Enneaegse lapse emana lugesin siin just teiste endasuguste kogemustest ja tundub, et ma olen vist kuidagi erandlik. Nimelt väidavad paljud, kuidas nad tunnevad ennast alaväärtuslikena kuna ei ole suutnud rasedust lõpuni kanda ning nende laps on nö elule aidatud. Mu esimene laps sündis küll õigeaegselt ja täitsa ise aga ma küll ei leia, et see oleks asi, mille üle uhkust tunda või, et need, kes seda teinud pole, kuidagi alaväärtuslikud oleksid. Huvitav on veel seegi, kuidas suur osa räägib, kuidas nad ootamatust keisrilõikest teada saades šoki said ja nutsid nii, et ei saadud korralikult anesteesiatki teha. Mul oli ausalt öeldes pigem põnev ja tundsin kergendust, et vähemalt ei pea ise sünnitama...Mul ei olnud kunagi mingeid illusioone a la "sünnitamine kui imeline kogemus, mille lõpus su imeline imik sulle kõhu peale pannakse ja sa tunned kõikehõlmavat armastust ning taevasse kerkib vikerkaar (ja ponid)". Jäi ära igasugune pettumus ja tuli lihtsalt nentida fakti, et see kõik on üks rõvedalt valus aga üleelatav jama. Muuseas on haigla juures suisa arutelugrupid, kus saab siis välja elada oma tunded seoses sünnitusega ja rääkida sellest, kuidas reaalsus plaanitust erines ja mida järgmisel korral teisiti teha...Ehh. Päriselt ka inimesed planeerivad oma elu niimoodi või? Kas ei ole just mitte selline planeerimine süüdi hilisema alaväärsustunde tekkimises? Minu talupoja kõhutunne ütles, et kogu see küünalde, delfiinihäälte ja veevulina asi on kasutu kui sul ikka kõhtu nii räme valu lööb, et sa pigem eutanaasiat eelistaksid. Igaks juhuks ikka võtsin kaasa pleieri Hole-i diskograafiaga aga selle kuulamiseks küll mingit aega ega tuju ei tulnud. Miks inimesed end niivõrd ebaolulise fakti, nagu raseduse ja sünnituse kulg, pärast pool elu halvasti tunnevad? Kas resultaat, ehk laps pole olulisem kui see, kuidas resultaat saavutati? Mulle tundub, et see "loomuliku sünnituse" teema on mõnede jaoks varjutanud ära fakti, et inimese sünnitus muutus valusaks peale seda kui ta kahel jalal käima õppis ja selle füüsika vastu lihtsalt ei saa. Valus asi aga ei saa minu jaoks mingi nipiga ideaalne olla. Mingi new age mind juba valu unustama ei pane.
Esimeseks asjaks, mida ma enneaegsete kohta lugesin, oli see, et enneaegse lapse sünd pidi olema elu suurim stress. Mind ajavad stressi pigem pisiasjad kui suured ebaõnnestumised. Või noh, enneaegne laps ei olnud minu jaoks mingi ebaõnnestumine. Võib-olla ma olin sinisilmne selle koha pealt, mis kõik oleks võinud olla ja kujutasin ette, et enneaegne on lihtsalt pisem kui teised aga stress see kindlasti ei olnud. Mulle pole muidugi keegi öelnud ka, et mu laps kuidagi teistsugune oleks. Mõni on nimelt kohanud suhtumist, et meditsiin sekkub liigselt looduse käekäiku. Noh, ilmselt ei ole see inimene väga statistikaga kursis, sest tänapäeval on lõviosa enneaegseid siiski hilisemas elus teistega võrdväärsed kodanikud. Aga, et rasedus peaks kestma täpselt 40 nädalat, selle tulemusena peaks valuvabalt soojas õhkkonnas sündima 3500 grammi kaaluv (eelistatult poiss)laps, kes siis rinnale panduna koheselt emainstinkti tekitab - miks see ainult minu jaoks utoopia tundub? Hiljem muidugi hakkavad lapsed ka erinevalt kaalus juurde võtma, arenema jne ning ka see tekitab mõnedes vanemates tohutu stressi - kas siis kui ta 10-kuuselt ei käi, ei saa ta ka pärast eliitkooli sisse?
*sedasi vist öeldakse pulmade kohta - taas üks asi, mis järelikult kohe kindlasti ei saa ideaalne olla
Nii puhtloogiliselt - kui mul on valida, kas kannatan midagi 9 kuud või 7 kuud, siis teine variant tundub tibakese mõnusam. Iseasi see, et ilmselt selle enneaegselt sündinud titega on jälle natuke rohkem tegemist, aga vähemalt ei pea teda nüüd kogu aeg kohustuslikus korras kaasas kandma, vaid saab ta vahepeal käest ära panna. Ei pea enam kogu aeg vetsu jooksma jne jne. Hinnakem väikseid asju.
VastaKustutaNo Rents, usu mind, rase olla on miljon korda lihtsam kui reaalne beebi omanik. Beebiga on 24H tegemist. Eriti veel enneaegse beebiga (minu lapsed ei ole enneaegsed, kuid olen lugenud ja kuulnud lugusid kuidas peab nendega siis need mitte-kõhus-oldud kuud haiglas olema ja muretsema, kas ikka kõik organid hakkavad normaalselt funktsioneerima jne.)
VastaKustutaAga postitusega olen nõus. Teisele sünnitusele läksin mina häälestusega, et nagunii jälle tuleb erakorraline keiser ja on nagunii jälle appi-siia-ma-suren-üritus. Noh, 50% oligi nii, seega ei olndus üllatus, et suren valu kätte maha, küll aga positiivne üllatus saabus jällegi teise 50%, et ma suutsin ikkagi ise sünnitada ja ei läinud keisriks. Nii et parem olla valmis selleks, et kõik võib juhtuda, mitte kujutada ette kuidas korra köhid ja roosa beebi lupsab ilmale.
Jah, ma olen ka üks neist vähestest, kellele rasedus suurt mingeid hädasid ei põhjustanud ja seega ma oleks ka võinud vabalt need kaks ja pool kuud veel rase olla.
VastaKustutaSelle asemel olin ühe kuu veel haiglas (mul läks väga hästi ses osas, enamik peab tõesti need mitte kõhus oldud kuud seal tagasi tegema) ja seal oli selline tore graafik, et iga 3 tunni tagant ööpäevaringselt pidi last toitma (ja see ei olnud mingi lihtne "tiss suhu"-värk vaid sondid ja difuuserid jms) aga isegi see ei tekitanud mul erilist stressi. Minul ajab pigem juhtme kokku näiteks see kui nädalaid on välja minemiseks liiga kole ilm ja kellegagi rääkida ei ole ja midagi ei toimu, tavarutiin siis.
Seda küll, aga see reaalselt beebi omanikuks olemine ongi ju üldiselt inimese eesmärk olnud - lapsi tehakse ju eelkõige selleks, et lapsi saada, mitte selleks, et rase olla.
VastaKustutaTegelikult mulle helistaski haiglas üks sõber, kes rõõmustas, et näe, said palju kiiremini kätte ta ju ja kohe sinna järele küsis, et "sa oled nüüd siis tagasi tööl, jah?" :) Pluss ma mõtlesin haiglas ka sellele, et enneaegne laps peaks olema üldiselt lihtsam ise sünnitada kui mõni neljakilone purikas...
VastaKustutaEsimene sünnitus oli mul (arvatavasti) selline keskmine, parasjagu valus, ise sain hakkama. Pärast, kui valud läbi, tuli eufooria, sest keha oli ise valuvaigistiks tootnud tohutu hulga endorfiine ja valu, millele neid kulutada, enam polnud. Ma lausa mäletan, nagu oleks päike paistnud, aga teadjad räägivad, et üsna hall ilm olevat olnud.
VastaKustutaTeine sünnitus (ka ajaline) läks ootamatult keisriks - sünnitusmajas avastati viimasel hetkel, et lapsel olid jalad ees. Seda ma küll kahetsesin, sest keisrist taastumine võttis ikka tüki rohkem aega, kui loomulikust sünnitusest, lapski oli läbi minu narkoosi saanud ja algul teda lausa elustati, õnneks sel narkoosidepressioonil tüsistusi polnud. Esimene laps oli siis alles 1,5-aastane ja ma lihtsalt ei jaksanud temaga paar kuud tõsisemalt tegelda - ta magas öösiti vanaema toas, kes teda jaksas vajadusel potile tõsta jne. Ja kui ma juba jaksasin ja temaga ühte tuppa tagasi kolisin, siis poiss võõrastas mind pisut, karjus, et tahab vanaema... See oli kurb. Aga nüüd on esimene juba 16-aastane, mis vahet seal on, kuidas nad sündisid, peaasi, et terved on.
Rentsile - rasedusi ja sünnitusi ja imikuid ning nendega toimetulekut on väga erinevat. Mina oleks võinud igavesti rase olla, sest kõhus on last palju kergem kanda, kui süles. Ja peale sünnitust jäingi peldiku vahet jooksma, mis sest et keegi enam põiele ei koputanud. Lasin hiljaaegu lausa arstil järele vaadata, et kas kõik on ikka korras või on põis seoses laste sünniga (ja viimase keisriga) hernetera suuruseks kahanenud, aga kõik leiti korras olevat...
Päriselt ka inimesed planeerivad oma elu niimoodi või?
VastaKustutaJah
Kas ei ole just mitte selline planeerimine süüdi hilisema alaväärsustunde tekkimises?
Jah
Ja need ei kehti ainult sünnituse kohta, vaid ka pulmade, eluviiside ja jumal teab mille kohta veel. Enamus stressist ei ole põhjustatud mitte millestki muust kui enda seatud ulmeliste ideaalide porumisest ja ebarealistlike mõtete mitte toimimisest.
Tegelikult, ma hakkasin mõtlema, et kas see igati õnnestunud ideaalsünnitus ei muutu ka siis eesmärgiks ja saavutuseks omaette, kui muud nagu väga tehtud ja näidata ei ole? Noh, et on nagu jube palju vaba aega käes esiteks sellised asju planeerida ja siis nendega pärast kiidelda või ka masendust tund juhul, kui ebaõnnestuti?
Ma muidugi ei tea, sest ma pole ise kunagi sünnitanud. Võibolla oleks ise ka maru-uhke enda üle, kui suudaksin tite ilma igasuguse sekkumise ja õmblusteta nagu muuseas välja suruda.
akadeemik: eks see muude saavutuste puudumise mõte torkab ikka pähe ka jah. Samas võib-olla häirib see kõik mind ainult selle tõttu, et mina ei "osanud" niimoodi planeerida ega ideaalselt sünnitada? :)
VastaKustutaAga see unistuste põrumise teema stressi tekitajana on ilmselt põhiasi küll, sest minu väiksed stressid on ka just tingitud minu pisikeste plaanide põrmustumisest (tahtsin õue minna aga vihma hakkas sadama) ja sellepärast ma vist suuri plaane enamasti ei teegi. Näiteks üks konkreetne asi, mis alati stressi tekitab on vana-aasta õhtu (või sünnipäev), sest siis sa ikka tahes-tahtmata tunned, et on kuidagi eriline õhtu aga tegelikkus on sageli frustreeriv, sest midagi eriti imelist ei juhtugi...