Suvepäevadest

Veidi aega tagasi kirjutasid mõned blogijad oma kogemustest suvepäevadega, ma siis hüppan ka veel sellele lahkuvale rongile.

Esimeses töökohas, tootmisettevõttes, oli meil suvepäev. Toimus see tootmisettevõtte taga tühermaal, kus praegu asub muuseas mu kodu - hea kokkusattumus iseenesest. Püstitasime tühermaale telgi, mängisime mingeid sportmänge, grillisime ja muusika mängis. Möödujad vahtisid eemalt, aga eestlaslikult keegi lähemale ei julgenud tulla, kuigi vabalt võis mulje jääda, et tegemist on mingi avaliku üritusega. Kultuuriline apsakas oli see, et olime varunud joogiks veini ja õlut, mis eestlastest kontoripoolele oli väga ok, aga vene enamusega tootmispool niheles nukralt. Kuni hakkajamad panid rahad kokku ja tõid poest Belõi Aisti ja viina, kusjuures suur enamik neist olid noored naised, aga isegi nemad ei joonud alla 40 kraadiseid jooke. Mingeid joodikuid meil ei olnud, kõrgharitud noored venelannad. Kõrgharitud siis mingites toonastes Annelinna erakõrgkoolides kalli raha eest. Kui meil raamatupidaja plaanis lahkumist, otsisime asendajat just nende neiude hulgast, sest paberid neil ju olid, aga neiud värisesid kõik kobaras koos üksteise kaisus ja piiksusid haledalt, et ei-ei, meie küll ei taha sõbrannasid maha jätta ja tootmisest kontorisse tulla! Hästi huvitav suhtumine. Lõpuks leidsime ühe kutseharidusega eesti tüdruku, kes raamatupidajaks tuli ja ka ametisse jäi. Suvepäevadest rääkides mäletan, et rootslasest ülemus ja venelannast vahetusevanem suudlesid pimedas, mõlemad abieluinimesed. Fuih! Mingi aeg käis ülemus ka mind pinnimas, et läheks Atlanti edasi, aga ma juba kujutasin seda edasist ette ja keeldusin. Hilisem suhtlus ülemuse ja vahetusevanema vahel jätkus professionaalsel tasandil. 

Tähtsas ministeeriumis olin mina see, kes suvepäevade korraldamise eest vastutas. Juba ette sooviti sellega õnne, sest kollektiiv koosnes uskumatutest pirtspersetest. Panin siis mingi puhkeküla kinni, oli bänd, olid mingid mängud, oli söök-jook (2 ühikut alksi näo kohta) ja ööbimisvõimalus. Ahjaa, suveseminar oli asja õige nimi. Raul Rebane esines meile, väga huvitav oli. Selle eest tahtsin 100 krooni nina pealt saada, mis muidugi peo eelarvet ära ei katnud, aga abiks ikka ja lisaks ei saanud avalikkus iniseda, et ainult maksumaksja raha eest pidu peetakse. Toona oli meil keskmine palk kindlasti üle 15 000 krooni kuus, aga see 100 pani ikka väga paljud silmi pööritama. Kindlasti ei olnud osalemine kohustuslik. Pidu õnnestus igati, keegi ei tulnud peo ajal millegi üle vinguma ja tundus, et inimestel oli meeldiv olla. Kummaline oli vaadata ainult, kuidas pimeduse varjus lahkujad omale teistest üle jäänud jooke hõlma alla krabasid. Tagasi kontoris, oli vaja tagasisideankeedid välja saata. No ja siis hakkas tulema. Põhimõtteliselt lamedamat pidu ei oleks saanud ollagi. Ilmselt mittevingujad ei pidanud vajalikuks kirjutada, aga vingujad seda enam. Ja ei olnud nii, et "järgmisel aastal võiks olla veel see ja too, aga üldjoontes oli tore." Ikka konkreetne kiun. Mismõttes oli mingi imeliku maitsega kartulisalat laual? Oleks võinud ikka väheke pingutada normaalse toiduga, liiga labased söögid! Ise te, koonrid, ei raatsinud sottigi maksta ja mina pangu mingid peened pipstükid lauale? Kogu "labane söök" söödi muuseas ära. Igatahes mulle jäi sellest korraldamisest küll maru mõru maik suhu. 

Praeguses kohas olen nii pikalt olnud, et kõiksugu üritusi ei mäleta, neid ikka on olnud. Otseselt suvepäevi mitte, aga ettevõtte sünnipäevi oleme püüdnud soojal ajal või soojas kohas tähistada küll. Barcelonas ja Ateenas käisime, Rootsis külastasime mingit mõisa (ma ei tea, miks ma toona ei uurinud, mis koht see täpsemalt oli), erinevaid ühisettevõtmisi (muuseumid, kardisõidud, merekruiisid, põgenemistoad) on olnud. Need olid siis konkreetselt meelelahutusüritused, mitte mingid pool pidu-pool töö üritused. Meil on nii väike kollektiiv, et midagi piinlikku või ebameeldivat neist üritustest meelde ei ole jäänud, keegi pole end kompromiteerinud ega midagi. Oleks ainult rohkem väljasõite rohelusse! Sügisel tuleb meil suur ümmargune juubel, aga praeguse eelarve valguses ei toimu ilmselt mitte midagi. Ei aja üldse ootusi kõrgeks. Kui emafirmal sama numbriga juubel oli, lennutati kogu kollektiiv soojale maale, meil äkki lubatakse kringel tellida vms. Sellised ajad on saabunud. 

Kaunase peidetud pärlid

Kaunasesse minek oli meil varakult plaanis, kuna seal toimus augusti alguses leedukate esimene Geo-Megasündmus (Megasündmus tähendab seda, et sinna eelregistreerub üle 500 inimese, sellest suuruselt järgmine on Giga, kuhu peab regama juba üle 5000, aga nii suuri üritusi on korraldatud vaid USA-s, Kanadas, Tšehhis ja Saksamaal, kus on suurimad mängijate kogukonnad). Leedukate Mega toimus Kaunases, kus on mitmeid (9) Vene Keisririigi aegseid kindlusi, millest siis ühes, kus muidu tegutseb sõjamuuseum, peeti ka seda üritust. 

Kaunases olen ma paar korda käinud, ei tundunud väga lahe linn. Esimene majutus, mille bronnisime, hüppas alt ära ja lisaks luges L. kuskilt uudist, et Leedus levivad ööbimiskohtades lutikad (mille korvpallurid olla Prantsusmaalt kaasa toonud :) Ehk siis ootused ei olnud teab mis kõrged. Õnneks leidsime uue majutuse, üsna viimasel hetkel, kuna enamik kohti oli hõivatud, sest samal ajal esines linnas Robbie Williams. Olin täitsa nõus hosteliga, kus vannituba teise toaga jagatav, Tallinnas juba kogenud sellist asja ja ei olnud hullu midagi.

Linna jõudes oli just suur äikesevihm läbi käinud ja kuigi sellel tänaval, kus meie hostel asus, ei olnudki vist sadanud, siis autoteedel olid parajad jõed, mis voolasid kõrgemalt mägedest, sest Kaunases on künkad, mis on meie mõistes vist täitsa mäed ja hostelisse pääsemiseks polnud muud võimalust kui pahkluuni vees kahlata. Täielik Lõuna-Euroopa. Hostel oli nunnu - vastuvõtus täideti meie andmed käsitsi perfokaardile! Mitte mingit arvutit ruumis ei olnudki! Aga kõik oli puhas ja sõbralik. 

Esimesel õhtul tutvusime ümbrusega ja nagu klassika, siis "ah, lõikame siit läbi pargi" osutus kõhedaks võtvaks teekonnaks läbi hämarduva ürgmetsa, kus oli näha, kuidas päeva ajal möllanud vesi endale teed oli rajanud - potentsiaalselt eluohtlik värk. Alustasime tegelikult eelpeolt vanas püssirohukeldris, kus tegutseb selline koht nagu P.A.R.A.K.A.S.   Eestlastele tegi see muidugi parajalt nalja. Endises keldris on siis avatud kultuurikeskus, toimuvad igasugu üritused, keldrikäikudes on aastaringselt baar, kus talvel ilmselt õdus, aga suvel pigem kõle ja rõske. Sealt liikusime üle raudteesilla küüditatuile püstitatud ristiga mäe poole, kust algas väga huvitavate majakolosside ja supervaadetega linnaosa Žaliakalnis ehk Roheline Mägi. Linnaosa on UNESCO modernistliku Kaunase pärandi osa, sest siinsed 1920.–30. aastate majad on arhitektuurselt ainulaadsed. Mäe otsa saab muuseas Euroopa ühe vanima funikulööriga, meie seda küll ei kasutanud. Linnaosa tekkis ajal (1919-1940), mil Kaunas oli Leedu ajutine pealinn. Vaated majade tagahoovidest olid vapustavad, neid nautis muidugi ka kari kohalikke teismelisi. Sellist Kaunast ma üldse ei teadnud. 

Järgmisel päeval algas meie GeoFortress, mis oli ka väga vahva ja täis toredaid kohtumisi. Näiteks kohtasin täiesti juhuslikult prantslasi, kellega olin netis kirju vahetanud Pärnu teemal :) Ehitame putkat:

Pärast üritust läksime taas linna avastama ja leidsime lõpuks üles ka Kaunase vanalinna, mis mul taas varem kahe silma vahele jäänud on...Vanalinn ja Kaunase kindlus asuvad poolsaarel, mille tipus saavad kokku kaks jõge - Neris ja Nemunas. See on tõeliselt kena koht pargi, jalutusradade, mänguväljakute ja pisikese sadamaga. Raekoda ja suured kirikud asuvad kõik seal läheduses. Õhtul võtsime hosteli juurest auto ja käisime vaatamas veel erinevaid päris keskusest kaugemal asuvaid paiku, sest see pagana Kaunas on ikka suur ja eraldatud mägede ning orgudega. Näiteks peale maaliliste vaadetega veehoidla tammi algab Panemune metsapark, Nemunas teeb selle ümber kaare ning sel poolsaarel on imeline suur metsapark, jalutusrajad, rand jne. Marvele kaskaadide juures käisime, see oli kena vesine kivitrepp, läheduses taas matkarajad, vürtsi lisasid üle pea pikeerivad väikelennukid, mis tõusid kõrval asuvalt hobilennuväljalt. Hästi palju ürgset loodust jäi silma nii linnas kui eriti selle ümbruses, mida tähelegi ei pane, kui niisama peamagistraali mööda sõidad. Ja seejuures üsna inimtühi, mingeid turistide horde ei märganud kuskil. 

Tagasiteel oli meil veel üks põnev peatuspaik, nimelt Kédainiai tööstuspiirkond, kus plaanisime külastada üht mahajäetud biokeemiatehast. Oli vaja katusele ronida, noh. Tehas valmis 1963 ja jäeti maha nii 20 aastat tagasi. Selle ajaga on puud juba läbi katuse kasvanud ja betoon osati pehmeks muutunud, seega kauaks seda lõbu enam pole. Seda hämmastavam, et sissepääs hoonesse on igati vaba, ühtki silti ei näinud, mis otsesõnu keelanuks sinna siseneda. Tehase juurde jõudes tuvastasime ukse ees valge kaubiku ja lootsime, et tegemist pole mingi valvuri või turvafirmaga, aga nagu sel nädalavahetusel ennegi mitu korda juhtus - olid hoopis kaasmaalastest geopeiturid. Oligi kohe julgem tunne. Millised hunnitud vaated ja postapokalüptiline õhkkond!

Igal juhul jäin selle reisiga rohkem kui rahule. Lutikaid kah koju ei toonud. 
 

 

Laulupidu ja Saaremaa laiud

Kõigest kronoloogilises järjekorras. Vanad võlad kõigepealt. Kirjutasin, kuidas lapsed lähevad laulu- ja tantsupeole ja et koorijuht on vähe pire proua. Noh, sellega sai korda, kogu selle allkirja taga ajamise kammaijaa peale lõpuks leiti, et "ah, andke siis meili teel ja et meil on teie teise lapse andmed niikuinii olemas, võime sealt ka võtta". Ma ei kujuta ette, miks seda algset janti üldse vaja oli. Nii. Tantsupidu oli kõik tore ja imeline ning mingis kaadris näidati Mini isegi suures plaanis ja..siis tuli see vihmane rongkäik. Meenutame, et Mini oli juba nädal aega palavas pealinnas veetnud ja enne tema minekut ei olnud ilmateadet veel tulnud, seega tal ei olnud mingeid kummikuid, me poleks selle melu sees saanud talle keset rongkäiku neid viia ka. Tal olid mu ema nahast Eccod, mis pidasid küll päris kaua vihmale vastu, aga kui lõpuks alla andsid, siis käitusid nagu käsnad. Mini ei ole hädaldaja laps ja ta kindlalt tahtis väga laulupeole, aga koos tantsuõpetajaga otsustati siiski, et sellises seisus kaare all külmetada ei ole kuidagi mõistlik ning õpetaja tõi ta autoga Tartusse. Mini kirjutas oma väiksele õele, et andku too koorijuhile sellest teada (nad on samas kooris, aga olid rongkäigus eraldi, sest Mini marssis koos tantsijatega). Mikro siis andis info edasi, mille peale koorijuht teatas: "No sellest tuleb nüüd küll suuuuur pahandus!" Ma ei saa aru, miks ta pidi seda tegema, sest ok, mina ja ilmselt ka Mini oleks selle peale silmi pööritanud lihtsalt, aga Mikro oli tõsiselt murelik - miks sa elad ennast väikse lapse peal välja, kes oli ainult sõnumitooja? Loomulikult mingit pahandust ei tulnud, sest esiteks ei käi Mini enam seal kooliski, ta lõpetas selle ära ja läheb sügisel teise. Ajuvaba. 

Edasi positiivsemalt, sest keset juulit algas lõpuks ometi puhkus ja ka ilmad läksid just siis ilusaks. Meile tehti mõni aeg enne seda ettepanek külastada Vilsandit ja selle lähedasi laide. Ma olin kohe käpp, sest kui keegi teine orgunni enda peale võtab, siis ma loomulikult haaran võimalusest. Me ei pidanudki tegema muud kui õigeks ajaks Saaremaale Papissaare sadamasse jõudma ning sealt edasi viis meid kohalik paadimees. 

Kõigepealt võtsime suuna Salavale, mis on siis peaaegu Eesti läänepoolseim laid, kõige läänepoolsem Nootamaa on loodusreservaat ja sinna inimene minna ei saa. Ka Salaval on külastuspiirang 15.04-15.07, aga vahetult enne meie reisi avastasin, et RMK äpp annab nädal pikema keelu ehk siis me poleks tohtinud sinna minnagi. Paadimees kohaliku Vilsandi mehena aga väitis, et see on nonsenss, Salaval pole ammu ühtki lindu ning nõustus meid ikkagi sinna viima. Tõesti, ühtki lindu me ei näinud. Küll aga oli neid palju reservaadi juures, ikka nii palju, et ma olen ju ka luiki Käsmu lahel näinud pesitsemas, aga see kogus seal oli ikka täielik linnuparadiis. Paadisõit ise oli väga äge, kohati kihutasime nii, et kui keel oleks hammaste vahele jäänud, oleks sellest ilma ka olnud  - paat hüppas lainetel ja ma olin alati arvanud, et see on mingi pehme maandumine, aga kus sa sellega. Teisalt jäime peaaegu seisma, sest üle parda tundus vee sügavuseks nii põlvini. Salavale sai paadist täitsa kuiva jalaga, see oli ka erakordne luksus võrreldes järgmiste randumistega mitte-sadamates. 

Maastik Salaval - siit saaks häid põranda - või köögiplaate. Muide, just Salaval kirjutas Jaan Tätte oma kuulsa loo "Tuulevaiksel ööl".

Salava ja Loonalaiu vahel on tekkinud veel pisike Uus-Salava või Uus-Nootamaa (erinevad kaardid ütlevad erinevalt), aga sinna me ei hakanud piirangut arvesse võttes siiski minema kuigi algul plaanis oli ning võtsime suuna Nootamaale. Seal pidi juba läbi mere maale solberdama:

Loonalaid paistis silma sellega, et seal oli rannas maru palju merre uhutud kraami. Enamasti pudeleid, aga ka muud. Tänu heale asukohale oli Loonalaid omal ajal ka asustatud ja seal elas üks oma aja rikkamaid mehi lausa. Peeter All'ist saab lugeda siit. Tema majapidamise varemed on saarel siiani nähtavad. Loonalaiule ma mõtlesin, et ma suren. Tegime "väikse" valearvestuse ning mõtlesime, et miks minna ringiga kui saab otse ja otsustasime teel paadi juurde läbi vee lõigata. Oh mu jumal kui vale arvestus see oli! Vesi oli madal ja soe, aga kivid põhjas libedad ja teravad, paljajalu ei kannatanud ning matkaplätud muutusid raskeks ja soonisid just juba tekkinud villide kohal jalga, ma kohati valust ja vihast röökisin lausa. Üks ainus tark, kes jalgu märjaks teha ei saanud, läks ringiga ja oli oi kui õnnelik, kui kõvasti enne teisi paadini jõudis. Tagasi linnud, tagasi! Tagantjärele see koht, kus oleks pidanud teisiti mõtlema: 

Ees ootas veel Vilsandi. Vilsandis on korralik sadam ja sinna läbi vee minema ei pea, aga Vilsandi on siiski päris suur ka ja meil oli veel kindel plaan Vesilool ära käia, mis on siis nabanööriga Vilsandiga ühendatud saareke Vilsandi põhjaküljel. No ma natuke muretsesin oma jalgade pärast, sest L. oli arvutanud, et umbes 12 kilomeetrit tuleks meie matkake. Õnneks ei olnud ma ainus muretseja ning sadamas jäime kahtleva pilguga rendirattaid piidlema. Selgus, et neid on täpselt nii palju kui meidki ja õnneks sai siin terve mõistus võitu. Tagantjärele öeldes - me oleks kõik sinna saarele surnud ilma nende ratasteta! Kogu rada + siis Vesiloo, kuhu kulgesime jalgsi:

On ju tuttav postmargi kujundus see?

Vilsandil on päris palju majapidamisi, aga elamine seal ilmselt üsna komplitseeritud, kõik tuleb ju üle mere tuua, lisaks kurvastasid ühed vastu tulnud turistid, et liivaranda üldse polegi. Keset saart on telefoniputka, kust saad Jaan Tättele helistada ja tema lauluviise vastuseks kuulata. Sõita sai nii igaval kruusateel, külavaheteel kui ka metsas ja põllul - väga vaheldusrikas saar. Kogu aeg pääsesime vihmapilve eest pakku. Vesiloo oli eraldi elamus. Saareni läheb küll tähistatud matkatee, aga paaris kohas oli siiski veetakistus, mida siis vandudes läbima pidi, sest ega jalad tervemaks saanud ei olnud. Lisaks olid niigi ahtakese teeraja vallutanud kümned ja kümned hobused. Mul on aukartus kõigi loomade ees, eriti minust suuremate ja seetõttu oli paras katsumus neist nii lähedalt mööduda. Enamikul olid varsad ka kaasas, mine tea, mis teevad. Hobusesõbrad pööritasid meiesuguste (keda oli seltskonnas üsna mitu) peale muidugi silmi. 

Läksime päris lõppu välja, kus siis kuumadel kividel selili lebades unistasime, kuidas kibuvitsade vahelt ilmub kelner külma šampusega ning tagasi paadi juurde viib romantiline purjekas. Mida muidugi ei juhtunud, poolsurnult ja läbiküpsetatult vantsisime/pedaalisime paadini, mõned meist (minu eestvedamisel muidugi) valisid veel pikema tee ka. Aga nii tore oli!

Muidu ööbisime Saaremaal Karujärve ääres, kus igati meeldiv kämping, sest seal päriselt peeti öörahust kinni. Järgmisel päeval käisime veel paadiga järve keskel oleval saarel ka ära. 
 

Sünnipäevaunenägu

Nii, 55 lugemata blogipostitust veel - võrreldes alguse 275-ga on edasiminek märgatav. Ja paistab, et enamik postitusi on Gambrinuse õllepäevikult ja fotoblogidest - seega, millestki überolulisest vist ei olegi ilma jäänud. Mul oli siin nimelt kuu aega puhkust, millele eelnes veel kaks nädalat suvilakontorit, mil ma feedlysse ei pääsenud ja sain ligi vaid neile blogidele, mis mulle meilile tulevad (Epp, Katarina ja Maarja).

Vahepealsest ajast, mida ma nüüd tagantjärele lugenud olen, tahaks eelkõige südamest tänada W.-d  tema tööelu postituse eest. Mulle oli seda väga vaja. Mingi vastik sisemine hääl on pea viimase aasta sisistanud, kuidas tuleks häbi tunda oma madala palga pärast ja kuhugi pürgida. Õnneks ei paista kõrgemat palka eriti kusagil (helistati näiteks suurest rahvusvahelisest firmast, kuhu kandideerisin 5000 inimese personaliandmeid haldama ja nad olid väga tõrjuvad kui mingist keskmisest palgast rääkisin - see ei olevat kuidagi võimalik). Ja ma tegelikult ei kujuta ette, et peaks peale nelja tööd tegema või enne üheksat või kellegagi suhtlema või kedagi ülemuseks pidama. Hiljutises vestluses isaga teatas ta, et 10000 kuus palka saav inimene nüüd küll mingi rikas ei ole - rikas inimene elab millestki muust kui palk. Prioriteedid on inimestel erinevad ja mõnes mõttes ma usungi, et on valik rahu ja raha vahel. 

Oot, aga mul on täna sünnipäev ju! Ja kuigi ma tean, et teiste unenäod ei huvita kedagi, siis mul oli täna selline huvitavalt teemakohane uni.

Mul oli unes ka sünnipäev. Ja erinevalt päriselust ma isegi tähistasin seda  - mingi rendiruum oli pika laua ja karja tibidega, kellest ma mõnes tundsin ära oma kooliaegsed sõbrannad. Hakkasime just klaase kokku kõlistama ja preilnad võtsid järtsu, et mind kallistama kukkuda, kui järsku avanes uks ja sisse vajus kamp keskmises joobes tölle, viinakastid nende vahel. Sellised pigem ähvardava olekuga paadialused, elus karastunud eided ja pässid. Kast viinaga heideti minu kaunilt kujundatud sünnipäevalauale ja lällamine algas. Kuidas olukorda päästa, mõtlesin? Ei meist nõrkadest naisterahvastest neile elajatele vastast ole ning mõistlikku juttu nad ilmselt ka ei kuula. Tulin siin geniaalsele mõttele mikrofon haarata ja laulma hakata, et näidata - meie lõbu te juba ei sega! Ja ühtlasi töllidele märku anda, et nemad on väga vales kohas. Laulsin ma ikka nii nagu ma laulan, ei mingit viisipidamist või lauluhäält polnud mulle isegi unes antud mitte. Piinlik oli. Selgus, et piinlik oli ka kõigil mu sõbrannadel, joodikud jõid rahumeeli edasi ega pannud minu esinemist isegi mitte tähele. Edasi järgnes kaos. Purunesid kallid klaasid-taldrikud, sõbrannad tõusid vastikust tundes püsti, vabandasid ja läksid koju, parmude pidu võttis aina tuure üles. Lõpuks üks mees vajus pingi alla ja hakkas verd oksendama. Unes oli mul mu kollane nuputelefon, millega siis püüdsin 112 helistada. Sealpool võttis aga toru hoopis keegi väsinud häälega naisterahvas, kes teatas, et tegemist on tema mehega ja tol ongi kombeks niimoodi käituda, ärgu ma üldse muretsegu. Mingil hetkel saabus hommik, kõik oli lagastatud, kole, pinkidel lääbakil parmud. Kogusin kokku viimased terveks jäänud nõud ja mõned katkirebitud kingipakendid ning astusin kõledasse hommikusse. Mulle järgnesid kaks väikest roosat siga. Sain aru, et paar joodikut olid end sõna otseses mõttes seaks joonud, aga möönsin, et nad on selles olekus hoopis kenamad. Läksin siis, sead sabas, läbi külma, teravalt peksva vihma. Sead, vaesekesed, kiunusid külmast ja ebameeldivusest. Ühel hetkel möödusime mingist ööpäevaringselt avatud olevat putkast. Järsku olid sead kadunud. Vaatasin otsivalt ringi ja tuvastasin, et sead olid putkast viina ostnud ja taas-inimesestunud-parmustunud. Kahju, mõtlesin ja kiirustasin koju.