Üritasin mobiiliga blogida aga on ikka absoluutselt võimatu kirjutada kõvasti aeglasemalt kui mõte liigub. Isegi klaviatuuriga telefoni puhul on kiirus ikka niivõrd aeglane, et mõistus jookseb enne kokku kui lause valmis saab. Käsitsi kirjutamine tundub samuti aeglane ja kuna pole harjunud, siis sureb ka käsi kole kiiresti ära, mis teha - tehnikasajand.
Juhtmeta kõrvaklapid seevastu on igati tänuväärt leiutus - jääb ära see pidev juhtmetesse takerdumine, päeva lõpuks oli juhe tavaliselt risti-rästi tooli ümber põimunud ja minu nägu vastu ekraani, sest kaugemale enam ei ulatunud ilma, et juhe oleks katkenud.
Aga siis see, millest ma mobiiliga blogida üritasin.
Reedel sai üle väga pika aja teatris käidud, etenduseks Sam Shepardi "Maetud laps" Vanemuise Sadamateatris. Lavastuse esimene vaatus oli väga hea - algselt koomilinegi olukord võttis peagi tumedama tooni ning pidevalt rippus õhus eelaimdus millestki õõvastavast, kulminatsioon saabus vaatuse lõpus ning šokeeris korralikult (metafoorne vägistamine? järgneva valguses mõjus see küll kuidagi imelikuna). Teine vaatus jättis kahjuks esimeses alanud pinge kuidagi poolikuks ning lõpp saabus liiga kiirelt ja ootamatult. Etenduse suureks plussiks oli küll mõtetetekitamine, kuid samas oli enamus neist mõtetest seotud pigem etenduse enda kui sellest tekkinud assotsiatsioonidega - mis oli see põhjus, miks selline olukord üldse tekkis? Ehk seletab lavastuse aluseks olnud raamat selle paremini lahti, kuid etendusest oleks oodanud midagi rohkemat kui lihtsalt kriminaaldraama stiilis lahendust. Jutustatud lugu oli vähemalt minu jaoks piisavalt õudne ja küsimusitekitav või siis mõtlesin hoopis mina oma peas mingi teise loo välja?
Kui inimene tapab oma lapse, siis ei saa ju põhjuseks olla lihtsalt see, et lastenorm oli juba täis? Ja miks oleks just see laps perele häbi tekitanud kui kogu küla teadis pereema ringitõmbamistest? Miks oli see laps oluline just pere vanimale pojale? Verepilastus? Ei saanud ju olla kui seesama poeg ütles, et too maetud laps olevat ainus pereisa veri? Kust see vanem poeg lõpuks ise lapse sai? Miks nad kõik seal niimoodi alla käisid? Põhjuseks ei saanud olla süütunne tapmise pärast, sest pojapoeg mäletas ju kuue aasta tagust perekondlikku istumist, kus kõik veel normaalsed olid?
Näitlejatööd olid seevastu väga head, eriti meeldejäävad olid Aivar Tommingas ja Margus Jaanovits. Meeldejäävalt mängiti välja Ameerika spooky maapiirkonna perekond, kes elab kuskil maisipõldude vahel ja peidab võigast saladust a la "Vale pööre".
Täpsemat etenduse arvustust saab lugeda siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar