esmaspäev, august 20, 2018

Aga miks me peame laulma?

Mikro küsib tihti meeldivate asjade kohta stiilis: "Aga miks me peame kooki sööma? Aga miks me peame sünnipäevale minema?" Mitte et ta ei tahaks, aga lihtsalt, põhimõtte pärast - ega inimene ju ilma sunnita miskit ei tee.

Mulle tundub, et mul on ka natuke nihu läinud, just selle laulmise koha pealt. Laulev revolutsioon, öölaulupeod, ühis- ja üheslaulmised...No miks ometi?! Ma ei kujuta ette, et ma läheks ja laulaks kusagil kõva häälega koos teiste inimestega. See on ju...jube! Enne kui mind riigireetmises süüdistada, püüan selgitada natuke.

Ma tean, et kunagi ma laulsin, mul on isegi tõendeid sellest, mingid vanad kassetid, mille peal eelkooliealine mina oma jämeda häälega lastelaule jorutab. Ja ma käisin laste laulu-tantsuringis, millest ma ka mingit traumat ei mäleta, esinesin koos teistega ja andsin endast parima, keegi kõrvu ka kinni ei hoidnud. Mäletan ka seda, kuidas peale mu kooliminekut kohtusime tänaval selle sama ringi lauluõpetajaga, kes tundis huvi, kuidas mul koolis läheb ja imestas väga, kui sai kuulda, et kõik muu on hästi, ainus neli tunnistusel on laulmine.

Ma ei mäleta oma esimestest muusikaõpetajatest midagi head, nad olid sellised tädid, keda ma naermas ei mäleta, kui siis vaid sarkastilise muigega näol. Laulmine oli raske töö. Mina aga olin varem arvanud, et laulmine on tore ajaviide, millega igaüks tegeleda suudab. Ei olnud, laulmist hinnati, minu laulmist mitte eriti positiivselt. Ma püüdsin ja püüdsin, aga välja ei tulnud midagi sellist nagu ette oli nähtud. Hoidsin pöidlaid, et mind klassi ette laulma ei sunnitaks, või kui siis ainult suuremas grupis, kus võisin vaikselt sosistada. Ma kuulsin, kuidas laulab pinginaaber ja aimasin, et ju tema kuuleb ka seda, kuidas laulan mina ning hakkasin aina vaiksemalt laulma. Eks mulle ilmselt kodus seletati ka sõbralikult, et laulmine on andes kinni ja kõik ei peagi ühtmoodi jne. Mina kui väike perfektsionist lugesin välja, et see asi pole mulle ja ma ei saa seda iial oskama ning see on asi, mida tuleb iga hinna eest vältida ja varjata. Ega siis laulmistunnis laulma õpetatud, seda pidid ise oskama, tunnis pandi ainult hindeid (jah, analoogne situatsioon oli paljudes muudeski ainetes sh loovates). Hiljem tulid toredamad õpetajad ja muusikaõpetus, kus ma kenasti noodid ja heliloojate elulood selgeks sain ja tagasi viitele jõudsin, aga vot laulda ma küll enam ei tahtnud.

Muidu ma üldiselt ei punasta, aga kõige kiirem viis mind sellele sundida on soovitada mõni meloodia ette laulda. No näiteks kui juttu on mingist loost, aga teisel poolel ei tule see esimese hooga meelde. Ma olen ju melomaan, peaks teadma. Ütlen alati napisõnaliselt, ei, ma ei saa, ei, jutul lõpp.

Laste lauluvõistlused ärritasid mind alati, miks peaks tahtma neid vaadata või kuulata mingit vastikut ETV lastekoori või Entel Tentelit? Hapud viinamarjad, mis muud. Et mingi ühislaulmine võiks olla tore või ühendav? Pigem tahaks piinlikkusest maa alla vajuda. No ei ole tüüpiline laulurahva esindaja, ei ole. Omaette ma võin laulda küll, aga ainult siis, kui olen kindlalt veendunud, et keegi ei kuule. Ahjaa, ükskord surmväsinuna Riia lennujaamast tagasi sõites undasin ka Hole´i plaadile kaasa, täiesti ükskõik oli, et L. ja tagaistmel raamatupidaja kuulsid, aga ma täiega teadvustasin endale, et ma ei ole sel hetkel üldse omas elemendis vaid unepuudusest segane.

Lapsena oli mul ikka unistus, et oleks mul ometi silmapaistev anne - laulmises või joonistamises näiteks, kasvõi spordis. Tollane arusaam andest oli üldine tunnustus - et koolis pandaks viisi ja täiskasvanud lööks käsi kokku. Tegelikult on vist suurem osa inimestest neis asjus mingil määral andekad, elus annet ära kasutada õnnestub aga vaid vähestel. Ei tööta meie klassi parim joonistaja kunstiga seotud alal, kehaliselt andekaimast ei saanud olümpialootust, kaunimast lauluhäälest tuntud staari. Kunstivaldkonnas töötavad mõned teised, selle ühe "superandekaga" võrreldes toona vähemtunnustatud talendid, laulja sai ka ühest, aga sugugi mitte sellest, kes kooliajal silma oleks paistnud. See on vist see sama teema, mis hiljuti ajakirjanduses ringles - kui sõbrad ütlevad, et kirjuta raamat, sul ju sulg jookseb, ei tähenda see enamasti seda, et sinus varjatud kirjandustalent peituks. Talent avaldub sageli hoopis kuskil "kastist väljas" - kunstnik ei pea klassikaliselt kaunilt joonistama, superstaar puhtalt laulma, kirjanik olla kooliajal kirjandeid viitele vorpinud. Ilmselgelt ei tohi lihtsalt kohe alla anda nii nagu mina seda tegin, vähemalt laulmise koha pealt. Mitte et mul tohutuid ambitsioone ses osas olnuks, aga laulurõõm oleks ju võinud säilida. Kuidagi see lapsepõlves külgepoogitu ikka kipub inimest ka hilisemas elus mõjutama.


15 kommentaari:

  1. Üksi laulmine on hirmus jah. Mul tekkis hirm teiste kuuldes laulda juba enne kooli vist. Ema meenutab, kuidas (umbes 5-aastane) mina mingit omaloomingulist laulu leelutas, isa samal ajal samas ruumis millegi üle juurdles (majaehitus oli pooleli, ju ta arvutas või konstrueeris mõttes midagi) ja käratas: kas saab ükskord vaikust! Mina olin nutma hakanud, isa oli seepeale rahulolevalt nentinud, et ometigi saab mõelda. Ma ise seda olukorda ei mäleta, aga tunne on vägagi tuttav. Mäletan algklassidest, kuidas olin üksi kodus ja improviseerisin klaveril, kuulasin erinevaid kõlasid. Ja keegi astus uksest sisse. Mäletan õudust, et äkki ta kuulis, kuidas ma mängisin. Samas ma tean, et pean viisi ja hääl ka kõige koledam pole, on üsna keskmine. Kooris suudan laulda. Kooris ja suures kambas on ju lihtne, kes mu häält eraldi ikka kuuleb, kõik huilgavad ju enda eest. Vähehaaval olen hakanud soololaulmise krambist ka üle saama, oma peret ma ei pelga ja lähemaid sõpru ka enam mitte. Sellegipoolest mingi hirm ja häbi ja alandus on ikka veel kusagil alles, kas sellest kunagi päris vabaks saabki...

    VastaKustuta
  2. Tulen just koorikontserdilt (super äge) ja pidasin fb-s maha koorilaulu-teemalise arutelu, nii et emotsioon on laulmise teemal laes. Praeguseks olen vist põhiliselt tige :)

    Aga mina valetasin 1. klassis emale, et kooli mudilaskoor pandi kinni, beat that!!!

    Kodus on aga vastupidi, lapsed ütlevad mulle, et "issi ära laula" :)))

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei tea, kuidas sina kodus laulad, aga laulmisel ja laulmisel on vahe sees, ma ka kodus võin "laulda", aga siis ma ei pretendeerigi korralikule esitusele ja lapsed võivad õigusega vait sundida.
      Huvitav jah, et tegelikult enamik neid mudilaskoori sunnituid ei sallinud seda, aga hilisemas elus koorilaulmist see ei välista.

      Kustuta
    2. ma hakkasin lapsena siis, kui ma koolist poppi tegin, ka Ellerheinast poppi tegema, ja sellega jäin vahele tunduvalt hiljem - pmst alles siis, kui sugulased avastasid, et ma ei olegi laulupeorongkäigus.

      ausalt öeldes pole õrna aimugi, miks, vbla seepärast, et kui läks trumm, mingu ka pulgad.

      Kustuta
  3. Ja "vastik etv lastekoor", haha. Kas ma olen ainus loll, kes youtubest lakkamatult koorimuusikat kuulab???

    VastaKustuta
  4. Kusjuures mul on meeles, kuidas enne lõpukirjandit mu kirjanduseõpetaja (kes muidu ju pani mulle alati viied) muretses. Et ta kardab minu pärast, tema ju teab, et ma sedasi mõtlengi, aga hindajad kindlasti arvavad, et originaalitsen.
    Sain 7 punkti. (tänases süsteemis oleks see 70)
    Teed see mu ees just kinni ei pannud, aga arvestades, kuidas pool klassi sai 9-d (90-d), ega väga rõõmsaks just ei teinud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, see ebaõiglane kirjand...ma sain 9 punkti, aga vist isegi nutsin natuke, sest meil tuli klassis ka kolm kümmet ja üks neist täiesti juhuslikult, inimesele, kes kirjutamisega iial silma polnud paistnud, see tundus mulle ebaõiglasena toona. Neist kolmest kümnesaajast ühest tuligi kirjutav inimene aga tema paistis sellega silma juba koolis.
      Teil pidi siis väga andekas klass olema, meil oli humanitaarklass, aga ikka mäletan, et paljudel tulid punktid pigem viie ligi.

      Kustuta
  5. Ma üritan aru saada, aga ei saa.. Ma jumaldan laulmist. Hiljuti käisin oma lemmiksünnipäeval st sünnipäeval, kus põhimõtteliselt ainult lauldi ja tantsiti ja mängiti pilli.

    Aga Sa oled muudes asjades andekas :) :) Kirjutad fantastilist blogi ja veel paremaid raamatuarvustusi !!! Ja muusikaarvustusi ka.

    VastaKustuta
  6. Mulle meeldib laulda, aga eelkõige üksi või sellises väikese grupi mitmehäälsuses, kus ma oma häält veel kuulen - ja selle sobitumist teistega.

    Hiiglaslik ühendkoor ja selles lahustumine tundub pigem hirmus.

    VastaKustuta
  7. Atmosfääris rõhulainetega manipuleerimise ja harmooniliste võnkumiste mõistmise (ehk siis laulmise ja muusika kuulamise) oskus on minust kauge kaarega mööda läinud. Kui muidu eelistust pole siis kergelt õllesena läheb ürgne trummide tagumine või raske rokk peale. Kooliajal eelistasin laulmise ajal huuli liigutada kui õpetaja pingsalt otsa vaatas :P

    VastaKustuta
  8. Anonüümne1:12 AM

    Kooris laulmine on pärit kirikust, osa rituaalist. Sama nagu jalka staadion kõik lärmavad. See, et ladvik korraldab plaanipäraselt igasugu ühistegevusi kus aetakse kokku mingi ports inimesi, eksponeeritaks endid nende taustal luues endale isamaalis patriootliku kuvandit. JA kui ühiselt laulad, siis ei saa sa valetada, ehk mõttes mõnda vene rahvalaulu laulda. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. 198x, Moskva, ülemaailmne (noh, üle sotsialistliku maailma siis) noorte festival. Koorilauluga.
      Mingil eriti kirkal hetkel pidid kõik koorid korraga röögatama
      MIR! DRUŽ-BA! FES-TI-VAL!
      Eesti omad olid aga õppinud ja kisasid:
      HIIR! NUR-GAS! VES-TI-VÄEL!!!

      Kustuta
    2. Jajah. Juba tsaariajal laulsid Eesti (Saaremaa) poisid "Bože Tsarja Hrani" asemel "poisid sõid rähna ää". Neid variante on veel, igas maanurgas oli tsaaririigi hümnile oma "tõlge" tehtud.

      Kustuta
  9. Anonüümne12:18 PM

    Eestlaste ühislaulmine on käsk ja kõik peavad vähemalt suud maigutama, sest kaamera jälgib, muidu nad pole laulurahvas eestlased, isegi neegrid ja syyrlased peavad tahma eestlased olla.
    Kaur okupatsiooni ajal oli sellel miski mõte, aga nüüd tundub lapsikusena.

    VastaKustuta