Teen toidumeemi, kuni algavad lastevanemate koosolekud ja sealt pärle pudenema hakkab. Esimene juba tuli - Mini küsib mult, ega mul musta üle põlve seelikut või kleiti pole, vastan, et ei, pole eriti sage matustel käija. Temal vaja, muusikaõpetaja ütleb, et alla põlve seelikuga ei või aktusele tulla, sest "muidu poisid tulevad sinna teid vahtima!" Jaa-jaa, tüdrukud, kes oma minidega poisse üles kütavad ja poisid, kes ennast ise kuidagi kontrollide ei suuda. Lõpuks pani pikad mustad püksid, sest "ma identifitseerin end toolina ja toolil peavad jalad näha olema, need on oluline osa tooli identiteedist!"
Lapsepõlve lohutustoit:
- Pekk. Panni peal praetud seakamar, mõnus valge pekk otse kamara kõrvalt. Ükskord vanaema tõi seda mulle isegi voodisse mingil põhjusel. Pekki armastan siiani ja erinevalt enamikest teistest toitudest pole selle omadused ajas oma võlu kaotanud. Ahjupekk..mmm. Mu lapsed on normaalsed ja võdistavad selle peale õlgu, mina fännan täiega. Enam-vähem samasse kategooriasse läheb ka Turisti eine konservis olev rasv ja kallerdis. Inimesed viskavad seda minema! See on parim osa konservis!
Mul on üldse imelikud toitumisharjumused, näiteks magusat ma peaaegu ei taha. Ma võin šokolaadi, kommi ja kooki süüa kohvi kõrvale, aga niisama, vahepalaks küll ei taha. Magustoite mul lapsepõlves kodus tehti väga harva, vana-vanaema tegi vahest mannavahtu, aga näiteks mingist lumepallisupist ma polnud varem kuulnudki, kuni see järsku "nostalgilise lapselõlvetoiduna" kokaraamatutesse imbus. Ei küpsetatud meil ka, sest väidetavalt oli gaasiahi selleks liiga äkiline. Nii, et selliste asjadega mul mingit nostalgiat olla ei saa. Ahjaa, kunagi 90ndate alguses avastas mu vanaema pitsa ja see on parim pitsa, mida ma saanud olen ja enam kunagi ei saa ja noh, itaallane minestaks siinkohal, aga mu vanaema tegi pitsat nii, et ostis mingi teatud liiki suure saiapätsi, sellist enam ei müüda vist, lõikas pooleks ja pani peale vorsti, juustu, tomatit, midagi äkki veel ja seejärel ahju. Pmst rohkem nagu soe võileib, aga vanaema nimetas seda uhkelt pitsaks.
Mida enam ei taha:
- Ei olegi vist sellist asja, ikka tahan neid asju, mida varemgi tahtnud olen. Ei ole nagu millestki isu täis söönud. Ja need, mis varem ei maitsenud, ei maitse siiani. No kui siis magusat, lapsepõlves sai ikka ostetud jäätist jms, aga tänapäeval on enamus magusast ilge pettumus. Tavalist Regati jäätist pulga otsas näiteks ei ole enam, on ainult igasugu kellade ja viledega jäätised, aga neid ma ei taha.
- Sprotte, vanasti nagu sõin, nüüd ajavad pigem oksele. Eriti need Riias tehtud, mis haisevad.
Mida enam kunagi ei saa:
- Mäletan, et varajases lapsepõlves sai koogelmoogelit, seda ei saanud enam nii kümnendast eluaastast vist, sest kuskil lahvatas salmonella-skandaal ja ema enam ei lubanud midagi seesugust süüa. Olen miskipärast sellest keelust üle kolmekümne aasta kinni pidanud.
- Kapitalismi algusjärgus müüsid inimesed toonase bussijaama juures täidetud ja kaunistatud vahvleid. Neid enam ei saa. Mingid mullivahvlid on nüüd, aga ma pole neid kunagi söönud, ei tundu nagu see olevat.
- Pingviini jäätist. Mulle maitses eriti mustikamaitseline. Ükski jäätis tänapäeval ei maitse nii.
- Vanaema maksakastet. Mu mees ei oska nii head teha ja ma ise ei hakka parem proovimagi. Maksa tuleb osata osta, meie ei oska. Vanaema ostis turult, meie ei oska turult üldse osta. Ahjaa, koolis oli ka megahea maksakaste, kuigi enamik kaasõpilasi kartis sedagi kui tuld.
- Üks supp, mis tegelt peaks olema nõgesesupp, aga mu vanaema tegi seda rabarberilehtedest. Keedumuna käis sisse.
- Paradiisiõuna kompott. Meil kasvas vanasti puu aias, tänapäeval pole enam üldse kuskil näinud paradiisiõunu ega sellest tehtud toite. See oli selline soolase roa juurde käiv asi siis.
Mis ei maitse nagu vanasti:
- Mitte miski, või noh, enamik asju. No näiteks kotletid, võib-olla on tõesti asi selles, et enam ei kasuta searasva praadimiseks?
- Banaanid maitsesid oluliselt paremini, kui ema need noaga viiludeks lõikas, sest see oli ju harvaesinev delikatess.
Mida ei söö:
- Heeringas ja kilu. Konkreetselt okse tuleb peale. Üldse kalaga tuleb ettevaatlik olla, võib ka muidu süütul lõhel see "kalamaitse" juures olla. Mereannid üleüldse ei vaimusta. Austreid pole söönud, merikarpi ja kaheksajalga on proovitud, aga täitsa möh?
- Kanamaks. Ükskord sõin kogemata grillkana seest selle ära ja niiii rõve oli. Peaks delikatess olema. Mingid rupskid tekitavad ka tõrget, aga võib-olla kui ei teaks, siis sööks. Iiri karjasepirukat sõin ükskord, mu meelest mõte oli koledam kui maitse.
Milline toiduga seonduv mälupilt lapsepõlvest esimesena kajastub?
- Pika lauaga suured sünnipäevad, selliseid enam ei tehta, pool suguvõsa koos.
- Ise toidu kasvatamine eramaja aias, kõik tegid seda. Kartulid, kapsad, peedid, herned, oad. Tomatist, kurgist, sibulast ja marjapõõsastest rääkimata. Naabritel olid kanad, haned, küülikud. Kõlakad käisid, et kellelgi kuskil on lehm ka. Tartus, Tammelinnas. Kasvuhoone lõhn. Tahtsin selle pärast aiandust õppima minna, õnneks ei läinud.
- Vannitäis seeni hoovis ja pärast vanaema neid poole ööni kupatamas. Seente kupatamise lõhn. Ise ei oska muud kui kukekaid korjata...
Mis võrreldes lapsepõlvega igapäevaseks saanud:
- Kiirnuudlid
- Vee joomine - ma jõin ka lapsena ikka morssi või moosivett, kui limonaadi parasjagu polnud, sest no vesi, see on ju mõttetult maitsetu!
- Maailma köökide road
- Kartulikrõpsud, kuigi meil siin Eestis on väga harva äädikaga varianti saada, muud mind väga ei ahvatle. Miks arvatakse, et eestlane sööb peamiselt hapukoore-ja sibulamaitselisi? Miks muudes riikides on alati äädikas ka põhivalikus, aga meil mitte?
