Teisipäev, märts 30, 2021

Minu Praha

Oli valida, kumba loen, kas Oksast või Pautsi, kuna nädal oli niigi masendav (enda tekitatud probleemid, ei midagi erilist), siis otsustasin viimase kasuks, sest Oksaselt midagi meelelahutuslikku oodata oleks naiivsevõitu.

Mulle väga meeldis! Üle pika aja sai korralikult naerda. No näiteks selline stiilinäide: "/Ta oli .../ niisugust sorti liikumatu pilgu ja pinnapealse poolnaeratusega, mis tavaliselt on looduse hoiatus ebameeldiva inimese eest." (lk 58) Sellist tüüpi huumor, mille puhul mõtled, just, jah, täpselt nii ongi, ei suudaks ise paremini sõnastada! Nagu mina ise teeks nalja ja keda siis ikka rohkem armastaks kui ennast. 

Põhiteemast kõrvale kaldudes üks tsitaat veel, mille puhul ma tundsin, et see on asi, mida ma ise välja öelnud ei ole, aga mis ilmselt nii oleks ja nüüd tuleb selle teadmisega edasi elada: "Mida ma oma eluga ette võtaksin, kui lotoga suurema summa võidaksin - tõenäoliselt mitte midagi. Vahiksin niisama ja kulutaks raha just nii vähe, et saaks ikka võimalikult kaua niisama vahtida." (lk 38). Ehk siis see ei ole mingi selline tüüpiline tüütu reisiraamat - käisin seal ja nägin seda, oli kena, (leidsin nunnu kohaliku mehe, asjaajamine on seal riigis ikka alla igasugust arvestust, kohalikud pulmakombed), vaid läbimõeldud tervik, Pauts on ju ikkagi kirjanik, lool on süžee, tegelased, kulminatsioon. Ja loomulikult Praha, millega mul on isiklik soe suhe. 

Nii, nüüd unustame raamatu ja hakkame rääkima minu Prahast.

Mina käisin oma ühe korra Prahas 1998. aasta varasuvel olles 16-aastane. 

See pilt on tehtud varahommikul, peale öö otsa üleval kooserdamist. Me seisime seal imelises hommikuvalguses (mis pildile jäänud ei ole) ning igasse suunda, kuhu vaatasime, laius linn ja ma mäletan, et mõtlesin umbes "vau, maailm on päriselt suur!". Me olime kõigest natuke õlut joonud, kellelgi polnud avajat ja kui me üritasime pudelit prügikastiga avada (mul on pilt praeguseks lahkunud sõbrast, kes seda üritab), siis kõlas kuskilt pimedast eestikeelne hüüatus: "Noh, poisid, ei saa õlut lahti või?". Me jõlkusime kõhedates kottpimedates parkides, kui järsku aimasime eemal paari tumedat siluetti meie poole tulemas ja üks teine sõber küsis mult irooniliselt: "Marca, kui meil peaks olema vaja joosta, kas sa suudaksid?" Asi ei olnud selles, et ma olin ainus tüdruk, vaid pigem selles, mida ka pildilt näha ehk siis plätumutt forever. Ma ise ei näinud enda outfitis midagi imelikku. Mul oli isegi dressidega sobiv küünelakk (Manhattan, Tartu vanast Kaubamajast, loobin olmedetaile nagu Mudlum) ostetud, mida ma ka pildil, näpud harali, demonstreerida püüan. Hõbekett oli toonase peika oma (seesama 20-aastane ätt, keda ma hiljuti mainisin), andsin paari nädala pärast, kui lahku läksime, tagasi. T-särk on Musta Q fännklubi toode, pmst sama, mis tänapäeval 5miinuse "Rämmar". Gangsta-gangsta. P.S. Plekk pildil on sellest, et ma saatsin seda kui paraadfotot endast oma arvukatele toonastele kirjasõpradele. Ju keegi hoidis panni all. MINA hoian oma pilte kenasti albumis. Meenub, et keegi kobises veel, et "sa päriselt arvasid, et plätud koos dressidega on moekas kombo vä? Ma olin nagu: "biiitch say what?!"

Tegelikult olime meie täitsa ontlikud lapsed. Paar reisikaaslast ostsid näiteks Praha keskväljakul suvaliste tüüpide käest kanepit ja tegid taksos külma arve. Kas tänapäeval keegi üldse julgeb korraldada teismeliste klassiekskursioone? Prahast mäletan veel neid jubedaid kerjuseid Karli sillal, keda ka Pauts mainib, ühe puhul olin ma peaaegu kindel, et see on peata laip. Tohutut Kesk-Euroopalikku äikesevihma, mis Praha küngastel mässavaks jõeks muutus. Mingit urkalikku ööklubi otse Karli silla all, kus keegi meilt dokumente ei küsinud, aga kust me põgenesime, kui märkasime, et kamp tumedasilmseid keskealisi mehi meid kahtlaselt silmas peab. Ma ei tea, mitu ööd me Prahas olime - tundub kahtlane, et selle pika bussireisi peale ainult ühe, aga mu mälus on see kokku sulanud üheks pikaks pimedaks ööks, millele järgnes see imeline hommik panoraamvaatega linna kohal. Praegu tundub mulle, et tegelikult on see foto tehtud ühes teises kohas, sest mulle meenub, et seal, kus me hommikut vastu võtsime, sai justkui rinnatise peale püsti ronida, mingit aeda nagu pildil, ei olnud. Aga no mälu, eks.

Unine asju sünnitab ilmutisi, teine mu lemmiklinn peale Prahat on Varssavi, millest ma olen kaks korda niimoodi läbi sõitnud, et ärkan bussis varahommikul keset hommikuvalguses ärkavat suurlinna ja see on mulle säärase mulje jätnud, et piisab lemmiklinnaks olemiseks, mis sest, et oma jalga ma Varssavis maha pannud ei olegi. Ah, tegelikult meeldivad mulle kõik suured, vanad linnad, sellised, kus on vanalinn, katedraalid, kitsad tänavakäigud ja laiad bulvarid ja kuhu ma olen sattunud kenal aastaajal. Viin näiteks on mu mälus kui jõle linn täis külma tuult ja koerasitta, sest ma käisin seal varakevadel. Liisi Ojamaa luule räägib linnadest (tema räägib küll konkreetselt Tallinnast) nii, nagu mina neid armastan.

17 kommentaari:

  1. Ainus linn välismaal, mida ma hindan, on Kopenhaagen. (Rohkem ma Taani linnu ei tunnegi, me elasime ühel väikesel saarel sealse idee järgi "maal".)
    Muidu olen käinud küll ja isegi pilte on. Pariisist on üks kompositsiooni järgi suht sinu oma sarnane, ainult et öösel tehtud, kuu paistab ja Eiffeli torni, mis samuti valgustatuna seal minu taga püsti, pole millegipärast üldse näha. Mul on seljas pikk sinine kleit, selle peal ruuduline triiksärk üleskeeratud varrukatega ja kõhu peal sõlme seotud, ning sandaalid.
    Päev või kaks hiljem võeti mult neitsilikkus ja ma olin: "Nojah, vähemalt on see nüüd möödas ja ma ei hakka verd jooksma kellegagi voodisse minnes, kes mulle MEELDIB ka".
    Ehk: ma ei ole eriline Pariisi-fänn.
    Ega ühegi teise linna fänn, kus turistinud olen. Turistimine on mulle ürgselt vastik. A Kopenhaagenis käisime teel sinna saarele, kus Taanis elasime, ja siis sealt tagasi tulles - ja kahel aastal järjest sedasi. Sai mööda sealseid tänavaid luusitud, Tivolis käidud, kohalikke jäätisi söödud (palju) ja veel hästi palju luusitud, imestuses, et hm, kolmel tänaval on jubedad rahvamassid, et saa õieti pööratagi, nagu mingi rahvapidu oleks - ja paralleeltänavatel jumala vaikne, võib kõnniteeservale või pingile (pingid olid seal kah) maha istuda, oma jäätisesse kaevuda ja vaikust ning päikest nautida. Mitte keegi ei sega. Kaks inimest vbla mööduvad 10 minuti sees. Miks inimesed kõik siia rahulikku kohta ei ürita tulla, mis neil VIGA on?!

    Muidu ma vist olen Prahas ka olnud läbisõidul? Varssavis kindlasti olen. Ma isegi mäletan tulesid, neid oli PALJU.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pariisis ma käinud ei ole, miskipärast ei tõmba ka sinna. Teiste linnade puhul on mul sõltunud, et kellega koos, mis tujus, mis ilm jne. Itaalias me näiteks enamikes linnades luusisime ise ringi, mitte koos grupiga nagu teised (meil oli ülekooliline bussireis) ja ainus linn, kus me ei julgenud üksi ringi käia (eksimist pelgasime) oli Rooma, mis mulle ka kõige ebameeldivama mulje jättis, sest teiste tempos ühe karjana kuhugi kulgemine, väsimus, pidev kiirustamine, et ikka "kõik" ära näha jne.

      Kustuta
    2. Ma eraldusin nagunii ja käisin üksi igal pool kaasa arvatud nimetatud Pariisis, aga see ei päästnud =) Sest ma ikkagi võtsin kaardi lahti ja mõtsin, et hm, Jim Morrisoni hauda võiks vaadata (ma ei leidnuki seda üles, mul on meeles teeleasumine ja kõnd-kõnd-kõnd, aga ma vist surnuaiani ei jõudnudki, väsisin enne ära ja pöördusin mujale) ja see Millegi Vaatamisväärse Vaatamine (isegi kui see ei ole ametliku programmi ega grupiga liikumise teema) on phmt minu isiklikule olemusele vale ja kahjulik. Mulle sobib niisama olla ja tasapisi oma uurimisretki laiendada (oo, leidsin hea poe, sellest saab mu põhipood nüüdsest!) ja vaadata asju, mis on ... elu, mitte Vaatamist Väärt Asjad.
      Sry, mus reisimiseteema toob esile "miks kõigile meeldib, miks, miks, see on ju jube, kui teha seda vähegi tavalistel moodidel?!"-nutja.

      Kustuta
    3. Ma ei tea... mu meelest Vaatamist Väärt Asjad ei meeldi sugugi „kõigile“. Mul näiteks on täpselt nii, et „turistimine on ürgselt vastik“, ja paljudel mu sõpradel-tuttavatel on samamoodi. Pariisis ma ei läinud Eiffeli torni ligigi, sai hoopis mingites kahtlastes maalilistes nurgatagustes kolatud. Morrisoni haua nägin siiski ära. Mul on haudadega üldse mingi... asi, sel talvel Palm Springsis käisin Frank Sinatra haual, kuigi ta oli vastik ülbe vanamees. Ja suurlinnatrippidel, isegi kahe-kolmese seltskonnaga, on nende inimeste puhul, kellega mina koos reisin, alati nii, et vähemalt osa päevast veedab igaüks omaette. Kambakesi koos tuiamine on väga väsitav.
      Aga Prahasse tahaks tagasi küll, jah.

      Kustuta
    4. Mul jäävad linnadest head mälestused siis, kui ma olen seal midagi toredat teinud - tavaliselt mingi tore kursus või esinemisprojekt. Mis tähendab peaaegu alati ka seda, et selle kohaga hakkavad kindlad inimesed seostuma.

      Nii kogeb linnu ilmselt ka rohkem kohaliku moel: mul on seal mingi konkreetne asi, mida teha, nii et kui ma sõidan trammis sinna kohta, kus äkšõn tuleb, ei ole ma võõrkeha, mul on mingi siht, ja linna atmosfääri hingan ma selle kõige vahel muuseas sisse, just nagu elanikudki. Pluss see, et kui seltskonnas, kellega ma neid asju ajan, on kohalikke, siis nad teavad mingeid kohti, kus käiakse sellepärast, et tore on, mitte sellepärast, et kuulus.

      Kustuta
    5. ainult et vahel tulevad literatuursed kiiksud peale, nt Prahas käisin ma Malá Stranal Čertovka ääres kiibitsemas, et kus nüüd see koht oli, kus Mark Lebowicz Krakovist suure hädaga sildus ("Panoptikum").

      Kustuta
    6. Aga lisaks arvan ma, et välismaal viibimisest - kui seda piisavalt kaua teha - on kasu selles mõttes, et enne ei teagi, mida kõike ma olen enesestmõistetavaks pidanud. Kultuurišokk on ebameeldiv, aga arendav.

      Kustuta
    7. Isegi tund aega välismaal viibimist on arendav.

      Kas kultuurišokk on paratamatult ebameeldiv?

      Suurlinnades (mida Praha ei ole) tasub märgata muuseas seda, kuidas linnaruumist on täiesti puudu lapsed.

      Kustuta
    8. Ma kaldun arvama, et vähemalt piisavalt pika viibimise puhul on.

      Lühikese viibimisega on jah, lahe, nii teistmoodi, how quaint! il sont fous, ces romains!

      Aga pikema ajaga, kui tuleb mingil määral ka kohaliku ühiskonna liige olla, tekivad raskused. Saab selgeks, et ei oska istuda või astuda, paned pange kohtades, kus ei tulnud selle pealegi, et mingi pang võiks olla.

      Viimasega saan ma muidugi aeg-ajalt hakkama ka kodumaal, aga välismaal on neid ootamatuid lõkse rohkem. Kuigi välismaalasele antakse ka rohkem andeks. Kolmanda külje pealt - kui välismaalane hakkab juba nii väikese aktsendiga kõnelema, et kohalikud tema välismaisust alati ära ei taba, enam ei anta.

      Kustuta
    9. ah, näe, see lühikese vs pika aja loogika on neljafaasilises mudelis ära kirjeldatud. Lühikese viibimisega arvatavasti mesinädalate faasist kaugemale ei jõua.

      Ma pole kuskil jõudnud päris kohanemiseni olla või kui, siis omal ajal Ungaris poolenisti (piisavalt, et tagasi tulles uuesti äraspidine kultuurišokk saada, aga väiksem).

      Kustuta
    10. Siseneda seitsmekümnendate lõpus Vaksali õlleka või Rohelise Konna keskkonnast Tšehhi õllekultuuri oli ikka täiega olmeulme, isamaale naasmise õllešokist ma ei räägigi!:)

      Kustuta
    11. Kohalikuga tema valdustes on mul samuti lemmik! See on üks suur säästuturisti eelis, kahjuks kõikjal kohalikke ei tunne.
      Need teismeliseea reisid on aga ilmselt sellepärast meeldejäävamate hulgas, et ikkagi esimesed sammud iseseisvuse suunas.

      Kustuta
    12. Hospitalityclub ja couchsurfing andsid selliseid võimalusi vahel ka siis, kui ei tundnud kedagi. Neist HC on välja surnud, ma ei tea, mis couchsurfinguga toimub.

      Natuke sain soovitusi ka mõnelt airbnb majutajalt ("see on see restoran, kus kohalikud söömas käivad, hea ja odav").

      Kustuta
  2. Prahas olin ma kakskümmend aastat varem tudengivahetuse korras. Kümme aastat varasem Praha Kevad oli tšehhidel endiselt meeles ja ega nad eriti vahet teinud eestlasel ja nõukogudemaalasel.
    Su postitus viis igatahes nostalgialainele ja kuna pilte tollasest reisist pole mul säilinud, siis lugesin üle, mis sest kolmest nädalast kirja sai. Kui julged, loe ka - ptk.24-25:)

    VastaKustuta
  3. Olin Prahas aastal 1996. Olin 18-aastaseks just saanud ja see oli keskkooli lõpuekskursioon. Väga raju oli ikka küll. Sõitsime sealt veel edasi Saksamaale, aga seal oli kõik palju korralikum (ja palju kallim). Aga Praha oli täielik tipp. Eraldusime oma väikse seltskonnaga ja samuti käisime öö otsa ringi. Ja mitte midagi ei kartnud. Õlut ja sigarette läks omajagu. Muidugi me olime ka moekalt riides. Nii moekalt, et praegu vaadates on veidi halb.

    VastaKustuta
  4. Mina küll ootan Pautsi raamatut "Pautsi pulm Prahas" :)

    VastaKustuta
  5. Praha: "U Kalicha", "U Blehu" - tudengiaja mälestused!
    Muidu ma üldiselt üritan väljamaal igasugu linnadest eemale hoida, pigem ikka käin looduslikult kaunites ja ägedates paikades. Põhjus pole sugugi mitte ainult selles, et momendil ise mitmemiljonilinnas pesitsen, lihtsalt pole linnainimene.

    VastaKustuta