reede, juuli 08, 2011

Laste kaitseks

Lugesin igavusest ühe laste-teemalise artikli kommentaariumit. Artikkel oli ise täitsa mõistlik - sellest, kuidas mingis eas tekib tohutu ühiskondlik surve ja küsimused, et millal teie siis lapsed saate. Kommentaaridki olid imekombel mõistlikud vaid paar iibehullu halises, kuidas Eesti rahvas egoistide tõttu välja sureb, enamik siiski pooldas inimeste vaba valikut sel teemal. Ja siis oli seal üks naine, kes ütles, et laste saamine on olnud tema elu suurim viga.
Ma ei ütle, et see on nüüd mingi pühaduseteotus, loomulik ju, et mingil hetkel sa mõtled, et oli seda jama siis nüüd vaja. Võib-olla isegi ei ole loomulik aga ma saan sellest väga hästi aru. Eriti lapse esimesel eluaastal ja esimese lapse puhul kui sa veel kohaned ning iga algus on raske. Ma ei tea muidugi, äkki see naine oligi alles paar kuud tagasi lapse saanud aga mulje jäi, et tegemist on juba mitu last üles kasvatanud inimesega. Isegi kui see konkreetne naine kõrvale jätta, olen kohanud mitmeid emasid, kes laste peale hullumiseni röögivad, ohivad kui jube kõik ikka on - ja sünnitavad veel mõne lapse juurde. Ongi selline elu nende meelest normaalne? Nad ei ole endas päris kindlad, kas see kõik ikka sobib neile ja loodavad, et järgmiste lastega läheb paremini? Võtavad laste peale hullumist kui paratamatust? Või nad lihtsalt elavad kui automaadid, endale kõigest aru andmata?
Ma ei ole tegelikult õige inimene targutama aga mind hämmastavad need, kes räägivad, kuidas elu läheb seda hullemaks, mida vanemaks laps saab. No ei usu. Minu jaoks oli kõige hullem arusaamatu vastsündinu, kes ei olnud eluga kohanenud ja kellega mina ei olnud kohanenud. Rääkima hakkav laps on ju lausa lust selle kõrval - sa saad aru, mida tahab ning üha enam on temaga võimalik suhelda nagu inimene inimesega. Mulle ei sobi ehk abitute eest hoolt kandmine, ma ei tunne end pädevana - mõnele ehk see sobib, paneb südame heldima kui keegi sinust 100% sõltub. Mind see ahistab. Mulle tundub, et need, kes nö pettuvad oma lastes, pettuvadki pigem enda ettekujutuses oma lapsest. Ei olegi selline nagu mina tahtsin! Kui võtta last kui teist inimest on väiksem võimalus temas pettuda kui last omaenda kätetööna võttes.
Meil pidi ju kõik nii ilusti välja kukkuma aga näed - sina oled sihuke vastik jonnipunn, sulle meeldivad koledad riided ja kole muusika ning sõbrad on sul ka kõik halvad! Ajad veel meie abielugi lõhki!
Võib-olla on kogu asi geenides ja vastikutel inimestel ongi lihtsalt vastikud lapsed. Vanemate patud nuheldakse laste kaela, kus need omakorda vanemate silma riivavad.
Loodetavasti on need lapsi oma elu suurimaks veaks nimetajad vähemalt nii targad, et suudavad seda oma laste eest varjata. Kuigi ilmselt mitte. Ma tahaks tegelikult teada, mida vinget need inimesed oleks oma eluga muul juhul ette võtnud? Kirjutanud raamatu, teinud kõrgelennulist karjääri, rännanud pool maailma läbi, avastanud universumi saladused? Kahtlustan, et enamik mitte. Nad oleks samamoodi vingunud, et molutasid oma elu maha ja vanaduspõlves pole kedagi, kes nende eest hoolitseks. Elus on liiga palju valikuid, et teada, kuidas teisiti valides läinud oleks, seepärast on mõttekam oma valikutega rahul olla. Eriti kui valisid ka teiste eest - lapsed ju ise ilma sündida ei otsustanud (väitku mõned, mida tahavad).

2 kommentaari:

  1. Põhiline probleem on siiski see, et ilma lasteta kukub hedonistide maailm kokku. Õigupoolest sobiks hedodele kõige paremini, kui mingid algharidusega tropid ennaktempos lapsi sünnitaksid ja nemad saaks ennast teostada. See oleks ideaalne.

    VastaKustuta
  2. Ma arvan, et 1-2 last omades on veel täitsa võimalik hedonismi viljeleda. 1-2 lapsest muidugi rahvastiku taastootmiseks ei piisa kah.
    See, et algharidusega tropid jõudsalt sigiksid, vaevalt kellegi unelm oleks - sotsiaalprobleemid + lolle on lihtsalt paha vaadata.

    VastaKustuta