud. Ehk siis pole vist vaid minu kiiks, et väga paljud esinejad on lihtsalt tapeet, kellel fännibaasi eriti pole, keda võib taustaks kuulata, aga kas just selle raha eest. Välja arvatud Tommy Cash siis, aga teda ma olen laivis juba näinud ja ma ei ütleks, et see nii väga midagi erilist oleks olnud. Ja too esinemine oli tuuri raames, mitte festivalil teiste seas. Üleüldse linnafestival kui fenomen. Ma ei saa sellest hästi aru. Võimalikult laiapõhjaline, et oleks midagi emale, vanaemale ja mässumeelsele teismelisele, aga natuke kalliks läheb see tervele vahmiilile kahepäevapasside soetamine ja nii tundubki, et linnafestivalid on neile, kes muusikast eriti ei hooli ja kelle jaoks on teemaks FOMO. Peaasi end igal üritusel näidata, äkki muidu jääd millestki ilma. Ma mõtlesin, kas lisan, äkki paistan kibestunud ja lastevaenulik, aga...vanemad käisid eelmisel suvel Stingi vaatamas, pilet pea sada eurot, allahindlusi polnud ja siis lavaesine täis ringisiblivaid kolmeaastasi. Ma saan aru, et lapsi on tarvis viisaka seltskonnaga harjutada ja muusika sobib igas eas, aga pagan, sajaeurone pilet lapsele, kes konkreetsest artistist essugi ei pea  - mu jaoks üle võlli. Ja ma olen ise sülelapsega pungifestaril käinud. Tööstuslikud kõrvakad olid tal peas ja sisse sai tasuta. Ja ma saan aru metalheadidest, kes oma järelkasvu HRL-ile viivad, ju olen normiede suhtes lihtsalt silmakirjalik. Puusalt pakun, et lastelt täishinda nõuavad ainult suured mainstreamile suunatud kontserdid.

Skenepõhised festivalid on kõvasti loogilisemad minu jaoks. Tümakafest, hip-hop fest, metalfest ja ooperipäevad. Aga isegi neile ei osta ma piletit enne ära kui esinejatenimekirja näen. Festivalimelu festivalimelu pärast ei ole minu jaoks. Ju on geenides, siiani mäletan, kuidas me ema-isaga Pori Jazzil püüdsime Phil Collinsit kuulata, kui mingi umbjoobes jorss selga vajus ja nõudis, et kukaa se laulaa?! Mu isal kui andunud fännil sai mõõt täis ja vist lasime isegi jalga sellise pühaduseteotuse peale. No ma olen ka see tüüp jah, kes autost enne ei välju kui hea laul läbi saab. Ja oi ma mäletan siiani austusega seda sõpra, kes Iron Maideni konsa ajal tilkagi ei joonud, sest "muidu oled pelleri järtsis kui järsku Run To The Hills kõlama hakkab!" Loogiline. 

Maidenist rääkides, käisime eile uut dokki "Burning Ambition" vaatamas. Pmst oli meil pereseanss - mina, L, Mini, Mini sõbrants ja siis üks võõras daam. Ma ei uskunud, et Tartus nii vähe Maidenifänne elab (ja nad kõik on naised, L. oli minu poolt kaasa veetud kaaslane). Ma olen ikka õnnelik inimene, sest nagu teadlased on uurinud, siis vaid vähestel tekitab muusika füüsilisi reaktsioone nagu näiteks kananahk tuleb ihule. Mul see tavaline. L. väidab, et pole iial sellist asja kogenud. Ilmselt sama, mis mul trenniga - vihu palju tahad, mingeid endorfiine ei nõrise, paljas pingutus ilma tasuta. Kuigi igaühe jaoks pidi oma ala leiduma. Ju mul on male, lihtsalt pole seda ära õppinud.  

Filmist pidin rääkima. Ega üllatusi ei olnud, ehk vaid see koht, kus nad Poolas pulma sattusid, aga muidu meeldis see Bruce'i põhjendus nende laulusõnade kohta, et kui enamik laulab triviaalsetest asjadest - pidu, naised, viin ja narko, siis kas pole need kõigile kättesaadavad nii ehk naa ja paremad reaalis kui lauluna? Nemad eelistavad laulda olukordadest, mida elus ette ei tule - kuidas oli Pachendale'i lahingus, vangistatuna jääpankade vahele või iidse meresõitjana tundmatuil vetel. Paraku on nad vist suures vähemuses, aga mina olen nende poolel. Miinusena tooks välja muusikastiilide omavahelise vastandamise. Jajah, sellega ma justkui räägin vastu enda varasemale tekstile skenepõhiste festivalide osas, aga no nii on. Kui te panete mulle lavale igast žanrist need õiged artistid, siis ma tuleks teie festivalile küll, aga paraku on selle tõenäosus väga madal. Või noh, kui raha oleks jalaga segada, siis muidugi, alati on võimalik avastada artiste, keda sa varem ei teadnud, aga paraku tuleb praegu veel prioriteete seada. 

Ma vist ei lähe see suvi ühelegi kontserdile ega festivalile, uskumatu. Kosmikud ja Tharaphita Kolga mõisas tundub väga hea, aga sõltub...asjadest. L. läheb Käblikule, sest festivalimelu..pfff. 

* Kurjam "Kuumalaine Stroomi rannas" 

 **Cool D varajasest varasalvest 

 

Ma ei ole mingi majandusinimene, aga

Taaskord hämmastusi töörindelt. Meil on üks klient, kelle dokumentidest pooled sorteeritakse ja skännitakse meie Rootsi kontoris ning teise poole nad siis skännivad ise. Nüüd me vaatasime, et pikalt pole nende poolt ühtki dokumenti tulnud, miks nii. 

Saime teada, et nad enam ise ei skänni, annavad selle töö meile üle. See on puhta pluss, sest nad tegid võrreldes meiega üsna kehva tööd, sorteerisid valesti, skännisid viltu ja sada häda alati. No ja raha peaks see ka ju juurde tooma, sest rohkem tööd tähendab rohkem raha, eks? Aa ei, raha saame vähem, sest nad ju rentisid seda skännerit meilt, seda raha enam ei saa küsida. Oot - aga sordite ja skännite siis ise tasuta või? No ei, selle raha ikka saame, aga no mitte nii palju kui skänneri rentimise eest saime. See skänner saab meil siin kontoris jalus olema nüüd lihtsalt...Kui palju on mulle seletatud, et masin on alati odavam kui inimtöö. Masinad võtavad kõik üle, sest masinad on odavad. Masinad ei söö ega pea lapsi üleval. Ei, meil on nii, et skänneri rent on kasumlikum kui mitme inimese käsitsitöö. Inimese töö eest pole sünnis pappi küsida? Ma ei saa aru. Minu kui ahne ärimehe mõte oleks öelda, et ahaa, toote skänneri tagasi, enam ise ei skänni, pääsete suurest vaevast ja ka renditasust. Nojah, see tähendab meile muidugi olulist töömahu suurenemist, seega summa summarum tuleb arve sama suur kui enne oli. Aga nende õnneks ma ei ole ärimees. Ei, meie võtame oma skänneri tagasi, teeme ise rohkem tööd ega nurise. Äkki saab veel kuskilt rihma koomale tõmmata? Eestis on ju pool aastat ilma koristajata hakkama saadud, vaat kui hästi! 

Niisama elumärke

Nädalavahetusel käisime jälle Koplis, kuhu laevatäis Rootsi punkareid kohale toodi ilmarahvale imestamiseks. Sealjuures avastasime taas ühe hea söögikoha,  selline buffee-tüüpi, ma muidu ei salli frikadellisuppi (ärge küsige, miks ma siis selle tellisin üldse - meie siilid, olemegi ühed kummalised loomad), aga seal oli päriselt hea ja ma võtsin pool portsu, mis oli minu jaoks suur kausitäis. Tartus vist kuskil nii odavalt süüa ei saa kui pealinnas. Üldse avastasime, et see Kopli liinidepoolne on hirmus ilus kant, roheline, parke täis ja meri igalpool ümberringi. Boonuseks see, et ühistransport käib ülitihti. Need munakivitänavad olid eriti nunnud. Uued majad mitte nii väga, aga praegu on veel ilu alles. Ja putukaväil on nii lahe! Tõsiselt ilus linnaruum. Mida see kolbanäoga EKREmutt selle asemel tahtis  - neljarealist maanteed või? Paavlis üritasime kaltsukas ka käia, aga no ma endiselt ei suuda. Mismoodi tuvastada miski, mis mulle meeldida võiks? Ma olen kärsitu, mul ei jätku jõudu kogu selle angaari läbikäimiseks. Peaks päris paljas ja meeleheitel olema, kui sinna sukelduks. Ostangi uusi riideid Lidlist, sest seal mul tuleb parajasti pähe, et oot, pükse oleks vaja vms. Eraldi pükste ostmiseks poodidesse suunduda - ei mina viitsi. 

Vahepeal käisime jälle Lätis ka, seekord pakkus suurima elamuse selline koht nagu Sietiņiezis. 

Eestist nii võimsaid vaateid vist ei saagi. Liivakivipaljandeid meil muidugi on, aga sellist jõge nagu Koiva Cesise kandis, ei ole. Imestasime muidugi selle üle, mis sunnib hordide viisi inimesi oma nime liivakivisse uuristama. Mida see annab neile kirjutajatele peale selle, et muudab ümbruse inetumaks? Et kui sa kraabid kuhugi südame ja sinna sisse enda ja pruta initsiaalid, siis on kohe igavene arm garanteeritud või? Ma saaks aru, et paar lolli, aga no nii massiliselt. Õõvastav inimliku lolluse ja looduse majesteetllikkuse vastasseis. 

Hiljem avastasin pettunult, et olen oma rinnal ussi soojendanud. Miskipärast tuli kodus arutlusele H.Ibseni "Nukumaja", mida mõni aeg tagasi vaatamas käisime ja järsku L. lajatas, et no aga ikkagi, naine jätab oma kolm last maha?! Ma siis vaatasin teda suurisilmi ja vastasin, et nojah, sama tavaline asi, mida iga nii kolmas mees (ei olnud statistikat käepärast, puusalt tulistatud, aga tundub umbes nii olevat) teeb ju? Mille üle imestad? Ja L. tõesti ütleski, et ahjaa, tõesti, kui sa nüüd nii ütled. Kuidas on võimalik selline pimetähn?? 

Aga noh, inimese maailmapildi kitsus või laius on ka sageli üllatuseks. Samal õhtul rääkis L. mulle kellestki ilgest värdjast prantsuse aadlikust, kes nautis piinamist ja perverssusi ja ma siis täpsustasin, et oot-oot, sa räägid markii de Sadest, eks? Ta vastas, et "vist oli jah selline nimi" ja ma olin nagu wtf, ma teadsin varajases teismeeas juba, kes oli de Sade. Kuskohast, pole õrna aimugi ja miks, aga teadsin, kuigi oleks ilmselt hea olnud, kui poleks teadnud. 

Ostsime piletid Iron Maideni dokumentaalile "Burning ambition", Mini tahtis ka sõbrannaga tulla, küsisin Mikrolt, kas tema ka. Ta ei tahtnud. Ma küsisin, et kas ta muidu teab seda bändi üldse. Muidugi tean! Surkisin siis edasi, et kas sa seda ka tead, mida nimetus Raudne Neitsi tähendab? Ma küsisin seda küsimust firmaüritusel viktoriinis kunagi, keegi ei teadnud. Mikro teadis, seletas mulle täpselt ära ka. Ma ei küsinud, kuskohast ta teab. 
 

Omapoolne panus teemasse "Inimene kui probleem"

Miks ainult blogides on normaalsed inimesed (no vähemalt neis, mida ma loen) ja kõikjal mujal ainult idioodid? Blogijate üle ma vahel imestan, aga et ma vihastaks, seda justkui ei mäletagi. 

Ma praegu tulingi närvide rahustuseks blogima, sest kuskil peab ju ennast välja elama. Töö juures ei saa, teised on kõik nii viisakad ja leebed, kui mul on juba nägu punane ja tunnen, et tahaks kedagi pussitada. 

Ah et, miks. Põhjust pole vajagi  leiab alati  pole vaja kaugelt otsida. Nimelt on rootsipoolne kolleeg hirmus elevil, et tema teeb meile mingi asja nüüd, mis meie elu nii palju lihtsamaks teeb. Ta on üks automatiseerimise fänn meil. Aga mulle paraku tundub, et ta sageli automatiseerib asju, mis seda ei vaja ja pahatihti tema automatiseerimine toob hoopis tööd juurde. Näide. On vaja mingitest PDF-idest infot välja lugeda Exceli tabelisse, selleks on programm. Hiljuti soovis klient veel paari asja sinna lisada ja nende lisandumist programmis pole, seega teeme seda käsitsi, no problemo, ei ole see programm ka ideaalne muu puhul (milleks me muidu üldse seda tööd teeme, eks). Igatahes see kolleeg avastas, et oi, see koht polegi automatiseeritud ja automatiseeris selle ära. Nüüd jah programm loeb mingi info välja, aga 80% sellest on vale ja ma lihtsalt kustutan selle kõik ära ja lisan õige info käsitsi nagu varem. Lihtsalt varem ma ei pidanud kustutama. A tüüp aru ei saa, tema ju tegi töö ära - nüüd programm ikka loeb! Mis sest, et valesti, aga loeb. Keegi ei jaksa temaga maid jagada. Kui see on see, mis talle loeb, siis fain. 

Uus imevigur, mille üle ta täna õnnelik oli, on samuti mu meelest mõttetus. Kui meil on mingi info poolik, siis on meil paar veebilehte, kust seda otsida. Kui ühest ei leia, otsime teisest. Tema tegi nüüd ühtse vidina nende otsingute jaoks, aga ma ei vaata seda, sest ma ei saa. Miks? Sest ta tegi selle vidina dark mode's. Ma vihkan seda. Ma ei näe seda. Mina temaga ei suhtle Teamsis va juhtudel kui muidu ei saa, (Jah, olengi selline. Teised ütlevad talle tere ja head aega, milleks dubleerida ja small-talki ma ei oska ja tema nalju ma ei jaga) aga ka teised osutavad, et miks dark mode? Sest "light mode fucking sucks" vastab tema. Nojah. Meie omad siis viisakalt seletavad, et mõnele ei sobi jälle dark mode, mis võib põhjustada ebameeldivust silmades, peavalu jne. Rootslane vastab, et light mode teeb pedeks. Nojah. Tahaks kirjutada, et mis selles halba on, aga ei viitsi. Mine p**** lihtsalt. Otsustan, et ma ei hakka seda vidinat iialgi kasutama. Olen kange. Ei hakka ja kõik, isegi kui ta sellele light mode'i lisab (ta lisab). Mina seda vidinat ei küsinud. Mulle pole seda vaja. Ei lind ega loom, üksik nahkhiir koopas. 

Koobastest rääkides, Lätis käisime, sellises kohas nagu Veczemju kaljud. Palju piknikukohti, rattatee mööda rannikut ja koopad. Täitsa ilus, üsna piiri lähedal. Rahvast muidugi juba oli, suvel ilmselt veel rohkem. 

Need moodustised rannas on koopad

Nädalavahetustel on pool Eestit läbi sõidetud, ei olegi nagu märganud, et kuskil halb ilm oleks olnud või külm. 

Soomaal

Algul tundus, et kass sel aastal lepib meie nädalavahetustel eemal olemisega, aga noh, selgus, et siiski mitte. Eks ma vahepeal ikka guugeldan 20 maitsvat retsepti kassist, aga noh, ei saa väga vasteid ja sinnapaika see jälle jääb. 

 

Rõve teema

Hoiatan, et kui te parajasti sööte, siis võib järgnev teilt söögiisu viia, aga ma tegelikult olen vaid sõnumitooja. Nimelt on viimasel ajal paar blogijat kirjutanud mulle üsna võõrast keskkonnast, spordisaalist nimelt ja kuna ma sellest mitte midagi ei tea, siis kipun ikka kohe arvamust avaldama.

Tegelikult asi nii hull ei ole, mulle tuli lihtsalt pähe kaks asja kokku viia. Aga selleni me veel jõuame. Spordisaalist on bloginud nii Katerina kui ka Kristallkuul ja mõlemad selles võtmes siis, kuidas mõned inimesed end seal ebameeldivalt ülal peavad. Kristallkuulil on härra Saunapaks, kes otse lavalt higisena basseini pommi hüppab ja Katerina räägib sellest, kuidas keegi puhastamata jõumasina ja alukate puuduliku kasutamise tulemusena endale sooleparasiidid sai. Täiega rõve, eks! 

Lihtsalt selle peale meenus see hiljutine draama kellegi sportliku naisterahvaga, kelle poolpalja keha peale väidetavad puritaanid (ja paksud ning endaga mitte rahul olevad inimesed) pahandasid. Teadagi ju, et hea vormi hoidmisel on tõhusaks abiliseks paeluss...Nali naljaks, aga tegelikult ka, ma olen alati mõelnud kas need stringid seal SPAs vähe ebahügieeniline värk pole? No ei ole ju kõik saunalavad seal desinfitseeriva kuumusega ja rätti ei vaevu ka kõik kanni alla panema. (Austria tekstiilivabades saunades on rätikutevirn uste juures ja ju oleks kummaline neid mitte kasutada.) 

Ma tean, ma olengi keskmiselt pipram eit igasugu kehalisuse osas, aga ma ei usu, et olen ainuke, kellel igasuguses vormis võõrast paljast ihu nähes on esimene küsimus hügieenis, mitte aga võrdlus enda parameetritega. 

Juba ema hoiatas, et paljastest naistest hoia heaga eemale - ta polevat nii hirmsat vaatepilti kui Pärnu naiste paradiisis iial näinud. Mitte vormis kehade kontsentratsiooni tõttu siis. Seal olla osa daame verine lapp jalgevahel päikest võtnud. Ehk siis inimeste arusaamad hügieenist on kahtlaselt erinevad. Ja palun, kui keegi freebleedingu pooldaja siin on, siis jah, mu meelest see ei ole okei. 

Tööpäev ehk minu kannatused

Õnnepalu on oma tööpäeva juba kuulsaks kirjutanud ning valgekraed saavad šokeeritult lugeda, kuidas see füüsilise töö tegemine siis päriselt välja näeb. Ma hüppan ka siis sellele vankrile. Minu füüsilise töö päev kestis küll vaid poolteist tundi, aga kõik me teame, kuidas aeg tööl venib, seega kärab küll. 

Talgud toimusid. Ilmataat halastas. No kuidas võtta eks, st ilm oli alguses parem kui lubati ja töödega sai täiesti pihta hakata. Üks kavalam oli küll viilid ka kaasa võtnud, et soovijad viilida saaks, aga paraku on ainus viil, mida ma kasutanud olen, küüneviil. L. kargas muidugi kohe puuriida kallale, mulle tundus see puuhalgude ühest kohast teise kandmine üsna mõistliku tegevusena kuni meenus, et riitade vahele armastavad pugeda ämblikud. Leidsin kusagilt reha ja toetusin sellele. Kuna keegi otseseid töökäske ei jaganud, läksin vaatama, mida teised inimesed rehaga ette võtavad. Selgus, et tuli ülelennanud hanede kakat, lambapabulaid ja eelmise aasta heina kokku riisuda. Esimesed kaks, ok, aga see viimane tundus mulle imelik - just nii ilus ju teine seal aia ääres, aga no kui kõik teised inimesed otsustavad, et see peab kaduma, ju siis peab. Ma ei tea, kas ma olen tõesti kuidagi erakordne koba või satuvad mulle kõige kehvemad töövahendid, aga no kui teiste reha roobitses heina kenadesse kuhjadesse, siis minu oma kogus seda vaid oma harude vahele. Õudselt piinlik. Peamine mure oli muidugi, et võõrast reha ära ei murraks, sest mul on kombeks töövahenditega jõuliselt ümber käia. Ikka täie jõuga tuleb riisuda, nii et käed valusad! Isegi L. pani eemalt tähele, et ma olla ikka "tööd murdnud". No vot ei oska mõõdukalt. Pilt ka, zoomige näoilmet, kohe on näha, et inimene kannatab jõuliselt!

Mingi hetk tuli mõte, et pabulaid saaks kätega paremini kätte. Mõeldud-tehtud. Ei saanud, kükitada ja pidevalt tõusta oli äärmiselt tüütu, peod mahutasid palju vähem kakat kui arvasin. Hiljem kui mu nägu juba igalt poolt valutas (ilmselt tuulest hangitud närvipõletik), hakkasin mõtlema, kas ma ometi nende guaanoste kinnastega suud ei puudutanud ja kes need sümptomid ei viita mitte linnugripile nagu loogiline oleks. Nii ma siis riisusin seal. Põnev oli vaadata, kuidas teised inimesed tegutsesid. Oli väga virku ja oli selliseid, kes kaugusesse vaadates rehale toetusid. Neid viimaseid ma kadestasin, mina ei julgenud isegi telefonist kella vaadata. Mõni käis üldse niisama ringi - küll on julged inimesed! Julguse puudumise tõttu jäin ilma lambapügamisest, mida oleks võinud vaatama minna, aga kus siis mina, tööeesrindlane, eks. Tööpõld laiutas ees lõputu, mõeldagi ei tahtnud, kuni järsku üks virk proua, kelle tublidust ma hardalt jälgisin, põrutas, et ega me ju lõppu niikuinii ei jõua, jätame ääred tegemata üldse! Mul jäi suisa suu lahti - ei peagi lõpuni tegema? Ma poleks selle peale tulnudki! Ühel hetkel hakkas rühmamisest hoolimata kõle ja ka taevaluugid avanesid. Märkasin, et L. oli joogipunkti juurde läinud ja mõtlesin, et kui tema julgeb, lähen, kurat, mina ka! Seal kohtasime korraldusliku poole eest hoolitsejat, kes lahkesti supile ja kringlile kutsus. Juba?! Ilm olla kole ja juba tehtud ka palju. Ei peagi täpselt kellani tegema? 

Võtsime kumbki kaks tükki kringlit, me tavaliselt üldse magusat ei himusta.

Õhtul käed valutasid nagu tahaks küljest kukkuda. L. küsis mingeid tobedaid küsimusi, et kas ma olin kogu aeg ühes asendis ja kas ma ikka poolt ka vahetasin jne. Oleks tahtnud karjuda, et mind ei instrueeritud! Aga noh, nii loll ma ka päris ei ole, vahetasin jah poolt ja kätt, aga ikkagi. 

Mis järeldused me teeme? Negatiivse poole pealt: töö teeb paksuks ja vigaseks. Positiivset: tööd ei pea ühe korraga lõpuni tegema ja töö võib ootamatult ära lõppeda. 
 

Tööpõlguri päevaraamat

Nädalavahetuseks kutsuti talgutele. Ma suppi ja kringlit võtaks küll, aga oma vabast ajast tööd teha? No ei. Andke andeks. Ei lind ega loom endiselt. Eks tuleb siis supi ja kringlita läbi ajada. 

Mikro pidi minuga intervjuu tegema enesepildist. Minu omast siis tema vanuses. Kõigepealt muidugi avaldasin talle nipi, et kui tulevikus mingeid intervjuusid tuleb teha anonüümsete tegelastega, siis lihtsalt kasuta oma aju. Mis te arvate, et ma käisin ülikoolis mingit paarikümmet inimest tülitamas oma intervjuusooviga või? Kas mu lemmikmeelelahutus enda peas pole mitte kujuteldavad vestlused kujuteldavate isikutega? Muidugi ma mõtlesin need inimesed välja, mõni oli hästi stereotüüpne, teine jälle langes kastist välja - palju põnevam oli, kui pärisinimesi intervjueerida. Lõputöö jaoks mõni lausa andis loa, et mõtelgu ma ise talle sõnad suhu, ei tema oska :) Jaajaa, kõik kvalitatiivsed uuringud on maru usaldusväärsed. Võib muidugi olla, et ma olin ainus mädapaise selline, iial ei või teada. 

No igatahes tuli Mikroga ka juttu sellest, et mis emmele tema vanuses meeldis ja mis mitte. Selgus, et me ühtekad. Ega mina ka oma ema iial näiteks riisumas ei ole näinud. Tegelikult oli mu vanemate puuduv töökasvatus mu edasise edu pant. Ema ei lasknud mul end töödes segada (ajad köögi sassi, koorid liiga aeglaselt kartuleid jms) ja isa halastas, sest "tööd pead ju kogu ülejäänud elu tegema". Vot ei ole pidanud, sest ei oska ja ega keegi väga ei sunni ka, kui vabatahtlikult käsi külge ei pane. Ahjaa, üks asi küll, mille kohta Mikro samuti käsi laiutas, et miks inimesed ometigi nii ei tee nagu meie. See värk, kuidas paljudel on kodus mingi nõudepesugraafik. Miks te igaüks ise oma nõusid ära ei pese? Ja ühisnõud peseb see, kes viimasena käppis või kes parajasti need ära määris (ahjaa, enamikul siis peseks vist ikka ainult ema neid ühisnõusid?) Mul on kusjuures vastik võõraid nõusid pesta. Nagu Mikro ütles - enda peale ilastada on ok, aga kui keegi teine seda teeb, siis iuuu! Ja nõud peaks ju tingimata kohe peale söömist ära pesema, sest pärast on veel ilgem. Aga no ju siis maitse asi.

Tööintervjuul käisin ka. Olla pea seitsekümmend kandidaati kohale olnud, ma olla üks kõvemaid, kuigi ma konkreetselt seal kasutuses olevat programmi näinudki polnud. Valiti muidugi selline, kes oli ja ma ei kurda. Sest mul oli juba hirm, et pean suve tööl veetma. Mis sest, et ma olin juba laskmata karu nahka (ehk tulevast töötasu) paigutama hakanud :) Intervjueerijad olid kõik toredad, mul oli lausa vastik neile valetada, aga no peab ju, nii need asjad käivad, sa ei saa vastata küsimusele: "Mis su silmad särama paneb?", et džinn toonikuga. Vehkisin seal siis kätega, seletasin, rebisin kildu ja samal ajal teine mina pööritas õla peal silmi, et mida paganat sa lollakas teed? Kui küsitakse, kuidas tööpingeid maandad, vasta ausalt ära, et tööpinged sinu valikutesse ei sobi, mitte ära jahu midagi loodusest ja perekonnarüpest. 

Ma ei kirjutanud ju nii kuu aega blogi ka, sest see kandideerimine pani mulle sihukese pinge peale! Pinge, et mõelda, mis siis kõik muutub kui. Aga ei muutugi, nagu tavaliselt.  

  

Inimesed

Üldiselt olen ma seisukohal, et inimene  -  see on probleem. Aga mõnikord viskab elu pärle ka minusuguse paadunud pessimisti ette.

Tulin raamatukogust. Märgiline - raamatukogu ON koht, kus suurem võimalus omamoodi imelikke kohata. Ma tavaliselt inimesi ei jälgi, aga miski lifti astuvas meesterahvas tekitab minus soovi talle järele vaadata. Ei midagi erilist, tüüpiline Tartu boheemivälimusega mees iseenesest. Aga tema pöörab samuti pead, naeratab ja teretab. "Oh issand, millesse ma end jälle seganud olen" - on esimene emotsioon, aga siis mees täpsustab: "Sa käisid seal koolis, selles klassis, eks?" No jumal küll, käisin jah, aga kes sina oled? Nägu nagu oleks kuidagi tuttav? Räägime siis veidi juttu, jutt jookseb, jutu käigus mainib mees veel täiesti juhuslikult fakti, kuidas Oleviste kirik oli kunagi pikalt maailma kõrgeim ehitis ja mismõttes inimesed väidavad, et neile ei meeldi Tallinn? Just, nagu minu mõtted! Ma ise olen ka sedasama mõelnud! Põhimõtteliselt oleks võinud veel pikalt rääkida, täitsa minu moodi inimene ju, aga vist oleks veidi imelik olnud. Lõpuks sain teada ka mehe nime ja selle, et tema käis minust paar aastat allpool - ega nooremad ju ei jäägi nii hästi meelde. Samas mingi tuttavlikkus ju oli, mis sundis mind peatuma. Igatahes olin nii rõõmus, et kuskil on veel minu moodi imelikke, kes mäletavad kedagi kolmekümne aasta tagusest ajast. Ei, me ei vahetanud mingeid kontakte ega midagi, miks oleks pidanud?

Kirsiks tordil lähen peale seda kohtumist kaubamajja ja eskalaatoril sõidab mulle vastu mu keskkooliaegne pinginaaber. Mind märgates pöörab pilgu kähku mujale. Issand, keda sa petad, ma ju nägin, et sa nägid ja tundsid ära ka. Istu sisse oma "tere", tõesti. Irvitan omaette. On inimesi ja siis on hoopis teistsuguseid inimesi. 

Mõtlen, kuidas mõne inimese lihtsalt tunned ära. Need on need, kellega sa mitte kunagi ei aja viisakusvestlust: "Oi, tere, pole ammu näinud, kuidas läheb, kus töötad, mis teed?". Nendele võid kümne aasta jooksul korra kuskil otsa joosta ja jätkata vestlust sealt, kus see kunagi pooleli jäi või rääkida üldse täiesti suvalisel teemal, mitte mingit kohmetust ei teki ja samas sa ei pruugi isegi teada vastuseid neile viisakusvestluse "olulistele küsimustele". Ja millegipärast ei tule nendega jutuks ka see "peaks kunagi pikemalt kokku saama", mis nende viisakusvestluste puhul sageli tuleb ja millest te mõlemad teate, et see on puhas jama.

Küll on hea, et elu vahel ikka meelde tuletab, et teistsuguseid inimesi on ka. Neid on vähe, aga nad on olemas ja see teeb südame soojaks.  

Tõnu Õnnepalu. Tööpäev

Mõtlesin lugemise ajal kogu aeg, et see kõik meenutab mulle midagi ja välja mõtlesin - Solženitsõni "Üks päev Ivan Denissovitši elus" - antagu mulle andeks. Aga kaanel on silt "argikomöödia". Nojaa, eriti musta huumoriga tüüp võiks ka ühte päeva Ivan Denissovitši elus niimoodi nimetada vist. Õnnepalu on pigem musta huumoriga autor mu meelest, kuigi "Tööpäev" on algul ikka väga tava-Õnnepalust erinev. Nii erinev, et tahaks lausa sildistada "tavaliseks eesti kirjanduseks", on ju autor teada selle poolest, et tema ei tahtnud eesti kirjanik olla. Nüüd ma saan sellest aru, ma ka ei tahaks, aga eks oma risti peame ikka ise kandma. Ehk siis algul võib raamat ekslikult mõjuda olmepornona, mida see siiski absoluutselt ei ole, Õnnepalul ikkagi on hoopis laiem haare ja kaugem silmapiir. Töö on meil kõigil aga sama. 

Pikalt mõtlesin, kuidas ma saan "Tööpäevast" kirjutada ilma enda isikut sisse toomata, ega ei saagi vist, ma ju kunagi ei suuda, seekord veel eriti. Ma olen nimelt see inimene, kes ei saa tööst üldse aru. Nagu Õnnepalugi räägib, siis kool meid tööks ette ei valmista, töömaailm on hoopis üks teine maailm ja mina ei osanud sellega ikka üldse arvestada. Mis motiveerib inimesi tööd tegema? Miks me seda ometi teeme? Ma saaks aru töö tegemisest naturaalmajanduses, aga tänapäeval, kus enamasti töötatakse kellegi teise heaks - mis inimesi ometi motiveerib? Ja ma mõtlen siis ületama miinimumi, rohkem kui lihtsalt oma palka täis tiksuma? Sest selles osas on nii füüsiline töö kui ka kontoritöö täpselt samas seisus. Aga ometi inimesed teevad, nad on initsiatiivikad, motiveeritud, töö defineerib neid inimesena. Mis sind motiveeriks, küsiti mult kunagi? Ma ei tea, tahaks ära koju minna ja tegelda nende lollustega, mida ma vabal ajal teen ja mis midagi sisse ei too. Miks teie, teised ei taha? 

Aa oot, räägitakse, et tee hästi tubli tööd, siis saad tulevikus kõik alluvatele delegeerida ja ise jalad seinal puhata? See ei käi ju niimoodi. Kes seda usub? Õnnepalu raamat lõhub ka selle illusiooni, et füüsiline töö on mõttekas. Mõttekam kui kontoritöö, kus istuda koosolekutel. Seal puukoolis ju konnati samamoodi ringi, otsiti endale tööd, jäeti tööd pidevalt pooleli, tehti asjatut tööd. Kõige tähtsamad olid reeglid - kellast kellani, raha jookseb, ülemus kortsutab kulmu. Huvitav kokkusattumus on see autori meenutus teetöölistest suvisel maanteel, kus sa ise parajasti puhkusele suundud - on jah jube tunne, ma ka alati mõtlen. Kuidas nad suudavad? Õnnepalu möönab, et füüsilist tööd teinuna saab tema nüüd aru. 

Mina pole füüsilist tööd kunagi teinud. Koosolekutel ma ka ei istu, meil on täpselt samamoodi "Ettevõte-Varjupaik" - kõik kiruvad, ära keegi ei lähe, sest lojaalsus, sest äkki ükskord ikka hakkab veel hästi minema. Ja tegelikult on see ka üks Hea Töökoht, sest mingeid muutusi ei rakendata, asendustegevustega ei tegelda, ülemus seljas ei istu. Meil ei ole ametijuhendeid, ametinimetusi, arenguvestlusi, esmaspäevaseid koosolekuid - jumala õnnistus! Me lihtsalt saame dokumendid, teeme nendega tšiki-briki ja saadame dokumendid ära - liinitöö pmst, aga liin on aeglane. Kõrvalepõikena on mul tuttav, kelle kõrgelttasutud töö on koosolekud, ta koordineerib, et projektid sujuks, et kõrgelt kvalifitseeritud IT inimesed teaks kellega mingit juppi tööst koos teha jms. Ja ta ise imestab ka, et nad kuidagi ise seda ei taipa. Et selleks on vaja lõputuid koosolekuid. Et ta on nii vajalik inimene. Ma ka imestan, aga selles mu meelest ongi töömaailma peamine sisu - see on ettearvamatu, igasugusele loogikale mittealluv ja hoopis teistsugune kui igati loogiline ja selge koolimaailm. 

Miks, oo miks? Ainult üks asi on kooliga sama - see hetk, mil ukse enda järel kinni paned ja mõistad, et nüüd ongi kõik ja homsest sa siia enam ei tule. Mis edasi? Ja vat siis järsku tunned, et tegelikult oli ju täitsa õdus ja kuidagi tühi tunne tekib põue. Stockholmi sündroom?

"Tööpäeva" lõpp on võimas ja piibellik. Mis ta muud olla saabki, kui ka Õnnepalu nendib, et töö on see, mis eristab inimest kõigist teistest elusolenditest ning kes muu kui Jumal ise meid sellesse orjusesse määras. Hakka või uskuma. 

Aitäh Varrakule raamatu eest!
 

Rosa Montero. Oht olla täie mõistuse juures

 

Kõik on selle raamatu ilmselt juba läbi lugenud, ma ei olnud, sest see oli aimekirjanduse osakonnas ja ma alati ei taipa sinna raamatukogus vaadata. 

Kõigepealt ma tahan öelda, et see raamat on imeliselt kirjutatud ja ilmselt ka imehästi tõlgitud, sest ma tundsin lugedes kogu aeg, et "issand, ma armastan seda inimest, kes niimoodi kirjutab!" Lugesin kohati L.-le ette ja ta küsis, et kes see mees on ja ma vastasin, et ei, see pole mees, noor naine hoopis ja siis raamatu lõpus mainib autor, et ta on 70-aastane. See on täpselt see, millest ka raamat räägib - vananemise traagika on selles, et me ei vanane. Mida ma olen ka elus õppinud, aga ikka tuli üllatusena, et autor 70 oli. 

See on nii ilus ja positiivne raamat, olgugi, et teemad seda pole ja neid lahatakse aususe ning otsekohesusega. Ma ei taha eriti arvustusi lugeda, sest äkki kellelegi ei meeldi ja siis saab minu tuju kah rikutud. 

Ja ma üldse ei taha öelda, kuidas ma ennast siin ära tundsin, kuigi loomulikult kokkupuutepunkte oli ja ega midagi oluliselt uut ma siit ka teada ei saanud, aga mingeid pusletükke aitas ta kokku seada küll või vähemalt avardas mõttemaailma, selles osas, kuidas ehk saaks. 

Miks minust kirjanikku pole tulnud? Sest mul puudub väljakannatamatu vajadus inimestele korda minna - mul on olemas mõned inimesed, kellele ma lähen ja teiste osas ma isegi ei unista, sest ma vihkan lolli kriitikat. Kuidas üle elada need lugejad, kes samastavad autorit loominguga, eeldavad, et kuskil on mingi "õige lõpp", kirjutavad autorile oma lolle kirju? Õudne. Ma ei tahaks mitte mingi hinna eest selliste inimeste tähelepanu. Mis ei tähenda, et ma ei naudiks vahetevahel osadust inimeste vahel, et see mind harvadel hetkedel ei ülendaks. Blogi on kindlasti piduriks ilukirjanduse teel - ma saan oma tagasiside siit kätte. Ma isegi mäletan, et omal ajal kui mul veel kaks blogi oli - ilukirjanduslik ja päevaraamatune, siis ma märkasin seda dilemmat, kuidas päevaraamat sai rohkem adekvaatset tähelepanu ja teda oli ka lihtsam kirjutada. Astusin enda kaevatud auku ühesõnaga. Lisaks puudub mul täielikult visadus - ah minu kirjutatu ei sobinud, ega ma siis rohkem ei proovigi. Proovida ikka uuesti ja uuesti, ei, seda ma ei suuda, see on liiga valus. Ja ma ei kaota mitte kunagi kontrolli, see igavene kõrvaltvaatav mina on alati olemas, kes analüüsib ja vabaks ei lase. Ma ei ole füüsiliselt võimeline end nii täis jooma, et ta vait jääks. Mu aju analüüsib alati ja järelejätmatult, ma ei anna kunagi kehale temast vabastust. Seetõttu ma mingeid füüsilisi asju nautida ei oska ka. Kaota kontroll - mismoodi?

See-eest kõik need põnevad kehalised tundmused, mida Montero mainib - hetkeline ülevuse kogemine, geomeetrilised õudusunenäod, augud mu peopesades ja ärakatkutud juuksed - mhmh, me oleme nii sarnased, samas nii erinevad. Õnneks olen ma oma elus peamiselt kokku puutunud vaid selliste inimestega, kes täie mõistuse juures mitte olemist aktsepteerivad. Ei ole terveid, on vaid korralikult läbiuurimata inimesed, ütles juba mu ema. Aga nii põnev, kuidas mingid asjad ikkagi korduvad inimeseti ja kuidas mõjutab keskkond seda, milline kiiks avaldub. Keskkonna eest tuleb tõesti hoolt kanda, eriti sellel, kes normaalsusest kõrvale kipub kalduma. Mitte, et keskkonda alati mõjutada saaks muidugi. Selles osas oleme me vähemalt ajaga natuke arenenud - igasugu võikaid psühhiaatrilisi eksperimente enam ei tehta (vist).

Aga selle märgatud kriitika kohta, et raamat pole teaduslikel alustel - mu meelest ta ei üritagi seda olla ning teiseks, ka teaduslike käsitluste puhul, kus igal väitel viide taga, ka seal märkan ma ülimalt sageli autorit ja tema eelistusi. Mõned asjad saavad ikka rohkem tähelepanu kui teised, sest sobivad hüpoteesiga paremini. Eriti pean silmas just ajaloolisi käsitlusi, kus allikaid on niigi käputäis ja nende esiletoomine sõltub paljuski autori suvast. 

Soovitan lugeda kõigil neil, kes endas sonkimist ülekõige armastavad, pealispinnal purjetajatele võib tõesti palju arusaamatuks jääda. Mulle on elu jooksul tegelikult vägagi üllatavaks osutunud, et ei, kõik inimesed tõesti ei mõtlegi nii palju, nad lihtsalt elavad. Õnneks on kõik need inimesed minu kiiksude osas alati väga positiivselt meelestatud olnud ja ma tänan neid selle eest. Normaalseid inimesi on ka ju vaja. Või mis normaalseid, neil pole ehk lihtsalt piisavalt vaba aega olnud.  

Tal on täna paha tuju

Üks inimene põhjendas oma üritusele mittejõudmist sellega, et "kaaslasel oli paha tuju". Kuna too kaaslane on mulle juba varasemast silma jäänud kui "tigeda pilgu ja vingus näoga inimene", siis ma ei kahtlustanud, et too ütleja ise kaaslasel tuju pahaks ajaks vaid võtsin seda kui fakti konstateerimist. Teisalt olen hakanud üha enam avastama, et "paha tuju" ei ole mingi normaalne põhjendus tegelikult. Tavaliselt inimesed ei pea veenduma ette selles, mis tuju kellelgi on, ennast sellega kohandama, suud kinni hoidma, seina ääri pidi tippima - see on nartsissistidega suhtlemise kogemus. Sa mõtled oma sammud ette - vaatame, mis tuju tal täna on, kas tasub oma plaaniga lagedale tulla või üldse mitte. Teatada kõigest viimasel minutil, sest siis pole enam aega praadida, samas on suurem risk, et toimub plahvatus. Kumba eelistada, mida teha? Seda varianti, et oma plaanidest rahulikult teada anda ja sellele rahulikku reaktsiooni oodata...noh, seda võib juhtuda mingitel eriti õnnelikel päevadel, mida nartsissist ootamatult jagada võib. Nartsissist ei salli ootamatusi ja teise inimese võõraid plaane. Plaanid olgu tema omad ja kui need ka sisaldavad teisi inimesi, siis võiks neidki ootamatult muuta, et säilitada pidev kontroll. Et nad iial ei teaks, mida oodata. 

Mul on võtnud aastaid ja võtab siiani, et mitte analüüsida teiste inimeste ilmeid ja käitumist selle nurga alt, et kas tal on ehk täna paha tuju või hakkab ehk tuju kiiva kiskuma. Ma ei oska arvestada sellega, et keegi võiks lihtsalt näiteks väsinud olla või järsku tal päriselt valutab kuskilt. Ei, kõik on tujudes kinni. Ma muutun juba ise tüütuseks, pärides, "aga miks sa nii vaikne oled? miks sul selline nägu on?". Ma ei harju ära, et inimestel pole põhjuseta paha tuju iganädalases menüüs.

Siis ma mõtlen, et kuidas inimesed vabatahtlikult sellises olukorras on. No need, kelle kaaslasel on pidevalt paha tuju, kes sellist kaaslast alati välja vabandama peavad, kes peavad vabandama enda soove ja plaane. Põhimõtteliselt sama nagu elada sõltuvushaigega - ta jõi end täna jälle täis, ma ei saa kuhugi tulla, vabandust, ma ei tea, kust ta selle pudeli leidis jälle. Lubas ju, et enam ei. Küll varsti on taas mõned helgemad päevad ka. Elab üle. 

Seda olen ka avastanud, et ma tegelikult ei solvu üldse eriti paljude asjade üle, aga varem arvasin, et see on kohustuslik. Normaalses suhtes niimoodi tehakse. Et mul on täiesti suva asjadest, mille üle ma olen näinud, et oleks ok solvuda ja saag käima tõmmata. Ma olen aru saanud, et ma ei pea üle reageerima. Või noh, seda juhtub oluliselt vähem ja siis ma saan aru küll, et pagan, suhtemustrid on täiega olemas, sa kopeeridki seda, mida näinud oled, aga õnneks on sellest võimalik ka üle olla. Mul on hoopis harvem paha tuju. Mille all ma muuseas ise kõige rohkem kannatan, sest üldse ei viitsi, aga "seisus kohustab". Nartsissistile annavad konfliktid jõudu, selle sain ka alles mõni aasta tagasi teada, varem alati imestasin, et kuidas nad suudavad, kui see nii kurnav on. Neile ei ole kurnav. Heureka! 

Kellele keskmist näppu?

Käisime siin hiljuti kinos vaatamas filmi "Õnn on elada me maal", mis räägib ansamblist Velikije Luki. Täitsa tore film oli, sain nii mõndagi uut teada, aga üks asi jäi kripeldama. Osa filmi kaadreid ei ole mitte dokumentaalsed, vaid on filmitegijate poolt tänapäeva inimestega taaslavastatud ja alati ei saanudki pihta, kumb on kumb. Aga mulle tundus, et need kaadrid olid kõik uued, kus punkarid näitasid kaamerasse keskmist näppu. Arutasime L.-ga mõlemad, et kas tõesti 80ndate alguses teadis keegi keskmist näppu näidata? Meie meelest mitte. Näidati rusikat või trääsa. Selle viimase - kahe sõrme vahele pistetud pöidlaotsa näitamise - on keskmine sõrm tänapäeval pea täielikult asendanud. Äkki pealinnas, kus Soome TV-d nähti, osati ka näppu näidata? L. väidab, et meie kanti lõunapoole levis see just nimelt lääne filmidest nähtuna. Minu meelest tulid need näpud ja fakid ka ehk üheksakümnendatel alles. Kas keegi mäletab ehk paremini?

Üks "tule taevas appi, kui pikad need juhtmed olla võivad"-moment tänasesse päeva ka lisaks. Mäletate, kunagi hallil ajal, mitu aastat tagasi käisid 5Miinust ja Puuluup Eurovisioonil oma lauluga narkootikumidest, millest nad midagi ei tea? No vot. L. siis kurtis, et ei saa tema aru, millest seal juttu on, misasi "lase kotti ära?". Ma kuulsin ka, et "lase kotti ära", aga tõlgendasin umbes nii, et "pane oma narko kotti tagasi". Loomulikult seletasin seda suure suuga nagu teadjam inimene muiste. No ja täna siis kuulan seda lugu jälle ja järsku käib krõks ära: "a see kott vii ära" mitte "lase kotti ära". Ahah, et siis mu selgitus oli vähemalt enam-vähem õige. 

Lapsi pole ka mõtet kasvatada, sellest olen aru saanud. Nad teavad niigi ja ilmselt need, kes ei tea, noh, need jäävadki igaveseks pimedusse neist saavad tulevikus somes targutavad idioodid. Mikro kurtis, kuidas on rämedalt piinlik, kuidas ta alaarenenud klassivennad teevad oma Epsteini-nalju ja praalivad vägistamisega. "Ilmselgelt nad isegi ei tea, mida see vägistamine tähendab!" Kuna mina ka omal ajal ei teadnud ja kui küsisin, siis seletati nii keeruliste sõnadega, et ma ikka aru ei saanud, siis kontrollisin, et Mikro ise ikka saaks. Selgus, et saab küll ning lisab sinna veel sedagi, et vägistamisel pole mingit pistmist iha või meeldivusega, veel vähem sellega, mida keegi seljas kandis või kuidas käitus. "Ja siis öeldakse mulle, et sinu vanuses tüdrukud juba...ja peaks panema midagi katvamat selga...ja kui niimoodi ujulasse lähed, siis võivad vanamehed vahtida! Nagu see minu probleem oleks!" Eks ma siis üritasin selgitada, et selliselt rääkivad täiskasvanud püüavad tegelikult hoolimist üles näidata, kuigi see ilmselt jah süvendab vaid ohvrisüüdistamist. Aga no huvitav on, kuidas ta seda kõike nö puusalt tulistab, keegi pole talle ju loengut pidanud sel teemal. Ja meie, täiskasvanud, peame muudkui arutlema sel teemal ja teavitama ja kampaaniaid tegema. Teemal, mis tundub nii iseenesestmõistetav, et lapski aru saab. Aga ometi ei ole. Kuskil on mingid inimesed, kes on hoopis teisest maailmast. Ja me arvame, et kui rääkida, siis nad saavad aru. Mul jälle mõistus tõrgub uskumast, et asja, mis ühtedele on ilmselge, saab teistele sõnadega selgeks teha kui neile see ilmselge ei ole. 

 

 

Roostes radar ja nimemaagia

Umbes aasta tagasi kohtusime ühe inimesega, kes oma kaaslasest (keda seal kohal ei olnud) rääkides kasutas kummalist sõna "partner". Mulle tundus, et me kumbki panime L.-ga seda imeks. Ja nüüd järsku, paar päeva tagasi, plahvatas mul peas teadmine - ta kasutas seda sõna seepärast, et ta kaaslane oli temaga samast soost. Läksin siis L.-le oma avastusest teada andma, mille peale too silmi pööritas, et otse loomulikult sai tema sellest kohe aru, mida mina mõtlesin siis? No sorry, mul lihtsalt ununeb see võimalus kogu aeg ära. Ega ma mingi Varro või Martin pole, kes sellest igapäevaselt mõtleb.

Meenus ka see, kuidas varajastes kahekümnendates töötas mu sõbranna iluvaldkonnas ja tal oli seal mitmeid meeskolleege, kellega me tihti pubides ühte lauda sattusime. Ja mul oli alati kohmetu olla, sest need noormehed olid sellised maru ilusad ja hoolitsetud, ma ei teadnud kuhu silmi peita, kas sellistega üldse julgeb rääkida või mõtle kui selline sinuga flirtima hakkab, raudselt punastad juuksejuurteni. Ei no jah. Loomulikult olid kõik need mehed geid. Viimane kui üks. Ja veel sellised iluvaldkonna ilusmehed. Ok, nende isiksused ei olnud päris sellised ülevoolavad nagu teleshowdes nähtud väljamaa geidel, aga eks nad olid ju eestlased ka ometigi. Aga ma ei tulnud selle pealegi, et halloo - geid ju! Tol ajal muidugi oli moes olla ka metroseksuaal - see termin on vist nüüd küll ajaloo prügikasti vajunud, sest ka kuulsaim metro Vaido Neigaus on nüüdseks gei mis gei. Sõbranna veel kogu aeg kirus, et pagan kui kaua mõni neist meestest peegli ees veedab, ta ei kannata oma korda oodata ja muud seesugust, aga ma ei pannud ikka seda puslet kokku. 

Ja kui omast arust panin, siis ikka valesti. Näiteks tembeldasin ma oma peas geiks ühe meesterahva, kes minuga suheldes üldse ligi ei tikkunud ja muidu moraalselt ülal pidas ennast. Pärast selgus, et too oli reforminoortest ja pidas plaani mind erakonda kutsuda. Selle võimaluse magasin ka muidugi maha.  

Aga kui tunnetus alt veab, siis on ju ometi mingid punased lipud, mis inimese olemusest teada annavad. Siinkohal ei räägiks enam seksuaalsest sättumusest vaid lihtsalt sellest, kuidas kõige kiiremini tuvastada, kas kellelgi on kõik muumid orus või mitte. Või kõik indiaanlased kanuus, noh. Minu jaoks on siinkohal üks kindel märk hullusest see, kui inimene on oma nime millekski ebatavaliseks muutnud. Igaks juhuks mainin, et ma ei pea siin silmas suvalist perekonnanimevahetust või enda nime suupärasemaks muutmist a la Anna-Bella Barbarella muudab oma nime Annaks, kõik need Katarinad Je-ta või siis välismaale kolides nimemuutused kui su nimi seal midagi ebaviisakat tähendab. Ma mõtlen ikka seda kui keegi a la Tiina Mänd muudab oma nime Sibylle Santa Maria von der Womaniks vms. Sorry, ma ei viitsinud hetkel oma fantaasiat piinata korraliku uhhuu-väärilise nime väljamõtlemisega. Me ju teame mõnda sellist küll, kes valis endale uue nime, sest see sobib tema isiksusega paremini, toetab tema aurat või "omab väga erilist tähendust minu jaoks". Huvitav on see, et kui kellelgi on lootusi superstaariks saada, siis enamasti nende nime hoopis lihtsustatakse, et rahvale paremini meelde jääks. Kas keegi teab kedagi kes on endale "überglamuurse" nime võtnud ja see on talle hiljem elus kasuks tulnud? Ja kes on muidu täiesti vinks-vonks inimene. 

Muuseas, kui ma omal ajal kõrvalerialana sotsiaaltööd õppisin, siis praktikal ühes vaimse tervisega tegelevas asutuses mainiti ära, et nö "haruldane nimi" olla selgelt vaimse tervise risk. Et väga paljudel probleemidega inimestel on kummaline nimi. Põhjendati seda umbes nii, et kui igakord, kui ennast tutvustama pead, tekitab see sinus ärevust, sest inimesed parimal juhul küsivad "misasi?" ja halvemal juhul purskavad naerma, siis see ei ole kerge olukord, millega laps toime tulema peab. Seepärast tundub ka kahtlane, et osad täiskasvanud end vabatahtlikult sellisesse situatsiooni panevad.   

Vastuvõtlikkusest, vist

Seoses selle Mikro sõbrannade "kristlaseks" hakkamisega ja üleüldse some mõjudega, mis väidetavalt hukutavad, hakkasin mõtlema, kuidas on lood erinevate inimeste vastuvõtlikkusega. Enamik meist ju on mingil määral sotsiaalmeedias, me näeme sealsed postitusi ja trende, aga miskipärast see ei mõjuta meid kõiki ühtmoodi. Kui rääkida lastest, eriti vastuvõtlikust ühiskonnagrupist, siis ometi isegi see kõige homogeensem grupp, eelteismelised, kelle jaoks on eluliselt oluline ühtse parvena tegutseda, käitub ju erinevalt. Kui võtta Mikro, siis tema naudib eelkõige debiilseid asju - igasugu jaburad naljavideod, üle võlli tegelaskujud - kõik see, mille üle saab homeeriliselt naerda, see on oluline. Aga et ta võtaks Piibli ja hakkaks sellega lehvitama? Et ta nõuaks mingeid hetkel trendikaid LaBubusid - sellised asjad on piinlikud. Kris Kärner on piinlik. Jüri Ratas on piinlik. Vandenõuteooriad on lollidele. Millest see tuleb? Geenidest? Sest ega tema ju ei tea, et ma olen samasugune. Ma vahin ka töö juures Beavist ja Buttheadi või Tujurikkujat, mind ei huvita, mis kellelgi punasel vaibal seljas oli või kümme nippi, kuidas väärikalt vananeda või köök rasvast puhtaks saada või see, kuidas kõik on Sorose vandenõu. See kõik on pagana tüütu ja ebahuvitav. Ma ei taha seda, millest kõik räägivad, ma tahan mingeid imelikke nurgataguseid asju. Ma ei suuda vaimustuda sellest, mis hetkel kuum. Mu maitse nagu kuidagi ei kattu. Kõik see, mis peaks minuvanust inimest huvitama. Vanasti, kui ajakirjad veel ilmusid, siis oli kõige õudsem neist (ok, oli veeeel õudsemaid, aga ma mõtlen siis meinstriimi) "Pere ja Kodu", sest ma ei kujutanud ette, et miski, mis seal kirjas on, mind kunagi huvitada suudaks. Umbes nagu anna Tulnuka tüüpidele "Looming" kätte. Täiesti võõras maailm. Ja siis selgub, et ei, see on see, mis on päriselt oluline ja kuidas peaks. Ma võisin Maajast ristsõnu lahendada ja vastused ära saata ning inimesed ei saanud aru, kuidas mul ometi piinlik pole. 

Mul on kohe hea meel, et mu lapsed ka sellised imelikud on. Kuidas ma muidu nendega suhelda mõistaks? Üks normaalne asi, mida ma ei mõista, on näiteks nutikell. L.-il on ja ta on ka lastele need soetanud, ma tegelt ei tea, mida lapsed neist arvavad, aga L.-i nutikell on viimasel ajal ära koolema hakanud, ei lülita end enam unerežiimi ja siis L. pöörleb õhtuti voodis, kirub kella ja toksib seda näpuga. Ei lase mul magada. Ja ma siis imestasin, et milleks see asi üldse? Ja tema ei saa aru, mismõttes, milleks? Loeb samme ju. Ja ma ei saa saa ikka aru, milleks see oluline on - sa saad ju ilma selletagi aru, kas käid päevas 600, 6000 või 10000 sammu, see on ju tunde küsimus? Aga ta mõõdab igasugu muid asju ka? Aga milleks sul on vaja igasugu asju mõõta? Täiesti arusaamatu ja ebavajalik vidin minu meelest. Aga nii populaarne. Kusjuures L.-i emal on ka see, ta võtab seda tõsiselt ja peab oluliseks, enda ema puhul ma iial sellist asja ette ei kujutaks. Minu ema ja pulsikell - nalja teete või? Et siis ikkagi geenid? 

Lisaks teemasse "ma ei tea, mulle meeldis, aga kõigile soovitada ei julgeks" - teatris käisime Miniga vahepeal. Tartu Uues Teatris vaatamas etendust "HYMN".  Märtsis mängitakse veel kaks korda, äkki viimased. Ma ei ole väga uuema aja teatriga ju kursis ja see Kuningas Ubu kirjeldus mind pigem pelutas, aga näe, HYMN täitsa meeldis. Siin on kõva lärmi (loe: punkmuusika), karjumist, alastust ja kehavedelikke. Suheldakse publikuga ka, aga kättpidi lavale kedagi ei tirita. Ma ei tea, miks kavalehel oli, et etendus on ühes vaatuses, kui tegelt oli kaks, aga no peale vaheaega oli pmst film. Vot see film läks veidi liiga pikaks mu jaoks, inimesed kordasid üsna samu mõtteid ja midagi uut väga ei tulnud. Mini ütles, et talle ka väga meeldis. Nüüd on Uues Teatris uus lavastus "Tuhandenäoline kangelane", kus pead terve etenduse silmad kinni olema ja saad kogeda etendust kõigi muude meeltega. Vot see küll hirmutab. Mini sõber oli juba käinud ja rääkis, et tuleb inimestega kätelda. Selle vist jätame vahele. Aga võib-olla oleks põnev just? "Laskumist orgu" tahaks ka näha, aga ma olen ikka skeptiline nende välietenduste osas. Eriti kui need kestavad 4,5 tundi nagu "Laskumine orgu". Eesti ilm, teadagi. Ma olen kunagi Viinistus vaadanud vihmasajus etendust Väägvere pasunakoorist ja no hiljem telekast oli ikka hoopis meeldivam. Pirtsperse olen, mis teha. 

Maailm on imeline

Hakkasin mõtlema, et mul vist on üks lakmuspaber, mille järgi hinnata, kas keegi on nö "minu inimene" või mitte. Kui sa ütled, et sulle ei meeldi Andrus Kivirähk, siis sa minu moodi inimene olla ilmselt ei saa. Lugesin just "Eesti rahva uusi jutte". Mulle nii meeldib, hästi hea valik ses mõttes, et siin on igasugust Kivirähki - sellist, kes teeb nalja ja sellist, kes on vägagi tõsine ning nende mõlema sünteesi, mis on minu jaoks peamine. Lemmikud - "Vaeslapse käsikivi", oeh, siin ma isegi ei tulnud selle lõpplahenduse peale, haigelt hea ja selline õpetlik, paslik lastele ette lugeda (see oli iroonia siis - kuigi mina loeks täiega seda lastele ette, lihtsalt lapsed ei saaks ilmselt aru, miks ma naeran). Lapsed on lapsed nagu kohutavalt armsas loos "(Naljakas) härjamüümine" - kus lapsed tahavad teada, mis siis härjast sai ja täiskasvanud pööritavad silmi stiilis "laps ei saa veel huumorist aru". "Mullaketraja" oleks kolmas, mille esile tooks - lugu sellest, kuidas kõrgemaid jõude ikka kommunismivankri ette ajada ei saa, omamoodi feministlik looke. 

Ma ei ole nõus ka sellega, et Kivirähk on "rahvakirjanik" - rahvas ei loe raamatuid ju. Nimi on kleepunud külge sellest olenemata. Paljud teavad ainult "Rehepappi" ja "Kakat ja kevadet", ma üldse ei panustaks ühegi kirjaniku üldrahvalikule tuntusele tema loomingu põhjal. Mulle siin hiljuti öeldi, kuidas ma üldse head kirjandust ei lugevat - hea kirjandus olla siis krimkad ja põnevikud. Miks ma neid ei loe? Sest ma ei taha enda pähe seda maailma, kus on vägivald, vihkamine, kadetsemine, vimmapidamine. See on sama nagu keegi imestas,  kuidas tema on küll suutnud terve elu elada ilma kohtutäiturite ja sotsiaaltöötajatega kokku puutumata, aga mõne jaoks on see igapäevane elu osa. "Siis kui mul musi Tartu vanglas istus" nagu mainis mulle haigla toanaaber kohe peale seda, kui oli oma sotsiaaltöötajat kitsev***ks nimetanud. Vot ma ei viitsi sellesse maailma süveneda. Mulle ei meeldi mingid hämarad saladused ja varjamisevärk, sest see ei tundu reaalne - kõik petavad kõiki ja su mees on tegelikult su vanaema. See on minu jaoks rohkem ulme kui ulme. Eraldi kategooria on veel see, kui öeldakse, et ega ma krimkasid nende mõrvade pärast loe, see mind üldse ei huvita, aga need olustikukirjeldused seal, vot need on imelised. 

Vihkamisest muide. Teismeliste hulgas olla uus trend.  Juhuslikult sattusin seda viidatud artiklit lugema samal päeval kui Mikro teatas mulle, kuidas kaks ta sõbrannat määratlevad ennast nüüd kristlastena, et saaks geisid vihata. Ma olin nagu - misasja? Ei, neiud pole ristitud ega käi kirikus, aga tõmbasid endale ingliskeelse piibliäpi ja vastavad nüüd igale küsimusele sealt pähetuubitud ingliskeelse tsitaadiga. Miks? Olla trendikas, TikTokis olla nähtud. Mis sai sellest, et trendikas on juua mulliteed? Mitte keegi ei joo seda enam. Kõrvaltänavas on silt "siin avame kohe uue bobakohviku" juba üle poole aasta nukralt üleval. Ei avata seal enam mingit bobakohvikut. TikTokis ei joo enam keegi seda. Ah, võiks üldse rääkida, kuidas inimesed avavad üha uusi ja uusi pisiärisid, mis kuuga kõrbevad - üks müüb peokaunistusi, teine kleidikesi, kolmas üritab autohelisüsteemide äri püsti panna, neljas ärib kaupu kassiomanikele - ühtedes ja samades ruumides. Kust neil see enesekindlus, kui isegi enamik kaubanduskeskuste pindadest seisab tühjana ja nemad üritavad mingis nurgataguses trassiäärses klaasuberikus oma äri arendada. Lollakad on või? Ahjaa, ettevõtlikud hoopis. 

Mu meelest teeb elu elamisväärseks vaid see, kui seda kõrvalt vaadata ja selle üle muiata. Aga et sellesse sukelduda? Brrrr. 

Muuseas "Eesti rahva uutel juttudel" on imelised illustratsioonid, autoriks Peeter Laurits. Ma leidsin sealt ühe, mille ma endale tisside vahele tätoveeriks, kui ma valu ei kardaks. Nimelt selle:

Kas see pole mitte kõigi nummim elukas, keda te oma ihusilmadega näinud olete? Mu eelmine tätoveeringuidee oli sobivalt Põhja Konn (teadagi miks) - mul oleks täiega matchivad tätokad nüüd. 
 

Ilus Eestimaa

Käisime ilma nautimas. Ma keeldusin autost välja tulemast. Sooje kummikuid oleks vaja, aga mul on ainult ilma voodrita võlts-Guessid, millel kuldsed ketid kanna all ja mis peaks läikima nagu ratsasaapad kui ma neid puhastada viitsiks. Nendega juba Eesti looduse vastu ei saa. 

Kogu maailm nägi välja nagu selles Tartu 24 filmis: 

 Pärast vaatasin, et L. on ühe jube ilusa pildi saanud:

Temal olid kummikud ja ta käis seal saare peal ära kah. Jää kannab veel. Selline õudusfilmi vaib, kuigi tegelikult oli keskpäev. 

 

Viimased võidud

Nii, hakkaski pihta - kõige võikam aeg aastast. Jõudsin kontorisse, saapad täis kivikesi ja märga loppa, püksisääred põlveõndlani pasased. Libe oli kah. Vähemalt külili ei käinud, võit seegi. 

Ootamatuid positiivseid arenguid juhtub vastukaaluks. Kunagi õppis Mini muusikakoolis kitarri. Kaks aastat õppis, aga siis saime järsku kirja, et ta ähvardatakse sealt välja visata, kuna muusikaajalugu vastamata. No põhimõtteliselt see minu korduva unenäo stsenaarium, kus ma saan kirja Tartu Ülikoolist, et teil jäid mingil aastal mingid punktid saamata, teie kõrgharidus tühistatakse. Igatahes Mini kui korralik lapseke sai sellest kirjast korralikud krambid ja keeldus muusikakooli tagasi minemast, sest nii piinlik. Ta oli selle muusikaajaloo lihtsalt ära unustanud või ei saanud aru, et peab seda ainet ka võtma vms. Lisandus veel seegi, et tema kitarriõpetaja läks sellest koolist ära ja Mini uut õpetajat ei tahtnud. Kuna mulle tunduski, et ta käib koolis pigem toreda õpetaja pärast, siis ma ei hakanud teda sundima. Kool jäi pooleli. Aastaid ei võtnud ta kitarri kättegi. Ja nüüd järsku on ta kõik taasavastanud, "Enter Sandman" ja "Nothing Else Matters" harjutamine käib igapäevaselt, sest tal on klassis üks neiu, kes mängib ka kitra ja teine kes taob trumme ja nad plaanivad esinemist. Nii äge! Ma poleks arvanudki, et see oskus tal mööda külgi maha ei jookse. 

Viimase külma aja võiduna käisime meie aga ära Viljandi Mädajärve peal, mis on muul ajal üsna ligipääsmatu paik kui sa just ekstreemne muda/mädasukelduja pole. Tegemist siis Tänassilma jõe esimese seitsme kilomeetriga enne kui temasse peale Vana-Võidut Ärma jõgi voolab, selline vahva tüma soonik Tänassilma oru põhjas. Kuni 18. sajandini, mil Tänassilma jõgi Viljandi juures muutus veelahkme kohal laevatamiseks liiga madalaks, kulges tähtis Pärnu ja Pihkva vaheline kaubatee mööda Pärnu jõge, Raudna jõge, Viljandi järve, Tänassilma jõge, Võrtsjärve, Emajõge ja Peipsi järve. Hiljemgi on korduvalt peetud plaane selle muistse veetee taastamiseks. Ehk et kunagi sõitsid siin laevad, praegu pole kanuugagi midagi teha. Meie lähenesime Viljandi Metsakalmistu poolt, lasime mööda nõlva tagumiku peal alla (no mina lasin) ja asusime kausi keskosa poole teele. Kõikjal oli vaid pilliroog ja hundinuiad, suvisel ajal on siin üle inimese pea džungel, selline sobiv paik krokodillidele. Meie isegi ei tajunud, et jalge all võiks põhjatu muda olla. Ühe koha peal jää kumises küll kahtlaselt, aga sealt ma astusin kiiresti üle. Vaated olid ägedad.

Keset järve

Ma arvan, et pole iial sellises looduskeskkonnas viibinud. Huvitav kogemus igatahes. Vat sinna nüüd enam ei saa kuiva jalaga, tuleb järgmist külma talve oodata. 
 

Järelehüüe ühele supile

Täna räägin teile sellest, miks ei maksa kunagi midagi täiuslikult teha. Küll te veel kahetsete seda. 

Lugu sai alguse septembris, kui meil oli vaja Geojahil punktide kogumiseks püüda ja fileerida vähemalt 40 cm pikkune kala. Püüdmisega me vaeva ei hakanud nägema, sest pooled punktid sai ka ainult fileerimise eest ja kuna L. oli Youtubest näinud, kuidas kõvad mehed seda mängleva kergusega tegid, siis ostsime ühe kena lõhe või forelli ning L. asus fileerima. Noh, paarisekundilise video asemel sain ma nii viieminutise, mida on päris valus vaadata, justkui loomapiinamine oleks. L. väidetavalt teritatud noaga seda vaest lõhelist rappimas. Tehtud see asi siiski sai. Tavaliselt me ostame poest peata kala, aga seekord andis pea pikkust juurde ja kuna see kala oli paganama kallis, siis ei tahtnud head pead raisku lasta (pun intended) ning L. otsustas, et keedab sellest puljongi, teeme kunagi suppi näiteks. 

Puljong läks sügavkülma ja ununes. Eks seal oli teisi totsikuid veel ja ükspäev tegime nuusutamise teel kindlaks, et pagan, kaks karpi lausa seda kalapuljongi külmikus, paar kartulit jäi ka mingist toidust üle - teeme selle supi siis ära. Retseptiks võtsin selle.  Aedviljapuljongi asemel oli mul kalapuljong ja lisaks panin värviks ühe porgandi ka sisse. Lõhefileed sai 400 grammi asemel umbes 250, sest jube, mis see maksab. Lisaks müüakse seda fileed nahaga ju ja kuidas ma selle maha saan? L. tuli appi ja kuigi see nii õudne välja ei näinud kui see septembrikuine kalarappimine, siis piisavalt oskusinõudev ikka ja mina oleksin oma kärsituses ilmselt selle kala enne vastu seina virutanud, kui see nahk talt maha kooritud sai. Kala tükkideks lõikumine tundus ka üsna iuuu, seda tegi kah L. Mina suutsin veel jäätunud puljongi sisaldava Tupperware topsi õlisesse potti pillata, kust ma seda hirmsa vandumise saatel välja püüdsin koukida - kõik oli libe, kõrvetav ja ebaprofessionaalne. Mingi odava Lidli valge poolmagusa valasin ka sisse. (Ülejäänu jõin õhtul ära, hommikuks oli jube peavalu nagu garanteeritult.) Potist tõusis nii meeldivat lõhna, et mul tekkisid isegi teatavad ootused selle toidu osas. Lõpuks kui vahukoor ja till ka lisandusid, nägi see supp päriselt söödava toidu moodi välja kah. Ja see lõhn!

Üllatus-üllatus - see supp oli parim lõhesupp, mida ma oma elus saanud olen, isegi võrreldes igasugu restoranide omadega. Häda oli selles, et terve potitäis söödi ühe korraga ära. Imet jätkus heal juhul kümneks minutiks. Ja kui palju vaeva tuli näha! Ma saan aru, et normaalsetel kokkajatel lendaks siinkohal kohv ninast välja, kui nad seda lugedes kohvi jooksid, aga no mina olengi see, kes poti kõrval keevaid kartuleid valvab ja muud sellist mõistlikku teeb. See supp oli tõeline šedööver. L. käskis pilti teha ja emale saata, et näidata - ükskord oled sinagi millegagi hakkama saanud, aga ma usun, et ema võtaks seda nina alla hõõrumisena - ma ei usu, et ta iial oleks kalasuppi keetnud oma elus. Tõtt öelda ei uskunud ma seda endast ka. Ja see õnnestus! Kas ma juba mainisin, et see õnnestus oivaliselt! 

See on ju täielik tragöödia, sest millal ma veel elus satun olukorda, kus olen kohustatud kalapeaga midagi ette võtma? Millal ma veel soostun ostma ülemõistuse kalleid koostisosi,  et need viie minutiga konsümeerida? Küllap söön ma ka tulevikus poolfabrikaate friikatega ja odavaid makarone,  sest traditsioonid - nii on alati tehtud ja rajalt kõrvale astuda on kohatu. Las jääda sellest supist kaunis mälestus. See postitus oli nekroloog.   

Ei, ma ei ole vaeva näinud

Kunagi ajas keegi meesterahvas mu sõbrannale ligi lausega: "Oo, mis kena neiu - mida te teete, et nii heas vormis olete?" Sõbranna vastas, et joon ja suitsetan. Mulle see vastus nii meeldis, aga hiljem selgus, et sõbranna vastas nõnda kõigest seepärast, et too meesisend talle vastumeelne oli, sest nüüd käib ta regulaarselt trennis. 

Kooliajal oli mu suurim hirm ja jälestus see, kui keegi arvas, et mu head hinded tulevad suurest õppimisest.  

Hiljuti oli veel selline juhus, kus üks meist nii kümme aastat noorem naisterahvas saabus seltskonda otse kosmeetiku juurest ja kui siis selgus, et meie, vanamutid, ei käigi regulaarselt kosmeetikus, imestas ta, et kuidas te siis nii normaalsed välja näete? No ja nüüd ütlevad inimesed, et tegelikult on keemiliselt ja kirurgiliselt kohendatud inimesi meie ümber ikka palju rohkem kui ainult need silmnähtavalt võltsid tegelased. Kurat. See tekitab ju võimaluse, et jälle vaadatakse heade geenidega inimesi kui vaeva näinud inimesi? Sest vaeva nägemine on see, millest ma elus kategooriliselt keeldun. Jah, muidugi võib ju mulle öelda, et no kuule, sinusuguse morda puhul küll keegi ei kahtlusta, et sa ennast korrigeerinud oled, aga mulle pole antud oskust sellist asja uskuda :) 

Mõtlesin ka sellele paabulinnusabale - "ma saan seda endale lubada". Pakun, et päris paljudel, kes ennast nähtavalt tuunivad - hiiglaslikud huuled, tagumikud jms, on see strateegia. Ehk ei olegi ilus, aga see on märk, et mul on piisavalt ressurssi, et ennast sedasi "kaunistada". Minu "ma saan seda lubada" on hoopis vastupidine - vaadake, mul on piisavalt head geenid ja ma saan endale lubada vaeva mitte nägemist. Kas see oleks loogiline? Kas see paabulinnusaba üldse kehtib mitte fertiilses eas olevate isendite puhul? Äkki kooseluliste loomade puhul ikka kehtib, sest ka vanaduspõlve on etem kahekesi veeta? Räsitud välimusega isend visatakse suurema tõenäosusega karjast välja? 

Ahjaa, ja kas see, välimuse tuunimine implantaatide abil, on esimene samm inimtehiste tekkeni, millest ulmekad jutustavad ja varsti meil ongi kaks rassi - rikkad ja lisamoodulitega ning vaesed pärisinimesed? Kui heade geenidega inimesel on praegu veel võimalik "ära petta" ja esineda tehislikult tuunitud rikka ja ilusana, siis tulevikus muutuvadki mutatsioonid üha enam silmapaistvateks, et pettus võimalik ei oleks?  

***********************************************************************************

Teine enesetuunimisega seotud teema minu jaoks on valu. Kui see ei eeldaks valu, kas ma teeks? Ma ei tea, sest ma välistan asjad, mis võivad teha valu. Ma olen selline tupsununnuke. Näiteks välistan tätoveerimise ja augustamise. Mitte mingitel muudel põhjustel kui et ma ei kannata välja. Püsimeik mul ju on ja see oli piisav piin. Ma ei eeldanud, et nii vastik võiks olla. Kõrvaaugud said ka ettevaatamatusest tehtud, ei teadnud, et nii jube. Oli jube jah. Vabatahtlikult endale valu teha lasen ainult siis, kui ilma selleta oleks kannatus veel suurem. Näiteks tarkusehambad lasin välja tõmmata kui need valu tegema hakkasid. 

***********************************************************************************

Kolmas teema on äkilise muutusega harjumine. Vananed sa järk-järgult, aga muu sekkumine toimub ju üleöö. Ma mäletan, kui meil koolis üks õpetaja lasi hambad korda teha - no ei olnud enam see inimene. Paljude tuntud inimeste väiksemad näomuudatused on kummalised vaadata. Kui enda nägu oleks, ma kardan, oleks palju hullem. Ju siis paljude jaoks see probleemiks pole, nad tahavadki muutust. No näiteks Courtney Love on oma ninaoppidega nii kuus-seitse erinevat inimest olnud. Aga ta on ka öelnud, kui õnnelik ta oli, kui enam oma isa lõusta peeglist vastu vaatamas ei näinud. Mul sellist probleemi pole. Häda on ju selles, et sa ei tea, kuidas miski mõjub. Püsimeik joonistati enne näkku, sai katsetada, aga eemalda kuskilt mingi korts, kaldun arvama, et täpselt varasemat olukorda sa tagasi ei saa ja inimese näos loeb iga millimeeter, muidu ei oleks ju võimalik, et sama skeemiga on võimalik tekitada miljardeid erinevaid nägusid. 

End ilusana hoida

Viimasel ajal on FB mulle ette söötnud mingeid nupukesi saadetest, kus Anu Saagimit näidatakse. Eile nägin ka ühte ja see oli mingi lühike lõiguke, võimalik, et kontekstist välja rebitud täiesti, aga seal siis Saagim rääkis saatejuhile (kellest ma muuseas absoluutselt ei mäleta, kes too võis olla - kas tõesti Saagimi kõrval kõik teised kahvatuvad - vabalt võib olla nii), kuidas tema aru ei saa, miks naised hakkavad oma välimusele tähelepanu pöörama alles siis, kui mees kavatseb nad maha jätta - ikka enne peaks, ammu enne! No ja see pole üldse mingi erandlik seisukoht ju. Kusjuures Saagim tõi näiteks selle, kuidas tema juba 18-aastasena regulaarselt kosmeetikus käis. Mina pakun, et see nüüd küll mingit rolli ei mängi, Anul on lihtsalt head geenid ja energiline iseloom - selline inimene püsibki kaua nooruslik. 

Mina mõtlesin lihtsalt seda, et kui selguks, et mu elukaaslane sallib mind enda kõrval ainult tänu välimusele, siis ma oleks pigem õnnelik kui ta jalga laseb. Kas see poleks mitte rõvedalt alandav, kui keegi suhtleb sinuga ainult seetõttu, et sa näed pandav välja? Sellised suhted on mind kogu elu hämmastanud ja hirmutanud. Hirmutanud ses suhtes, et kui ma kunagi nooremana pea blondiks värvisin, siis tõesti hakkasid mulle ligi tikkuma igasugu ilgused, kes varem mind märganudki polnud ja soigusid nüüd: "milline kaunitar te olete!" Et jah, päriselt saabki nii pealiskaudne olla. Ja mõtle, kui sellisesse lõksu satud, sest ega nad on kavalad varjama. Hiljuti rääkisin just ühe meesterahvaga, kes aastaid pingelises suhtes ühe naisterahvaga ja kui ma küsisin, et mis selles naises siis nii erilist on, vastas ta ainult, et too on ju ilus. Noh, kellele siis ilusad asjad ei meeldiks, aga pool elu kannatada ikka ei tahaks selle nimel, et keegi kena vaadata on. Aga noh, ilu ongi vist üks asi, mida ma ei mõista.

Ilu nimel pingutamist ka mitte, sest enamasti seostub see tänapäevase tehnika juures enda peletiseks moondamisega. Algab see alati tasapisi maitsekate täitesüstidega ja lõpeb tundmatuseni moondunud näoga. Või ei pane teised seda tähele? Kuidas suudab meesterahvas taluda, et ta ilus naine tema kõrval paari aastaga paistes näoga pandaks moondub? Päris mitut endavanust endist kaunitari tean, kellele tahaks kurjalt käratada, et mida kuradit sa endaga teinud oled? Kas kõik näevad, aga keegi ei ütle või on asi pigem nagu anoreksia puhul, et inimesel tekib endast väärastunud ettekujutus ning pole vahet, mida teised ütlevad ja peegel näitab? 

Üks asi, mida seoses iluga kogenud olen, on see, et ilu on harjumus. Ma olin vanasti see, kes toidupoodi minekuks näo pähe tegi, sest muidu oli alasti tunne ja põhjendasin seda sellega, et kui on võimalik olla enda parem versioon, siis milleks leppida vähemaga. Ja see on küll kardinaalselt muutunud. Miks? Üks osa on füsioloogial - mingi aeg hakkasin märkama, et laud on nii palju vajunud, et lainerijoon määrib lau ülemise osa koledalt ära. Siis märkasin, et iga kord kui ripsmeid värvin, kukub neid karjakaupa maha ja siis aja neid näpuga mööda värvitud silmi taga - väga tüütu. Seejärel sain aru, et meigikreemid mitte ei varja, vaid toovad kortse esile - milleks neid üldse panna. Ehk siis meik ei tee mind enam kuidagi ilusamaks. Ja ei mingit "appi - ma alasti!"-tunnet. See käis ikka väga kähku. Nüüd, kui vahel ripsmeid värvin mingi peenema ürituse jaoks, siis kipun silmi hõõruma, pole harjunud, et meik võiks laiali minna. Varem ma ilmselt iialgi silmi ei hõõrunud. Kuidagi õnnelikult läks see faas, et ei tekkinud tunnet - appi, meik ei tee mind enam ilusaks - aeg noa alla minna. Miks, ma ei tea. Või noh, ma ju näen, et mitte kedagi see pikemas perspektiivis kaunimaks teinud ei ole. No ei ole ju?! 

Jõgi, järv, soo ja peaaegu meri

Reedel hoidsime kõik hinge kinni, et kas tuleb tuisk ja torm nagu lubatakse või mitte. Tartus midagi erilist ei tulnud ja lootsime, et ka lõuna pool, kuhu oli plaanis suunduda, ei ole teed väga kinni tuisanud, sest meil on endiselt madalapõhjaline (mille liising sai nüüd tasutud ja peab vist ikka tõesti mingi kõrgema tranduleti soetama). Laupäeva hommikul oli mõnus selge ja päikseline ilm - hurraa!

Esimene peatus oli Õhne jõe ääres. Kraavid olid siin kenasti täis tuisanud, aga kuhugi tee äärde suutsime end sisse pakkida ja tormasime otse üle põlla ja läbi võsa jõe poole. Kui seda sumpamist muidugi tormamiseks nimetada saab. Kusjuures L. naeris selja tagant, et kuidas see võimalik - ma vaatan, sa lähed ilusti üle lume ja mina vajun iga sammuga reieni sisse - milline ebaõiglus! Karjusin, et söö vähem ja rammisin edasi. Võsas leidsime mitmeid jäljeradu ja valisime kumbki erineva. Minu oma viis kõigepealt ühe kraavini, kus inimjäljed mõistatuslikult kadusid ja ainult ühed koera- või hundijäljed mööda jääd edasi läksid. Eeldasin, et eks see loom ole ikka ju 60 kilo täis, onju, palun ole, sõrmed risti. (Ära sina niimoodi jääl käitu!) Ühes kohas oli auk kah ja vesi vulises, aga ma hingasin sügavalt sisse ja marssisin edasi. Lõpuks jõudsin jõele - ja no loogika, jõele astuda ei julge, kuigi kraav on ikka palju ebakindlam koht kui jõgi. Õnneks oli L. oma teed pidi varem jõele jõudnud ja käratas, et ära tõmble, keegi on siin autoga mööda jõge sõitnud. No ja oligi. Uskumatu. 

Mina ja autojäljed jõel

Jõgi vallutatud, läksime järgmisena järvele. Veisjärvele. Veisjärvel on nimelt üks ujuv saar, kus oli vaja ära käia, sest praegu see saar ei uju mitte ja saab sinna kuiva jalga. Sealt samast õõtsikust saab just külastatud Õhne jõgi alguse. Järv ise suvisel ajal väga kutsuv pole - Veisjärv on keskmise sügavusega vaid 1,3 m ja veekogu põhjas lasub kuni 4,5 m paksune mudakiht. Järvele minnes hakkas ühel hetkel selja tagant tugev tuul puhuma, ikka nii, et läbi riiete ja kinnaste. Tuisk oli järve vastikute vaaludega katnud ja kuigi algul üritasime sõprade eelmise nädala suusajäljes püsida, siis enamjaolt oli see lumekuhilatega kaetud. Tüütu oli. Veel hirmsam oli mõelda, et pärast tuleb vastutuules tagasi sumbata. 

Reipal sammul saarele (pilt on petlik)

Saare leidsime üles ja pöörasime siis otsa tagasi. Oehh. Tunne oli nagu Amundsenil, tuul vihises kõrvus ja kujutasin juba ette, kuidas ma järvejääle püstitatud telgis külmunud näppudega päevikusse kirjutan: "Läbisime päevas vaid 600 meetrit. Lõputu pagi." Kusjuures hiljem L.-ga rääkides ta imestas, kas ma tõesti kujutan selliseid asju ette ja ma imestasin, et kuidas tema siis end füüsiliselt keerukatel retkedel ergutab? Ikka ju nii, et kujutad end mõne ajaloolise isiku nahka, ise teades, et ega sul ilmselt nii kehvasti ei ole kui neil vaestel kõnnumaa pioneeridel. Täiega aitab. Tagatipuks õnnestus mul veel ühes lõhes varvas ka märjaks saada, sest ma ei aimanud, et niivõrd jäätunud järvel võib jäälõhe ääres olla lumesupp, mitte niisama läikiv vesi, mis ammu külmunud. Kuidagi saime kuivale maale, jälgides samal ajal rahvast, kes alles järvel või sinna teel oli, ei kadestanud neid, aga lõpuks jäid kõik ellu (ja keegi ei kaevelnud nii nagu mina). 

Pea küll huugas sellest tuulest, aga ma tahtsin hirmsasti ikka sohu ka jõuda. Kodus oli L. just soo kõige tuulisemaks paigaks pakkunud, aga tegelikult oli vastupidi. Rubina soos ootas meid ees täiuslik rahu ja vaikus. Algul liikusime edasi mööda külmunud räätsajälge, mis oli väga mugav, seejärel, et lauka juurde jõuda, sumpasime otse läbi lume. Kuskil põlvini ulatus, ei olnud kõige hullem. 

Räätsajäljes

Laugast me natuke pelgasime, tegime auringi selle ümber, kuni taipasime, et peame ikkagi selle keskele saama. Tegelikult oli kõik muidugi täielikult jääs ja lauka peal oli mugavamgi astuda kui sügavas lumes. Nii tore koht, kuhu muul ajal on ligipääs pehmelt öeldes keeruline. Ja päike paistis!
 

Keset laukasaarekest

Siis lõpuks oli ka aeg õhtuse ööbimiskoha poole suunduda. Enne tegime veel Tõrvas pitsapausi (Malmizza, soovitan soojalt, ülihead pitsad!), mis oleks peaaegu tegemata jäänud, sest me polnud arvestanud, et sõbrapäev ja oleks pidanud siin inimtühjas kolkakülas laua bronnima. Õnneks oli meil vaid kiire kõhutäis plaanis, mitte paar tundi käesilitamist küünlavalgel ja jõudsime oma kõhud enne bronnijate saabumist täis süüa. Õhtul oli tore pidu, aga ööbimise koha pealt mainin naljakat seika, et korraldaja oli rahva tubadesse ära jaotanud sellise süsteemi järgi, et mina sattusin koos kolme mehega ühte tuppa, ilmselt selle järgi, et me kõik ühest linnast. Mis meenutas mulle omakorda kunagist kooliarsti tähelepanekut, et "mis neist kardinatest läbivaatuse ajaks ette tõmmata, kõik ju oma kooli poisid!". Mille peale ma tegin mõru nalja, et no jah, lähen paljalt läbi linna ka või, sest "kõik ju oma linna mehed?". Seekord saigi siis "oma linna meestega" tuba jagatud. Mitte et mul üldse probleemi oleks, lihtsalt üllatav oli näha, et kellelgi teisel veel ei olnud. Hästi suur tuba oli, me olime L.-ga üldse mingi korstnajala taga, teisi voodeid sealt ei paistnudki. Algul oli nimelt L. häiritud, et äkki on nii pisike tuba nagu laevakajut ja tuleb teistega moon landingut teha. Ja ma ei olnud kuulnudki seda terminit, mille peale L. naeris enam-vähem tilga püksi ja mina pärast ka, kui teada sain, mida see tähendab*. 

Hommikul sõime kõhud täis ja otsustasime Lämmijärve peal kah ära käia, sest seal ootab ju külastajaid Salosaar. Praegu loen ja saan teada, et tegemist on Edgar Savisaare perekonnale kuuluva saarega. Vot siis. Me kunagi suvel käisime juba siin Beresje sadamas kiibitsemas, aga siis oli laine liiga suur, saar liiga kaugel (selgus, et olime tookord vale saart ehk siis pigem üht poolsaare moodi saart silmas pidanud) ja ei hakanud SUP-i täis pumpamagi. Seekord oli tuuletu, päikseline ilm, tuisuvaalusid vähem kui Veisjärvel ja ka parkla polnud läti kalameestest umbes. Ainuke mure oli see, et meiega oli kaasas meesterahvas, kes mõni aeg tagasi alles NATO peakorteris ametis oli. Äkki tehakse Eston Kohvrit? Panime end piirivalve äpis kirja (tuleb panna!) ja lootsime parimat. Õnneks nii ka läks.

Esiplaanil Salosaar, tagaplaanil Mordor

Saarel käidud nigu niuhti. Kormoranide pesi oli tõepoolest väga palju ja ega ilmselt taas on talv see aastaaeg, mil siin saarel kõige puhtam ja mugavam tunne. 

Igati lahe sõbrapäevanädalavahetus oli meil. Ja kõige kummalisem, et mu jalalihased ei anna sellest sumpamisest absoluutselt tunda. 
 

*Kui keegi veel ei tea siis -  Moon landing is when two people's butts bump as they bend over.

Ja päike paistab

Fotoblogidest jälgin ma ainult Remo Savisaare oma, kust ühel hommikul leidsin pildi, mis meenutas mulle kohe üht mu enda tehtut ja kuigi asukohta mainitud ei ole, olen ma oma 99% kindel, et tegemist on sama kohaga. Remo foto "Hommik allikal" on siin. Minu pilt on tehtud vaatega rohkem vasakule ja sai selline:

 

 

Minu oma on otse loomulikult amatöörlik ja suvalise Samsungi teloga automaatrežiimil tehtud, kuid muuseas on tegemist üldse ainsa pildiga, mis ma seal tegin ja kuigi L. tegi mõned veel nagu näiteks selle:

 Siis mulle meeldib see minu tehtu kõige rohkem. Tundub ju imeline talve võlumaa olevat?

No vot, aga seda me absoluutselt eest leida ei lootnud. Tegemist on nimelt kohaga nimega Prandi, asub see Tallinn-Tartu trassilt veidi ära pöörates Järvamaal Mäeküla lähistel ning on olnud juba ammu meie pere naljade aluseks ehk siis: "Höhöhöö, läheks äkki täna Prandi matkarajale kah?" Nimelt on see matkarada või siis pigem "matkarada" eelmiste käijate poolt ära mainitud kui "kõige hullem mülgas üldse". Matkarajast võib vaid üksikuid jäänuseid kohata, me nägime ka ühte puu najale pandud silti, mis ilmselt kunagi oli infotahvel olnud, kuid mingit laudteed ega silda, mida inimesed eluohtlikuks pidasid, me isegi ei märganud enam. Aga meie kasuks mängis hooaeg ehk siis lootsime, et külm on kõik mülkliku kaanetanud. Kohale jõudes oli muidugi  üllatus suur, kui eest täiesti lahtise ja aurava veekogu leidsime. See allikajärv ilmselt ei kaanetugi kunagi. Auramist muidugi pildile ei püüdnud ega luiki järvel, tavaline värk. Igatahes oli meil vaja teisele poole järve saada. Kaldad olid jääs, aga mitte kuigi kindlalt ja mingil hetkel jõudsime kraavini, kust keegi just hiljuti läbi oli vajunud. Ma ei tahtnud enam edasi minna, aga L. viskus kõhuli ja roomas üle kraavi ning jätkas oma teed metsaalusesse, mis eelduste kohaselt ka enamuse aastast vee all oli. Pärast ta ütles, et jah, oli märgi kohti, aga pokudel hüpates sai siiski kuiva jalaga. Näide metsaalusest, kus koprad on aktiivselt tegutsenud:

Ma näen sel pildil küll enda maitse jaoks liiga palju lahtist vett, seega ei kahetse, et ei läinud. Seisin selle aja järve ääres ja nautisin vaikust. Seltsi pakkus vaid üks loodusfotograaf (ei olnud Remo Savisaar, ju siis ongi popp koht fotojahtijatel), keda ma hoiatasin, et edasi minnes on oht läbi vajuda, mille peale ta vastas, et ta juba teab, kolleeg hommikul just vajus. Ehk siis selline salakaval paik ka talvel. 

Mis ma tahtsin öelda. Mulle meeldivad neli aastaaega. Suvel ei oleks ma siin ilmselt mitte midagi vaatamisväärset näinud - suvaline veesilm ja võsa. Ilm oli ka imeline. Ma saan aru, et need, kel suured küttearved, soojapidamatu kodu või puuküte, seda ei naudi, aga ma privileegipime küll ei saa aru, miks peaks kevadet ootama. Päike ju paistab. Ja kui päike paistab, siis minu jaoks ongi kevad-suvi käes. Ja suvi ilma päikseta on seevastu hilissügis. Peamine, et päike paistab. 
 

Oot, see on mingi päris asi või?

Sõitsime ükspäev pimedas koos L.-ga autos ja üle tee läks kamp teismelisi kutte, kellest siis üks oli selline teistest väiksem. L. naeris algul, et näe, peksupoiss kah kaasa võetud (ma tõesti ei tea, miks ta huumor mõnikord nii debiilne on), aga laternate valgusvihus selgus, et see teistest väiksem oli hoopis tüdruk. Peale seda ütles L. täiesti tõsiselt, et ta on alati mõelnud, kuidas tüdrukud ometi üldse ei karda. Ma jäin kohe tükiks ajaks vait, sest ma ei uskunud oma kõrvu. Ma olen nimelt arvanud, et see naiste hirm meeste ees on naistepoolne termin, et mehed isegi ei tea seesuguse hirmu olemasolust. Isegi mina ei teadnud varem, et selline asi eksisteerib paljudel naistel ja tüdrukutel, olen seda elu jooksul õppinud, et teatud kurbade kogemuste tõttu osadel nii on. Aga eelkõige leian ikkagi, et see on kogemustel põhinev hirm, mitte mingi asi iseeneses, sest mul ju ometi seda ei ole. Ütlesingi siis L.-le, et mida-mida, ma kooserdasin ju varem kogu aeg sinu ja su sõpradega niimoodi ringi, et ühtki teist naist ei olnud, mida ma kartma oleks pidanud? Ta siis vastas, et no meie muidugi, meie oleme teine asi, normaalsed inimesed. Ma ei hakanud edasi torkima, et kas ta on siis lähemalt tundnud ka seltskondi, kus vastassoost inimesel turvaline ei oleks? Ma eeldaks, et mitte, sest see tundub nii äärmuslik. Lisaks L.-i seltskonnale olen ma nooremana ikka päris paljudes meestest koosnevates seltskondades ringi liikunud ja pole kunagi end ohustatuna tundnud. Jaah, ükskord ühes seltskonnas, kust ei puudunud kriminaalse maailmaga kokku puutunud tegelased, tehti küll mingit piiripealset nalja, aga ma eeldasin, et see oli lihtsalt labane nali labase inimese poolt, mitte üldine norm ja tavaline praktika ning et naljast oleks võinud asi tegudeks eskaleeruda. Kas ma olin eriti naiivne või? Ja ma saaks aru, kui sellist arvamust "kuidas tüdrukud ei karda?" avaldavadki need, kes vastassool eelkõige ühte funktsiooni näevad. Mulle ei tulnud pähegi, et inimene nagu L. võiks sellise asja peale tulla, sest miks ta peaks? Mis vahet on sool kui me kõik oleme normaalsed inimesed? Et see vägistamishirm ongi päriselt evolutsiooniliselt kontides? Et see mu ema hirm, et seelik liiga lühike ei oleks ja dekoltee liiga suur, tuligi konkreetsest hirmust minu pärast? Käsi südamel, ma ise seda ei tundnud, sest ma mõtlesin - annan molli igaühele, kes käperdama kipub! Ma saan kõigist jagu! Ma ei karda keda kuraditki! Surematu ja võitmatu teismeline nagu me vist enamasti kõik olime - maailm valla meie ees, mitte midagi halba ei saa juhtuda. Aga jah, ma ei kartnud. Äkki L. on ka lihtsalt vana? Vaevleb vanainimesehirmude käes?

Saatsin lapsed põrgusse

Kui eelmine kord sai räägitud väljaskäimisest, ja peamiselt just noorte vaatevinklist, siis tegelikult on üks grupp noori, kellele kõik võimalused ei laiene ehk siis need päris alaealised, kes isegi vingerdades kuhugi klubisse sisse ei saa. Kuhu nemad lähevad, kui plaanis on 13. sünnipäev, batuudikas on tittedele ja oma koju seda karjuvat kampa kah ei taha? Heaks alternatiiviks on põgenemistuba, kus lisaks niisama (telefonides) passimisele saab end ja oma ajurakke ka natuke liigutada.

Ma ausalt öeldes ei teagi, palju neist alustanud põgenemistubadest veel tegutseb, aga Mikro teadis, et Escaper on kõige parem ja kuna ma olen ka ise seal käinud ja rahule jäänud, siis valisime selle. Mängudest sai valitud "Põrguväravad" ja "Ükskord Tokyos", selle järgi, milles varem käidud ei oldud ja ka raskusastme järgi. Väga hea, et need koos hirmufaktoriga mängude juures ära toodud on. Ma muidugi ei pannud tähele, et "Põrguväravad" hirmufaktoriga 4/5 on, aga traumat vist keegi ikka ei saanud :) Vist oma viga, et nime järgi tunduvad igasugu nukutoad ja hullude keldrid hirmsamad kui mingi põrgu, kus kuradikesed ringi kalpsavad. 

Kuna mõlemad minu lapsed käisid just "Põrguväravates", siis teise toa kohta ma paraku informatsiooni ei saanud. Käskisin karmilt mõlemil kogemused üles tähendada ja sain omalegi üllatuseks täitsa head vastused.

Toa legend: On aasta 1552. Sind ja sinu seltsilisi süüdistatakse ateismi levitamises. Kohaliku katoliku kiriku kõrgemad pead lasevad teid kinni nabida ning pokri pista. Läbi kambri seinte kuulete, et 60 minuti pärast toimub teie avalik hukkamine ning te otsustate veel teha viimased jõupingutused, et sellest kõigest elusana välja tulla. Järgneva 60 minuti jooksul avastate, et kirik varjab süngeid ja võikaid saladusi, mida kaitstakse oma elu hinnaga. Kas suudate enne timuka jõudmist tuua need saladused päevavalgele ja valesüüdistused ümber lükata? 

 

Ruumide paigutus oli hästi läbimõeldud ja nende vahel liikumine põnevaks tehtud - ei olnud mingit niisama luku avamist ja ukse lahti tegemist. Dekoratsioonid andsid samuti edasi konkreetset lugu, mitte ei olnud lihtsalt teemakohane mudru kohale tassitud. Palju oli ka pisiasjadele tähelepanu pööratud - võtmed, lühtrid, aknavitraažid ning ülesanded olid temaatilised, mitte suvalised mõistatused, mida vangikongis ajaveetmiseks lahendada. Kui ikka katoliku kirik, siis ka korralik piinapink ja mitte ainult mööbliesemena nurgas. Ja kui kirst, siis kasutamiseks, mitte niisama memento mori. Taustaks kõlas Gregooriuse koraal ja kirikukellade kumin. Ehk siis realistlikkuse saavutamisega oli pingutatud. 

Algas kõik pimeda keskajaga pimedas kaarikus, taustaks paganakeelsed rahvalaulud, seejärel süüdimismõistmiseelne rutiinne piinamine, peale piinamist kombekohane piht ning alles seejärel said teada, kas ees ootavad põrguväravad, taevariik või suudate kirikukogu haardest põgeneda ja munkade võikad saladused paljastada. 

Hirmus ei olevat olnud, aga no teismelised ju ongi surmapõlglikud - ehk sobiks see konkreetne ruum rohkem just vanemaealistele? :) 

Kui ma eelmine kord ise põgenemistoast vaevu välja sain, siis tekkis tegelikult see küsimus küll, et kuidas lapsed neis üldse toime tulevad, aga nii palju kui ma peotoast kuulsin, siis päris kogu aeg nad mängujuhi walkie-talkie küljes küll ei rippunud, et vihjeid saada. Samas on ju hea seegi, et juletakse abi küsida. 

Igatahes lapsed jäid rahule ja endalgi tekkis huvi taas mõnda põgenemistuba külastada.