kolmapäev, oktoober 04, 2017

Taustamüra

Inspireeritud Ritsiku postitusest ja kommentaariumist, Madis Seppami följetonist*, Brigitta Davidjantsi "Minu Armeeniast" ja Mihkel Muti "Eesti ümberlõikajast".

Istun autos koos keskealise valge mehega. Keset maanteed tekib järsku tropp, keegi sõidab aeglaselt.
Tema: "Nojah, jälle mingi eit ees! Jajah, ongi, juuksepahmakas paistab juba!"

Mõni aeg hiljem, samas kohas, samade tegelastega.
Tema: "Sa pole muidu enam mõelnud lube teha?"
Mina, äsjane arvamusavaldus veel selgelt meeles, läbi hammaste: "Ei, ma ei taha saada teiste inimeste liiklusraevu ohvriks, ma ei taha, et mind eideks sõimatakse."
Tema: "No ega siis kõik sõiduõpetajad ühesugused pole!"
Märkusena, jah, mu esimene sõiduõpetaja oli siga, aga minu kommentaar ei käinud ju üldse tema pihta.

Veel hiljem, sama auto, samad inimesed. Juttu tuleb ühest välismaisest tuttavast, valgest keskealisest mehest, kelle abielu järsult purunes ja kes sai selle käigus ka lähenemiskeelu oma naisele. Jutu sees selgub, et naine on Aasia päritolu.
Tema, rõõmsalt ja teadjalt: "No muidugi! Need pilukad pididki sellised olema, vanas eas neil eided lähevad lihtsalt lolliks mingi hetk ja ongi! Ma olen enne ka kuulnud sellest!"

Loen täna Las Vegase tulistajast - rikas valge keskealine mees, pealtnäha normaalne, mingeid kahtlasi märke varem ei esinenud. Suur osa kommentaare kahtlustab vandenõud - surnule on lihtne püssi kätte panna, midagi seal susiseb, jälle mätsitakse miskit kinni! Ma pakun, et surnud Ahmedi või Mohammadi puhul ei tuleks kellelgi selline variant pähegi. Kahtlaselt palju pühendatakse uudistes tähelepanu faktile, et tulistaja elukaaslane oli võõramaist päritolu, olgugi et teda kuriteoga ei seostata.

Veel üks hetk. Mina ja välismaine keskealine valge mees.
Tema: "Aga miks sa Eestis elada tahad?" (Küsimusest õhkub hinnangut Eesti kui perspektiivitu kolka kohta. Miks ometi, miks?)
Mina, kohmetult, selle asja peale varem pikemalt mõtlemata: "Eee, no ma olen siit pärit, siin on mu kodu ja..."
Tema, mõtlikult, kuid mitte eriti veendunult, pigem üllatunult: "Nojah, seda küll, niimoodi võib mõelda jah."

Siis veel üks vestlus, kus ma ütlen teisele inimesele enda meelest täiesti loogilise ja üldkehtiva asja - inimene olemine tuleb enne eestlaseks olemist ning tema vastab, et ei, tema on eelkõige eestlane ja alles siis inimene. Ma siiamaani kahtlustan, äkki ta ikka lihtsalt provotseeris, aga päris kindel ma pole. Et loomulikult saab laulda "Eestlane olla on uhke ja hää!" aga  näiteks somaallane olla uhke ja hää ei ole, sest no me lihtsalt oleme rahvusena neist etemad? Üha enam tundub, et rahvuslus on sääraste võitlevate rahvuslaste poolt kaaperdatud, kes otsivad rahvuste hierarhiat ja panevad isekeskis paika ka selle, kes on kõige õigem eestlane. Nende õnnetuseks olen ma mõlemat suguvõsaliinipidi peaaegu puhas mats, üks vanavanaisa oli sakslane, aga see on rahvuste hierarhiat silmas pidades vist pigem pluss. Üks vanaisa oli mul Eesti Leegionis, ilmselt oleks ta päris nördinud, kui saaks teada, et ta mõne meelest nats oli või et Hitler tänapäeval veel kellelegi sümpatiseerib.
Peale "Minu Armeenia" lugemist näib, et me pole selles "õige rahvusluse" otsimises üksi, Mutt vaatleb rahvuslust läbi erinevate kõõrdpilkude, millest ükski just meeldiv pole. Ma ei oskagi seisukohta võtta - kas mittevõitlev rahvuslus on üldse võimalik, kas rahvusluse essents ongi see, et "tegelikult oleme meie kõige paremad", see põhimõte jookseb ju läbi pea kõigi rahvaste müütidest - nemad kui maailma kese. Kas mittevõitlev rahvuslus on säärane nagu Mutil tõelise kosmopoliidi Pedro Ylgemi "tsiviliseeritud rahvuslus" - "säärane, kus on vabaõhumuuseumid ja rahvuspargid, folkbändid ja pärimusfestivalid, rahvusliku loomemajandusega tegelevad idufirmad ja vastav know-how.". No kellele need ei sümpatiseeriks, eks? Aga "kõige tähtsam on näha ennast ja oma ajalugu üldises raamis ja teiste vaatevinklist." Paku ainult seda, mida turist näha tahab, muu salga maha ega ära pea ennast unikaalseks. Soovitan soojalt Mutti lugeda, selline hea raamat, tõstatab ebamugavaid teemasid ega paku neile lihtsaid lahendusi.

Ja nüüd see, et ma tõepoolest ei tea, keda valida. Tegin nagu Ritsikki seda Tartu valimiskompassi, tulemuski sai meil sama (IRL ja Reform), aga tegelikult oli mul nendega vist miski 50% kattuvust, vähim ühisosa EKRE ja Vasakparteiga oli 41% , ehk siis tegelikult on kõigiga pea ühtemoodi vähe ühist. IRL ja Reformi kõrval oli mul sama ühisosa muidu ka selle Meelis Kaldalu hullude valimisliiduga, mõtlesingi, et kasvõi protestiks, aga nii vist ikka ei kõlba...Ei ole ju nagu millegi vastu protestida ka, ma ei tea, et meil siin linnas midagi väga oluliselt viltu oleks (va see, et lasteaiatasu on võrreldes muu Eestiga jõhker ja kõik uued majad, mis ehitatakse on koledad, aga see on ka mujal Eestis nii). Programmid on ka sellised, et võta üks ja viska teist, iga mõistliku ettevõtmise kohta on paar kasutut ja mõni päris loll. Üritatakse enda kraesse kirjutada asju,  mis valimiste tulemustest hoolimata toimuvad või siis tahetakse teha midagi samasugust, mis juba on, aga kolm korda suuremalt.

*Följetoniga oli ka aega iseloomustav lugu, nimelt jagati seda FB-s koos tähelepanekuga, et ERR toimetus lisas loole märke "följeton" seetõttu, et inimesed ei saanud muidu aru, et tegemist on naljalooga, aga probleeme olevat ikka. Ma ei saa aru, miks nad mõtlesid, et inimene, kes ei saa aru, mis on huumor, teab, mis on följeton.

2 kommentaari:

  1. Rahvuslus on tänapäeval keeruline probleem, kuidas olla tolerantne rahvuslane? Mulle meeldis Mihkel Muti arvamuseavaldus http://arvamus.postimees.ee/4257719/mihkel-mutt-sallimatust-ei-tohi-sallida. Oma pere, sugukonna, grupi, rahvuse, ... jne ... eelistamisel on sügav bioloogiline ja evolutsiooniline tagapõhi - iga elusolend soovib alateadlikult, et eelkõige tema geenid (või võimalikult sarnased) edasi kanduksid. (Group selection, multi level selection evolution theories)

    VastaKustuta
  2. Ei ole reaalselt kogenud, et rahvuslus oleks keeruline probleem ja veel tänapäeval. 80 aastat tagasi oli see kindlasti teema. Ja 100 aastat tagasi ka. Praegu ole soliidne ja enesekindel eestlane, kellel on, mille üle uhkust tunda. Rohkem polegi nagu vaja. Neid, kes võõrsil püüavad ärasulanduda ja pingutavad, et kellelegi ei tuleks pähegi, et nad on eestlased, neid karistab Ülim Printsiip sellega, et kõik peavad neid lihtsalt idaeurooplasteks. Paras.

    VastaKustuta