Ole oma sõnadega ettevaatlik!

Pagan küll, hiljuti sai just Kristallkuuli juures poetatud, kuidas mul pole lootustki, et keegi tutvuse kaudu kuhugi tööle kutsuks, kui kohe hakkas juhtuma. Ja otse loomulikult vastupidises suunas sellele, mida mina mõtlesin ehk siis tuleb tõesti oma sõnadega väga ettevaatlik olla. 

Tuli siis pakkumine, et tuleks see virelemine ikka ära lõpetada ja normaalsele tööle minna, mis see siis olgu, vana inimene juba, oleks aeg vastutavale tööle asuda ja teiste ootusi õigustada. Mitte keegi ei saavat nii madalat palka kui mina - häbi peaks olema! Mis ma oskan kosta - suur palk on ju tore küll, aga paraku minu meelest ei saa see olla ainuke motivaator.

Praegu pakuti mulle vastutavat kontoritööd tootmisettevõttes kümmekond kilomeetrit linnast väljas täistööajaga 8-17ni. Esiteks pole selles töös mitte midagi huvitavat. Teiseks, viga minu töös võib põhjustada seisaku tehase töös - imeline väljavaade ja minusuguse pedandi jaoks tunde öösel voodis vähkremist, et kas see asi ikka sai tehtud õigesti või mitte, kas äkki jne? Kolmandaks - "ma olen sots ja vihkan autosid" - ma tõesti ei kaalu töökohti, mis eeldavad auto orjaks muutumist. Praegu ma teen tööd seal, kus tahan ja enam-vähem millal tahan vs kindlad töötunnid rahvast täis kontoris kusagil linnast väljas põllu peal. Koju jõuaks 16.30 asemel 18.30 ilmselt. Ärkama peaks 7.50 asemel 6.50. Ma ei tea, mitmendaks - seal on ülemus ja kolleegid, praegu on mu ülemused kuskil kaugel maal, ma ei ole neid aastaid näinud ega nendega suhelnud, kolleegid aga on pereliikmed, kellega ei pea normaalset inimest teesklema. Millal ma muusikat kuulan ja loen kui ma 8 tundi päevas teesklema pean? Normaalselt riides peaks käima ja jalad tagumiku all ei sobiks istuda. Aga need peaks kõik pisiasjad olema suure(ma) palga nimel. Ma isegi ei küsinud, mis see palk oleks siis, sest kuigi mul lubati lahkelt pakkumise üle mõelda, siis ma tõesti ei näe mitte ühtki kaalutavat plussi, ainult miinuseid. Kas ma paistan tõesti nii meeleheitel või peaksin olema? Toon oma pereõnne ohvriks isiklikule laiskusele? No ausõna, lapsed ei ole näljas ja paljad. Jah, kui küsimus oleks ellujäämises, siis ma ilmselt oleksin sunnitud ka seesuguse töökoha vastu võtma, aga kas ma olen mõtlematu, et kohe "võimalusest ei haara" ja tiksun edasi praegusel perspektiivitul töökohal? 

A mis muidu? No ma hetkel olen ametis Geojahiga, mis kestab kuu aega ja mille käigus on vaja erinevaid ülesandeid sooritades meeskonnana punkte koguda. (Hääl saalist, mis on juba ka kõlanud: "Miks sa tegeled selliste lapsikustega?"). Olen juba peaaegu harjunud enda videopildist vaatamisega, suutsin isegi viis minutit stand-up-i üles lindistada, tagantjärele selgus, et kaamera oli fookusest väljas ja kõik tuleb uuesti teha, sest tagantjärele fookuse korrigeerimine on keerukas ja aeganõudev protsess, mis loomulikku lõpptulemust ei taga. Aga täitsa tore on niimoodi mugavustsoonist välja tulla. (Pinisev hääl saalist: "Aga selle eest ei maksta ju raha!") Jah, vot, olen nõus isegi peale maksma, kui piisavalt lõbus on!