teisipäev, jaanuar 12, 2016

Veel hüvastijätte


Ma saan aru, et kõigil on juba surmast siiber, aga mulle on see alati inspiratsiooni pakkunud, seega ei saa ma kuidagi jagamata jätta surmakunsti absoluutset pärlit, nimelt David Bowie kõige viimast videot:

 
Pikemalt viimase albumi mõttest  ja saamisloost saab lugeda siit. Mu meelest ääretult südantliigutav ja ...lahe. Vähesed meist saavad võimaluse enda elust kunstiteos teha, see mees kindlasti seda tegi. Kõrvalistel ei olegi siin ju midagi leinata, lihtsalt mõelda, kui äge oli see, et temasugune üldse olemas oli. Leinata saab mu meelest vaid elamata jäänud elu, see on kurb. Ma sain ka vanavanaema matustel pahandada, et mis sa ulud, vanad inimesed surevad kõik ära! Mind ajab muidugi iga pisiasigi ulguma, mis vähegi südant liigutab, seega ei saa loota, et ma kuskil kirstu ääres kuivade silmadega seisaksin. Iseasi on see, mille konkreetse pärast ma nutan. Vanavanaema juures ajas nutma näiteks see, kuidas räägiti tema lapsepõlvest, mind liigutas see, et mina polnud sellist inimest kunagi tundnudki, minu vanavanaema oli alati vana olnud. Kuidagi...nutmaajav oli see mõte, et ka tema oli kunagi väike tüdruk olnud. Tagasivaade kellegi elule on mu meelest imeline ja seetõttu pisaraid väärt.
Ja hoopis teistlaadi lõppudest ka. Eesti Cosmopolitan lõpetab ilmumise. Oh seda rõõmu nüüd! Kõik muudkui hõiskavad, et milline saast ja kui tore, et kinni läheb. Selle asemel vahetab Ajakirjade Kirjastus kurssi ning suunab fookuse kodu-, tervise- ja tehnikaajakirjadele. Kas ma olen viimane inimene, keda need teemad ikka absoluutselt külmaks jätavad? Mitu ajakirja meil juba siin on, mille nimes ilutseb sõna "kodu"? Kuidas see kodupiltide vahtimine kuidagi suurema intelligentsuse näitaja on kui Cosmo? Et naisteajakirju on meil niigi palju? On. Aga mu meelest eristus Cosmo neist sellega, et seal avaldati intervjuusid välismaiste staaridega ning kaanel ei olnud kunagi keegi neist kodumaistest staarikestest, kes kõigi muude naisteajakirjade kaantel troonivad. Buduaar - ei, aitäh, lood kristalliteraapiast, menstruaalvere joomisest ja oma sisemise naiselikkuse leidmisest ei kutsu mind absoluutselt, viimases numbris oli küll värske sõõmuna artikkel pealkirjaga "Koputused tagauksele" (arvake ära, millest see rääkis?), aga üldiselt on seal ainuke loetav asi intervjuud Eestist pagenud inimestega. Miks ma seda tean? Millegipärast mu ema loeb Buduaari. Anne&Stiil - loetavad on üldiselt kolumnid, pool ajakirja täis persoonilugusid igavate Eesti staarikestega, kellest ma enamikku isegi ei tea. Eesti Naine - liiga palju kodu ja perejuttu. Nädalaajakirjad nagu Naised on samuti täis kohalikku klatši. Ilmselt ei huvita peale minu kedagi teist intervjuud Nicki Minaj või Ellie Gouldinguga. Tunnistan, et Cosmoski oli seda häbematult vähe. Mu meelest oli Cosmo pluss seegi, et ajakiri võttis ennast huumoriga. Buduaar sealsamas, on mu meelest surmtõsine. Kui tahad, et su mees sind ikka maha ei jätaks, tule kiiruga naiselikkuse koolitusele, kontaktid on siin, kontonumber, kuhu raha kanda, ka. Õudne! Horoskoobi saad ka meilt tellida. Ja kindlasti osta Buduaari märkmik, kuhu on hea tervisliku toitumise ja kaalualanduse-alaseid eesmärke kirja panna. Isegi kaloritabel on olemas, mida veel tahta! 
Ma ütlen, et kui ma tahtsin miskit lõbusat ja meelelahutuslikku lugeda, kus keegi minu poole sõrme ei viibuta, ostsin ma Cosmo. Need "Pihtimused" olid ju lausnaljakad - vaene ajakirjanik, kes need välja mõtlema pidi. 
Ma ootaks parem, millal "Sensa", "Psühholoogia sinule", "Mida arstid sulle ei räägi" kinni pannakse. Aga ilmselt seda pole lootagi. 
Mis ajakiri mulle siis  meeldib? Kõige rohkem ausalt öeldes vist "Geo", aga see ju ka hingitseb pidevalt sulgemise ääre peal.

4 kommentaari:

  1. Mõistetavalt pole ma ühegi mainitud ajakirjaga tuttav, arvestades sugu ja vanust, seega ei saa kaasa rääkida. Kuid see "koputus tagauksele" jääb mind painama. Mul igasuguseid mõtteid, mõni isegi siivutu, aga mis see siiski tegelikult olla võiks?

    VastaKustuta
  2. Täitsa õigel teel oled, siivutu võiks selle kohta öelda küll :) Pealkirjameistrit võiks kiita lausa sellise meistriteose eest.

    VastaKustuta
  3. Kas ma olen viimane inimene, keda need teemad ikka absoluutselt külmaks jätavad?
    EI. Ja need kodupildid on täpselt sama lavastatud ja sama ületöödeldud kui igasugu staaride omadki.

    Kuidas see kodupiltide vahtimine kuidagi suurema intelligentsuse näitaja on kui Cosmo?
    Ei olegi. Ainsa eelisena, mis ma näen koduajakirjadel klassikaliste naisteajakirjade ees, on see, et neis sisalduvad pildid ja artiklid ei pane mind oma keha vihkama :)

    Mul on rumal komme tahta lennukis alati tühiseid naistekaid lugeda. Ma ei teagi, miks ma ei loe lennukis kunagi midagi asjalikumat. Ja kuna ma lendan suht sageli, siis ma ikka olen neid värvilisi klantspiltidega asju sirvinud ka ja igakord depresseerun järjest enam. Kuni minu viimase aja avastuseni: Eesti Naisel on üllitis nimega Elu Lood vms. Vata see oli küll hea. Terve ajakiri täis huvitavaid täispikki intekaid ja elulugusid huvitavatest inimestest, kes on asju teinud oma elus. Nt Rein Maran oli viimane kaanestaar. Piinlikkusega adusin, et ma tean temast tegelikult väga vähe, aga võiks hoopis rohkem. Pmselt see rehabiliteeris natuke naistekaid mu silmis.


    VastaKustuta
  4. Mind ka jätavad külmaks.

    Mind jätavad külmaks ka "meeste"ajakirjad. "100 pereauto megatest" - minge õige!!!


    Õnneks on ka päris-ajakirjad maailmas täiesti olemas ja mul on neid kodus terve lugemata virn ja tuleb, kahjuks, kogu aeg juurde.

    Inspiratsiooniks aga selline ajakirja-arvustus:
    http://roger.pri.ee/2015/08/10/once-upon-a-different-life-we-rode-our-bikes-into-the-sky/

    VastaKustuta