Must Kast - Ernesto küülikud

Mini soovis sünnipäevaks teatripiletit ja esialgu oli tal nõudmine, et etendus toimuks Vanemuise suures majas. Lapsed ikka ihalevad glamuuri, nii nagu ka mu vanemate teatrikogemusse kuuluvad kindlasti kook-kohv-konjak. Ma ise võin vabalt kuskil tilkuvas angaaris puupingi peal ka istuda (ok, mitte väga kaua), kui etendus mind köidab. Vanemuise suure majaga oli aga see häda, et meil seal etenduvatest lastetükkidest kõik nähtud va Kaunitar ja koletis, sest sellele ma sügisel pileteid ei võtnud, kuna enamik etendusi toimus alles kevadel. Kevadel muidugi selgus, et teised inimesed niimoodi ei mõelnud ja meil jääb üle oodata järgmist hooaega. Pidin kurvastusega teatama, et teatrisse vist ikkagi ei saa, kuni märkasin kesklinnas lehvimas üht plagu kirjaga Must Kast mängib Saksa Kultuuriinstituudis lastelavastust Ernesto küülikud. Kõrvalepõikena - esimese hooga ei jäänud mulle etenduse nimi meelde ning guugeldasin tulutult "lasteetendus jänesed", mis õiget tulemust ei andnud ning pidin spetsiaalselt uuesti kesklinna plagu lugema minema (ja ta on kuulutanud, et tal on hea mälu!).

Ostsin piletid ainult lastele, kuigi peale Danzumehe arvustuse lugemist plaanisin endalegi pileti osta (koha pealt oleks ka täitsa saanud). Siiski õnnestus Mikrol paar päeva enne etendust endale jõletu köha hankida, ma tean, et paljusid see teatri- ja kontserdisaale külastamast ei sega, aga mind küll. Selle tulemusena saan aga teile nüüd suure suuga etendust kiita! (Mikro ei pidanud õnneks kurvastama, sest ta oli teatrikülastuse ära unustanud ja me lihtsalt teesklesime, et läheme Miniga hoopis lastevanemate koosolekule #aastaema.)

Aga lavastusest siis -  ma ei ole ammu midagi nii hoogsat, leidlikku ja kaasahaaravat teatrilavalt näinud ning elukaarest sõltuvalt vaatan ma just peamiselt lastelavastusi.

Mulle meeldis koht - väga intiimne, pisike ruum, kus isegi prillid koju unustanud siinkirjutaja näitlejate miimikat päris hästi nägi.  Taaskord kõrvalepõikena - ma lapsena tegelikult pelgasin selliseid saale, üks esimesi pisisaale oli siinkandis toona Ugalas ja mulle, kui suurte saalidega harjunule, oli see paras ehmatus. Teisalt on tänapäeva lastele eksperimentaalteatrid ilmselt rohkem tuttavad. Teatritelk on samuti selline huvitav kadumakippuv nähtus, mille elustamine on tänuväärt tegevus.

Igasugu pisidetailid ja markeeringud "puust ette ja punaseks" asemel on samuti üks mu lemmikasju teatris. No et ei ole täisdetailne mootorratas laval, vaid ka mootorratast mängitakse. Antud lavastuses veel peategelase liikumine kohtade vahel, öö ja päeva vaheldumine, taustahelid. Kõik põnevamalt üles ehitatud kui mingi jutustaja hääl rääkimas, kuidas "kahe päeva möödudes jõudis peategelane suurde linna". Teekonnaloole väga palju juurde andvad elemendid! Kolmandat korda kõrvalepõikena, kunagi ammu (kooli)teatrilaagris, juhendas meid Andres Puustusmaa, pidime etendama massistseeni turult - et no mis see siis on, igaüks pusserdab midagi teha ja ongi olemas?! Üldse mitte - igaühel oli oma konkreetne lause (täiesti juhuslik, muide), mida ta pidi ütlema ja sellest siis moodustus kokku ühtne "turuatmosfäär" - tegelikult väga täpne töö, et jätta mulje millestki korratust. See oli mul toona vau-efekt ja ilmselt seetõttu hindan kõrgelt kõike sarnast, kui kusagil silma-kõrva jääb. Antud etendusest jäid meelde veel ka telefoni "lahendus", vangla, lihuniku röövimissteen ning muidugi ka tegevusse sobivalt seotud mustkunstitrikid.

Sisu, sõnum - lastelavastustega ja üldse lastele mõeldud kultuuriga on sageli see häda, et sõnumit kas pole üldse, on mingi arusaamatu jant või siis on sõnum väga moraalitsevalt ette kantud - "rebjaata, budjem žit druužna!" nagu vanasti kombeks oli. Siin seda ei olnud, selgus saabus tegevuse käigus, loogiliselt, mitte hiljem näppu viibutades. Isegi karakterite puhul oli suudetud must-valget lähenemist vältida. No näiteks politseinik, keda jäneste kannatused üsna külmaks jätsid, aga kes kohe elavnes selle peale, kui selgus, et loomafarmis on palkade maksmisega probleeme. Ei olnud märgata ka seda erisust, et näe, need naljad olid väikestele, nendest teistest aga saavad ainult suured aru. Vägagi mõistetavalt oli näiteks esitatud pankade ja laenu temaatikat, mis jõudis sarnaselt pärale nii suurele kui väiksele. Ja teema oli aktuaalne - karusloomafarmid, mitte lihtsalt üldine "maailmarahu". Lisan, et Piret Raua algteksti ma lugenud ei ole.

Näitlejad ja rollid - kõik olid ägedad! Päriselt, igas rollis (ja neid nelja peale jagus) oli midagi omapärast, kõik olid omaette karakterid, keegi ei jäänud statistiks.

Igatahes soovitan väga soojalt vaatama minna, etendusi on veel aprillis-mais.

P.S. Hetkel populaarsesse muti-teemasse läheb samuti hästi, kuna parim ravim mutistumise vastu on elurõõm ja lapsemeelsuse säilitamine, seega sobib see nagu rusikas kortsukreem silmaauku. Jah, ma olen kursis klišeega, et teatris käivat enamasti keskealised naised koos sõbrannadega, aga mutt tsirkusetelki pisikeste pinkide peale istuma ei tükiks.