Doktor Vassiljevi steriliseerimiskliinik

Pidin hoopis muul teemal kirjutama, aga siis juhtus see "tore" sõnavõtt, millest ilmselt kõik juba kuulnud on. Mina lugesin seda esimesena ühest blogist ja naiivne nagu ma olen, pidasin sõnastust lihtsalt üldistuseks. Loomulikult tuleks sellise sõnastuse kellelegi suhu panemisest sama suur skandaal kui konkreetsest väljaütlemisest. Hilisem vabandus oli ka muidugi vastav antud erakonna stiilile ehk siis ei haakunud absoluutselt eelnevalt öelduga.
Viktor Vassiljev on muuseas arst ning ilmselt on enamik tema valijaid sellised vanemad inimesed, kelles austus arstide vastu sügaval sees on. Meenub üks teine meesgünekoloog, kelle juurde nüüd alati aja saab, sest kuidagi tuvastati, et just tema oli see, kes väga räigelt kommenteeris üht aborditeemalist artiklit. Ma saan aru küll, et olukord, kus inimene läheb õppima laste siia ilma aitamist ning peab tegelikkuses tegelema nende hävitamisega, on üsna frustreeriv. Siiski ei ela me enam oludes, kus kümnest rasedast seitse otsustab raseduse katkestada nagu see oli veel üheksakümnendatel. Kindlasti on olemas ka selliseid, kes silma pilgutamata oma kolmekümnendat aborti tegema tulevad ning üksikemasid, kel kõik kaheksa last erinevate isadega ning käsi pikalt ees abi kerjavad, aga ma usun, et see on ikka piisk meres võrreldes täiesti tavaliste inimestega, kellega on lihtsalt halvad asjad juhtunud. Enamik naisi ei jää üksikvanemaks mitte seetõttu, et nad valivad oma laste isaks selle küla kõige hullema kaabaka, vaid lihtlabase armastuse tõttu. Mees läheb pere toetamiseks tööle teise linna või riiki ja leiab sealt kellegi teise. Mitte keegi ei ole selle eest kaitstud.
Noh, sellest pole mõtet tegelikult rääkidagi, iga normaalne inimene mõistab, et suhte alguses ei ole võimalik ennustada kui kaua see suhe püsib.
Aga miks süüdistab Viktor Vassiljev just naisi? Miks nemad tekkinud olukorra eest vastutavad? Nüüd räägin enda kogemusest, aga usun, et see on üsna levinud ning mõjutab ka selliste inimeste nagu Vassiljev, arusaamu. Või õigemini on temasuguste arvamus mind kui nooremat inimest samale teele püüdnud kallutada. Lapsed on naise asi. Ma usun, et peaaegu kõigile tüdrukutele on räägitud kodus seda, et sünnita ainult niipalju lapsi, kui üksi üleval pidada suudad. Seda kõike heade kavatsustega, sest loomulikult peab inimene suutma oma tegude eest vastutada. Samas jääb sellest üldaktsepteeritavast nõuandest mulje, et mehel lastega suurt pistmist pole. Käisin kord ühe võõra naistearsti juures, kes küsis minult toona, et kas poleks varsti aeg laste peale mõelda. Küsimusest kohkununa ei käratanud ma vastu, et mis see teie asi on, vaid vastasin, et seda peab ikka kodus mehega arutama. Üllatav oli arsti vastus - enamik naisi teeb selle otsuse ikka ise ära, kui juba rase olete, küll siis mees ka nõus on! Ma ei tea, mida enamik mehi sellisest vastusest arvaks. Igatahes üks mees arvas meeste-laste suhetest nõnda - ükski normaalne mees ei taha lapsi, mees, kes ütleb, et ta soovib mingi naisega lapsi, ei ütle seda mitte laste pärast, vaid seetõttu, et tajub ohtu naisest ilma jääda ning püüab nõnda naist endaga siduda. Mulle tundub see ekstreemse arvamusena, aga võib-olla on selles siiski mingi tõde ja lapsed ongi vaid naiste teema?
Kogu sõnavõtu juures on hämmastavaim see, et rahvaesindaja üldse julgeb midagi seesugust avalikult välja öelda. Põhimõtteliselt on tegemist ju keskmise netikommentaatori väljaütlemisega - üksikemad on kergete elukommetega naised, kelle, kui vastutustundetute indiviidide eest, peaks riik hoolt kandma. Selline inimene on arst? Selliselt mõtlev inimene on valitud Riigikokku? Ilmselt on unistus see, et Riigikogu ei oleks mitte läbilõige meie ühiskonnast vaid parem osa meie ühiskonnast.