esmaspäev, oktoober 02, 2017

Maarja Kangro. Klaaslaps.

Mis paneb lugeja loetust kirjutama? No hea küll, vajadus elamust jagada muidugi ka, aga kõige rohkem ikka see, kui sa leiad, et tahaksid varasematele arvustajatele vastu vaielda. Siis kohe ei saa kirjutamata jätta. Kui teistega samal nõul oled, võid vabalt ju neil rääkida lasta.

Maarja Kangro "Klaaslaps" siis. Kõigepealt see, et nõrganärvilistele ei soovitata. Vabandage väga, ma olen äärmiselt nõrganärviline, aga siin ei tundnud ma küll kordagi, et viskaks raamatu käest või midagi. Pigem julgen öelda, et mühatasin paaris kohas naerda, sest mu meelest on Kangro võrdlused ja kujundid kohati ülimalt tabavad ja mulle meeldivad pigem need, kes halvas huumorimeele säilitavad, kui need, kes halale üle lähevad.
Hala ei ole. Mulle tundub, et mõne lugeja jaoks on see ka probleemiks - ei suutvat samastuda, kliiniline, emotsionaalsel tasandil puudulik, liiga otse, liiga ebaviisakalt. Ma suudan 100% samastuda, jälle tuleb meelde see, kui luuleringis käratati, et ma ei suutvat armastada seetõttu, et ei oska paatosega luulet esitada. Kadri Kõusaar heidab näiteks Goodreadsis Kangrole ette, miks pole tausta - "Miks peategelane just sellisel moel rasestuda tahab ja/või peab? St üksikemana, geisõbrast doonori läbi. Mis traumad või kannatused selle valiku taga peituvad? Või kas ta üldse tahabki klassikalist, väikekodanlikku perekonda, mis ehk võib piirata ja tiibu kärpida? Kas ta on kunagi kedagi armastanud ja tahtnud just Temaga last saada?" Oo, see viimane küsimus on täpselt sihitud, eks? Ega selline ei saagi ju kunagi kedagi armastada? Kaitsen jah autorit - mu meelest on see tausta mitte avamine loo kõige tugevam külg, muidu oleks see taaskord olnud "ühe inimese õnnetu lugu koos vürtsikate detailidega", praegusel kujul omab aga Kangro isiklik lugu palju laiemat kandepinda. See ei ole kohe kindlasti vaid "ühe inimese isiklik traagika", nagu keegi väidab, mul tekib isegi tunne, kas niimoodi arvanu üldse raamatut luges. Kõik need eetilised dilemmad, kogu see tunnete-kommete vaakum, millesse Kangro satub, kogu see krempel, annab koledal kombel mõtteainet ka neile, kes sarnast olukorda iialgi läbi elama ei pea. Mis muidu kogu loo mõte oleks olnud? Isikliku teraapia tarbeks saab ka sahtlisse kirjutada.

Tabuteema, loomulikult. Kangro räägib ka ise kolmest ahvist, kes halba kuulda, näha ega rääkida ei taha ja peab neid totakateks. Aga miks see on tabuteema? Lihtsalt selle pärast, et me ei taha kuulda maailma ebaõiglusest, kannatustest, see häirib meie mugavat oleskelu - ära tule oma probleemidega, eks, saa üle, vaikselt! Sama teema, mis ohvri süüdistamisega põhimõtteliselt. Ja ma ei räägi sellest, nagu igaüks peaks oma muredest kõigile kuulutama, ma räägin sellest, et kui keegi tunneb vajadust seda teha, siis ei ole ilus teda materdada. Jube, mõtle, pani Facebooki sellise asja! Sinna ju ei panda, sinna pannakse ainult ilusaid asju, et teistel ikka hea oleks ja mugav vaadata! 

Et miks on vaja sonkida säärases õnnetuses? Kangro ise seletab seda Medusale silma vaatamisega. "Kuidas muidu kui mitte vapustust hoolega jälgides saab paotuda avaus tähenduse, kosmilise valemi juurde."  Me vaatame ja surgime, sest me loodame midagi teada saada. Äkki pole mul kolme ahvi kummardamise kommet seetõttu, et mu ema on meedik ja mäletan juba varajasest lapsepõlvest, kuidas ta mulle seletas, mis on väärarengud ja millised need olla võivad. Ei olnud seal mingit "see on kõik karistuseks joomise, suitsetamise ja liiga hilja emaks saamise eest!", mis toona ametlik seisukoht oli ja mis põhjustas omakorda negatiivset suhtumist puudega inimestesse ning nende olemasolu eitamist. Mulle tundus, et ta rääkis seda kõike just nimelt aukartusest elu-  ja selle hämmastavate keerdkäikude eest.

Näiteks kirjutab Kangro mulle kui enneaegse sünnitanule tuttaval teemal: "Mu laps nägi välja palju täiskasvanum kui elusolevad 3-4-aastased mütakad. Väike piiriala olend. Lootena on inimene veelgi tõsisem kui äsjasündinud beebina, kuigi ka vastsündinu on oma vaikusehetkedel veel sünge piiriala tegelane."  Ma ei oleks ise osanud seda kuidagi sõnastada, aga just see oli asi, mis mul oma enneaegset esimest korda nähes kõige rohkem raputas. See "piiriala olend" olemine. Absoluutselt erinev tunne ajalisest lapsest. Loode, aga mitte beebi. Tajusin aga, et seesugust väljaütlemist oleks kohatuks peetud. Ei tohi niimoodi mõelda - sellist asja pole olemas! No vabandust, ma lihtsalt teoretiseerisin, edaspidi olen rõõmus ja rõõsa nagu olema peab! 

Lapsesaanu ei tohi justkui surma mainidagi ja see, keda säärane sündmus kõigest hoolimata tabanud on, peab seda samuti vaka all hoidma. Sest lapsed ei sure, ei sünni koledate väärarengutega, pole vaja potentsiaalseid noori emasid hirmutada. Tõde on aga see, et selliste kogemustega naised eksisteerivad meie hulgas siiski. Ja ma arvan, (ma isegi ei arva, ma tean, ma suhtlesin haiglas nii mõnegagi), et neil on lihtsam oma eluga edasi minna ja uuesti jõudu leida, kui nad soovi korral oma lugu niimoodi rääkida saavad, et avalikkus õudusest silmi-kõrvu ei sule ega käsi vait jääda, sest nii on kombekas. "Või halagu siis vähemalt emotsionaalselt, aga ilma detaile avaldamata!" 

P.S. Vihaseks ka ei sobi saada. Aga nagu Kangro ilmselt kõige emotsionaalsemas peatükis mainib: "Viha võidab kõik!"  Ma tundsin konkreetselt, kuidas mul vererõhk selle "tubli täta" (geniaalne nimetus!) sõnavõttude peale tõusis. No mida kuradit!? Kahjuks pole sellised meditsiinitöötajad meil sugugi haruldased (ka täna lugesin ühest mitte suu peale kukkunud "tätast" - no sünnitajad on ju nii vastikult abitud, kohe tekib tahtmine midagi sarkastilist poetada selles olukorras), mul ilmselt vedas, et sattusid malbed inimesed. Aga sünnitusvaludes joosta ja kükke teha - müts maha!


1 kommentaar:

  1. Aitäh arvustuse eest, ka mulle meeldis Kangro kirjutatu ja vapustas. Rohkemgi kui O. Fallaci 70ndate "Kiri sündimat jäänud lapsele". Ja pr. Kiini kommentaarile oleks ka tahtnud kaitsva vastuse kirjutada.

    VastaKustuta