Alessandro Baricco "Noor mõrsja" - Baricco on huvitav kirjanik, ma olen temalt 9 raamatut lugenud (enamik neist on sellised lühikesed, pigem novellid kui romaanid). Tema huvitavus seisneb selles, et iial ei tea, mida oodata. Kõik lood on stiililt, teemalt, ajastult väga erinevad. "Mr Gwyn" meeldis mulle tohutult, aga see "Noor mõrsja"...Kui vaadata Goodreadsi, siis näeb esimesena nelja itaaliakeelset ühetärni-arvustust, ma kahjuks itaalia keelt ei oska, aga ilmselt neile ka ei meeldinud. Ma panin kaks tärni, sest näiteks need hommikusöögikirjeldused olid tõeliselt isuäratavad...Aga muidu, mingid arusaamatud masturbatsioonistseenid, vihjed intsestile ja muu selline ajavad tekkinud isu kohe ära.
Céline Curiol "Suletud hääl" - mulle meeldis selle raamatu stiil, kuid ma ei osanud kuidagi sellele naisele kaasa elada, nii võõrad olid tema probleemid ja käitumine mulle. Mulle meeldib ka erinevaid rolle välja mõelda, aga mitte sellepärast, et ma enda elu üldse ei elaks. Ma ei tea, kas oli see lugu ehk posttraumaatilise stressi kirjeldus. Peategelane ei olnud mulle sümpaatne, loo lõpp oli etteaimatav klišee. Aga igav seda raamatut lugeda ei olnud.
Mareike Krüger "Minu isa tütar" - see raamat oli alguses päris vahva, aga vajus seejärel kuidagi ära. Mulle meeldis autori must huumor, kuid tundus, et lugu ei jõuagi kuhugi välja. No miks see käe-lugu üldse sisse oli toodud, kui seda edasi ei arendatudki? Samuti jäi segaseks naabritüdruku teema - justkui põnev tegelane, aga jäigi lihtsalt statistiks. Muidu selline armas raamat (kui mõned kohad välja jätta), aga üsna mittemidagiütlev.
Tanel Saimre "Minu Norra" - ei ole väga Norra, pigem ühe inimese lugu, kes juhtumisi Norras elab. Aga mulle täitsa meeldis. Algab tüüpilise noore tudengi eduloona, mida me selles sarjas juba mitmeid kordi näinud oleme, aga siis keerab ära. Nimelt selgub, et tubli humanitaarist antropoloogi keegi töömaailmas väga ei vaja. Mind üllatas inimese julgus seda olukorda ausalt kirjeldada ning see, kuidas ta alla ei andnud, vaid haaras kinni sellest, mida elu pakkus. Elu pakkus Norras tööd, mida meil siin ilmselt üldse ei leidu - nimelt nn töökaitsevoliniku oma, kes peab jälgima, et ükski ehitaja töökohal ohtu ei satuks. Meil naerdaks suure häälega sellise asja peale - mis mõttes turvalisus ennekõike, pole meil aega sellise jamaga tegeleda! Aga näe, heaoluriigis saavad humanitaarid sedaviisi tööle rakendatud! Nali naljaks, muhe lugemine oli, ei peagi olema kohutav tragöödia kui erialasele tööle ei saa ja oled elu jaoks ülekvalifitseeritud. Seosed enda isikliku elu ja kogemusega sel teemal muidugi ka...Positiivsust süstiv raamat ja seda mitte läägel moel. Muuseas, peategelane satub elama (ühte) maailma kõige ilgema kliimaga linna, kus pmst kogu aeg vihma sajab, mõjub hetkel kosutavalt.
Anna Sundberg "Ma armastasin terroristi" - see on raamat, kus pidevalt mõtled "no mida ometi?!"; "mismoodi?!"; "kas see naine on napakas?!" Ei saa öelda, et ma peale lugemist oskaksin öelda, mis teda ometi sellele teele tõukas, miks ta ometi ohumärke tähele ei pannud, kuidas ta ometi selle kõik välja kannatas. Anna on keskmisest jõukamast perest pärit kena tüdruk, kes ühel päeval kohtab tänaval moslemimeest, kes ta nö "ära pöörab". See sündmus jääbki raamatu kõige arusaamatumaks kohaks - oli see siis tõesti religioosne kogemus? Hüpnoos? Mingite juhuste kokkulangemine? Hilisemat suudab Anna epiloogis kokku võtta kui iseendalt vastutuse ära lükkamist - on ju lihtsam elada kui kõik on ette määratud. Anna imestab koolis koraanist kuuldes, et "kas pole imeline, et on olemas raamat, kus on Jumala sõna täpselt kirjas?" Ehk siis ta igatseb elu järele, millel on manuaal kaasas. Kuidas ta selle käigus igasuguse oma tahte ja vastutuse täielikult minetab, on mulle müstika, ega tal muidugi muud üle ei jäägi ning Anna on väga hea kohaneja. Nojah, häda teeme ämbrisse, mis seal ikka, ega siit burka alt väga ei näe ja palav on ka, aga noh, mis seal ikka, lastel on täiad peas, aga vaata kui elegantselt naabrinaine oma lastelt neid püüda oskab! See on kindlasti joon, mida minus grammigi pole - see suurema eesmärgi nimel vaikides kannatamine, ma olen kärsitu, mis mustus, täid ja ebamugavused! Ma ei laseks iialgi asjadel nii kaugele minna, ma ei suudaks sellistest "pisiasjadest" mitte välja teha. Mingi piirini on teistest sõltumine kindlasti mugav, aga seda just "mingi piirini", Anna valib täieliku "see no evil, hear no evil, speak no evil"-variandi. Kusjuures, ma saaks asjast kergemini aru, kui tegemist oleks olnud sügava armumisega, seda aga Anna loos ei olnud. Igatahes intrigeeriv lugemine.
Tiina Laanem "Pildilt kukkujad" - Eesti ajaloo murrangulised sündmused läbi erinevate inimeste isikliku traagika, kas see teema sai peale "Puhastust" popiks? Mulle kuidagi tundub, et päris mitu sarnast raamatut on mulle viimasel ajal kätte sattunud - Mart Sanderi lõbumaja-triloogia, Kai Aarelaiu "Linnade põletamine". "Pildilt kukkujad" tegeleb sama teemaga. Eraldi märkimist väärib kunstnikukutse ja selle mõju lahkamine romaanis. Kui muusa on su välja valinud, kuidas jääda talle truuks, kui elu seda ei soosi? Iseenesest huvitav raamat, aga ei eristu väga. "Vanemuine" peaks praegu mängima ka raamatu põhjal valminud lavastust.
Paavo Matsin "Gogoli disko" - raske on tunnistada, et sulle ei meeldi ja sa ei suuda lõpuni lugeda raamatut, mis on saanud Kulka aastapreemia + EL-i kirjandusauhinna. Aga no ausus ikka ennekõike. Olen loll, siis olen. Korüfeed kaanel kiidavad, Kender ütleb, et ei suuda valida selle ja Ruitlase "Vee peal" vahel. "Vee peal" oli väga hea raamat, aga "Gogoli disko" ei kõneta mind üldse. Algab isegi paljutõotavalt - mitte eriti kauge tulevik, Viljandi, taaselustatud Vene tsaaririik on alla neelanud Balti riigid, tsensuur on karm jne. Aga edasi tulevad mingid tüütud blatnoi-romantika mehed, biitlitevaimustus ja stiljaagad, kes ükski teisest ei eristu. Mulle tundub, et mul on mingi allergia sellise "süvavene-värgi" vastu. Kohe kui tegelastel on isanimi kirjas, annab mu aju mulle signaali, et tal hakkab nüüd igav. Mingi koolikirjanduse mõju? Liiga keerulised raamatud liiga varases eas? Eks ta segane raamat olnud, nendivad ka mõned teised arvustajad, aga siiski kiidetakse originaalset stiili. Mulle hakkas just stiil vastu. Raamat võib ju hea olla ja meisterlikult kirjutatud, kuid lihtsalt mitte minu maitse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar