Meil on siin üks täitsa tavaline kõrvalmaja. Korterid ja üks tavapärane asutus sees. Eks seal asutuses käib rohkem rahvast ja ilmselt sellepärast on lisaks fonolukule uksel ka kaamerasilm, ei midagi ebatavalist. Ühel ööl ärkasime alarmi peale üles. Peaaegu nagu autoalarm, aga kõvasti valjema häälega, siis tuli meelde, et ka varem ühel korral on selle maja alarm pröökama pistnud. Kummaline küll, et ühel tavalisel majal säärane alarm, aga no ju siis ikka selle asutuse pärast.
Eile olid lapsed õues, L. niitis muru, mina istusin ilusa ilma puhul toas ja tegin näo, et koristan. Järsku tuli L. üles ja küsis, et "ei tea, mis korteež seal väljas seisab?" Vaatasin siis minagi aknast välja ning tõepoolest - mustad uhked autod, mustades ülikondades tõsise näoga mehed ümber, mikrofonid kõrvas. Põnev-põnev! Autode järgi (mingeid riiklikke tunnusmärke küljes polnud) pakkus L. et krt, president äkki? Seisin just akna juures, kui sellest tavalisest kõrvalmajast väljus kõigepealt keegi sportlikus riietuses meesterahvas, mustad prillid ees ja mikker kõrvas, ning tema järel jooksukostüümis pikk sale naine, kelles tõepoolest Kersti Kaljulaiu ära tundsime. "Sihuke pilbas ongi või?!" osatas L. Ilmselt oli tegu mingi eraviisilise käiguga, ametlikul puhul peaks ju riigivapp jms autol küljes olema. Ei hakanud uurima ka, kas eile meie kandis mingi rahvaspordiüritus oli toimumas.
President suundus sporti tegema ning mulle meenus paari aasta tagune juhtum, kus ma olin peaaegu kindel, et nägin sellest samast uksest väljumas eks-presidendiproua Evelin Ilvest. Mõtlesin toona, et ehk oli lihtsalt sarnane naine või siis käis Evelin lihtsalt kellelgi külas seal. Ilmselt on seal majas aga hoopis nende pesa.
Õhtul tuli korteež tagasi, ronisime siis ikka terve perega aknale, et lapsed ka presidenti näha saaksid (viisakalt kardina tagant piilusime, noh). Spordikott üle õla (näe, ei lasknud teistel oma kompse kanda) tuligi Kersti Kaljulaid ning läks autosse. Lapsed imestasid, et selline tavaline inimene ongi? Aga miks nad teda niimoodi valvama peavad? Tore ikka sellises väikses riigis elada, kus president su kõrvalmajja sattuda võib!
esmaspäev, juuni 05, 2017
kolmapäev, mai 31, 2017
Väikeste linnade mutid on ....*
Käisin nädalavahetusel suvilas. Sinna on pikk ja ilus kergliiklustee rajatud, mõtlesin siis ka rattaga järele proovida. Kohe, kui metsa vahele keerasin, tuli vastu üks kurja näoga mutt, vaatas mulle pikalt tigeda näoga otsa ning käratas lõpuks: "Tere!" Ehk siis taaskord see teema, millest juba juttu on olnud ehk õpime teretama. Kommentaariumis Manjana küll tutvustas uusi teretus-reegleid ja ütles, et metsas tuleb üksteisele tere öelda. No see kergliiklustee minu jaoks metsa alla ei kvalifitseerunud päris, mets on ikka selline üsna inimtühi koht, kus seeni ja marju korjata, kergliiklustee läheb maantee kõrval, küll looduses, aga ikkagi.
Edasi sõites selgus, et vastu tulnud kümnest isikust või isikutekobarast (mõned olid mitmekesi, noh), ei tahtnud mind teretada ainult kolm. Üks rullsuusataja möödus kaks korda, teisel korral enam ei pidanud teretama. Hakkasin higistama, mõtlesin ärevusega, kas järgmise nurga tagant võib veel mõni teretaja välja ilmuda, kaalusin, kas järgmiste ilmudes peaks ise esimesena tere ütlema. Aga kui vastutulija on mitte-teretajate väiksest, aga meeldivast seltskonnast? Kogu aeg oli pinge peal, loodust nautida üldse ei saanud! Aga miks? Ma sain ise kohe aru, milles asi - selles esimeses kurjas mutis muidugi! Oleks ta mulle rõõmsameelselt tere hõiganud, poleks ma ennast halvasti tundma hakanud, aga oma käitumisega jättis ta mulle tunde, et olen valesti käitunud, mind on korrale kutsutud, ma oleksin pidanud teretama, ma olen reeglite vastu eksinud, mul peaks häbi olema! Just sellised väljapressitud tered ja pealesunnitud kombed on need, mis mulle vastu hakkavad. Muidugi ma ütlen tere, kui mulle öeldakse, võin vabalt esimesena ka öelda, kui selgub, et nõnda on kombeks, aga pole vaja oma terega mulle näkku hüpata! Ma ei ole taas lasteaiaeas, mil kurjad tädid võisid mulle sisistada milline halvastikasvatatud jõnglane ma olen!
Hilisem seos sama teemaga, käisin Miniga kaasas muusikakooli katsetel ja kui ta ruumist välja hakkas tulema, hüüdis keegi tädi sealt talle range häälega järele: "Head aega!". Ilmselgelt oleks Mini pidanud ise seda esimesena ütlema, aga ma loodan, et see "kasvatamatus" ei lähe tal nüüd kusagile kirja, sest laps oli lihtsalt närvis ja hajevil omadega. Muidugi olen ma seletanud, et ruumi sisenedes peaks ikka võõrastele tere ütlema ja väljudes head aega, aga vahel tal lihtsalt ununeb. Aga seda kasvatamist peaks mu meelest tegemagi nii, et lihtsalt ütled, "ole kena, tee teinekord nii, sest muidu on ebaviisakas", aga mitte sarkastiliselt "Tere!" või "Head aega!" käratades. Laps ei saa aru ja minusugune läheb trotsi täis.
Suvila juures oli kommunikatsiooniprobleeme mujalgi. Ära tulles viisime oma pakendiprügi selleks ettenähtud kogumiskonteinerisse. Seal kõrval on ka olmeprügikast, mis ette nähtud rannas tekkinud prügi tarvis, ehk siis mitte kodunt kaasa võetud olmeprügi jaoks, sellekohane silt peal. Prügikastide ümber luusis taas üks kurja näoga tädi, vaatas pikalt meie autot, ma keerasin ebamugavusest pilgu mujale, aga L. väitis pärast, et too tädi olevat (vist) meie autot pildistanud. L. ise midagi ei öelnud, mina tundsin küll kihvatust, et "mida hekki siis nüüd!?", aga kuna ma kindlalt pildistamise hetke ei näinud, ei hakanud ka kobisema, tädist mööda sõites oli tal "s***nuusutaja"-grimass** endiselt näos ja meist vaatas ta kramplikult mööda. Oli siis probleem või ei, ei saanudki teada, mul läks tuju muidugi ära. Vastikud kurjad maainimesed!
Kuulun ka selle asula FB-gruppi, sinna pole veel "prügireostajate" fotosüüdistust laekunud. FB grupis keeb muidugi samasugune elu - üks kohalik mutt (kole sõna, aga nende ussitajate kohta ei oska paremini öelda) pidas näiteks õigeks seda, et peale aastaringselt kohapeal elajate, võiksid ülejäänud oma suu kohalikes küsimustes üldse kinni hoida. Sellesarnane suhtumine "omad-võõrad" kumab sageli läbi. No mu isa kirjutas ennast nüüd suvilasse sisse, seega on ka mul täieõiguslik luba kobiseda.
* Ansamblil Koer on lugu "Väikeste linnade mehed on lollakad", see pealkiri siis sealt.
** Seoses "s***nuusutaja"-näoga meenus mu ainus kiusamisepisood kooliajast. Kus ma ise kiusajaks olin siis. Nimelt käis meist klass allpool (või umbes nii) üks plika, kellel see (s***nuusutaja) nägu minu ja ühe teise klassiõe meelest pidevalt ees oli. Tundsime end puudutatuna - midagi ei meeldi või? Ülbe oled või? Et tatikas, ne uvažaju või? (Mitte et me ise mingid ülbikud või kunnid oleks olnud üldse). Koolis sai teda vastu põrnitsetud ja ehk paar korda jalga taha panna üritatud....Aga ükskord läksin pimedas koolist koju ja avastasin, et too plika on minu ees, kahmasin maast hunniku lund, haarasin plikast kinni ja toppisin lume talle krae vahele...Miks? Mis ta mulle teinud oli? Miks ma teda ei sallinud? Näo pärast? Ilmselt. Õnneks rohkem mul selliseid lennukaid ideid ei tekkinud ja vimm haihtus kuidagi. Hiljem oli ta ühe mu tuttava sõpruskonnas, isegi siis ei tekkinud tunnet, et vabandaks oma lolluse pärast, sest...tal oli ikka see nägu ees! Hirmus. Milliseid musti tundeid võib tekitada kellegi nägu! Äkki need külamutid olid ka täitsa normaalsed, lihtsalt näod olid tigedad ees?
Närvide rahustuseks ilus pilt otse suvilaverandalt:
Edasi sõites selgus, et vastu tulnud kümnest isikust või isikutekobarast (mõned olid mitmekesi, noh), ei tahtnud mind teretada ainult kolm. Üks rullsuusataja möödus kaks korda, teisel korral enam ei pidanud teretama. Hakkasin higistama, mõtlesin ärevusega, kas järgmise nurga tagant võib veel mõni teretaja välja ilmuda, kaalusin, kas järgmiste ilmudes peaks ise esimesena tere ütlema. Aga kui vastutulija on mitte-teretajate väiksest, aga meeldivast seltskonnast? Kogu aeg oli pinge peal, loodust nautida üldse ei saanud! Aga miks? Ma sain ise kohe aru, milles asi - selles esimeses kurjas mutis muidugi! Oleks ta mulle rõõmsameelselt tere hõiganud, poleks ma ennast halvasti tundma hakanud, aga oma käitumisega jättis ta mulle tunde, et olen valesti käitunud, mind on korrale kutsutud, ma oleksin pidanud teretama, ma olen reeglite vastu eksinud, mul peaks häbi olema! Just sellised väljapressitud tered ja pealesunnitud kombed on need, mis mulle vastu hakkavad. Muidugi ma ütlen tere, kui mulle öeldakse, võin vabalt esimesena ka öelda, kui selgub, et nõnda on kombeks, aga pole vaja oma terega mulle näkku hüpata! Ma ei ole taas lasteaiaeas, mil kurjad tädid võisid mulle sisistada milline halvastikasvatatud jõnglane ma olen!
Hilisem seos sama teemaga, käisin Miniga kaasas muusikakooli katsetel ja kui ta ruumist välja hakkas tulema, hüüdis keegi tädi sealt talle range häälega järele: "Head aega!". Ilmselgelt oleks Mini pidanud ise seda esimesena ütlema, aga ma loodan, et see "kasvatamatus" ei lähe tal nüüd kusagile kirja, sest laps oli lihtsalt närvis ja hajevil omadega. Muidugi olen ma seletanud, et ruumi sisenedes peaks ikka võõrastele tere ütlema ja väljudes head aega, aga vahel tal lihtsalt ununeb. Aga seda kasvatamist peaks mu meelest tegemagi nii, et lihtsalt ütled, "ole kena, tee teinekord nii, sest muidu on ebaviisakas", aga mitte sarkastiliselt "Tere!" või "Head aega!" käratades. Laps ei saa aru ja minusugune läheb trotsi täis.
Suvila juures oli kommunikatsiooniprobleeme mujalgi. Ära tulles viisime oma pakendiprügi selleks ettenähtud kogumiskonteinerisse. Seal kõrval on ka olmeprügikast, mis ette nähtud rannas tekkinud prügi tarvis, ehk siis mitte kodunt kaasa võetud olmeprügi jaoks, sellekohane silt peal. Prügikastide ümber luusis taas üks kurja näoga tädi, vaatas pikalt meie autot, ma keerasin ebamugavusest pilgu mujale, aga L. väitis pärast, et too tädi olevat (vist) meie autot pildistanud. L. ise midagi ei öelnud, mina tundsin küll kihvatust, et "mida hekki siis nüüd!?", aga kuna ma kindlalt pildistamise hetke ei näinud, ei hakanud ka kobisema, tädist mööda sõites oli tal "s***nuusutaja"-grimass** endiselt näos ja meist vaatas ta kramplikult mööda. Oli siis probleem või ei, ei saanudki teada, mul läks tuju muidugi ära. Vastikud kurjad maainimesed!
Kuulun ka selle asula FB-gruppi, sinna pole veel "prügireostajate" fotosüüdistust laekunud. FB grupis keeb muidugi samasugune elu - üks kohalik mutt (kole sõna, aga nende ussitajate kohta ei oska paremini öelda) pidas näiteks õigeks seda, et peale aastaringselt kohapeal elajate, võiksid ülejäänud oma suu kohalikes küsimustes üldse kinni hoida. Sellesarnane suhtumine "omad-võõrad" kumab sageli läbi. No mu isa kirjutas ennast nüüd suvilasse sisse, seega on ka mul täieõiguslik luba kobiseda.
* Ansamblil Koer on lugu "Väikeste linnade mehed on lollakad", see pealkiri siis sealt.
** Seoses "s***nuusutaja"-näoga meenus mu ainus kiusamisepisood kooliajast. Kus ma ise kiusajaks olin siis. Nimelt käis meist klass allpool (või umbes nii) üks plika, kellel see (s***nuusutaja) nägu minu ja ühe teise klassiõe meelest pidevalt ees oli. Tundsime end puudutatuna - midagi ei meeldi või? Ülbe oled või? Et tatikas, ne uvažaju või? (Mitte et me ise mingid ülbikud või kunnid oleks olnud üldse). Koolis sai teda vastu põrnitsetud ja ehk paar korda jalga taha panna üritatud....Aga ükskord läksin pimedas koolist koju ja avastasin, et too plika on minu ees, kahmasin maast hunniku lund, haarasin plikast kinni ja toppisin lume talle krae vahele...Miks? Mis ta mulle teinud oli? Miks ma teda ei sallinud? Näo pärast? Ilmselt. Õnneks rohkem mul selliseid lennukaid ideid ei tekkinud ja vimm haihtus kuidagi. Hiljem oli ta ühe mu tuttava sõpruskonnas, isegi siis ei tekkinud tunnet, et vabandaks oma lolluse pärast, sest...tal oli ikka see nägu ees! Hirmus. Milliseid musti tundeid võib tekitada kellegi nägu! Äkki need külamutid olid ka täitsa normaalsed, lihtsalt näod olid tigedad ees?
Närvide rahustuseks ilus pilt otse suvilaverandalt:
teisipäev, mai 30, 2017
Kazuo Ishiguro. Maetud hiiglane.
Lugesin, et autorit on selle raamatu puhul süüdistatud selles, et ta loob fantaasiamaailma ainult selleks, et edasi anda oma üldisemat ideed mälust ja selle olulisusest. Ma ei ole küll fantaasiakirjanduse püsilugeja, aga kas see on siis kuidagi miinuseks, kui lihtsalt ei iluleta loodud maailma ümber, vaid püütakse sellega ka mingit mõtet edasi anda? Ilmselt sõltub vaatenurgast, Tolkieni lugudel on mu hinnangul ka laiem tähendus, kui lihtsalt seiklus. Ishiguro puhul on häda ilmselt selles, et Tolkieni-vaimus seiklust siin iseenesest pole. "Tundub, nagu liiguks kogu maailm kahe vanainimese sammude tempos" - nii on kirjas raamatu tagakaanel. Eks otsustage ise, ajab see teile hirmu nahka, või mitte. Minu jaoks oli raamat põnev. Goodreadsis leidub palju neidki, kelle jaoks polnud.
Kogu see arhailine kõnepruuk, kõhedust tekitavad paigad, müstilised tegelased ja pidev udu moodustasid minu jaoks huvitava tausta, mille mõttest ma lootsin raamatu lõpuks selgust saada. Mälu on iseenesest intrigeeriv teema, autor muudab selle oma looga konkreetseks - kas mäletamine külvab eelkõige teineteisemõistmist või vihavaenu? Kes ja miks panid raamatumaailmale unustamise needuse - või on see üldse needus? Kuigi raamat räägib hoopis varasemast ajast, tekkis mul lugedes päris mitu korda paralleel Teise maailmasõjaga - kas ajaloo kordumise taga pole samuti mälu ja see, et vana vaen ei unune?
Samas üksikisiku tasandil on mälu kaotamine üldjuhul siiski tragöödia. Hiljuti lugesin ka seda Alzheimerist kirjutatud raamatut. Siinses loos tekkisid seosed dementsete paranoiahoogude ja kuninglike sõdurite ning külaelanike asjatu vägivallaga - kui täpselt ei mäleta, on alusetud kahtlused kerged tekkima. Ka Ishiguro toob mängu armastuse (Lisa Genova "Alice"-is leiab samuti, et sõltumatu eluarmastus jääb alati alles), leides, et tõeline armastus suudaks ehk kahtlustest üle olla - kui südames tunned, et armastad, ei ole seal ruumi kahtlusteks, et äkki ma lihtsalt ei mäleta, milline lurjus teine olla võis. Raamatu lõpp jätab selle võimaluse lahtiseks. Ma usun, et ilmselt see nii ongi - isegi kui me hinges usume, et on armastus, ei jäta kahtlused meid kunagi maha (isegi siis, kui mälu alles on, sest mälu petab meid niikuinii alati). Inimene on loodud aga seda valelikku mälu usaldama ega suuda jääda rahule enne, kui "tõe" teada saab. Meenus, et olen lugenud sellist raamatut nagu Elina Hirvonen "Et tema mäletaks sedasama" - paradoksaalne, et ma ei mäleta, millest see raamat rääkis...Igatahes soovivad ka Ishiguro "Maetud hiiglase" tegelased mäletada, aga isegi kui me mäletame, ei mäleta me iialgi teisega sedasama.
Mulle meeldis selle raamatu puhul, kuidas autor tegeleb mälu teemaga mõlemal tasandil - nii üksikisiku- kui ka ühiskonna vaatepunktist. Põhimõtteliselt saaks toreda graafiku teha ühe ja teise plussidest ning miinustest, maaliline jutustus sinna juurde - mu meelest meeldiv lugemine.
P.S. Avastasin just, et ei pannudki tekstianalüüsiga vist väga mööda, autor on oma raamatu kohta öelnud nii: "Ta tunnistas, et on ammu tahtnud kirjutada sellest, kuidas ühiskonnad mäletavad ja unustavad ning kui erinev on see sellest, kuidas üksikisikud ebamugavate mälestustega tegelevad."
kolmapäev, mai 24, 2017
Mehed ei salli naistegelasi?
Kõndisin täna uuest Wonderwomani filmiplakatist mööda ja mulle meenus üks nädalatevanune artikkel (ok, artikliks on seda muidugi palju nimetada...), mis mind mõtlema pani ja pigem selles võtmes, et tahaks vastu vaielda. Emma Watson on nimelt feministide hulgast üsna palju kajastust leidnud näitlejanna, ma ta muude sõnavõttudega kursis pole, aga see "meestel lihtsalt on mingi barjäär, mis paneb nad ütlema: ma ei taha tüdrukuga samastuda.", kõlab mu meelest ikka totralt, umbes samahästi nagu "naised lihtsalt kuuluvad pliidiäärde, lastetuppa ja kirikusse".
Ma nimelt ei usu, et asi oleks selles, et meestel oleks võimatu end samastada naistegelasega ning naistel see probleem puudub. Näitena tuuakse ära, et "viimased „Star Warsi“ filmid ja hiljutine uusversioon filmist „Tondipüüdjad“ said naissoost peategelaste tõttu hulga viha ja halvakspanu osaliseks". Ma pole muidugi neid kumbagi näinud, aga kas Star Warsis polnud mitte mustanahaline (mees)peategelane? Tondipüüdjad olla aga lihtsalt saast film. Kas Mad Maxi uus, naispeaosalisega film sai ka sellise kriitika osaliseks? IMDB hinnangud vastavalt 5,3 vs 8,1, kusjuures isegi Tondipüüdjate vana versiooni hinnang on madalam kui uuel Mad Maxil.
Laiemalt võttes on mu meelest probleem ainult teatud filmidega, kus naised on rollides, millega isegi nende sookaaslased samastuda ei suuda. Tomb Raider, Sõjaprintsess Xena - need on samasugused tüübid nagu Herakles või barbar Conan, loodud mitte selleks, et keegi nendega samastuks, vaid lihtsalt meelelahutuse mõttes, noortele, kellele pakub madin põnevust. Kas mehed samastavad end Arnoldi (mitte Rüütli, vaid selle austerlasest kuberneriga siis, nimi on liiga pikk, et välja kirjutada, selle asemel kirjutan veel pikema kommentaari...), Chuck Norrise või mõne teise sarnasega? Ma ei usu, need on lihtsalt toredad tapamasinad, kelle tekitatavat kaost on lahe vaadata. Ebausutav tapamasin ajab naerma, need naistapamasinad on aga paraku veel ebausutavamad, kui mehed. Eriti kui neile on sealjuures mingid imelikud naiselikud jooned külge poogitud. Nagu sadul sea seljas, või kuidas see oligi.
Ma ei taha sellega öelda, et naisi action ei huvitaks või nad sellega tegeleda ei sooviks. Minigi käis just Militaarkeskuses laserlahingut pidamas ja on nüüd täiega vaimustuses ja ootab oma sünnipäeva, et saaks ka seda seal pidada ja oma sõpru tulistada. On olemas ka hoopis teistsuguseid action-tegelasi, kes hoolimata oma ebaloomulikust jõust jäid ikkagi inimesteks - no näiteks minu vana iidol Vampiiritapja Buffy. Buffy looja Joss Whedon on muidugi veendunud feminist ka ise ning nägi vaeva, et mitte luua lihtsalt tegelast, kes on küll "saja mehe jõuga, aga samas tissidega" - Buffyle saab kaasa elada, sest ta on oma olemuselt inimlik, normaalne. Selleks, et kellegagi samastuda ei pea ju välja nägema nagu see persoon. Ma suudan näiteks samastuda Bukowski vana koleda joodiku Henry Chinaskiga, sest olenemata meie erinevustest, on meil siiski palju ühiseid üldinimlikke jooni (mõelge ise, mis need olla võiksid, vihjeks, et täis ma end ei tee, vein väga ei maitse, naistega suhteid ei oma ning hobused ei huvita üldse).
Ehk siis mu meelest ei sõltu samastumine mitte tegelase välistest tunnustest, vaid sellest, kui palju liha neile luudele on kirjutatud (piltlikult, noh), palju on neil karakterit, inimlikke jooni. Paraku kui me asetame mingisse tühja rolli lihtsalt naise, paneme talle petteks ehk paar naiselikku joont ka külge (no et nutab salaja või vaatab moeajakirju), siis sellest midagi head ei sünni. Pärast leiame, et nüüd sai võrdõiguslikkusele lähemale küll ju ega saa aru, miks ikka rahul ei olda ja süüdistame otse loomulikult patriarhaati.
Just selles osas on mul erimeelsusi kolmanda laine feminismiga, mis sugu kangesti tähtsustab. Mu meelest oleks ideaal hoopiski soopimedus, mida nemad pahaks peavad. Tehakse häid ja halbu filme, on olemas palju häid filme, kus mängivad naised ning mida vaatavad ka mehed. Muidugi, neid võiks rohkem olla, aga mingisugune kunstlik - "võtame meesosatäitjatega filmi ning paneme lihtsalt naised asemele", ei täida seda eesmärki kuidagi, pigem jätabki võhikule mulje, et "naine filmis, film metsas." Miks rõhuda igas asjas soole, kui on selge, et nii ühekülgne nagu "naised suudavad vastassoost tegelastega samastuda, meestel tuleb barjäär ette" see tegelikkus kindlasti olla ei saa.
Ma nimelt ei usu, et asi oleks selles, et meestel oleks võimatu end samastada naistegelasega ning naistel see probleem puudub. Näitena tuuakse ära, et "viimased „Star Warsi“ filmid ja hiljutine uusversioon filmist „Tondipüüdjad“ said naissoost peategelaste tõttu hulga viha ja halvakspanu osaliseks". Ma pole muidugi neid kumbagi näinud, aga kas Star Warsis polnud mitte mustanahaline (mees)peategelane? Tondipüüdjad olla aga lihtsalt saast film. Kas Mad Maxi uus, naispeaosalisega film sai ka sellise kriitika osaliseks? IMDB hinnangud vastavalt 5,3 vs 8,1, kusjuures isegi Tondipüüdjate vana versiooni hinnang on madalam kui uuel Mad Maxil.
Laiemalt võttes on mu meelest probleem ainult teatud filmidega, kus naised on rollides, millega isegi nende sookaaslased samastuda ei suuda. Tomb Raider, Sõjaprintsess Xena - need on samasugused tüübid nagu Herakles või barbar Conan, loodud mitte selleks, et keegi nendega samastuks, vaid lihtsalt meelelahutuse mõttes, noortele, kellele pakub madin põnevust. Kas mehed samastavad end Arnoldi (mitte Rüütli, vaid selle austerlasest kuberneriga siis, nimi on liiga pikk, et välja kirjutada, selle asemel kirjutan veel pikema kommentaari...), Chuck Norrise või mõne teise sarnasega? Ma ei usu, need on lihtsalt toredad tapamasinad, kelle tekitatavat kaost on lahe vaadata. Ebausutav tapamasin ajab naerma, need naistapamasinad on aga paraku veel ebausutavamad, kui mehed. Eriti kui neile on sealjuures mingid imelikud naiselikud jooned külge poogitud. Nagu sadul sea seljas, või kuidas see oligi.
Ma ei taha sellega öelda, et naisi action ei huvitaks või nad sellega tegeleda ei sooviks. Minigi käis just Militaarkeskuses laserlahingut pidamas ja on nüüd täiega vaimustuses ja ootab oma sünnipäeva, et saaks ka seda seal pidada ja oma sõpru tulistada. On olemas ka hoopis teistsuguseid action-tegelasi, kes hoolimata oma ebaloomulikust jõust jäid ikkagi inimesteks - no näiteks minu vana iidol Vampiiritapja Buffy. Buffy looja Joss Whedon on muidugi veendunud feminist ka ise ning nägi vaeva, et mitte luua lihtsalt tegelast, kes on küll "saja mehe jõuga, aga samas tissidega" - Buffyle saab kaasa elada, sest ta on oma olemuselt inimlik, normaalne. Selleks, et kellegagi samastuda ei pea ju välja nägema nagu see persoon. Ma suudan näiteks samastuda Bukowski vana koleda joodiku Henry Chinaskiga, sest olenemata meie erinevustest, on meil siiski palju ühiseid üldinimlikke jooni (mõelge ise, mis need olla võiksid, vihjeks, et täis ma end ei tee, vein väga ei maitse, naistega suhteid ei oma ning hobused ei huvita üldse).
Ehk siis mu meelest ei sõltu samastumine mitte tegelase välistest tunnustest, vaid sellest, kui palju liha neile luudele on kirjutatud (piltlikult, noh), palju on neil karakterit, inimlikke jooni. Paraku kui me asetame mingisse tühja rolli lihtsalt naise, paneme talle petteks ehk paar naiselikku joont ka külge (no et nutab salaja või vaatab moeajakirju), siis sellest midagi head ei sünni. Pärast leiame, et nüüd sai võrdõiguslikkusele lähemale küll ju ega saa aru, miks ikka rahul ei olda ja süüdistame otse loomulikult patriarhaati.
Just selles osas on mul erimeelsusi kolmanda laine feminismiga, mis sugu kangesti tähtsustab. Mu meelest oleks ideaal hoopiski soopimedus, mida nemad pahaks peavad. Tehakse häid ja halbu filme, on olemas palju häid filme, kus mängivad naised ning mida vaatavad ka mehed. Muidugi, neid võiks rohkem olla, aga mingisugune kunstlik - "võtame meesosatäitjatega filmi ning paneme lihtsalt naised asemele", ei täida seda eesmärki kuidagi, pigem jätabki võhikule mulje, et "naine filmis, film metsas." Miks rõhuda igas asjas soole, kui on selge, et nii ühekülgne nagu "naised suudavad vastassoost tegelastega samastuda, meestel tuleb barjäär ette" see tegelikkus kindlasti olla ei saa.
Räägi mulle oma minevikust!
Seoses selle Pulkkise "Tõega" meenus veel üks mu meelest märkimisväärt asjaolu. Nimelt selgub seal, et ka lapselapsel on mingi draama minevikust, mis teda painab ning neil tekib elukaaslasega sel teemal tüli: "Miks sa seda varjad? Miks sa mulle midagi ei räägi?" ja raamat lõppebki sellega, et naine hakkab mehele oma "tõde" ära rääkima. Kuna see ongi raamatu päris lõpp, siis võikski justkui seda moraaliks pidada (iseasi, kas alati peab mingi moraal üldse olema) - siis kui lõpuks kedagi usaldama hakkad, räägid talle kõik ära ja hakkab kergem. Iseenesest see draama tolle tegelase elus pole midagi sellist, millest õigluse huvides rääkima peaks (no näiteks midagi kuritegelikku), vaid lihtsalt raske lahkuminek. Mind pani imestama, miks on kirjaniku meelest nii oluline, et ta sellest oma uuele elukaaslasele räägiks? Mida see annab?
Samal ajal sattusin kuulama paari muusikapala The Weeknd-ilt, kes mulle üllataval kombel päris meeldima on hakanud, kus ta laulab samuti, kuidas uus armastus tahaks eelmistest kõike teada, muidu ikka pole asi õige. True Colors loo nimi, justkui see "tõde" olekski siis need "tõelised värvid". Teine lugu temalt, As You Are, räägib aga sellest, et "näita mulle oma arme ja murtud südant, armastan sind ikka sellisena, nagu sa oled!". Aga miks siis üldse midagi näitama peaks, kui sa armastad teist sellisena nagu ta on? Miks peab kõik teise ette lagedale lööma, kas muidu on pettus?
Mu meelest ei ole, minevik võib vabalt sinna jääda, kui see su praegusesse ellu enam ei kuulu (mitte muidugi sellised tõsiasjad, et sul on kari lapsi, sa oled paar inimest maha tapnud vms). Aga mingid eelmised suhted, milleks neist on vaja hakata aru andma? Isegi kui lugu lõppes murtud südamega, mida see uus kaaslane selle teadmisega peale peaks hakkama? Niikuinii soovib tema ju sind õnnelikuks teha ja kui ta seda ei suuda, pole ju vahet, kas põhjuseks on "ma ei ole eelmisest siiski üle saanud" või "me lihtsalt ei sobi".
Vahepeal oli naisteajakirjades ka mingi poleemika "selle numbri" (no et mitmega noh) üle, et kas tasuks teada või mitte ja kuidas ise reageerida, kui küsitakse. Ehk oleks tõesti imelik, kui keegi seda paaniliselt varjata püüaks, aga küsimisel ma ei näe ka muud mõtet kui statistika tegemine. Et kui teate üksteisest kõike, olete justkui veel lähedasemad? Et kui teine ei küsi, siis järelikult ei huvita sa teda piisavalt? No ma ikka ei ole see "me teeme kõike koos" paarikeste fänn, kus üks istub potil ja teine peseb samal ajal hambaid...
Mõne jaoks on see minevikust kõige teadmine oluline, sest "meil ei ole teineteise ees saladusi", mulle jälle sellised asjad eriliste saladustena ei tundu. Lihtsalt pole nagu erilist huvi kellegi minevikku üksipulgi lahti harutada ega tunne suurt puudust ka sellest, kui keegi minu oma ei haruta. Ah mis, ma ilmselt tunneksin kõhedust, kui keegi mulle mu "tõelistest värvidest"laulma rääkima hakkaks ja psühhoanalüüsi püüaks teha! Seostub kuidagi selle kontrolli-teemaga, mis otsapidi suhtevägivalda suubub.
Huvitav, kas ma oleks ka seda tüüpi (müütiline) naine, kes ütleb lahkumineku põhjustest rääkides, et "mees tahtis koguaeg ainult rääkida!"? Ei tea, pole sellist meest tegelikult kohanud, siinkandis sellised ilmselt haruldased ka (stereotüüp, ma tean, ilmselt neid ikka leidub).
Kuna muusikast oli juttu, siis lõppu üks võrratu laul ka, siin on The Weeknd koos Lana Del Reyga, mu meelest on nende muusikas tõesti miskit sarnast (üks nimetab end Stargirliks ja teine Starboyks ka). Ma olen küll kaugel sellest, et näha neid romantilise paarina (The Weeknd peaks koos olema Selena Gomeziga, Lanast ei tea üldse, kas ta on vallaline või ei - milline hooletus oma iidolite vastu mul) nagu paljud nende fännid nüüd selle loo põhjal otsustasid - "nad peaksid koos olema!"
Samal ajal sattusin kuulama paari muusikapala The Weeknd-ilt, kes mulle üllataval kombel päris meeldima on hakanud, kus ta laulab samuti, kuidas uus armastus tahaks eelmistest kõike teada, muidu ikka pole asi õige. True Colors loo nimi, justkui see "tõde" olekski siis need "tõelised värvid". Teine lugu temalt, As You Are, räägib aga sellest, et "näita mulle oma arme ja murtud südant, armastan sind ikka sellisena, nagu sa oled!". Aga miks siis üldse midagi näitama peaks, kui sa armastad teist sellisena nagu ta on? Miks peab kõik teise ette lagedale lööma, kas muidu on pettus?
Mu meelest ei ole, minevik võib vabalt sinna jääda, kui see su praegusesse ellu enam ei kuulu (mitte muidugi sellised tõsiasjad, et sul on kari lapsi, sa oled paar inimest maha tapnud vms). Aga mingid eelmised suhted, milleks neist on vaja hakata aru andma? Isegi kui lugu lõppes murtud südamega, mida see uus kaaslane selle teadmisega peale peaks hakkama? Niikuinii soovib tema ju sind õnnelikuks teha ja kui ta seda ei suuda, pole ju vahet, kas põhjuseks on "ma ei ole eelmisest siiski üle saanud" või "me lihtsalt ei sobi".
Vahepeal oli naisteajakirjades ka mingi poleemika "selle numbri" (no et mitmega noh) üle, et kas tasuks teada või mitte ja kuidas ise reageerida, kui küsitakse. Ehk oleks tõesti imelik, kui keegi seda paaniliselt varjata püüaks, aga küsimisel ma ei näe ka muud mõtet kui statistika tegemine. Et kui teate üksteisest kõike, olete justkui veel lähedasemad? Et kui teine ei küsi, siis järelikult ei huvita sa teda piisavalt? No ma ikka ei ole see "me teeme kõike koos" paarikeste fänn, kus üks istub potil ja teine peseb samal ajal hambaid...
Mõne jaoks on see minevikust kõige teadmine oluline, sest "meil ei ole teineteise ees saladusi", mulle jälle sellised asjad eriliste saladustena ei tundu. Lihtsalt pole nagu erilist huvi kellegi minevikku üksipulgi lahti harutada ega tunne suurt puudust ka sellest, kui keegi minu oma ei haruta. Ah mis, ma ilmselt tunneksin kõhedust, kui keegi mulle mu "tõelistest värvidest"
Huvitav, kas ma oleks ka seda tüüpi (müütiline) naine, kes ütleb lahkumineku põhjustest rääkides, et "mees tahtis koguaeg ainult rääkida!"? Ei tea, pole sellist meest tegelikult kohanud, siinkandis sellised ilmselt haruldased ka (stereotüüp, ma tean, ilmselt neid ikka leidub).
Kuna muusikast oli juttu, siis lõppu üks võrratu laul ka, siin on The Weeknd koos Lana Del Reyga, mu meelest on nende muusikas tõesti miskit sarnast (üks nimetab end Stargirliks ja teine Starboyks ka). Ma olen küll kaugel sellest, et näha neid romantilise paarina (The Weeknd peaks koos olema Selena Gomeziga, Lanast ei tea üldse, kas ta on vallaline või ei - milline hooletus oma iidolite vastu mul) nagu paljud nende fännid nüüd selle loo põhjal otsustasid - "nad peaksid koos olema!"
teisipäev, mai 23, 2017
Surmani armastades
Lugesin nüüd Riikka Pulkkise "Tõe" ka läbi. Ikka morbiidselt edasi! Hämmastav, kuidas autor suudab surmast eraldi tegelase vormida, sellise kauni ja poeetilise. Surm justkui olekski inimese elu kõige tähtsam sündmus, see, mis paneb punkti ja annab mõtte, võtab kõik kokku. Enne seda on justkui mingi arutu sebimine, aga alles surma veerel selgub, millised olid terad, millised sõklad.
Raamat keerleb kahe naise elu ja surma ümber. Üks neist lahkub vanana, teine noorena, neid seob armastus ühe ja sama mehe vastu, mis ühe hukutab ning teisele maksab kätte läbi tema lapse. Lunastust ja ilu on samuti, kuid tundub, et autor tahtis romaani pealkirjaga öelda seda, et armastus ongi "tõde", elu mõte ja sisu. Armastus määrab kõik, kogu su elu ja saatuse. Armastuse nimel elatakse ja surrakse, sellest saadakse inspiratsiooni, selle pärast tehakse tööd. (Teine teooria selle "Tõe" kohta on mul see, et loo tegelased tegelevad nö tõe välja selgitamisega - mida see minevikus tehtu teadasaamine meile annab? Samas oskab autor väga tõepäraselt selgitada (vana)vanemate ja laste omavaheliste suhete tagamaid. Mida me üldse oma vanematest teame ja miks me võõrdume vanavanematest, kes meile kunagi lapsepõlves väga lähedased olid?)
Hakkasin mõtlema, kas armastus võib tõepoolest hukutada? Ühe vähese meeldejäänud sõnasõnalise õpetusena mäletan oma ema ütlevat: "Mitte keegi ei ole sinu elu väärt!" Seda ütles ta ilmselt siis, kui jõuti sellesse ikka, mil end armastuse pärast tapma hakati. Tõesti, enamus enesetappe või selle katseid, mida tean, on olnud seotud õnnetu armastusega. Oli neid, kes bluffisid ("Nüüd teavad kõik, et mind ei tasu maha jätta!" - täpselt nii teatas üks uhke neiu peale maoloputust - üsna jube väljavaade, et sinuga ollakse koos vaid sellepärast, et ei taheta su surma enda hingele...), oli neid, kes tõsiselt mõtlesid, aga ebaõnnestusid ja neidki, kel õnnestus endale lõpp peale teha. Ilmselt on siin seos jälle minu kiire ülesaamisvõimega, aga endale ei tulnud kunagi pähe, et vot kui teda ei saa, siis tulgu lõpp. Enesehinnang oli ka selline, et no seda rõõmu - "ta minu pärast tegi seda" ei tahaks ma küll kellelegi jätta. Esimene armastus väitis mulle mõni aeg peale lahkuminekut, kui ma mõneks ajaks "ära kadusin", et "tead küll, mis mõtted mulle pähe tulid!", siis mõtlesin, kui hea, et ta mu maha jättis, ta ei tundnud mind ju üldsegi, kui arvas, et võin endale tema pärast käe külge panna!
Kunagi ütles üks proua mulle, et tema poeg tapvat end ära, kui ma ta maha jätan. Ma ei mäleta, mis ma prouale ütlesin, aga pojale rääkisin ära, too sai vihaseks, imestades, kuidas lihane ema teda nõnda vähe tunneb, nii rumalaks ja nõrgaks peab. (Võib-olla ei ole ilus teistele selliseid lugusid välja rääkida, aga mina olen seda alati teinud, erand oleks ilmselt see, kui räägitav teadasaajale kohutavat piinlikkust põhjustaks, nagu see lugu kui ühe tütarlapse ema tuli tolle tuttava noormehe pähe auku rääkima, et noormees tütarlapsele lapse teeks - "ega sa ei pea teda kasvatama ega kuidagi panustama, tee lihtsalt ära, sa kena poiss ja saad aru, bioloogiline kell tiksub!" Milline hea ja hoolitsev ema, eksole...)
Liiga uhke, et ennast ära tappa? Teate küll, Indias lesed viskuvad oma mehe tuleriidale. On see siis tõeline armastus? Courtney Love väitis ka, et inimeste viha ja põlgus tema vastu said alguse sellest, et ta "ei leinanud korralikult" - ei kadunud orbiidilt ega laulnud vaid kurbi leselaule, vaid ehitas oma karjääri uuesti üles, ei jäänud vait ja elas edasi. Lugupidamatu? Kas tõelise armastuse pärast peab surema? Tundub ju romantiline kui vanapaar sureb üksteise järel paarinädalase vahega - näe, ei suutnud teineteiseta elada!
Ma olen nõus, et armastuseta on elu ilmselt üsna nukker, aga no et see ilma selleta ikka täiesti võimatu oleks, ma ei tea. Pealegi ei või ju kindel olla, et tõeline armastus sind alles ees ei oota. Vaadates mõningate paaride vanusevahet (ei irvita siin Prantsuse esipaari üle, oot, mismõttes see vaid seoses nendega esile kerkib, Trumpidel ju sama vahe, ainult erinevad sood!), siis võib loota, et sinu "elu armastus" pole ehk veel sündinudki!
Raamat keerleb kahe naise elu ja surma ümber. Üks neist lahkub vanana, teine noorena, neid seob armastus ühe ja sama mehe vastu, mis ühe hukutab ning teisele maksab kätte läbi tema lapse. Lunastust ja ilu on samuti, kuid tundub, et autor tahtis romaani pealkirjaga öelda seda, et armastus ongi "tõde", elu mõte ja sisu. Armastus määrab kõik, kogu su elu ja saatuse. Armastuse nimel elatakse ja surrakse, sellest saadakse inspiratsiooni, selle pärast tehakse tööd. (Teine teooria selle "Tõe" kohta on mul see, et loo tegelased tegelevad nö tõe välja selgitamisega - mida see minevikus tehtu teadasaamine meile annab? Samas oskab autor väga tõepäraselt selgitada (vana)vanemate ja laste omavaheliste suhete tagamaid. Mida me üldse oma vanematest teame ja miks me võõrdume vanavanematest, kes meile kunagi lapsepõlves väga lähedased olid?)
Hakkasin mõtlema, kas armastus võib tõepoolest hukutada? Ühe vähese meeldejäänud sõnasõnalise õpetusena mäletan oma ema ütlevat: "Mitte keegi ei ole sinu elu väärt!" Seda ütles ta ilmselt siis, kui jõuti sellesse ikka, mil end armastuse pärast tapma hakati. Tõesti, enamus enesetappe või selle katseid, mida tean, on olnud seotud õnnetu armastusega. Oli neid, kes bluffisid ("Nüüd teavad kõik, et mind ei tasu maha jätta!" - täpselt nii teatas üks uhke neiu peale maoloputust - üsna jube väljavaade, et sinuga ollakse koos vaid sellepärast, et ei taheta su surma enda hingele...), oli neid, kes tõsiselt mõtlesid, aga ebaõnnestusid ja neidki, kel õnnestus endale lõpp peale teha. Ilmselt on siin seos jälle minu kiire ülesaamisvõimega, aga endale ei tulnud kunagi pähe, et vot kui teda ei saa, siis tulgu lõpp. Enesehinnang oli ka selline, et no seda rõõmu - "ta minu pärast tegi seda" ei tahaks ma küll kellelegi jätta. Esimene armastus väitis mulle mõni aeg peale lahkuminekut, kui ma mõneks ajaks "ära kadusin", et "tead küll, mis mõtted mulle pähe tulid!", siis mõtlesin, kui hea, et ta mu maha jättis, ta ei tundnud mind ju üldsegi, kui arvas, et võin endale tema pärast käe külge panna!
Kunagi ütles üks proua mulle, et tema poeg tapvat end ära, kui ma ta maha jätan. Ma ei mäleta, mis ma prouale ütlesin, aga pojale rääkisin ära, too sai vihaseks, imestades, kuidas lihane ema teda nõnda vähe tunneb, nii rumalaks ja nõrgaks peab. (Võib-olla ei ole ilus teistele selliseid lugusid välja rääkida, aga mina olen seda alati teinud, erand oleks ilmselt see, kui räägitav teadasaajale kohutavat piinlikkust põhjustaks, nagu see lugu kui ühe tütarlapse ema tuli tolle tuttava noormehe pähe auku rääkima, et noormees tütarlapsele lapse teeks - "ega sa ei pea teda kasvatama ega kuidagi panustama, tee lihtsalt ära, sa kena poiss ja saad aru, bioloogiline kell tiksub!" Milline hea ja hoolitsev ema, eksole...)
Liiga uhke, et ennast ära tappa? Teate küll, Indias lesed viskuvad oma mehe tuleriidale. On see siis tõeline armastus? Courtney Love väitis ka, et inimeste viha ja põlgus tema vastu said alguse sellest, et ta "ei leinanud korralikult" - ei kadunud orbiidilt ega laulnud vaid kurbi leselaule, vaid ehitas oma karjääri uuesti üles, ei jäänud vait ja elas edasi. Lugupidamatu? Kas tõelise armastuse pärast peab surema? Tundub ju romantiline kui vanapaar sureb üksteise järel paarinädalase vahega - näe, ei suutnud teineteiseta elada!
Ma olen nõus, et armastuseta on elu ilmselt üsna nukker, aga no et see ilma selleta ikka täiesti võimatu oleks, ma ei tea. Pealegi ei või ju kindel olla, et tõeline armastus sind alles ees ei oota. Vaadates mõningate paaride vanusevahet (ei irvita siin Prantsuse esipaari üle, oot, mismõttes see vaid seoses nendega esile kerkib, Trumpidel ju sama vahe, ainult erinevad sood!), siis võib loota, et sinu "elu armastus" pole ehk veel sündinudki!
esmaspäev, mai 22, 2017
Ma vihkan jalanõusid! Vol sada või midagi
No ausõna. Ma saan aru, et on inimesi, kellel on igaks hooajaks kingapaaride vahel valida, mul ei ole. Mul on pikad talvesaapad, kevad-sügiskingad, kinnised suvekingad, lahtised suvekingad, botased on ka ja tangid. Ehk siis, kui üks neist otsad annab, tuleb kohe uued muretseda, sest ilma ei saa. Ahjaa, kummikud on mul samuti. Tegelikult on mul mitu paari "pidulikke" kingi ka, aga neid ei kanna ma peaaegu kunagi ja need sinna vajalike jalavarjude lahtrisse ei lähe. Miks ma neid ei kanna? Sest need on küll kenad, aga ebamugavad, ilma autota inimene peab jala käia saama, mitte lihtsalt ilulema. No põhimõtteliselt saab mingi aja ühe lahtri jalanõusid teisega asendada (kinnised kingad lahtiste asemel), aga see on hirmus ebamugav. Eelmisel suvel lagunesid mul ära lahtised kingad. Need on sellised jalavarjud, mida ma pmst kolm kuud jutti kannan, läbides neil üsna arvestatavaid vahemaid.
Need viimased puruläinud ostsin kaubanduskeskuse kingapoest, enne seda oli mul paar E5P-st tellitud hiinakaid, mis pidasid oluliselt paremini vastu. Ilmselt olid küll ka need kaubanduskeskuse omad Made in PRC.
Kuna kingi on kohe vaja, ei hakanud E5P-st tellima ja suundusin taas poodi. Mõtlesin, et ostaks natuke kõrgemad kui päris maadligi plätud, ikkagi sihvakus ja jalad ja muu möga. Olid ühed sellised, pealt laiade kummidega, tundusid mugavad. Nüüd istun siin kontoris, jalad valutavad pealt niimoodi nagu elevant oleks neil seisnud. Ma ei tea, kuidas need pehmed kummid jalad pealt nii valusaks suutsid teha, aga see polnud nende ainus viga, lisaks libises kanna peal olnud kumm pidevalt alla ja ma pidin keset tänavat kurge mängima. Ja need raiped maksid rohkem kui E5P omad, oleks ikka pidanud sealt mitu paari tellima. Huvitav, kas ma harjun ära või jäängi terveks suveks invaliidiks? Ega ma ju nii kergelt alla ei anna.
Samal ajal ostis ema endale uued Gaborid. Ma ei kujuta isegi ette, mis sellised maksavad, sest ma ei julgeks iialgi osta nii kalleid kingi, kui ma pole 150% kindel, et need on ka mugavad ja peavad vastu, pealegi on kallite kaubamärkide kingamudelid enamasti väga konservatiivse maitsega kandjale tehtud (vähemalt nende, mida meil müüakse), ma tahaks rohkem kiiksu oma kingadesse. Igatahes proovis ema poes väljas olnud mudelit, mis sobis, aga need, mis ta karbis koju tõi, osutusid kahtlaselt väikesteks. Läks ja viis siis poodi tagasi. Imelik, et number suurem sobis, aga no kui nii, siis nii. Kodus vaatas kingi täpsemalt ja avastas, et kingadel oli ninas mingi paksust vahtkummist junn, mis pidi nina vormis hoidma, sama asja ülesannet täidab odavatel kingadel paberinutsak. Ema oli enda peale nii vihane, ei hakanud enam poodi tagasi vahetama minema (no need eelmised oleksid ju parajad olnud, kui ta oleks märganud selle kummijulla ninast ära võtta, poes proovimiseks väljas olnutel oldi see ilmselt välja võetud) ja jättiski selle junni kingade ninna.
Ja last sai ka väärkoheldud seoses jalanõudega. Mikrol olid nimelt eelmisest suvest ühed lahtised sandaalid, küsisime, et kas saad käia, ei ole väikesed? Jaa, saan küll! Peale paaripäevast kandmist avastasime, et Mikrol kannad kaetud umbes minu pöidla suuruste katkiste vesivillidega...Mismoodi ta käis ja kannatas, jäi selgusetuks. Muidu ta füüsilise valu suhtes väga tundlik, see pidavat enneaegsetele omane olema, tal vaesekesel imikuna kogetud kanüülidest siiani armid kehal...Igatahes tormasime poodi ja avastasime, et uued kingad tuli osta neli numbrit suuremad...No ilmselt oli seal siiski numeratsiooni erinevus, aga ikkagi.
Need viimased puruläinud ostsin kaubanduskeskuse kingapoest, enne seda oli mul paar E5P-st tellitud hiinakaid, mis pidasid oluliselt paremini vastu. Ilmselt olid küll ka need kaubanduskeskuse omad Made in PRC.
Kuna kingi on kohe vaja, ei hakanud E5P-st tellima ja suundusin taas poodi. Mõtlesin, et ostaks natuke kõrgemad kui päris maadligi plätud, ikkagi sihvakus ja jalad ja muu möga. Olid ühed sellised, pealt laiade kummidega, tundusid mugavad. Nüüd istun siin kontoris, jalad valutavad pealt niimoodi nagu elevant oleks neil seisnud. Ma ei tea, kuidas need pehmed kummid jalad pealt nii valusaks suutsid teha, aga see polnud nende ainus viga, lisaks libises kanna peal olnud kumm pidevalt alla ja ma pidin keset tänavat kurge mängima. Ja need raiped maksid rohkem kui E5P omad, oleks ikka pidanud sealt mitu paari tellima. Huvitav, kas ma harjun ära või jäängi terveks suveks invaliidiks? Ega ma ju nii kergelt alla ei anna.
Samal ajal ostis ema endale uued Gaborid. Ma ei kujuta isegi ette, mis sellised maksavad, sest ma ei julgeks iialgi osta nii kalleid kingi, kui ma pole 150% kindel, et need on ka mugavad ja peavad vastu, pealegi on kallite kaubamärkide kingamudelid enamasti väga konservatiivse maitsega kandjale tehtud (vähemalt nende, mida meil müüakse), ma tahaks rohkem kiiksu oma kingadesse. Igatahes proovis ema poes väljas olnud mudelit, mis sobis, aga need, mis ta karbis koju tõi, osutusid kahtlaselt väikesteks. Läks ja viis siis poodi tagasi. Imelik, et number suurem sobis, aga no kui nii, siis nii. Kodus vaatas kingi täpsemalt ja avastas, et kingadel oli ninas mingi paksust vahtkummist junn, mis pidi nina vormis hoidma, sama asja ülesannet täidab odavatel kingadel paberinutsak. Ema oli enda peale nii vihane, ei hakanud enam poodi tagasi vahetama minema (no need eelmised oleksid ju parajad olnud, kui ta oleks märganud selle kummijulla ninast ära võtta, poes proovimiseks väljas olnutel oldi see ilmselt välja võetud) ja jättiski selle junni kingade ninna.
Ja last sai ka väärkoheldud seoses jalanõudega. Mikrol olid nimelt eelmisest suvest ühed lahtised sandaalid, küsisime, et kas saad käia, ei ole väikesed? Jaa, saan küll! Peale paaripäevast kandmist avastasime, et Mikrol kannad kaetud umbes minu pöidla suuruste katkiste vesivillidega...Mismoodi ta käis ja kannatas, jäi selgusetuks. Muidu ta füüsilise valu suhtes väga tundlik, see pidavat enneaegsetele omane olema, tal vaesekesel imikuna kogetud kanüülidest siiani armid kehal...Igatahes tormasime poodi ja avastasime, et uued kingad tuli osta neli numbrit suuremad...No ilmselt oli seal siiski numeratsiooni erinevus, aga ikkagi.
reede, mai 19, 2017
Normaalne inimene hoiab ennast?
Lugesin viimati noore Soome kirjaniku Riikka Pulkkise esikteost "Piir", mille autor kirjutas 26-aastaselt ning mille kaanel öeldakse: "Teose ilmumise järel on
üha uuesti küsitud, kuidas üks noor naine on osanud mõelda ennast nii
erinevate inimeste kehasse, kust võtab ta kogemuse, et neid mõista?" Ilmselt mõni inimene lihtsalt on loomu poolest "uskumatult elutark" (fraas samuti kaanelt). Mulle see raamat meeldis, oli hästi kirjutatud, huvitav, tegeles oluliste teemadega, päris vau-efekti polnud, aga see tekib enamasti vaid siis, kui mul teosega mingi isiklik side on, selle puudumises autorit ju süüdistada ei saa. Enamasti sirvin ka arvustusi. Goodreadsis on vist see süsteem, et ettepoole satuvad need arvustused, millele on rohkem reageeringuid ja sageli reageerivad inimesed pigem negatiivsele. Igatahes jäi mulle silma hunnik kuni paaritärnilisi soomekeelseid arvustusi, ühest lugesin, et "seesugune surmaiha kõigil tegelastel pole väga normaalne". Tolles arvustuses oli muudki (minu jaoks) imelikku, kuid meelde jäi just see.
Raamatus ei taha kõik tegelased end heast peast maha tappa. Ühe aastatepikkune abikaasa on Alzheimerisse kuhtumas ning soovib, et naine talle lõpu peale teeks, teine on teismeline, keda kasutab ära vanem mees. Surmaiha kui sellise üle imestamist kohtasin esimest korda ülikooli psühholoogialoengus, kui meile räägiti Freudist ja tema poolt mainitud elutahte ja surmaiha omavahelisest võitlusest ning õppejõud väitis ausalt, et tema küll aru ei saa, misasi see surmaiha on, mida Freud silmas peab. Ma ikka tõesti imestasin, mina enda arust küll sain.
On ju inimesi, keda vältimatult tõmbab elu tumedam pool, võimalus hukka saada, mäng selle võimaluse piirimail. Enamasti on need karismaatilised, tundlikud, kunstnikuhinged, sageli nad jõuavadki enneaegselt teispoolsusse, tihti otseselt või kaudselt enda käe läbi. Teiselt poolt on surmaiha omane paljudele teismelistele, kes selle mõttega mängivad, sageli mitte soovist just surra, sageli ka soovist saada tähelepanu, kaastunnet vms. Kes ei oleks mõelnud, et "tapan ennast ära, vot siis nad märkavad mind, nutavad mu haual!" - või ei ole? Kättemaksuks raibetele, kes sust muidu ei hooli? Ega keegi niimoodi mõelnu tagantjärele vist julge küll ristikest teha sinna psühholoogi ukse taga kätte jagatavasse küsimustikku, kus küsitakse ega teil pole suitsidaalseid mõtteid olnud või äkki ehk isegi olete katsetanud? Äkki panevad siis kohe luku taha, selle lapsepõlve "süütu mängu" pärast?
Minu jaoks palju üllatavamad on inimesed, kes surma ja sellega kokkupuutumist iga hinna eest väldivad. Mul oli üks tuttav, kellel varajane kurb kogemus lähedase lahkumisega ning kes saadud trauma tõttu ei käinud iialgi ühelgi matusel ning elas kogu elu kõikvõimalikke ohte vältides ("Suits ja viin tapavad! Pime tänav varjab mõrtsukaid!"). Alati imestasin, et milleks pidada säärast mõttetut võitlust? Surm saab ju su lõpuks ikkagi kätte.
Et surmaiha pole normaalne? No palun, defineerige "normaalne"! Ma sain teismelisena päris tihti kuulda, kuidas muusika, mida kuulan, pole normaalne, filmid, mis mulle meeldivad, ei meeldi ühelegi normaalsele inimesele, et see, kuidas ma käitun, pole omane normaalsele. Eks ma saan aru, et ühtpidi oli see kaitserefleks - normaalsetel on elus kindlasti lihtsam, teisalt toona pidasin seda vanemate enda näo kaitsmiseks - peaasi, et sa meile häbi ei teeks, ole ometi normaalne! Mingit efekti sel ütlusel ju niikuinii pole, ma ei mõelnud, et "oh, kui õudne, peaks ikka püüdma normaalne olla!".
Raamatus on sarnane normaalsusele rõhuv tegelane haige abikaasaga naise õde ja teismelise ema. "Mis sul viga on, võta end kokku, räägi, panen sulle psühhiaatriaja!", selline tarmukas tegutseja-tüüp, kelle jaoks on probleemidele lahendused, pikemalt pole mõtet neid nämmutada. Kes pahandab suitsiidiku ja enesevigastaja peale: "Kuidas sa said midagi niisugust teha! Mul ei ole ju selle jama jaoks aega! Sa tekitad ainult probleeme! Kuidas sa ometi ei saa normaalne oldud?!" Teised inimesed ja nende mured on tüütud. Kuidas saab kellelgi olla midagi nii lolli nagu surmaiha? Maailmas on ju niipalju muud, mida teha!
Ma ei saa midagi teha, mulle meeldivad need teised, ebanormaalsed, surmaihalejad, probleemidega inimesed rohkem. Nojah, Courtney on ju ka öelnud, kuidas inimestele meeldib vaadata, kuidas teised ereda leegiga tuhaks põlevad...Ma loodan, et ma päris selline pole. Vaatasin Olev Remsu alkovastast filmi, kus ka äsjalahkunud Arvo Kukumägi intervjuu annab, mulle jubedalt Kuku vastused meeldivad, samas mõni teine võib öelda, et see kõik on puhta kibestumus. Eks see film oli ju ka vastuolusid täis. Näe, Chris Cornell (väidetavalt) tappis ka ennast eile ära. Ju siis olid ebanormaalsed inimesed, minu meelest lihtsalt inimesed, inimlikud, nõrkuses ja kahtlustes on seda inimlikkust kuidagi rohkem kui elurõõmus ja entusiasmis.
Raamatus ei taha kõik tegelased end heast peast maha tappa. Ühe aastatepikkune abikaasa on Alzheimerisse kuhtumas ning soovib, et naine talle lõpu peale teeks, teine on teismeline, keda kasutab ära vanem mees. Surmaiha kui sellise üle imestamist kohtasin esimest korda ülikooli psühholoogialoengus, kui meile räägiti Freudist ja tema poolt mainitud elutahte ja surmaiha omavahelisest võitlusest ning õppejõud väitis ausalt, et tema küll aru ei saa, misasi see surmaiha on, mida Freud silmas peab. Ma ikka tõesti imestasin, mina enda arust küll sain.
On ju inimesi, keda vältimatult tõmbab elu tumedam pool, võimalus hukka saada, mäng selle võimaluse piirimail. Enamasti on need karismaatilised, tundlikud, kunstnikuhinged, sageli nad jõuavadki enneaegselt teispoolsusse, tihti otseselt või kaudselt enda käe läbi. Teiselt poolt on surmaiha omane paljudele teismelistele, kes selle mõttega mängivad, sageli mitte soovist just surra, sageli ka soovist saada tähelepanu, kaastunnet vms. Kes ei oleks mõelnud, et "tapan ennast ära, vot siis nad märkavad mind, nutavad mu haual!" - või ei ole? Kättemaksuks raibetele, kes sust muidu ei hooli? Ega keegi niimoodi mõelnu tagantjärele vist julge küll ristikest teha sinna psühholoogi ukse taga kätte jagatavasse küsimustikku, kus küsitakse ega teil pole suitsidaalseid mõtteid olnud või äkki ehk isegi olete katsetanud? Äkki panevad siis kohe luku taha, selle lapsepõlve "süütu mängu" pärast?
Minu jaoks palju üllatavamad on inimesed, kes surma ja sellega kokkupuutumist iga hinna eest väldivad. Mul oli üks tuttav, kellel varajane kurb kogemus lähedase lahkumisega ning kes saadud trauma tõttu ei käinud iialgi ühelgi matusel ning elas kogu elu kõikvõimalikke ohte vältides ("Suits ja viin tapavad! Pime tänav varjab mõrtsukaid!"). Alati imestasin, et milleks pidada säärast mõttetut võitlust? Surm saab ju su lõpuks ikkagi kätte.
Et surmaiha pole normaalne? No palun, defineerige "normaalne"! Ma sain teismelisena päris tihti kuulda, kuidas muusika, mida kuulan, pole normaalne, filmid, mis mulle meeldivad, ei meeldi ühelegi normaalsele inimesele, et see, kuidas ma käitun, pole omane normaalsele. Eks ma saan aru, et ühtpidi oli see kaitserefleks - normaalsetel on elus kindlasti lihtsam, teisalt toona pidasin seda vanemate enda näo kaitsmiseks - peaasi, et sa meile häbi ei teeks, ole ometi normaalne! Mingit efekti sel ütlusel ju niikuinii pole, ma ei mõelnud, et "oh, kui õudne, peaks ikka püüdma normaalne olla!".
Raamatus on sarnane normaalsusele rõhuv tegelane haige abikaasaga naise õde ja teismelise ema. "Mis sul viga on, võta end kokku, räägi, panen sulle psühhiaatriaja!", selline tarmukas tegutseja-tüüp, kelle jaoks on probleemidele lahendused, pikemalt pole mõtet neid nämmutada. Kes pahandab suitsiidiku ja enesevigastaja peale: "Kuidas sa said midagi niisugust teha! Mul ei ole ju selle jama jaoks aega! Sa tekitad ainult probleeme! Kuidas sa ometi ei saa normaalne oldud?!" Teised inimesed ja nende mured on tüütud. Kuidas saab kellelgi olla midagi nii lolli nagu surmaiha? Maailmas on ju niipalju muud, mida teha!
Ma ei saa midagi teha, mulle meeldivad need teised, ebanormaalsed, surmaihalejad, probleemidega inimesed rohkem. Nojah, Courtney on ju ka öelnud, kuidas inimestele meeldib vaadata, kuidas teised ereda leegiga tuhaks põlevad...Ma loodan, et ma päris selline pole. Vaatasin Olev Remsu alkovastast filmi, kus ka äsjalahkunud Arvo Kukumägi intervjuu annab, mulle jubedalt Kuku vastused meeldivad, samas mõni teine võib öelda, et see kõik on puhta kibestumus. Eks see film oli ju ka vastuolusid täis. Näe, Chris Cornell (väidetavalt) tappis ka ennast eile ära. Ju siis olid ebanormaalsed inimesed, minu meelest lihtsalt inimesed, inimlikud, nõrkuses ja kahtlustes on seda inimlikkust kuidagi rohkem kui elurõõmus ja entusiasmis.
neljapäev, mai 18, 2017
Käed eemale minu taldrikust!
Ma nüüd reklaamin siin teise inimese postitust, aga mu meelest on see teema, millest Ebapärlikarp kirjutab, äärmiselt aktuaalseks muutunud.
Ühel päeval ohkas ema mulle tüdinult, kuidas ta ei saa enam rahus ühtki naisteajakirja lugeda (no võib-olla see polegi kõige halvem tagajärg, aga mingid madalad rõõmud peavad inimesel ju ikka olema), sest igal teisel leheküljel õpetab keegi teda sööma. Eriti napakad on nipid stiilis "näe välja nagu see või too staar", kuigi selge on, et sellisena välja nägemiseks on vaid üks kindel abinõu, nimelt Photoshop. Samamoodi olen ise tahtnud FB seinal kraaksatada, et kas pole mingit filtrit, mis eemaldaks mu seinalt kõik toidu ja trennipildid, aga karta on, et siis kaoks pea pool sisust. Normaalsete toidupiltide vastu polegi mul midagi, kole tihti viskab aga vahele mingeid sponsoreeritud terviseedendajate reklaame stiilis "patuvabad maiustused" jne. Toidust on saanud patt!
Rääkimata ortoreksiast, milleni see kõik välja võib viia, on inimesed lihtsalt niivõrd kaasa haaratud sellest tervislikkuse teemast. Mu ema on muide meditsiiniõde ja ka tema kogemus ütleb, et see teema on viimastel aastatel eriti hoogsalt ülesmäge rühkinud. Just tema näeb seda näilise kontrolli ihalemist, millest Ebapärlikarbi postituses ka juttu on - kui ma söön õigesti, siis ma ei jää haigeks ning elan õnnelikult igavesti. Selle "tõe" teadmine tõstab inimese muidugi ka teistest kõrgemale ning annab õiguse end paremaks pidada ja seda usku teistelegi kuulutada.
Nii kõrini on sellest, kui keegi tuleb arvustama seda, mida mina suhu panen! Kuidas me varem sõime kõik makarone ja jahukastet, aga nüüd tuleb keegi ütlema, et see pole mitte mingi toit. Jah, ilmselt on tänapäeval toitudes rohkem lisaaineid, kasutuid rasvu jne, kuid oma toidulaua eest vastutan ma siiski ise. Ma võin samuti silmi pööritada selle peale, kui keegi söödab oma lapsele pakkide viisi krõpse ja laseb liitrite viisi limonaadi peale juua, aga pole minu asi sekkuda. Ilmselt ei leidu tänapäeval enam kedagi, kes ei teaks, et selline toitumine pole parim valik, kuid ometi on see nende valik ja kes olen mina, et epistlit lugeda. Minu jaoks on piir kusagil seal, et ma võin üllatunult öelda - "teie lapsed joovad juba Coca-Colat?", aga kui ma saan vastuseks "nojah, natuke, nad ainult maitsevad, see ei tee midagi", siis ma ei hakka edasi suruma, et "kas te ikka teate, et seal sees on need ja need ained, kas te teate, mida need teie lapse organismiga teevad! Ma olen näinud videosid, kus piimahambad Coca-Colas lahustuvad!" See on mu meelest juba liig ning tekitaks vähemalt minus küll trotsi, mitte soovi ennast parandama hakata. Me kõik oleme ju täiskasvanud, ei pea teisi kasvatama. Oma lapsele erinevate toitude mõju selgitamine on teine asi. Teiste lauas pirtsutamine on aga lihtsalt ebaviisakas.
Ilmselgelt on elu nii hea ja probleemivaba, et saab tegeleda selliste pseudoteemadega. Ma ei ole see, mida ma söön. Minus on palju muid tahke, mille järgi mind hinnata kui see, mida ma oma seedekulglas kannan. Või noh, miks üldse kedagi mingite omaduste põhjal lahterdada. Selle viimasega seoses meenub L.-i jutt, kuidas üks alkoholisõltlasi nõustama õppiv neiu talle analüüsi püüdis teha. Et noh, Lible, miks sa jood? Sul peab olema kuskil mingi probleem, mingi sõlm, mis lahti harutada ja vot peale seda sa enam ei jooks. On sind ahistatud, on sul enesehinnanguga probleeme, vaevab sind miski? Lõpuks läksid peaaegu tülli, sest L. ei tahtnud olemasolevatesse lahtritesse mahtuda ja neiu ei suutnud seda aktsepteerida. Elus ei ole enamasti võimalik näha põhjus-tagajärg seost, ka toitumine pole selleks võluvitsaks, mis kõik probleemid lahendab.
Ühel päeval ohkas ema mulle tüdinult, kuidas ta ei saa enam rahus ühtki naisteajakirja lugeda (no võib-olla see polegi kõige halvem tagajärg, aga mingid madalad rõõmud peavad inimesel ju ikka olema), sest igal teisel leheküljel õpetab keegi teda sööma. Eriti napakad on nipid stiilis "näe välja nagu see või too staar", kuigi selge on, et sellisena välja nägemiseks on vaid üks kindel abinõu, nimelt Photoshop. Samamoodi olen ise tahtnud FB seinal kraaksatada, et kas pole mingit filtrit, mis eemaldaks mu seinalt kõik toidu ja trennipildid, aga karta on, et siis kaoks pea pool sisust. Normaalsete toidupiltide vastu polegi mul midagi, kole tihti viskab aga vahele mingeid sponsoreeritud terviseedendajate reklaame stiilis "patuvabad maiustused" jne. Toidust on saanud patt!
Rääkimata ortoreksiast, milleni see kõik välja võib viia, on inimesed lihtsalt niivõrd kaasa haaratud sellest tervislikkuse teemast. Mu ema on muide meditsiiniõde ja ka tema kogemus ütleb, et see teema on viimastel aastatel eriti hoogsalt ülesmäge rühkinud. Just tema näeb seda näilise kontrolli ihalemist, millest Ebapärlikarbi postituses ka juttu on - kui ma söön õigesti, siis ma ei jää haigeks ning elan õnnelikult igavesti. Selle "tõe" teadmine tõstab inimese muidugi ka teistest kõrgemale ning annab õiguse end paremaks pidada ja seda usku teistelegi kuulutada.
Nii kõrini on sellest, kui keegi tuleb arvustama seda, mida mina suhu panen! Kuidas me varem sõime kõik makarone ja jahukastet, aga nüüd tuleb keegi ütlema, et see pole mitte mingi toit. Jah, ilmselt on tänapäeval toitudes rohkem lisaaineid, kasutuid rasvu jne, kuid oma toidulaua eest vastutan ma siiski ise. Ma võin samuti silmi pööritada selle peale, kui keegi söödab oma lapsele pakkide viisi krõpse ja laseb liitrite viisi limonaadi peale juua, aga pole minu asi sekkuda. Ilmselt ei leidu tänapäeval enam kedagi, kes ei teaks, et selline toitumine pole parim valik, kuid ometi on see nende valik ja kes olen mina, et epistlit lugeda. Minu jaoks on piir kusagil seal, et ma võin üllatunult öelda - "teie lapsed joovad juba Coca-Colat?", aga kui ma saan vastuseks "nojah, natuke, nad ainult maitsevad, see ei tee midagi", siis ma ei hakka edasi suruma, et "kas te ikka teate, et seal sees on need ja need ained, kas te teate, mida need teie lapse organismiga teevad! Ma olen näinud videosid, kus piimahambad Coca-Colas lahustuvad!" See on mu meelest juba liig ning tekitaks vähemalt minus küll trotsi, mitte soovi ennast parandama hakata. Me kõik oleme ju täiskasvanud, ei pea teisi kasvatama. Oma lapsele erinevate toitude mõju selgitamine on teine asi. Teiste lauas pirtsutamine on aga lihtsalt ebaviisakas.
Ilmselgelt on elu nii hea ja probleemivaba, et saab tegeleda selliste pseudoteemadega. Ma ei ole see, mida ma söön. Minus on palju muid tahke, mille järgi mind hinnata kui see, mida ma oma seedekulglas kannan. Või noh, miks üldse kedagi mingite omaduste põhjal lahterdada. Selle viimasega seoses meenub L.-i jutt, kuidas üks alkoholisõltlasi nõustama õppiv neiu talle analüüsi püüdis teha. Et noh, Lible, miks sa jood? Sul peab olema kuskil mingi probleem, mingi sõlm, mis lahti harutada ja vot peale seda sa enam ei jooks. On sind ahistatud, on sul enesehinnanguga probleeme, vaevab sind miski? Lõpuks läksid peaaegu tülli, sest L. ei tahtnud olemasolevatesse lahtritesse mahtuda ja neiu ei suutnud seda aktsepteerida. Elus ei ole enamasti võimalik näha põhjus-tagajärg seost, ka toitumine pole selleks võluvitsaks, mis kõik probleemid lahendab.
teisipäev, mai 16, 2017
Sööme prügikastist ja kanname kaltse
Notsu postitusega seoses meenus, kuidas tulin ükspäev koju ja avastasin (oma köögi) prügikastist paar korda hammustatud õuna. Tõstsin õuna välja, kahetsusega möönsin, et ikka liiga karvane ja mingi kahtlase ollusega koos, et järelnoppida, aga skandaali korraldasin ikka. "Misasi see peaks olema!? Mida see siin prügikastis teeb!?" Mini süüdlaslikult "Eee, ma ei jõudnud rohkem süüa seda..." No igatahes seletasin, et kui ei jõua süüa, siis lõikad järatud osa ära (ei tea miks, mõtlesin hiljem - selleks, et tekkiks ideaalne võimalus endale sõrme lõigata või?) ning paned õuna külmkappi. Võib-olla see pole väga tavapärane reaktsioon siis, kuskilt tuli välja, et keskmine eestlane viskavat aastas ikka kilode kaupa toitu ära (mis muidugi ei konkureeri nende tonnidega, mida poed minema loobivad). Kunagi üks kolleeg väitis ka, et neil ikka jääb sageli kohupiimakreeme kahe silma vahele külmkapis ja tuleb neid minema loopida, ju meil siis on üsna hõre külmkapp.
Igatahes ma olen ka allergiline raiskamise suhtes. Notsu mainitud tiigriraamatut ma lapsena lugenud ei ole, aga mingi sisemine tunne on tõesti selline, et "asjad, mis on loodud kasutamiseks, ei taha niisama seista". Muuseas olen sellist põhjendust ka taaskasutusgruppides näinud - a la "kleit tahab ennast näidata, aga mulle enam selga ei lähe, kes pakuks lauale uut kodu" jne. Isikustatud asjad. "Mis see üksik kartul seal potis nutab!" - räägiti vist tõesti kodus kunagi nõnda.
Paar päeva peale "õuna-intsidenti" tuli Mini klassiekskursioonilt ja seletas, kuidas keegi laps ei olnud jõudnud oma jäätist lõpuni süüa, viskas selle prügikasti, ja siis tuli üks onu, võttis selle sealt ära ja hakkas sööma! Iuuuu! Ma ütlesin, et "iuuu" oli hoopis see, kes toidu minema viskas, mitte see, kes selle üles korjas, sest kõigil inimestel pole võimalik niimoodi laristada, võib-olla sellel onul polnudki muud süüa kui see jäätis. Etteennustatav oli muidugi ka see, et väljasõidu tipphetkeks kujuneski kollektiivne poekülastus, õpetaja oli öelnud, et andke lapsele jäätiseraha kaasa, aga nagu ma ennustasin, oli nii mõnegi arusaam jäätisehinnast teistsugune kui neil, kes lapsele paar eurot kaasa andsid. Ehk siis osteti hulgi igasugu jama kokku (Tictaci suuvärskendajaid näiteks!?). Ilmselt osadel lastel ongi juba esimeses klassis kindel taskuraha, mida nad siis vanematelt heas usus saavad ning loodetakse, et ehk õpib laps niimoodi raha koguma. Mulle tundub siiski, et ilma vanema seletuseta nii väiksed raha väärtusest iseenesest sotti saama ei hakka.
Peale nädalavahetust otsustasin südame rindu võtta ja talveriided kappi ära panna (täna hommikul välja vaadates tundus see siiski viga olevat...). Selle käigus ujus kapist välja päris mitu tõelist kaltsu, mida ma sildi all "kodus kandmiseks" säilitanud olin. Nüüd hakkas aga juba tunduma, et enamik kapis olevatest riietest tuleks selle sildiga varustada....Kuna neid väljaveninud kaltse enam kuhugi pakkuda poleks viisakas olnud (isegi viisakaid asju ei taheta paraku), siis otsustasin minema visata. Tuli Mini, kukkus ohkima - "ära seda viska, see on nii äge, ei ole mulle suur, ei kuku seljast ära, tahan endale!" Käbid ja kännud, noh. Ei kuulanud lapse hullu juttu. Hiljem avastasin, et kantavaid riideid enam väga polegi ja raha uusi osta ka mitte.
Pool tundi hiljem helistas ema, et ta olla kapist paar vintage-kleiti leidnud, tulgu ma vaatama. Käbid ja kännud ikkagi.
Igatahes ma olen ka allergiline raiskamise suhtes. Notsu mainitud tiigriraamatut ma lapsena lugenud ei ole, aga mingi sisemine tunne on tõesti selline, et "asjad, mis on loodud kasutamiseks, ei taha niisama seista". Muuseas olen sellist põhjendust ka taaskasutusgruppides näinud - a la "kleit tahab ennast näidata, aga mulle enam selga ei lähe, kes pakuks lauale uut kodu" jne. Isikustatud asjad. "Mis see üksik kartul seal potis nutab!" - räägiti vist tõesti kodus kunagi nõnda.
Paar päeva peale "õuna-intsidenti" tuli Mini klassiekskursioonilt ja seletas, kuidas keegi laps ei olnud jõudnud oma jäätist lõpuni süüa, viskas selle prügikasti, ja siis tuli üks onu, võttis selle sealt ära ja hakkas sööma! Iuuuu! Ma ütlesin, et "iuuu" oli hoopis see, kes toidu minema viskas, mitte see, kes selle üles korjas, sest kõigil inimestel pole võimalik niimoodi laristada, võib-olla sellel onul polnudki muud süüa kui see jäätis. Etteennustatav oli muidugi ka see, et väljasõidu tipphetkeks kujuneski kollektiivne poekülastus, õpetaja oli öelnud, et andke lapsele jäätiseraha kaasa, aga nagu ma ennustasin, oli nii mõnegi arusaam jäätisehinnast teistsugune kui neil, kes lapsele paar eurot kaasa andsid. Ehk siis osteti hulgi igasugu jama kokku (Tictaci suuvärskendajaid näiteks!?). Ilmselt osadel lastel ongi juba esimeses klassis kindel taskuraha, mida nad siis vanematelt heas usus saavad ning loodetakse, et ehk õpib laps niimoodi raha koguma. Mulle tundub siiski, et ilma vanema seletuseta nii väiksed raha väärtusest iseenesest sotti saama ei hakka.
Peale nädalavahetust otsustasin südame rindu võtta ja talveriided kappi ära panna (täna hommikul välja vaadates tundus see siiski viga olevat...). Selle käigus ujus kapist välja päris mitu tõelist kaltsu, mida ma sildi all "kodus kandmiseks" säilitanud olin. Nüüd hakkas aga juba tunduma, et enamik kapis olevatest riietest tuleks selle sildiga varustada....Kuna neid väljaveninud kaltse enam kuhugi pakkuda poleks viisakas olnud (isegi viisakaid asju ei taheta paraku), siis otsustasin minema visata. Tuli Mini, kukkus ohkima - "ära seda viska, see on nii äge, ei ole mulle suur, ei kuku seljast ära, tahan endale!" Käbid ja kännud, noh. Ei kuulanud lapse hullu juttu. Hiljem avastasin, et kantavaid riideid enam väga polegi ja raha uusi osta ka mitte.
Pool tundi hiljem helistas ema, et ta olla kapist paar vintage-kleiti leidnud, tulgu ma vaatama. Käbid ja kännud ikkagi.
neljapäev, mai 11, 2017
Millal te viimati oma pärasoolt kontrollida lasite?
Ma korra mõtlesin isegi, et see on mingi tüngakõne, aga tavaliselt vanemaealised naisterahvad neid ei tee.
"Jaa, Marca kuuleb!?"
"Tere, Marfa! Ma helistan teile mingist erakordselt keeruka ja mittemeeldejääva nimega ettevõttest. Kas te teate, et pärasoole seintel võivad kasvama hakata polüübid ja need võivad tõsiseid vaevusi põhjustada? Millal teie viimati oma pärasoolt kontrollida lasite, armas Marfa?"
Pikk vaikus, mille ajal ma pungitan silmi ja keerutan oimukohas näppu, lõpuks pahvatan: "Ei ole lasknud kontrollida ja ausalt öeldes ei huvita see teema mind absoluutselt!"
Jäiseks muutunud hääl teisel pool toru: "Nojah, head päeva siis!"
Oot, misasi see oli nüüd?! Päriselt küsis võõras inimene minu käest telefoni teel seda, kuidas mu pärasool elab? Põhimõtteliselt delikaatseid terviseandmeid, seekord kohe üsnagi delikaatseid, mitte mingit üldist väsimust ja muud sellist. On see normaalne? On see üldse seaduslik? Kas leidub inimesi, kes tõepoolest telefoni teel sellistest teemadest võhivõõraga rääkida sooviksid?
Loomulikult ohin ma nüüd, kui helistati mulle, aga paar kuud tagasi püüdis keegi L.-le telefoni teel maha parseldada testi, millega enda eesnäärme seisundit hinnata. "Ah olete alles alla 40-ne, pole viga, mida varem, seda parem!" Pange ainult oma veri ümbrikusse, saatke meile ja saategi vastuse teada! Mulle tundub sellise värgi Omniva hoolde usaldamine üsnagi riskantse ettevõtmisena. Kui L. siis viisakalt keeldus ja ütles, et laseb end vajadusel perearstil kontrollida, vastas inimene toru otsas, et sinna on järjekord vähemalt kuu aega! On või? Mu meelest saab perearstile umbes päevaga, aga mingi eelise oma meetodile peab ju välja mõtlema.
Eesnäärmeteste olla mõni kergeusklik juba ostnud ka. Üks tõi uhkelt arstile näha, et te nüüd õpetage, kuidas seda kasutada! Arst imestas, et milleks teile see, me ju alles pool aastat tagasi võtsime teilt selle proovi veeniverest! Ahsoo, seda ma ei teadnudki...Teisel, noorel mehel, osutus test vale-positiivseks. Näpuverest võetud testidega pidigi see häda olema, et nad võivad reageerida ka selle peale, mis teil seal näpu peal varem olnud on, kui te just väga korralikult oma käsi ära ei ole puhastanud.
Aga äri on äri. Kui leidub piisavalt inimesi, kes usaldavad oma isikuandmed suvaliste kätte, kes nendega postkasti vahendusel suhtlevad, küllap ka sellised kõned jätkuvad. Ega ma ei kadesta ka seda tädi, kes päevast päeva peab võõraste inimestega nende pärasooltest vestlema.
"Jaa, Marca kuuleb!?"
"Tere, Marfa! Ma helistan teile mingist erakordselt keeruka ja mittemeeldejääva nimega ettevõttest. Kas te teate, et pärasoole seintel võivad kasvama hakata polüübid ja need võivad tõsiseid vaevusi põhjustada? Millal teie viimati oma pärasoolt kontrollida lasite, armas Marfa?"
Pikk vaikus, mille ajal ma pungitan silmi ja keerutan oimukohas näppu, lõpuks pahvatan: "Ei ole lasknud kontrollida ja ausalt öeldes ei huvita see teema mind absoluutselt!"
Jäiseks muutunud hääl teisel pool toru: "Nojah, head päeva siis!"
Oot, misasi see oli nüüd?! Päriselt küsis võõras inimene minu käest telefoni teel seda, kuidas mu pärasool elab? Põhimõtteliselt delikaatseid terviseandmeid, seekord kohe üsnagi delikaatseid, mitte mingit üldist väsimust ja muud sellist. On see normaalne? On see üldse seaduslik? Kas leidub inimesi, kes tõepoolest telefoni teel sellistest teemadest võhivõõraga rääkida sooviksid?
Loomulikult ohin ma nüüd, kui helistati mulle, aga paar kuud tagasi püüdis keegi L.-le telefoni teel maha parseldada testi, millega enda eesnäärme seisundit hinnata. "Ah olete alles alla 40-ne, pole viga, mida varem, seda parem!" Pange ainult oma veri ümbrikusse, saatke meile ja saategi vastuse teada! Mulle tundub sellise värgi Omniva hoolde usaldamine üsnagi riskantse ettevõtmisena. Kui L. siis viisakalt keeldus ja ütles, et laseb end vajadusel perearstil kontrollida, vastas inimene toru otsas, et sinna on järjekord vähemalt kuu aega! On või? Mu meelest saab perearstile umbes päevaga, aga mingi eelise oma meetodile peab ju välja mõtlema.
Eesnäärmeteste olla mõni kergeusklik juba ostnud ka. Üks tõi uhkelt arstile näha, et te nüüd õpetage, kuidas seda kasutada! Arst imestas, et milleks teile see, me ju alles pool aastat tagasi võtsime teilt selle proovi veeniverest! Ahsoo, seda ma ei teadnudki...Teisel, noorel mehel, osutus test vale-positiivseks. Näpuverest võetud testidega pidigi see häda olema, et nad võivad reageerida ka selle peale, mis teil seal näpu peal varem olnud on, kui te just väga korralikult oma käsi ära ei ole puhastanud.
Aga äri on äri. Kui leidub piisavalt inimesi, kes usaldavad oma isikuandmed suvaliste kätte, kes nendega postkasti vahendusel suhtlevad, küllap ka sellised kõned jätkuvad. Ega ma ei kadesta ka seda tädi, kes päevast päeva peab võõraste inimestega nende pärasooltest vestlema.
Hunnik raamatuid
Alessandro Baricco "Noor mõrsja" - Baricco on huvitav kirjanik, ma olen temalt 9 raamatut lugenud (enamik neist on sellised lühikesed, pigem novellid kui romaanid). Tema huvitavus seisneb selles, et iial ei tea, mida oodata. Kõik lood on stiililt, teemalt, ajastult väga erinevad. "Mr Gwyn" meeldis mulle tohutult, aga see "Noor mõrsja"...Kui vaadata Goodreadsi, siis näeb esimesena nelja itaaliakeelset ühetärni-arvustust, ma kahjuks itaalia keelt ei oska, aga ilmselt neile ka ei meeldinud. Ma panin kaks tärni, sest näiteks need hommikusöögikirjeldused olid tõeliselt isuäratavad...Aga muidu, mingid arusaamatud masturbatsioonistseenid, vihjed intsestile ja muu selline ajavad tekkinud isu kohe ära.
Céline Curiol "Suletud hääl" - mulle meeldis selle raamatu stiil, kuid ma ei osanud kuidagi sellele naisele kaasa elada, nii võõrad olid tema probleemid ja käitumine mulle. Mulle meeldib ka erinevaid rolle välja mõelda, aga mitte sellepärast, et ma enda elu üldse ei elaks. Ma ei tea, kas oli see lugu ehk posttraumaatilise stressi kirjeldus. Peategelane ei olnud mulle sümpaatne, loo lõpp oli etteaimatav klišee. Aga igav seda raamatut lugeda ei olnud.
Mareike Krüger "Minu isa tütar" - see raamat oli alguses päris vahva, aga vajus seejärel kuidagi ära. Mulle meeldis autori must huumor, kuid tundus, et lugu ei jõuagi kuhugi välja. No miks see käe-lugu üldse sisse oli toodud, kui seda edasi ei arendatudki? Samuti jäi segaseks naabritüdruku teema - justkui põnev tegelane, aga jäigi lihtsalt statistiks. Muidu selline armas raamat (kui mõned kohad välja jätta), aga üsna mittemidagiütlev.
Tanel Saimre "Minu Norra" - ei ole väga Norra, pigem ühe inimese lugu, kes juhtumisi Norras elab. Aga mulle täitsa meeldis. Algab tüüpilise noore tudengi eduloona, mida me selles sarjas juba mitmeid kordi näinud oleme, aga siis keerab ära. Nimelt selgub, et tubli humanitaarist antropoloogi keegi töömaailmas väga ei vaja. Mind üllatas inimese julgus seda olukorda ausalt kirjeldada ning see, kuidas ta alla ei andnud, vaid haaras kinni sellest, mida elu pakkus. Elu pakkus Norras tööd, mida meil siin ilmselt üldse ei leidu - nimelt nn töökaitsevoliniku oma, kes peab jälgima, et ükski ehitaja töökohal ohtu ei satuks. Meil naerdaks suure häälega sellise asja peale - mis mõttes turvalisus ennekõike, pole meil aega sellise jamaga tegeleda! Aga näe, heaoluriigis saavad humanitaarid sedaviisi tööle rakendatud! Nali naljaks, muhe lugemine oli, ei peagi olema kohutav tragöödia kui erialasele tööle ei saa ja oled elu jaoks ülekvalifitseeritud. Seosed enda isikliku elu ja kogemusega sel teemal muidugi ka...Positiivsust süstiv raamat ja seda mitte läägel moel. Muuseas, peategelane satub elama (ühte) maailma kõige ilgema kliimaga linna, kus pmst kogu aeg vihma sajab, mõjub hetkel kosutavalt.
Anna Sundberg "Ma armastasin terroristi" - see on raamat, kus pidevalt mõtled "no mida ometi?!"; "mismoodi?!"; "kas see naine on napakas?!" Ei saa öelda, et ma peale lugemist oskaksin öelda, mis teda ometi sellele teele tõukas, miks ta ometi ohumärke tähele ei pannud, kuidas ta ometi selle kõik välja kannatas. Anna on keskmisest jõukamast perest pärit kena tüdruk, kes ühel päeval kohtab tänaval moslemimeest, kes ta nö "ära pöörab". See sündmus jääbki raamatu kõige arusaamatumaks kohaks - oli see siis tõesti religioosne kogemus? Hüpnoos? Mingite juhuste kokkulangemine? Hilisemat suudab Anna epiloogis kokku võtta kui iseendalt vastutuse ära lükkamist - on ju lihtsam elada kui kõik on ette määratud. Anna imestab koolis koraanist kuuldes, et "kas pole imeline, et on olemas raamat, kus on Jumala sõna täpselt kirjas?" Ehk siis ta igatseb elu järele, millel on manuaal kaasas. Kuidas ta selle käigus igasuguse oma tahte ja vastutuse täielikult minetab, on mulle müstika, ega tal muidugi muud üle ei jäägi ning Anna on väga hea kohaneja. Nojah, häda teeme ämbrisse, mis seal ikka, ega siit burka alt väga ei näe ja palav on ka, aga noh, mis seal ikka, lastel on täiad peas, aga vaata kui elegantselt naabrinaine oma lastelt neid püüda oskab! See on kindlasti joon, mida minus grammigi pole - see suurema eesmärgi nimel vaikides kannatamine, ma olen kärsitu, mis mustus, täid ja ebamugavused! Ma ei laseks iialgi asjadel nii kaugele minna, ma ei suudaks sellistest "pisiasjadest" mitte välja teha. Mingi piirini on teistest sõltumine kindlasti mugav, aga seda just "mingi piirini", Anna valib täieliku "see no evil, hear no evil, speak no evil"-variandi. Kusjuures, ma saaks asjast kergemini aru, kui tegemist oleks olnud sügava armumisega, seda aga Anna loos ei olnud. Igatahes intrigeeriv lugemine.
Tiina Laanem "Pildilt kukkujad" - Eesti ajaloo murrangulised sündmused läbi erinevate inimeste isikliku traagika, kas see teema sai peale "Puhastust" popiks? Mulle kuidagi tundub, et päris mitu sarnast raamatut on mulle viimasel ajal kätte sattunud - Mart Sanderi lõbumaja-triloogia, Kai Aarelaiu "Linnade põletamine". "Pildilt kukkujad" tegeleb sama teemaga. Eraldi märkimist väärib kunstnikukutse ja selle mõju lahkamine romaanis. Kui muusa on su välja valinud, kuidas jääda talle truuks, kui elu seda ei soosi? Iseenesest huvitav raamat, aga ei eristu väga. "Vanemuine" peaks praegu mängima ka raamatu põhjal valminud lavastust.
Paavo Matsin "Gogoli disko" - raske on tunnistada, et sulle ei meeldi ja sa ei suuda lõpuni lugeda raamatut, mis on saanud Kulka aastapreemia + EL-i kirjandusauhinna. Aga no ausus ikka ennekõike. Olen loll, siis olen. Korüfeed kaanel kiidavad, Kender ütleb, et ei suuda valida selle ja Ruitlase "Vee peal" vahel. "Vee peal" oli väga hea raamat, aga "Gogoli disko" ei kõneta mind üldse. Algab isegi paljutõotavalt - mitte eriti kauge tulevik, Viljandi, taaselustatud Vene tsaaririik on alla neelanud Balti riigid, tsensuur on karm jne. Aga edasi tulevad mingid tüütud blatnoi-romantika mehed, biitlitevaimustus ja stiljaagad, kes ükski teisest ei eristu. Mulle tundub, et mul on mingi allergia sellise "süvavene-värgi" vastu. Kohe kui tegelastel on isanimi kirjas, annab mu aju mulle signaali, et tal hakkab nüüd igav. Mingi koolikirjanduse mõju? Liiga keerulised raamatud liiga varases eas? Eks ta segane raamat olnud, nendivad ka mõned teised arvustajad, aga siiski kiidetakse originaalset stiili. Mulle hakkas just stiil vastu. Raamat võib ju hea olla ja meisterlikult kirjutatud, kuid lihtsalt mitte minu maitse.
kolmapäev, mai 10, 2017
Ebaküps ja labiilne ENTP tüüp
Kae, kui ammu pole siia kirjutanud. Mis te arvate, kui lõbus on minusugusel "hea-ilma-sõltlasel" seda jama taluda?! Paar asja valmistavad veel kergelt ärevust, mis minu puhul väljendub umbes selles, et ma käin ringi ja halan ning otsin tugevamat oksa. Teine pool minust irvitab samal ajal pihku ja ratsionaliseerib olukorda ega saa aru, mis sellel hädaldajal ometi viga on?! See kõik läheb mööda ju! Ei lähe - sel aastal suve ei tule, KÕIK on absoluutselt halvasti, igal rindel vähemalt natukenegi ja üleüldse, me kõik sureme hirmsasse surma ja ma vihkan kõike ja kõiki! Ela siis sellisega.
Tööl märkisin heldimusega, kuidas L. on ikka absoluutselt samast puust kui mina (ainult veidi kõvemast, ses mõttes, et mitte nii äärmustesse minev), aga ma saan aru, et kõige "täiskasvanuliku" ja "ambitsioonika" asemel tahaks ka tema lihtsalt voodiskommi süüa õlut juua. Kus on kõik need mehed, kes mingi uue trendika mees-staarblogija/kolumnisti sõnutsi koju tulles enne pool tundi autos rahunevad, sest tööl on pinge nii suur ja mees ometi teisiti elada ei saa? Elu on mind kokku viinud vaid endasuguste mugavate inimestega. Mitte, et nad mingid ludrid oleks olnud, eks, lihtsalt enda surnuks töötamine ja nui neljaks mammuti koju tassimine pole nagu kellegi eluideaal olnud.
Uus juhatuse esimees tekkis emafirmale, saatis ilusa kirja meile ja puha, üks kommenteeris, et "näe, hoolib", teine vastas - "oota, kuni ta meid ära näeb!". Nii hästi me endast arvamegi, kihistame nurgas välismaa-onude üle ja häbeneme ennast.
Käisin Mini emadepäevaüritusel. Tädid istusid ja arutasid "tulevikuperspektiive" ning kui vanalt on otstarbekas võõrkeeli õppida. Mulle tundusid kõik nii suured ja targad, vaatasin oma lapse esinemist ja näitasin talle eriti läägete kohtade juures keelt...Pärast põgenesime enne lõppu ära ja ma rääkisin, et see on oluline õppetund eluks - lase alati jalga enne seda kui algab kollektiivne koristus ja nõudepesu. Ahjaa, üks laps ütles mulle, et tema trennikaaslasel on samasugune pusa kui mul seljas oli. Ma ei arvanud, et see kooliüritusele sobimatu oleks olnud. Viimane kord käisin pusaga, kus peal alaealised suitsetajad (kuulsa fotograafi kuulus pilt, guugeldage ise, maiviitsi), siis ma isegi kahtlustasin, et on sobimatu. Nüüd loen, et Koit Toome oli Eurovisioonil vanim osaleja. Oot, mida?
Ma tahan suvilasse sooja päikese ja vaigulõhna sisse vedelema!!! KÕIK on halvasti, KÕIK!
Ahjaa, vestlesin lapsega seksist (ise käis välja selle teema, ei öelnud mina pühalikult, et "täna räägime lilledest ja liblikatest"). Tuli välja, et üldise anatoomia osa on ta juba endale selgeks teinud ("jajah, ma tean seda, iuuu"), nägu läks pikaks ainult selle lause juures, et "no ja nii põhimõtteliselt saabki laps ema kõhtu." Ma ise ka ei suutnud päris mitu aastat neid kahte asja omavahel kokku panna, huvitav.
Karikate emand jagas huvitavat testi, tegin ka.
Kui Karikate emanda tüüpi isikuid olevat alla 1%, siis "vaidlejaid" olla umbes 3%. Ma vaidleksin sellele vastu. Pole ma mingi vaidleja. Ei, ilma naljata, seal väideti, et ma armastavat vaidlemist kui asja iseenesest ning olen nõus võitlema ka seisukohtade eest, mida ma ise ei jaga. Vale. Ja siis nad ütlevad ise: You may have muttered to yourself, “wow, this is so accurate it’s a
little creepy” or “finally, someone understands me!” You may have even
asked “how do they know more about me than the people I’m closest to?” Oot, kui keegi oleks vaidleja, kas ta siis tõesti nõustuks mingisuguse testi tulemusega? Ma kõike läbi ei lugenud, üsna mahukas on see vastus, aga üldjoontes jäi see leitud isik mulle üsnagi võõraks.
Tööl märkisin heldimusega, kuidas L. on ikka absoluutselt samast puust kui mina (ainult veidi kõvemast, ses mõttes, et mitte nii äärmustesse minev), aga ma saan aru, et kõige "täiskasvanuliku" ja "ambitsioonika" asemel tahaks ka tema lihtsalt voodis
Uus juhatuse esimees tekkis emafirmale, saatis ilusa kirja meile ja puha, üks kommenteeris, et "näe, hoolib", teine vastas - "oota, kuni ta meid ära näeb!". Nii hästi me endast arvamegi, kihistame nurgas välismaa-onude üle ja häbeneme ennast.
Käisin Mini emadepäevaüritusel. Tädid istusid ja arutasid "tulevikuperspektiive" ning kui vanalt on otstarbekas võõrkeeli õppida. Mulle tundusid kõik nii suured ja targad, vaatasin oma lapse esinemist ja näitasin talle eriti läägete kohtade juures keelt...Pärast põgenesime enne lõppu ära ja ma rääkisin, et see on oluline õppetund eluks - lase alati jalga enne seda kui algab kollektiivne koristus ja nõudepesu. Ahjaa, üks laps ütles mulle, et tema trennikaaslasel on samasugune pusa kui mul seljas oli. Ma ei arvanud, et see kooliüritusele sobimatu oleks olnud. Viimane kord käisin pusaga, kus peal alaealised suitsetajad (kuulsa fotograafi kuulus pilt, guugeldage ise, maiviitsi), siis ma isegi kahtlustasin, et on sobimatu. Nüüd loen, et Koit Toome oli Eurovisioonil vanim osaleja. Oot, mida?
Ma tahan suvilasse sooja päikese ja vaigulõhna sisse vedelema!!! KÕIK on halvasti, KÕIK!
Ahjaa, vestlesin lapsega seksist (ise käis välja selle teema, ei öelnud mina pühalikult, et "täna räägime lilledest ja liblikatest"). Tuli välja, et üldise anatoomia osa on ta juba endale selgeks teinud ("jajah, ma tean seda, iuuu"), nägu läks pikaks ainult selle lause juures, et "no ja nii põhimõtteliselt saabki laps ema kõhtu." Ma ise ka ei suutnud päris mitu aastat neid kahte asja omavahel kokku panna, huvitav.
Karikate emand jagas huvitavat testi, tegin ka.
reede, aprill 28, 2017
Kassi kutsumine*
Mini tuli koolist, nutuga. "Mingid poisid hõikasid mulle "Õu, püss, mis su number on!"" Jah, ma isegi kuulsin seda aknast, vaatasin välja ka, aga Mini ei märganud, ilmselt ta oli juba hoovi keeranud, poisse oli kaks, lisaks üks tüdruk, suuremad, nii neljas-viies klass äkki. Arvasin, et nad omavahel lõõbivad.
Üritasin seletada, et see oli lihtsalt üks rumal nali, väljend ühest naljavideost, see ei tähenda midagi halba, nad lihtsalt lollitasid. Seletasin, et leidub inimesi, kes niisama tänaval võõrastele lollusi karjuvad, ei tasu neid tähele panna, asi on neis, mitte sinus. Samas tajusin, et see intsident sattus halvale ajale - Minil oli seljas lühike kleit, mida ta tavaliselt ei kanna - kas ta viib sellega seoses midagi kokku? Juba see, et mina nii mõtlesin, ei ole vist päris normaalne. Et noh, kui kannad seelikut, siis peadki selliseks jamaks rohkem valmis olema.
Naiste ahistamisest räägitakse tänapäeval palju. Kölni uusaastaöö mõistame kõik hukka, aga kui netis jagati videot ühest neiust, kes väidetavalt demonstreerib ahistamist kõndides mööda tänavaid ja saades meestelt kommentaare stiilis "Õu, beibi, kenad sääred!", leidsid paljud, et mis ahistamine see ka on, need ju lihtsalt komplimendid, ta peaks õnnelik olema, mitte vinguma. Minile öeldu oli ju ka positiivne, ei halvustatud, aga tema oma puhta lapsetundega sai aru, et see ei olnud sobiv, sellega rikuti tema tuju, ta ei tundnud end enam turvaliselt, vaid ebamugavalt. Miks me siis vanemaks saades võtame omaks hoiaku, et sellised tähelepanuavaldused on lihtsalt komplimendid?
Nõme tunnistada, aga minagi elasin oma teismeliseeas illusiooniga, et järele karjutakse ainult ilusatele tüdrukutele, järelikult on see midagi, mida ihaldada, olgugi, et tunne tõepoolest parim ei olnud. Mina ju arvasin, et olen kole, nagu ilmselt lõviosa teismelistest tüdrukutest. Mõelda, vilistati mu sõbrannale, aga mitte mulle - järelikult on tema ilusam! Tahate teada kõige haigemat kommentaari, mille üle ma ÕNNELIK olin? Ühe purjus punkari suust: "Hei, kõik blondiinid on lollid, aga mõni on vähemalt ilus!" See mõni olin siis tookord mina oma vesinikblondi peaga. Loll, aga vähemalt ilus! Jee! Enamus tüdrukuid ju kihistas, kui mööduvast bemmist signaali lasti! Esimese mõra sellesse maailmapilti lõi mu sõbranna, kes hoolimata oma paarist lisakilost, mida talle toona tegelikult kenasti meelde ka tuletati, oli ilmselt palju adekvaatsema enesehinnanguga ja julges öelda, et "ma ei ole koer, kes vile peale kohale jookseb!"
Veidi hiljem meenus juhtum selle aasta algusest, kui kõndisin üle suure ristmiku kesklinnas, minu taga oli kamp teismelisi tüdrukuid-poisse ja äkki tõmbas üks poiss neist mind patsist. Ilmselt avaldamaks oma sõbrannadele muljet. Ma vaatasin teda üsnagi surmakülvava pilguga ja ütlesin hauataguse häälega, et "Vale inimesega norisid, beibi!" Ma ei tea, kuidas oleks olnud adekvaatne reageerida? L. imestas sellest episoodist kuuldes, pakkus, et ehk ajas poiss mind selja tagant mõne omasugusega sassi. Et "tagant gümnaasium, eest muuseum", jah? Mõne aasta pärast kadestad, enam ei tõmba sind keegi patsist?
*Inglise keeles on selle tegevuse kohta termin "catcalling"
P.S. Avastasin, et kassi saab kutsuda oliividega. Ma ei tea, mis neis nii ahvatlevat on, aga Rimi oliivid sidruniga ajavad Tommy pööraseks. See vorst on pildil lihtsalt statisti rollis. Retrotaldrik, ma tean...
Üritasin seletada, et see oli lihtsalt üks rumal nali, väljend ühest naljavideost, see ei tähenda midagi halba, nad lihtsalt lollitasid. Seletasin, et leidub inimesi, kes niisama tänaval võõrastele lollusi karjuvad, ei tasu neid tähele panna, asi on neis, mitte sinus. Samas tajusin, et see intsident sattus halvale ajale - Minil oli seljas lühike kleit, mida ta tavaliselt ei kanna - kas ta viib sellega seoses midagi kokku? Juba see, et mina nii mõtlesin, ei ole vist päris normaalne. Et noh, kui kannad seelikut, siis peadki selliseks jamaks rohkem valmis olema.
Naiste ahistamisest räägitakse tänapäeval palju. Kölni uusaastaöö mõistame kõik hukka, aga kui netis jagati videot ühest neiust, kes väidetavalt demonstreerib ahistamist kõndides mööda tänavaid ja saades meestelt kommentaare stiilis "Õu, beibi, kenad sääred!", leidsid paljud, et mis ahistamine see ka on, need ju lihtsalt komplimendid, ta peaks õnnelik olema, mitte vinguma. Minile öeldu oli ju ka positiivne, ei halvustatud, aga tema oma puhta lapsetundega sai aru, et see ei olnud sobiv, sellega rikuti tema tuju, ta ei tundnud end enam turvaliselt, vaid ebamugavalt. Miks me siis vanemaks saades võtame omaks hoiaku, et sellised tähelepanuavaldused on lihtsalt komplimendid?
Nõme tunnistada, aga minagi elasin oma teismeliseeas illusiooniga, et järele karjutakse ainult ilusatele tüdrukutele, järelikult on see midagi, mida ihaldada, olgugi, et tunne tõepoolest parim ei olnud. Mina ju arvasin, et olen kole, nagu ilmselt lõviosa teismelistest tüdrukutest. Mõelda, vilistati mu sõbrannale, aga mitte mulle - järelikult on tema ilusam! Tahate teada kõige haigemat kommentaari, mille üle ma ÕNNELIK olin? Ühe purjus punkari suust: "Hei, kõik blondiinid on lollid, aga mõni on vähemalt ilus!" See mõni olin siis tookord mina oma vesinikblondi peaga. Loll, aga vähemalt ilus! Jee! Enamus tüdrukuid ju kihistas, kui mööduvast bemmist signaali lasti! Esimese mõra sellesse maailmapilti lõi mu sõbranna, kes hoolimata oma paarist lisakilost, mida talle toona tegelikult kenasti meelde ka tuletati, oli ilmselt palju adekvaatsema enesehinnanguga ja julges öelda, et "ma ei ole koer, kes vile peale kohale jookseb!"
Veidi hiljem meenus juhtum selle aasta algusest, kui kõndisin üle suure ristmiku kesklinnas, minu taga oli kamp teismelisi tüdrukuid-poisse ja äkki tõmbas üks poiss neist mind patsist. Ilmselt avaldamaks oma sõbrannadele muljet. Ma vaatasin teda üsnagi surmakülvava pilguga ja ütlesin hauataguse häälega, et "Vale inimesega norisid, beibi!" Ma ei tea, kuidas oleks olnud adekvaatne reageerida? L. imestas sellest episoodist kuuldes, pakkus, et ehk ajas poiss mind selja tagant mõne omasugusega sassi. Et "tagant gümnaasium, eest muuseum", jah? Mõne aasta pärast kadestad, enam ei tõmba sind keegi patsist?
*Inglise keeles on selle tegevuse kohta termin "catcalling"
P.S. Avastasin, et kassi saab kutsuda oliividega. Ma ei tea, mis neis nii ahvatlevat on, aga Rimi oliivid sidruniga ajavad Tommy pööraseks. See vorst on pildil lihtsalt statisti rollis. Retrotaldrik, ma tean...
neljapäev, aprill 27, 2017
Päkapikkude kohta ei tea, aga lihavõttejänes on vist päris
Mu kassi jätavad igasugu kassimänguasjad üsnagi külmaks, tema kireks on juuksekummid. Me jätsime talle suuremeelselt mõned mängimiseks, aga ei, juuksekummimängul on oma rituaalid - tuleb oodata hommikuti lastetoa ukse taga, ukse avanedes kiiresti sisse lipsata, haarata öökapilt sinna ununenud kumm, see suus suurde tuppa kanda (kuna meil on eranditult punased juuksekummid, siis näha sealjuures välja nagu huulepulgaga kaunistatud) ning seal kummihokit alustada. Ikka nii, et vops käpaga ja kumm paremale, jooksuga ligi ja järgmise vopsuga vasakule, vahepeal kummi käppade abil õhku visates. Hoki, see on karmide meeste mäng! Pikka iga sel mängul pole, sest varem või hiljem lendab kumm kuhugi diivani alla ja sealt kass seda enam kätte ei saa.
Ma saan aru, et viisakad inimesed imevad ka diivanite alt kaks korda päevas tolmu, aga meie nende hulka ei kuulu. Vabanduseks võin tuua selle, et meil on hiiglaslik diivan, mille erinevad osad on omavahel klambritega kinni ja seda liigutada on paras töö. Ei ole tüüpiline moodne "introverdi-diivan", kuhu mahub lahedalt istuma 1,5 inimest, saime selle mingist kahtlasest venelaste kauplusest, kus arveldati vaid sularahas (mis läks kindlasti otse Putini taskusse), aga diivan on aus.
Vahel lapsed ikka üritavad diivani alt kassi jaoks neid kumme välja õngitseda, nagu ka eile. Mini läks järsku ärevaks - "Seal on midagi! See läigib! Nagu šokolaad oleks!" L. võttiski end kokku ja lammutas diivanikolossi laiali. Ennäe imet - oligi šokolaad! Munapühade värvides šokolaadimedal! Mitte keegi ei tea, et selline asi meie majas kunagi olnud oleks. "Jänes! Jänes käis ja tõi!" on Mini eufoorias.
"Mis jänes?"
"Lihavõttejänes! Meil klassis A.-le ja B.-le tõi lihavõttejänes šokolaadi!"
"No mõtle ometi, mismoodi see jänes..."
"Otsi, otsi veel, teine medal peab ka olema seal!" (sest lihavõttejänes peab oma loomuselt olema õiglane nagu päkapikk, kes toob alati kaks samasugust, kummalegi lapsele oma).
Kahjuks lihavõttejänes võrdsuspõhimõttest ei taibanud.
Teise medali asemel leidsime vähemalt 5 juuksekummi ja 10 plastpudeli korki (mis ilmselt ka kassile litriteks olid sobinud) ning pool aastat kadunud olnud autovõtmed (ka samal viisil diivani alla sattunud).
Hokimees intellektuaalsel puhkehetkel:
Kass näeb siin pildil välja kuidagi ülbe, isegi ähvardav - "ja mida teile? mida sa passid, ah?!" Tegelikult ta mingi tülinorija pole, pigem on ta lihtsalt tähelepanelik siin - mis asi sul käes on ja miks sa selle minu poole suunad, mida sa plaanid? Kassi näoilmete selgitaja...
Mina kui parandamatu ratsionalist lebasin õhtul voodis ja üritasin välja mõelda šokolaadi tegelikku päritolu, sest no jänes...issi on sul jänes! Ainus variant oli see, et lihavõtete aegu käis meil lapsehoidja, äkki tal taskust pudenes välja. Igatahes põnev, kuidas on olukordi, mida keegi ratsionaalselt seletada ei oska. (Sarjast "kuidas kaka seinale sai?", ka reaalsest elust võetud...)
Ma saan aru, et viisakad inimesed imevad ka diivanite alt kaks korda päevas tolmu, aga meie nende hulka ei kuulu. Vabanduseks võin tuua selle, et meil on hiiglaslik diivan, mille erinevad osad on omavahel klambritega kinni ja seda liigutada on paras töö. Ei ole tüüpiline moodne "introverdi-diivan", kuhu mahub lahedalt istuma 1,5 inimest, saime selle mingist kahtlasest venelaste kauplusest, kus arveldati vaid sularahas (mis läks kindlasti otse Putini taskusse), aga diivan on aus.
Vahel lapsed ikka üritavad diivani alt kassi jaoks neid kumme välja õngitseda, nagu ka eile. Mini läks järsku ärevaks - "Seal on midagi! See läigib! Nagu šokolaad oleks!" L. võttiski end kokku ja lammutas diivanikolossi laiali. Ennäe imet - oligi šokolaad! Munapühade värvides šokolaadimedal! Mitte keegi ei tea, et selline asi meie majas kunagi olnud oleks. "Jänes! Jänes käis ja tõi!" on Mini eufoorias.
"Mis jänes?"
"Lihavõttejänes! Meil klassis A.-le ja B.-le tõi lihavõttejänes šokolaadi!"
"No mõtle ometi, mismoodi see jänes..."
"Otsi, otsi veel, teine medal peab ka olema seal!" (sest lihavõttejänes peab oma loomuselt olema õiglane nagu päkapikk, kes toob alati kaks samasugust, kummalegi lapsele oma).
Kahjuks lihavõttejänes võrdsuspõhimõttest ei taibanud.
Teise medali asemel leidsime vähemalt 5 juuksekummi ja 10 plastpudeli korki (mis ilmselt ka kassile litriteks olid sobinud) ning pool aastat kadunud olnud autovõtmed (ka samal viisil diivani alla sattunud).
Hokimees intellektuaalsel puhkehetkel:
Mina kui parandamatu ratsionalist lebasin õhtul voodis ja üritasin välja mõelda šokolaadi tegelikku päritolu, sest no jänes...issi on sul jänes! Ainus variant oli see, et lihavõtete aegu käis meil lapsehoidja, äkki tal taskust pudenes välja. Igatahes põnev, kuidas on olukordi, mida keegi ratsionaalselt seletada ei oska. (Sarjast "kuidas kaka seinale sai?", ka reaalsest elust võetud...)
kolmapäev, aprill 26, 2017
Keeletunnetus kui ebaõigluse alustala?
Minil oli koolis elu esimene etteütlus. Mitte millegi konkreetse õpitu kohta siis, vaid lihtsalt, et näha üldist taset. Selline poole lehekülje pikkune üsna lihtne tekst, kirjavahemärkide kasutamist (va punkt) ei vaadatud. Õpetaja oli öelnud, et keskmiselt tehti tekstis 10 viga. Mini ja veel üks tüdruk tegid ainsana klassis töö veatult. Huhh, vähemalt see kivi kukkus südamelt. Vähemalt selles osas pole geenid alt vedanud - keelevaist on olemas ja see annab kogu kooliajaks väga oluliselt parema positsiooni. Sest see, kes ei oska õigesti kirjutada on automaatselt loll ja halb õpilane - vähemalt minu ajal oli nii. Selline õpilane ei saa iialgi üheski aines üle kolme - olgu sisu nii hea kui tahes, vorm hukutab selle. Võib-olla tänapäeval on teisiti? Tegelikult see esimene etteütlus ju näitas, et algpositsioonid on äärmiselt erinevad, selleks, et saavutada ühtede tulemust, peavad teised kõvasti õppima. Need esimesed aga ei saa aru, miks on vaja mingeid reegleid jms, kirjuta nii nagu tunned, et on õige ja enamasti ongi! On ju apsoluudselt võijmatu kirjudada valesdi! Mis kaashäälikuühend ja pikk või ülipikk häälik, niimoodi seda ikka selgeks ei saa! No tegelikult enamik siiski saab, ega tee sõnade kirjutamisel enam nii palju vigu kui esimest korda kirjutamisega kokku puutudes. Ma ise kirjutasin ka väiksena "imbregneermantel" (misasi see üldse on?) ja "tökravik" (töögraafik) - vanemad said koledal kombel nalja, mulle meeldis end toona proovile panna. Ja vältevaheldust ma ei taju, üks õpetaja seostas seda mu Ida-Viru juurtega, sealt pidi säänseid hulgakaupa tulema (FB-s ka väideti, et eriti tugevate konsonantide poolest on tuntud Kirde-Eesti murre). No näiteks "käis duši all" on mu meelest vale, kuigi tegelikult pole. Ülipikalt ma seda ei ütleks, aga pikana kõlab ta mulle küll. Ja "tekkivad" ja "lõppevad" muidugi ka, see on ÕS-i põhjal lubatud, aga mitmed oigavad, mulle tunduvad just "tekivad" ja "lõpevad" ebaloomulikuna. See murrete pärandumine on tegelikult põnev, ega minagi ole ju seal Kirde-Eestis elanud, aga näiteks L.-i õemees on saarlane ja nende poeg, kes on kogu elu elanud mandril ja enamasti koos ema ja tolle sugulastega, sest isa on välismaal tööl, räägib ikkagi nagu saarlane - "töömö öhö söörö söölö" :)
Aga on üks ülimalt õnnetu kontingent, nimelt düsgraafid. Mu eks oli selline, minu jaoks täielik mõistatus. Ma ei osanud teda kuidagi aidata, korrutasin ikka enda mantrat, et mõtle, kuidas sa seda sõna hääldad ja püüa selle põhjal kirja panna - minu hullemateski fastaasiates ei näinud need sõnad sellistena välja nagu tema neid kirja pani. Koolist saadud diagnoos oli selge - rumal laps, õppimisvõimetu, ebaintelligentne. Ma oleks omal ajal tahtnud veidi juttu puhuda selle kirjandusõpetaja nimelise idioodiga, kes kõik tema kirjandid sisust sõltumata kahtedega hindas. Eks see teeb sama välja, mis minul kehalise tunnis - kui ikka ei suuda joosta ettenähtud normi piires, siis ei suudagi. Kui suudaks ennast olulisel määral parandada, võiksime kõik Usain Bolti ohustada, aga millegipärast see nii pole. Ikka eeldused ja kaasasündinud võimekus mingil alal. Ses osas olen ma väga rahul meie linna otsusega mitte hinnata lapsi numbritega neljanda klassi lõpuni. Loomingulistes ainetes kaalutakse selle reegli laiendamist kooli lõpuni.
Teisest küljest tekitab õõva ka see, kui loed mõnd ülikoolitööd ja seal on riburada kirjavigu. No kuidas selline tohlakas ülikooli sai? Kas see on selle kooliaegse lollideks tembeldamise kõrvalmõju või tõepoolest tegelik õiglane hinnang? Üldiselt targad inimesed ju vigu ei tee! Või siis need potentsiaalsed targad, aga düsgraafid lihtsalt ei jõua nii kaugele, et oma tegelikke andeid demonstreerida? Mine sa tea. Mul oli samas ka üks äärmiselt kitsa silmaringiga tuttav, kes maailmaasjadest pea miskit kuulnud ei olnud, põhikoolgi sai vist hädaga läbitud, aga kirjutas perfektselt, ilma ühegi veata. Ega ta muidugi väga nõudlikku teksti ei kirjutanud, aga selline igapäevasuhtlus oli korras. Ma ei taha muidugi öelda, et kirjaoskus on ülehinnatud ega peaks seda olema, ma lihtsalt nõustun sellega, et kirjaoskusel on äärmiselt suur mõju meie elule ning see ei põhine sugugi õiglastel alustel. Noh, elu ei olegi õiglane. See, kui inimene aeglaselt jookseb või viisi ei pea, ei mõjuta ta elu siiski nii palju, kui see, et ta kirjutab vigadega.
Aga on üks ülimalt õnnetu kontingent, nimelt düsgraafid. Mu eks oli selline, minu jaoks täielik mõistatus. Ma ei osanud teda kuidagi aidata, korrutasin ikka enda mantrat, et mõtle, kuidas sa seda sõna hääldad ja püüa selle põhjal kirja panna - minu hullemateski fastaasiates ei näinud need sõnad sellistena välja nagu tema neid kirja pani. Koolist saadud diagnoos oli selge - rumal laps, õppimisvõimetu, ebaintelligentne. Ma oleks omal ajal tahtnud veidi juttu puhuda selle kirjandusõpetaja nimelise idioodiga, kes kõik tema kirjandid sisust sõltumata kahtedega hindas. Eks see teeb sama välja, mis minul kehalise tunnis - kui ikka ei suuda joosta ettenähtud normi piires, siis ei suudagi. Kui suudaks ennast olulisel määral parandada, võiksime kõik Usain Bolti ohustada, aga millegipärast see nii pole. Ikka eeldused ja kaasasündinud võimekus mingil alal. Ses osas olen ma väga rahul meie linna otsusega mitte hinnata lapsi numbritega neljanda klassi lõpuni. Loomingulistes ainetes kaalutakse selle reegli laiendamist kooli lõpuni.
Teisest küljest tekitab õõva ka see, kui loed mõnd ülikoolitööd ja seal on riburada kirjavigu. No kuidas selline tohlakas ülikooli sai? Kas see on selle kooliaegse lollideks tembeldamise kõrvalmõju või tõepoolest tegelik õiglane hinnang? Üldiselt targad inimesed ju vigu ei tee! Või siis need potentsiaalsed targad, aga düsgraafid lihtsalt ei jõua nii kaugele, et oma tegelikke andeid demonstreerida? Mine sa tea. Mul oli samas ka üks äärmiselt kitsa silmaringiga tuttav, kes maailmaasjadest pea miskit kuulnud ei olnud, põhikoolgi sai vist hädaga läbitud, aga kirjutas perfektselt, ilma ühegi veata. Ega ta muidugi väga nõudlikku teksti ei kirjutanud, aga selline igapäevasuhtlus oli korras. Ma ei taha muidugi öelda, et kirjaoskus on ülehinnatud ega peaks seda olema, ma lihtsalt nõustun sellega, et kirjaoskusel on äärmiselt suur mõju meie elule ning see ei põhine sugugi õiglastel alustel. Noh, elu ei olegi õiglane. See, kui inimene aeglaselt jookseb või viisi ei pea, ei mõjuta ta elu siiski nii palju, kui see, et ta kirjutab vigadega.
teisipäev, aprill 25, 2017
See kõik läheb mööda
Ritsiku juures oli see introvertsuse teema seoses empaatia ja sellega, kuidas tuleks püüda üksteisega viisakalt suhelda hoolimata sellest, mis tunne endal parajasti on ning keegi arvas isegi, et inimesed, kes sellega hakkama ei saa, on kirjanduslik liialdus. Ei ole! Mina olen peaasjalikult ainult seesugustest inimestest, kelle tujudega sa alati arvestama pead, kogu elu ümbritsetud olnud. Muidugi olen ise ka selline. No ja siis veel VVN ja tema ükssarviku-tsitaat. Et isegi Mallukas tätoveeris selle endale käsivarrele kui meeldetuletuse - mina olen eriline.
Ma avastasin õudusega, et mina peaksin vist tätoveerima endale midagi seesugust nagu "kõik teised on ka inimesed" või siis selle klassikalise "ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks". Sest ennast ma hoian, aga teised ja nende tunded unustan küll tihti ära.
Kuidas tunda ära nartsissisti? Küsi tema käest otse, kas oled, ja kui ta vastab, jah, olen küll, siis ta seda ongi, nartsissist ei häbene enda olemust, teatas mingi artikkel. Samas vaatasin ma kunagi seda Manjana jagatud videot nartsissistidest (linki ei leia, see oli vist FB-s) ning seal ma ennast küll ära ei tundnud. Ma ei taha mingit võimu teiste üle või maailma valitseda, mind lihtsalt ei huvita teiste tunded nii väga. Võib-olla isegi mitte, et ei huvita, aga minu jaoks on see nii vähetähtis. Kunagi kirjutasin sellest, kuidas minu jaoks on normaalne, et igasugu tülid ja lahkarvamused unustatakse lihtsalt aja möödudes ära ja minnaks puhtalt lehelt edasi. Ei peeta vimma. Solvumine on lollidele. See loogika siis, et kui mul on halb tuju ja ma su pikalt saadan, siis eeldan ma, et sa unustad selle viie minutiga ära. Aga mis tunne mul endal oleks, kui keegi minuga nii käituks? Halb, loomulikult, minuga ongi niimoodi käitutud, aga ma olen aru saanud, et see on mööduv ja ebaoluline asi. Jah, ma korraks solvun, võin nuttagi, aga see on selline veidi demonstratiivne värk.
Mul on üldse kuidagi nii, et tujud ja tunded mööduvad kole kiiresti. Kui mu elu esimene armastus mu maha jättis, ulgusin päev otsa ja tundsin, et nüüd suren küll ära, aga see päev läks mööda ja järgmisel enam eriti valus ei olnud, ülejärgmisel oli see vana asi ja unustatud. Ma vaatan teisi ja imestan, miks nad ometi üle ei saa? Mul ei ole ju empaatiapuudus? Ma ei suuda kurbi filme vaadata, ma olen nõus sõbrannale haiget teinud inimesel näo välja kraapima, ma tundlen teistega kaasa igatepidi, aga see on üks lühike moment ja seejärel on kõik taas tavaline. Kas siin võib olla seos sellega, et mul on äärmiselt hea lühimälu, aga pikemas perspektiivis ma oma mälu eriti ei usalda? Ohh, just kõlas üks lugu, millest registreerisin sõnapaari "antisotsiaalne ekstravert"! Äkki see?
Nagu sõprusega, et avastan, ups pole sulle aasta otsa helistanud, aga pole seda tähelegi pannud. Vanematega on mul nii, et pean järge pidama, et korra paari nädala jooksul ikka ühendust võtaksin. Mitte, et ma neid väldiksin, vaid lihtsalt unustan ära, ei pea vajalikuks kontakti hoida (kui mul just midagi vaja ei ole - nartsissist selline!) Võtan kõiki teisi inimesi iseenesestmõistetavatena ning kui nemad selle peale solvuvad, oli viga neis - ei armastanud mind piisavalt.
Samamoodi selle p**** saatmisega, ei ole püsiv puberteet, nooremana ma just hoidsin end rohkem tagasi, vähemalt võõrastega. Ega see hingelt ära ütlemine kuidagi kasuks muidugi ei tule, aga vähemalt hakkab endal kergem.
Kes siis lõpuks loeb? Ma seda ei karda küll öelda, et mina ise. Senikaua, kuni mul on see mina ise olemas, saab kõigest muust üle. Kõik läheb lõpuks mööda. Teised on asendatavad, mina mitte, mu enda jaoks siis. Seetõttu ma peangi eelkõige iseendaga läbi saama.
Ma avastasin õudusega, et mina peaksin vist tätoveerima endale midagi seesugust nagu "kõik teised on ka inimesed" või siis selle klassikalise "ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks". Sest ennast ma hoian, aga teised ja nende tunded unustan küll tihti ära.
Kuidas tunda ära nartsissisti? Küsi tema käest otse, kas oled, ja kui ta vastab, jah, olen küll, siis ta seda ongi, nartsissist ei häbene enda olemust, teatas mingi artikkel. Samas vaatasin ma kunagi seda Manjana jagatud videot nartsissistidest (linki ei leia, see oli vist FB-s) ning seal ma ennast küll ära ei tundnud. Ma ei taha mingit võimu teiste üle või maailma valitseda, mind lihtsalt ei huvita teiste tunded nii väga. Võib-olla isegi mitte, et ei huvita, aga minu jaoks on see nii vähetähtis. Kunagi kirjutasin sellest, kuidas minu jaoks on normaalne, et igasugu tülid ja lahkarvamused unustatakse lihtsalt aja möödudes ära ja minnaks puhtalt lehelt edasi. Ei peeta vimma. Solvumine on lollidele. See loogika siis, et kui mul on halb tuju ja ma su pikalt saadan, siis eeldan ma, et sa unustad selle viie minutiga ära. Aga mis tunne mul endal oleks, kui keegi minuga nii käituks? Halb, loomulikult, minuga ongi niimoodi käitutud, aga ma olen aru saanud, et see on mööduv ja ebaoluline asi. Jah, ma korraks solvun, võin nuttagi, aga see on selline veidi demonstratiivne värk.
Mul on üldse kuidagi nii, et tujud ja tunded mööduvad kole kiiresti. Kui mu elu esimene armastus mu maha jättis, ulgusin päev otsa ja tundsin, et nüüd suren küll ära, aga see päev läks mööda ja järgmisel enam eriti valus ei olnud, ülejärgmisel oli see vana asi ja unustatud. Ma vaatan teisi ja imestan, miks nad ometi üle ei saa? Mul ei ole ju empaatiapuudus? Ma ei suuda kurbi filme vaadata, ma olen nõus sõbrannale haiget teinud inimesel näo välja kraapima, ma tundlen teistega kaasa igatepidi, aga see on üks lühike moment ja seejärel on kõik taas tavaline. Kas siin võib olla seos sellega, et mul on äärmiselt hea lühimälu, aga pikemas perspektiivis ma oma mälu eriti ei usalda? Ohh, just kõlas üks lugu, millest registreerisin sõnapaari "antisotsiaalne ekstravert"! Äkki see?
Nagu sõprusega, et avastan, ups pole sulle aasta otsa helistanud, aga pole seda tähelegi pannud. Vanematega on mul nii, et pean järge pidama, et korra paari nädala jooksul ikka ühendust võtaksin. Mitte, et ma neid väldiksin, vaid lihtsalt unustan ära, ei pea vajalikuks kontakti hoida (kui mul just midagi vaja ei ole - nartsissist selline!) Võtan kõiki teisi inimesi iseenesestmõistetavatena ning kui nemad selle peale solvuvad, oli viga neis - ei armastanud mind piisavalt.
Samamoodi selle p**** saatmisega, ei ole püsiv puberteet, nooremana ma just hoidsin end rohkem tagasi, vähemalt võõrastega. Ega see hingelt ära ütlemine kuidagi kasuks muidugi ei tule, aga vähemalt hakkab endal kergem.
Kes siis lõpuks loeb? Ma seda ei karda küll öelda, et mina ise. Senikaua, kuni mul on see mina ise olemas, saab kõigest muust üle. Kõik läheb lõpuks mööda. Teised on asendatavad, mina mitte, mu enda jaoks siis. Seetõttu ma peangi eelkõige iseendaga läbi saama.
pühapäev, aprill 23, 2017
Kõik või mitte midagi
Koos 3000 teise 8-11 aastase lapsega osales ka Mini sel nädalal uue Eesti lastefilmi peaosaliste valimisel. Šanss valitud saada on 1:1500, tüdrukute puhul isegi väiksem, sest neid kandideeris võrreldes poistega rohkem. Ma ei saatnud Mini sinna mingite ootustega, õigemini, ma ei saatnudki teda sinna, lihtsalt mainisin, et selline asi on toimumas, äkki oled huvitatud? Ta algul ei olnud, aga siis mõtles ümber. Las proovib, loodetavasti on lõbus, saab näitlemist proovida ja esinemisjulgust harjutada.
Paistab, et kõigile aga see asi niimoodi ei tundunud. Kõigepealt saabus Mini koolist, kus mingi klassiõde oli neile (veel paarile kandideerida otsustanud tüdrukule) kostnud, et "kahju küll, teil pole ilmselt mõtet kohale tulla, sest peaosa on niikuinii minu!" Ma alati imestan, kust tulevad sellised väikesed ennasttäis plikad, minu lapsepõlve hirm ja õudus, sest ma alati kohkusin nende jultumusest ära, selle asemel, et midagi vastu kähvata. Eks ma siis seletasin Minile veidi matemaatilisest tõenäosusest ja seesuguse avalduse mõttetusest. Laste asi, mõtlesin.
Hiljem tuli välja, et ma vist eksisin. Kui Mini "katsetele" kadus, läksin teiste lapsevanemate juurde ooteruumi, sest seal pidi väidetavalt meile midagi olulist räägitama. Nägin seal üht Mini klassiõde ja tolle ema. Tema noogutas mulle ka ja viisakusest läksin juttu tegema, et noh, teie laps käis juba "katsetel" ära või? Selle peale vaatas too mind üsna nipsakalt ja kukkus seletama: "Need ei ole mingid katsed, siin ei valita parimat jne" Ma katkestasin ta jutu üsna ebaviisakalt poolelt sõnalt ja ütlesin vahele, et "ma saan sellest aru!". Kelleks ta mind peab, mingiks jobuks või? Loomulikult ei ole need "katsed" eksami või testi mõttes, öelge mulle sobiv eestikeelne sõna selle asja jaoks, kuulutuste peal on casting, mulle tundus see vestluses kasutamiseks liiga imelik. Igatahes jätkus meie konarlik vestlus üsna jahedas meeleolus.
Seejärel saabuski ürituse korraldaja esindaja, et pidada meile see oluline vestlus ära. Arvake ära, millest see oli? Loomulikult sellest, et ärge saage šokki kui teie laps valituks ei osutu, ärge hakake pahandama või süüdlasi otsima, me ei testi siin teie lapsi ega hinda paremust, me otsime rolli sobivaimat tüpaaži. Päriselt? Kas see pole mitte absoluutselt iseenesestmõistetav? Ilmselt mitte, mingi kogemuse põhjal nad ju eeldasid, et peavad selle loengu meile pidama. Ehk siis too lapsevanem ei pidanud mind mitte erakordseks idioodiks, vaid lihtsalt tavaliseks inimeseks, kellele ongi normaalne niimoodi arvata. Kõrge saavutusvajadus lasteaiast alates ongi normaalne, midagi ei tehta selleks, et lihtsalt proovida protsessi mõttes, alati on tähtis võitu silmas pidada. Kuidas mina küll selle peale ei tulnud...
Paistab, et kõigile aga see asi niimoodi ei tundunud. Kõigepealt saabus Mini koolist, kus mingi klassiõde oli neile (veel paarile kandideerida otsustanud tüdrukule) kostnud, et "kahju küll, teil pole ilmselt mõtet kohale tulla, sest peaosa on niikuinii minu!" Ma alati imestan, kust tulevad sellised väikesed ennasttäis plikad, minu lapsepõlve hirm ja õudus, sest ma alati kohkusin nende jultumusest ära, selle asemel, et midagi vastu kähvata. Eks ma siis seletasin Minile veidi matemaatilisest tõenäosusest ja seesuguse avalduse mõttetusest. Laste asi, mõtlesin.
Hiljem tuli välja, et ma vist eksisin. Kui Mini "katsetele" kadus, läksin teiste lapsevanemate juurde ooteruumi, sest seal pidi väidetavalt meile midagi olulist räägitama. Nägin seal üht Mini klassiõde ja tolle ema. Tema noogutas mulle ka ja viisakusest läksin juttu tegema, et noh, teie laps käis juba "katsetel" ära või? Selle peale vaatas too mind üsna nipsakalt ja kukkus seletama: "Need ei ole mingid katsed, siin ei valita parimat jne" Ma katkestasin ta jutu üsna ebaviisakalt poolelt sõnalt ja ütlesin vahele, et "ma saan sellest aru!". Kelleks ta mind peab, mingiks jobuks või? Loomulikult ei ole need "katsed" eksami või testi mõttes, öelge mulle sobiv eestikeelne sõna selle asja jaoks, kuulutuste peal on casting, mulle tundus see vestluses kasutamiseks liiga imelik. Igatahes jätkus meie konarlik vestlus üsna jahedas meeleolus.
Seejärel saabuski ürituse korraldaja esindaja, et pidada meile see oluline vestlus ära. Arvake ära, millest see oli? Loomulikult sellest, et ärge saage šokki kui teie laps valituks ei osutu, ärge hakake pahandama või süüdlasi otsima, me ei testi siin teie lapsi ega hinda paremust, me otsime rolli sobivaimat tüpaaži. Päriselt? Kas see pole mitte absoluutselt iseenesestmõistetav? Ilmselt mitte, mingi kogemuse põhjal nad ju eeldasid, et peavad selle loengu meile pidama. Ehk siis too lapsevanem ei pidanud mind mitte erakordseks idioodiks, vaid lihtsalt tavaliseks inimeseks, kellele ongi normaalne niimoodi arvata. Kõrge saavutusvajadus lasteaiast alates ongi normaalne, midagi ei tehta selleks, et lihtsalt proovida protsessi mõttes, alati on tähtis võitu silmas pidada. Kuidas mina küll selle peale ei tulnud...
kolmapäev, aprill 19, 2017
Maitseküsimus
Inimestel on üldiselt ekslik arusaam, nagu oleksid raamatutelugejad kuidagi vagurad ja introvertsemad tüübid. Täna lugesin just üht raamatuarvustust, mille all inimesed olid karvupidi kokku läinud, kasutades üksteise kohta selliseid poeetilisi väljendeid nagu You little limp-dicked illiterate prick! See pani mind omakorda mõtlema üldisele maitseerinevusele. Eks ole ju enamasti ikka nii, et eksisteerivad minu maitse ja halb maitse. Vähemalt oma nooremast east mäletan küll vanema generatsiooni ohkeid, et kuidas mina küll ikka nõnda kehva maitseeelistusega võin olla. Kõik see jõle muusika, koledad riided, vääritud sõbrad, maitselage meik. Mis te arvate, kas see tekitas mus isu ümber kasvada või ajas hoopis rohkem trotsi täis? Millegipärast arvab vanem generatsioon endast üldiselt paremini, nende ja nooremate puhul ei ole seda vahet, et maitsed oleksid lihtsalt erinevad, neil on elukogemus ja "mõned asjad lihtsalt on end ajas tõestanud".
Ma olen tegelikult sellega osaliselt isegi nõus. No ei tõuse käsi iga sopakirjanikku kiitma või lorilaule muusikaga võrdsustama. Ega seda tee ka sellise meelelahutuse tarbijad, enamasti peetakse selliseid "kultuurilaadseid tooteid" nn guilty-pleasure´iks, madalaks lõbuks, mille armastamise pärast enda üle nalja heidetakse.
Hoopis teine teema on aga nö peavooluga. Kas asi on minu halvas maitses, kui see teiste omaga ei ühti? (Hea maitse mul ju klassikalises mõttes pole, ma ei riietu nagu Jackie O ega kuula klassikalist muusikat jne). Või pigem selles, et mul on komme asjades kaevata (kui teema mind huvitab) ja leida asju, mille järele teised ei küünita ning seeläbi peavoolust eemale kanduda? Ega enamik inimesi ei viitsi ju midagi spetsiaalselt otsida, nad tarbivadki seda, mida pakutakse ning esimene valik on peavool. Või on mul allergia asjade vastu, mis meeldivad teistele, mingi sihilik komme kalduda mässumeelsusele?
Võtame või need kõige popimad blogid. Ma ei eira neid oma blogirullis sugugi taotluslikult. Ma olen neid kõiki kunagi jälginud või jälgida püüdnud, kuid mingil hetkel tundnud, et need pole mulle. Erinevatel põhjustel, ei ole nii, et phäh, sai kuulsaks, liiga mainstream, mina enam ei loe! Aga kuidagi saavad kuulsaks need blogid, mis pole eriti minu maitse.
(Siinkohal meenus sõbranna, kes kord kurvalt nentis, et ta lihtsalt ei meeldi rikastele meestele, kõigile teistele küll, aga vot rikastega on mingi probleem :)
Kas peavool on üldse olemas? Äkki meile lihtsalt tundub, et enamik inimesi armastab seda ja toda ning me KÕIK tunneme, et meie küll oleme teistsugused? Kas kusagil on olemas inimesed, kes loevad ainult poppe raamatuid, blogisid, kuulavad viimase nädala top 10 hitte, hangivad vaid H&M-i viimase kollektsiooni hilpe ning puhkavad vaid trendikates kuurortides?
Ma olen tegelikult sellega osaliselt isegi nõus. No ei tõuse käsi iga sopakirjanikku kiitma või lorilaule muusikaga võrdsustama. Ega seda tee ka sellise meelelahutuse tarbijad, enamasti peetakse selliseid "kultuurilaadseid tooteid" nn guilty-pleasure´iks, madalaks lõbuks, mille armastamise pärast enda üle nalja heidetakse.
Hoopis teine teema on aga nö peavooluga. Kas asi on minu halvas maitses, kui see teiste omaga ei ühti? (Hea maitse mul ju klassikalises mõttes pole, ma ei riietu nagu Jackie O ega kuula klassikalist muusikat jne). Või pigem selles, et mul on komme asjades kaevata (kui teema mind huvitab) ja leida asju, mille järele teised ei küünita ning seeläbi peavoolust eemale kanduda? Ega enamik inimesi ei viitsi ju midagi spetsiaalselt otsida, nad tarbivadki seda, mida pakutakse ning esimene valik on peavool. Või on mul allergia asjade vastu, mis meeldivad teistele, mingi sihilik komme kalduda mässumeelsusele?
Võtame või need kõige popimad blogid. Ma ei eira neid oma blogirullis sugugi taotluslikult. Ma olen neid kõiki kunagi jälginud või jälgida püüdnud, kuid mingil hetkel tundnud, et need pole mulle. Erinevatel põhjustel, ei ole nii, et phäh, sai kuulsaks, liiga mainstream, mina enam ei loe! Aga kuidagi saavad kuulsaks need blogid, mis pole eriti minu maitse.
(Siinkohal meenus sõbranna, kes kord kurvalt nentis, et ta lihtsalt ei meeldi rikastele meestele, kõigile teistele küll, aga vot rikastega on mingi probleem :)
Kas peavool on üldse olemas? Äkki meile lihtsalt tundub, et enamik inimesi armastab seda ja toda ning me KÕIK tunneme, et meie küll oleme teistsugused? Kas kusagil on olemas inimesed, kes loevad ainult poppe raamatuid, blogisid, kuulavad viimase nädala top 10 hitte, hangivad vaid H&M-i viimase kollektsiooni hilpe ning puhkavad vaid trendikates kuurortides?
pühapäev, aprill 16, 2017
Stabiilselt ebastabiilne*
Lugesin täna üht mu meelest väga tabavat tsitaati: "Igaüks meist mäletab ja unustab sellise mustri järgi, mille labürintlikud käigud on vähemalt sama ainulaadselt isikupärased kui sõrmejälg." (Philip Roth, Ameerika pastoraal, lk 62)
Sarnast mõtet kohtasin ka Mathura "Jääminekus", mis sattus mulle kätte nii absoluutselt õigel hetkel - vana mees, kes oma elu lõpusirgele jõudes leiab, et pole mõtet üritadagi kellelegi midagi jutustada, sest mitte keegi ei saa sinu elust, tunnetest ja mõtetest niimoodi aru nagu sa ise. Mitte kellegi teise jaoks ei tähenda sinu lugu midagi sellist, nagu su enda jaoks. Ilus raamat, selline nagu tüüpiline Eesti film - pikad loodusvaated ja minimaalselt tegevust, aga minu meeleoluga praegusel ajal haakus, ei teagi, kuidas muidu arvanud oleks, võib-olla õlgu kehitanud.
Oh, inimene on nii üksik ja mäletab tegelikult nii lõpmata vähe ning sedagi suures osas vildakalt. Seisin matustel kirstu juures ja kuulasin, mida räägiti minu vanaemast ja tundsin, kuidas see ei ole üldse see vanaema, keda mina tundsin. Ma ei teadnud peaaegu mitte midagi (va peamised faktid) tema elust enne minu elu. No näiteks oli ta minu jaoks ju sanitar, aga matustel tuli välja, et hoopis emakeeleõpetaja - sellised täiesti hämmastavad asjad. (Seda on võimalik seletada faktiga, et peale "rahvavaenlase" naiseks olemist ei tohtinud ta enam seesugusel ideoloogiliselt tähtsal kohal töötada ja pidi leppima muude ametitega, kes seda ikka lapsele nii täpselt rääkis, hiljem ei osanud lihtsalt küsida). Või et vanaema kõige õnnelikum aeg oli möödunud Pärnus. Ma ei teadnud sellest mitte midagi. Samas mõtlesin kogu aeg sellele, mida vanaema ise kogu selle "tema elu kokkuvõtte" peale ütleks, kas ta oleks nõus või vaidleks vastu? Tasub mõelda, kas mitte see tekst enne lõppu ikka ise kokku kirjutada, et võimalikult tõetruu saaks. Kelle tõele truu siis? Kas elulugu saab üldse tõetruu olla?
Veel oli kummaline tähelepanek see, kuidas ma päris mitu korda nii matustel (jah, konkreetselt avatud kirstu kõrval seistes) kui peielauas mõtlesin, kuidas "sellest räägin küll vanaemale!" või "seda peaks vanaema käest järele küsima" ning kuidas siis reaalsus ehmatavalt kohale jõudis. Inimest ja tema surnud keha ei pane justkui kuidagi kokku. Ses osas nõus, et ta jääb minu jaoks alatiseks olemas olema. Ja ma ei nutnud, kuidagi liiga sürr olukord oli see, ei tundunud tõeline. Tõeline ja nutmaajav oli siis, kui ma oma peas sellest kõigest mõelnud olin enne matuseid.
Peielauas küll korra viskas kaane pealt, kui ema käratas, miks ma nii kõva häälega räägin (oma last tuleb ikka avalikus kohas korrale kutsuda, eks) ja siis kohe pärast seda käskis mul vanaema mälestuseks toost öelda. Mul tuli kohe nii hädane tunne peale, et "oh, oleks vanaema ometi siin ja astuks minu eest välja", no ja siis valgusid kohe silmad vett täis ja poleks suutnudki mingit toosti öelda. Istusin siis ema range pilgu all nagu pulk ja lõpuks pidi ta ise selle toosti ära ütlema. "Näitasin iseloomu", nii öelda.
Teine ebatäiskasvanulik moment oli veel, naabrinaine tuli mu blogi aadressi küsima ja ma ei öelnud...
Aga kirjutage ikka blogi või päevikut, sest muidu äkki avastavad ka teie lapselapsed, et ei tunne üldse seda inimest, kellega vereliinipidi seotud ollakse. Iseasi, kas te tahate, et nad tunneksid ja asjadele endast sõltuvaid tähendusi annaksid. Ega mu ema kasutas ju ka vanaema eluloo kirja panemisel vanade kirjade abi, mitte nii väga oma mälu. Nii triviaalsetest asjadest nagu elu ju üldiselt omavahel ei räägita.
*Üks põhjus, miks ma oma blogi nime öelda ei taha, on see, et see nimi on nõme. Ma kiiruga midagi kunagi panin, ei arvanud, et see jääbki. "Stabiilselt ebastabiilne" oleks palju tabavam ja parem nimi, aga ma kahtlustan, et see on ehk võetud ka juba.
Sarnast mõtet kohtasin ka Mathura "Jääminekus", mis sattus mulle kätte nii absoluutselt õigel hetkel - vana mees, kes oma elu lõpusirgele jõudes leiab, et pole mõtet üritadagi kellelegi midagi jutustada, sest mitte keegi ei saa sinu elust, tunnetest ja mõtetest niimoodi aru nagu sa ise. Mitte kellegi teise jaoks ei tähenda sinu lugu midagi sellist, nagu su enda jaoks. Ilus raamat, selline nagu tüüpiline Eesti film - pikad loodusvaated ja minimaalselt tegevust, aga minu meeleoluga praegusel ajal haakus, ei teagi, kuidas muidu arvanud oleks, võib-olla õlgu kehitanud.
Oh, inimene on nii üksik ja mäletab tegelikult nii lõpmata vähe ning sedagi suures osas vildakalt. Seisin matustel kirstu juures ja kuulasin, mida räägiti minu vanaemast ja tundsin, kuidas see ei ole üldse see vanaema, keda mina tundsin. Ma ei teadnud peaaegu mitte midagi (va peamised faktid) tema elust enne minu elu. No näiteks oli ta minu jaoks ju sanitar, aga matustel tuli välja, et hoopis emakeeleõpetaja - sellised täiesti hämmastavad asjad. (Seda on võimalik seletada faktiga, et peale "rahvavaenlase" naiseks olemist ei tohtinud ta enam seesugusel ideoloogiliselt tähtsal kohal töötada ja pidi leppima muude ametitega, kes seda ikka lapsele nii täpselt rääkis, hiljem ei osanud lihtsalt küsida). Või et vanaema kõige õnnelikum aeg oli möödunud Pärnus. Ma ei teadnud sellest mitte midagi. Samas mõtlesin kogu aeg sellele, mida vanaema ise kogu selle "tema elu kokkuvõtte" peale ütleks, kas ta oleks nõus või vaidleks vastu? Tasub mõelda, kas mitte see tekst enne lõppu ikka ise kokku kirjutada, et võimalikult tõetruu saaks. Kelle tõele truu siis? Kas elulugu saab üldse tõetruu olla?
Veel oli kummaline tähelepanek see, kuidas ma päris mitu korda nii matustel (jah, konkreetselt avatud kirstu kõrval seistes) kui peielauas mõtlesin, kuidas "sellest räägin küll vanaemale!" või "seda peaks vanaema käest järele küsima" ning kuidas siis reaalsus ehmatavalt kohale jõudis. Inimest ja tema surnud keha ei pane justkui kuidagi kokku. Ses osas nõus, et ta jääb minu jaoks alatiseks olemas olema. Ja ma ei nutnud, kuidagi liiga sürr olukord oli see, ei tundunud tõeline. Tõeline ja nutmaajav oli siis, kui ma oma peas sellest kõigest mõelnud olin enne matuseid.
Peielauas küll korra viskas kaane pealt, kui ema käratas, miks ma nii kõva häälega räägin (oma last tuleb ikka avalikus kohas korrale kutsuda, eks) ja siis kohe pärast seda käskis mul vanaema mälestuseks toost öelda. Mul tuli kohe nii hädane tunne peale, et "oh, oleks vanaema ometi siin ja astuks minu eest välja", no ja siis valgusid kohe silmad vett täis ja poleks suutnudki mingit toosti öelda. Istusin siis ema range pilgu all nagu pulk ja lõpuks pidi ta ise selle toosti ära ütlema. "Näitasin iseloomu", nii öelda.
Teine ebatäiskasvanulik moment oli veel, naabrinaine tuli mu blogi aadressi küsima ja ma ei öelnud...
Aga kirjutage ikka blogi või päevikut, sest muidu äkki avastavad ka teie lapselapsed, et ei tunne üldse seda inimest, kellega vereliinipidi seotud ollakse. Iseasi, kas te tahate, et nad tunneksid ja asjadele endast sõltuvaid tähendusi annaksid. Ega mu ema kasutas ju ka vanaema eluloo kirja panemisel vanade kirjade abi, mitte nii väga oma mälu. Nii triviaalsetest asjadest nagu elu ju üldiselt omavahel ei räägita.
*Üks põhjus, miks ma oma blogi nime öelda ei taha, on see, et see nimi on nõme. Ma kiiruga midagi kunagi panin, ei arvanud, et see jääbki. "Stabiilselt ebastabiilne" oleks palju tabavam ja parem nimi, aga ma kahtlustan, et see on ehk võetud ka juba.
teisipäev, aprill 11, 2017
Vanaema on alati kodus
Mäletan, kui ma olin väike ja hakkasin alles aduma seda surmavärki, nutsin end kohe poolsegaseks, kui selgus, et vanaema sureb ilmselt ära enne mind. Ema lohutas siis, et ei, vanaema ei hakka veel niipea surema, sa oled kindlasti juba ?-aastane selleks ajaks, kui see variant kõne alla tuleb. Ma ei mäleta täpselt seda vanust (ja teades inimese mälu, siis vaevalt mu ema meelest selline kõnelus üldse kunagi aset leidis ning nii ei tea ma ju isegi, kas see oli nõnda), aga igatahes oli see kõvasti väiksem number kui 35...
Mul on tunne, et ma pean selle kirja panema, mis sest, et see on isiklik. Võib-olla aitab mõtete väljakirjutamine mul laupäeval natuke vähem nutta. Pealegi on mul naeruväärne tunne, et kellestki kirjutamine teeb ta natuke rohkem olemas olnuks, mis sest, et vanaema elu oli hoopis rohkem märkimisväärne kui minu kirjapandud sõnad. Jah, ma panin vanaema isegi postuumselt Facebooki, aga seda küll mitte endale tähelepanu tõmbamiseks või millekski muuks madalaks, vaid lihtsalt seetõttu, et suur osa mu lapsepõlvesõpru- ja tuttavaid on seal ja nemad tundsid mu vanaema ning mul oli tunne, et ma peaksin neile tema lahkumisest teada andma (see, et ma oleks võinud adressaatide ringi kitsendada mulle tol hetkel pähe ei tulnud ja nii saigi avalikult ja kõigile - ah, kassivideote ja dieedipäevikute vahele natuke päris elu kah, seedige seda).
Kõik teadsid mu vanaema, sest vanaema oli alati kodus. Või viis mind kooli ja tõi sealt. Minu väike vuntsidega vanaema. Minu vanaema, kes tegi salaja suitsu ja teadis mu saladusi. Minu vapper vanaema, keda narriti "isa metsas, puu otsas", sest ta oli tõmmut verd ja ilmselgelt teisest puust kui teda kasvatanud isa, kes oli võtnud "lapsega tüdruku". Minu vanaema, kes vaatas Vormel1-te ja tunnistas, et talle meeldib see mürin, mida tahaks kordki raja äärest kuulda. Minu vanaema, kes kaitses mind alati. Ka siis kui üks teine bravuurikas vanaema tuli mind oma lapselapse väärkohtlemises süüdistama (olin süüdi muidugi) ning nõudis mu ema näha ja vanaema ütles uhkelt: "Rääkige minuga nagu vanaema vanaemaga, mitte ärge nõudke siin ema!".
Millegipärast on enamik (selle aja) lapsi oma vanavanematega lähedasemad kui vanematega - ema-isa olid ju tööl, vanaema käis tegelikult ka, aga vahetustega. Naljakas, tol ajal pidasin ma ametinimetust "sanitar" kellekski hoopis tähtsamaks tegelaseks kui meditsiiniõde, kõlas see ju peaaegu sama peenelt kui "doktor".
Mõtlesin kahetsusega, et pole vanaemalt eriti midagi kaasa saanud - oli ta ju hea kokk, suurepärane võõrustaja, aiandushuviline, seenespets - rääkimata sellistest ilmsetest plussidest nagu pruunisilmne ja tõmmu, aga siis meenus, kuidas ta viimaks töölt ära tuli - läks ülemusega niimoodi tülli, et sai infarkti. Kogu tema emotsionaalsus ja tohutu loomaarmastus. Ja armastus üldse.
Alles hiljuti küsisin vanaemalt, peale paari arvutuse peale suu lahti vahtima jäämist (jah, mul on kohati ikka ülipikad juhtmed), et miks sa alles 30-aastaselt lapse said? Ta naeris ja vastas, et no aga ma ei saanud ju kuidagi muudmoodi varem, mu mees oli vangilaagris. Jah, see mees tuli küll ime läbi Vorkutast tagasi, kuid suri mõni aeg peale seda ning nii elaski vanaema oma elu ülejäänud 46 aastat üksinda. Avastasin eile, et vanaema ja tema mehe surma kuupäevade vahe oli kuus päeva (ja 46 aastat). Kogu vangilaagriaegse kirjavahetuse käskis vanaema endaga kirstu kaasa panna. Ma arvan, et see on täitsa ilus eeskuju armastuseks.
Iseenesestmõistetav oli, et vanaema oli alati kodus. Maailm tema ümber muutus, kõik teised temaealised olid ammu surnud, mina elasin oma elu, paar korda kuus käisin küll külas, aga ikka oli loomulik, et vanaema on seal. Vanaema ei käinud enam väljas, päris lõpu eel ütles ta mulle, et näe, suvilas jäigi mul käimata...Vanaema ei olnudki igavene. Tal jäi ju niipalju tegemata-nägemata. Miks ma kurb olen, kui on selge, et see elu viimane faas ei pakkunud vanaemale enam mingit rõõmu ja surm oli talle kergenduseks? Eks ikka see nostalgia, soov, et asjad jääksid nii, nagu need kunagi olid, et vanaema (ja seeläbi ka kõik teised, kes kunagi surra võivad, sealhulgas ma ise) jääks igavesti nooreks ja kõbusaks.
Ma saan aru, et sellisel hetkel on usk ja esoteerika vägagi omal kohal. Kui sain teada, millal vanaema suri, mõtlesin, kas ma tundsin seda kuidagi ette, nägin midagi unes, ärkasin just sel hetkel ootamatult üles...aga ei. Samas on absoluutselt võimatu ette kujutada, et vanaema lihtsalt enam ei ole. Lapsena ma kasutasin hingede rändamise ideed enda lohutamiseks. Täna hakkasin mõtlema, kui imeline kokkusattumus on see, et enamik inimesi sünnib ja sureb hommikupoole ööd. Millegipärast on ka tendents sündida ja surra rohkem kevaditi. Jaaa, ma saan aru, et siin on palju muid selgitusi, aga kuidagi hea on mõelda sellele, et äkki siiski? Et kusagil on üks väike beebi, kes ei tea muidugi midagi sellest, et ta oli alles hiljuti vanavanaema, aga on oma loomult samasugune kange hing.
Head teed, armas vanaema, ma ei unusta sind mitte kunagi!
Mul on tunne, et ma pean selle kirja panema, mis sest, et see on isiklik. Võib-olla aitab mõtete väljakirjutamine mul laupäeval natuke vähem nutta. Pealegi on mul naeruväärne tunne, et kellestki kirjutamine teeb ta natuke rohkem olemas olnuks, mis sest, et vanaema elu oli hoopis rohkem märkimisväärne kui minu kirjapandud sõnad. Jah, ma panin vanaema isegi postuumselt Facebooki, aga seda küll mitte endale tähelepanu tõmbamiseks või millekski muuks madalaks, vaid lihtsalt seetõttu, et suur osa mu lapsepõlvesõpru- ja tuttavaid on seal ja nemad tundsid mu vanaema ning mul oli tunne, et ma peaksin neile tema lahkumisest teada andma (see, et ma oleks võinud adressaatide ringi kitsendada mulle tol hetkel pähe ei tulnud ja nii saigi avalikult ja kõigile - ah, kassivideote ja dieedipäevikute vahele natuke päris elu kah, seedige seda).
Kõik teadsid mu vanaema, sest vanaema oli alati kodus. Või viis mind kooli ja tõi sealt. Minu väike vuntsidega vanaema. Minu vanaema, kes tegi salaja suitsu ja teadis mu saladusi. Minu vapper vanaema, keda narriti "isa metsas, puu otsas", sest ta oli tõmmut verd ja ilmselgelt teisest puust kui teda kasvatanud isa, kes oli võtnud "lapsega tüdruku". Minu vanaema, kes vaatas Vormel1-te ja tunnistas, et talle meeldib see mürin, mida tahaks kordki raja äärest kuulda. Minu vanaema, kes kaitses mind alati. Ka siis kui üks teine bravuurikas vanaema tuli mind oma lapselapse väärkohtlemises süüdistama (olin süüdi muidugi) ning nõudis mu ema näha ja vanaema ütles uhkelt: "Rääkige minuga nagu vanaema vanaemaga, mitte ärge nõudke siin ema!".
Millegipärast on enamik (selle aja) lapsi oma vanavanematega lähedasemad kui vanematega - ema-isa olid ju tööl, vanaema käis tegelikult ka, aga vahetustega. Naljakas, tol ajal pidasin ma ametinimetust "sanitar" kellekski hoopis tähtsamaks tegelaseks kui meditsiiniõde, kõlas see ju peaaegu sama peenelt kui "doktor".
Mõtlesin kahetsusega, et pole vanaemalt eriti midagi kaasa saanud - oli ta ju hea kokk, suurepärane võõrustaja, aiandushuviline, seenespets - rääkimata sellistest ilmsetest plussidest nagu pruunisilmne ja tõmmu, aga siis meenus, kuidas ta viimaks töölt ära tuli - läks ülemusega niimoodi tülli, et sai infarkti. Kogu tema emotsionaalsus ja tohutu loomaarmastus. Ja armastus üldse.
Alles hiljuti küsisin vanaemalt, peale paari arvutuse peale suu lahti vahtima jäämist (jah, mul on kohati ikka ülipikad juhtmed), et miks sa alles 30-aastaselt lapse said? Ta naeris ja vastas, et no aga ma ei saanud ju kuidagi muudmoodi varem, mu mees oli vangilaagris. Jah, see mees tuli küll ime läbi Vorkutast tagasi, kuid suri mõni aeg peale seda ning nii elaski vanaema oma elu ülejäänud 46 aastat üksinda. Avastasin eile, et vanaema ja tema mehe surma kuupäevade vahe oli kuus päeva (ja 46 aastat). Kogu vangilaagriaegse kirjavahetuse käskis vanaema endaga kirstu kaasa panna. Ma arvan, et see on täitsa ilus eeskuju armastuseks.
Iseenesestmõistetav oli, et vanaema oli alati kodus. Maailm tema ümber muutus, kõik teised temaealised olid ammu surnud, mina elasin oma elu, paar korda kuus käisin küll külas, aga ikka oli loomulik, et vanaema on seal. Vanaema ei käinud enam väljas, päris lõpu eel ütles ta mulle, et näe, suvilas jäigi mul käimata...Vanaema ei olnudki igavene. Tal jäi ju niipalju tegemata-nägemata. Miks ma kurb olen, kui on selge, et see elu viimane faas ei pakkunud vanaemale enam mingit rõõmu ja surm oli talle kergenduseks? Eks ikka see nostalgia, soov, et asjad jääksid nii, nagu need kunagi olid, et vanaema (ja seeläbi ka kõik teised, kes kunagi surra võivad, sealhulgas ma ise) jääks igavesti nooreks ja kõbusaks.
Ma saan aru, et sellisel hetkel on usk ja esoteerika vägagi omal kohal. Kui sain teada, millal vanaema suri, mõtlesin, kas ma tundsin seda kuidagi ette, nägin midagi unes, ärkasin just sel hetkel ootamatult üles...aga ei. Samas on absoluutselt võimatu ette kujutada, et vanaema lihtsalt enam ei ole. Lapsena ma kasutasin hingede rändamise ideed enda lohutamiseks. Täna hakkasin mõtlema, kui imeline kokkusattumus on see, et enamik inimesi sünnib ja sureb hommikupoole ööd. Millegipärast on ka tendents sündida ja surra rohkem kevaditi. Jaaa, ma saan aru, et siin on palju muid selgitusi, aga kuidagi hea on mõelda sellele, et äkki siiski? Et kusagil on üks väike beebi, kes ei tea muidugi midagi sellest, et ta oli alles hiljuti vanavanaema, aga on oma loomult samasugune kange hing.
Head teed, armas vanaema, ma ei unusta sind mitte kunagi!
pühapäev, aprill 09, 2017
Jonas Hassen Khemiri. Kõik, mida ma ei mäleta.
Veel üks kummaline seik oli see, et sirvisin enne lugema hakkamist raamatut, nägin, et järelsõna on ka olemas ja silmadega üle lugedes tuvastasin "raamat avab end lugejale kergesti".
Selle rõõmsa tõdemusega alustasingi lugemist ja tõepoolest see läks kergelt ning lugu haaras ruttu kaasa. Etteruttavalt tuleb aga öelda, et lõpuks järelsõna lugema asudes avastasin, et olin ühe sõna valesti lugenud - mitte "avab" vaid hoopis "ei ava" oli seal kirjas.
Ma vaidleksin sellele vastu - mul ei tekkinud kordagi probleemi, et ei saaks aru, kellele mingi mõte kuulub või kuidas inimesed omavahel seotud on. Pigem oli see üks selgemaid kõigi raamatute hulgast, kus autorid selliseid võtteid kasutanud on. Võrdlust samas sarjas ilmunud "Vihmavarjuga" ei tasuks mitte tooma hakatagi - vot seal oli väljakutset tunda, siin aga kõik loogiline.
Juhtusin raamatut lugema (ja Varrak seda välja andma) muidugi vägagi sobival ajal - see räägib nimelt Rootsist, Stockholmist ja seda mitte "põlisrootslaste" vaatepunktist. Tegemist ei ole küll otseselt pagulastemaatikat käsitleva looga, kuid otsapidi puudutab sedagi. Mulle meeldib, kuidas autor ei too ühtki teemat kunstlikult sisse, vaid need lihtsalt eksisteerivad tegelaste taustast sõltuvalt. Ei saa olla noor inimene selles linnas ilma mingit seisukohta omamata - teise nahavärviga inimesed lihtsalt on tänavapildis, mosleminaised rättidega, Medborgarplatseni purskkaevus riideid pesevad rumeenlased (nende üle kaevati just hiljuti minu käest läbi käinud Stockholmi politsei rahuloluküsitluseski) ja Rootsidemokraadid vs noored antifad on sealne reaalsus.
Tegelikult räägib raamat aga inimsuhetest, sellest, kuidas igal teol ja lausel võib olla erinev mõju ja tähendus ning kuidas pealtnäha pisiasjad kellegi saatust muuta võivad. Üks poiss sureb ja keegi ei tea, miks. Selge pole seegi, kas tegemist oli õnnetuse või enesetapuga. Üks kirjanik otsustab tõe välja selgitada, kuid tegelikkus osutub palju keerulisemaks, kui iga osatäitja näha suudab või tahab. Igaühe oma tõde on niivõrd erinev, et mingit selget pilti või põhjus-tagajärg seost on võimatu paika panna. See kõik meenutas mulle üht tuttavat, kes väitis, et ta ei saa ennast ära tappa, sest inimesed teeksid sellest valesid ja liiga lihtsaid järeldusi. Inimestel on vajadus selgete vastuste ja lõpliku tõe järele. Elu on aga selle jaoks liiga keeruline. Pigem defineeribki meid "kõik, mida me ei mäleta". Ka loos heidetakse peategelasele ette, et too on võlts, vahetab identiteete vastavalt keskkonnale. Aga kas see "tõeline mina" on üldse kusagil olemas? Võib-olla moodustabki meie tõelise mina igaühe arvamus meist ning need arvamused ei saa ühel ajal ja ühes kohas eksisteerida? Võib-olla midagi tõelist, mida peategelane otsib, ei olegi olemas? Tõelised on vaid faktid elu ja surm.
Mu meelest väga hästi kirjutatud raamat sellest, kui triviaalne on tegelikult meist igaühe elu ja kui paljut me sellest siiski loodame.
reede, aprill 07, 2017
Praktilise inimese mured
"Meie ajal küll sellist tsirkust ei olnud! Õpetajale viidi lilled esimesel septembril ja lõpetamisel, muud midagi!" väitis L., kui rääkisin talle, et nüüd arutatakse õpetajale sünnipäevakingituse tegemist. Tõepoolest, ega ma ka ei mäleta eriti midagi õpetajale kingituse tegemisest, kuidas ma saakski mäletada, seda organiseerivadki ju lapsevanemad, aga omal ajal ei olnud neil erilisi võimalusi omavaheliseks sidepidamiseks - ei mingeid meililiste, sotsiaalvõrgustikke ega enamasti isegi mitte telefone. Me ei teadnud ju õpetaja sünnipäevagi, selle väljauurimine oli palju raskem, kui tänapäeval Palju jama jäi ära selle tõttu, võiks vist isegi öelda. L. meenutas, et jõulupaki klassijuhataja isegi sai, tehti loosipakid ja siis õpetaja osales selles õpilastega võrdsetel alustel. Mina seda ei mäleta, tean aga, et põhikooli lõpetamiseks kinkisime klassijuhatajale enda klassi poolt suure kaisulooma. Ei tea, kellel nii rumal mõte tuli ja mida see vaene õpetaja selle hiigelloomaga hiljem ette võttis. Keskkoolis organiseerisime vist ikka ise (vanemate raha eest) midagi, meenub mingi klassipildist moodustatud pusle näiteks. L. ka ühmas, et võib-olla plikad korraldasid midagi, aga tema küll ei teadnud ega võtnud osa. Tüüpiline.
Igatahes, teema aktualiseerus selle tõttu, et keegi käis välja idee kinkida õpetajale keraamiline kauss, aga kartis, et see ajab eelarve lõhki. Ma imestasin selle peale, et no mida, mismoodi, isegi 2 eurot näkku peaks klassi peale ju piisava summa kokku tegema. L, samuti eluvõõras, oli minuga nõus.
Seejärel teatas järgmine inimene, et no see kauss maksab 130 eurot, peaks ikka välja tulema küll. 130 eurot mingi kauss!? Me L.-ga jälle naersime ja imestasime.
Selle vastuse peale teatas aga esimesena eelarve pärast muretsenud inimene, et oi, ongi nii või, tema nägi ainult 500-600 euroseid kausse, 130, muidugi, jah, milles küsimus. Selle peale me L.-ga enam naerda ega imestada ei julgenud.
Ma tahaks nüüd kirjutada, et "nagu päriselt, mida ta teeb selle kausiga, selle raha eest saaks ju midagi mõistlikku ka osta", aga ma hästi ei julge, sest tundub, et mu maailmapilt erineb teiste omast juba liigsel määral. Kui mina saaks ühe ilusa kausi oleks tore küll, ma paneks selle kappi ja võtaks ehk paar korda aastas sealt välja, aga kui ma saaks teada, et see maksis rohkem kui 100 eurot, haaraks ma südamest ja mõtleks, mida kõike ma selle eest saada oleks võinud. Ja ma ei mõtle siin kastitäit kaltse kuskilt AliExpressist vaid erinevaid elamusi, asju, mis ei jää mul kapinurka tolmu koguma.
Teise variandina pakuti välja erinevaid ehteid. Sellega on jälle nii, et tore küll, aga... L. kinkis mulle ükskord ehetekomplekti, siukse mittemidagiütleva. Ma ei julgenud talle öelda, et sorry, mul on nii peen nahk, et alla kulla ma asju kanda ei saa (hõbedat ma näiteks ei kannata) ja kuna ma kannangi üldiselt vaid seda, siis enamik materjale sinna kõrvale ei sobi lihtsalt. Siis vaatasin, et mingid märgid ikka on neil ehetel peal. Kingitud hobuse suhu ei vaadata, aga kuna üks kõrvarõngas oli veidi praak, siis tuli seda parandada ja selle käigus sain teada, et tegemist oli hinge hinda maksnud disainitud Itaalia kuldehetega. Ilmselt kurtis L. oma kingikimbatust ühele me tuttavale armeenlannale, kes ise kullafännina leiab alati, et kuld ei tee kunagi paha ja nii L. siis mulle tema soovitusel "midagi kullast" ostiski. Kahjuks mitte minu maitse järgi ja absoluutselt vastuvõetamatu hinna eest. Krt, me oleks võinud reisile minna või kuhugi. Ehk siis, lõhnaõlid ja ehted, mu meelest ei saa neid kingisaaja maitset eirates kinkida. Jah, on inimesi, kes rahulduvadki sellega, mis kellegi meelest popp ja hetkel moes on, aga mina nii ei saa. (Näitena minu halvast maitsest - kunagi nägin ühel naisel "superilusat" kaelaehet, mõtlesin siis, et saaks endale ka sarnase kuskilt. Nüüd aastaid hiljem tean, et see oli Reich'i kotkas...).
Ehk siis minu meelest, kui sa inimest ja tema maitset 100% ei tea (ja ta pole sulle vihjanud, et tahaks kangesti Reich'i kotkast), on kindlam kinkida kas midagi praktilist või kinkekaart mingiks elamuseks.
Igatahes, teema aktualiseerus selle tõttu, et keegi käis välja idee kinkida õpetajale keraamiline kauss, aga kartis, et see ajab eelarve lõhki. Ma imestasin selle peale, et no mida, mismoodi, isegi 2 eurot näkku peaks klassi peale ju piisava summa kokku tegema. L, samuti eluvõõras, oli minuga nõus.
Seejärel teatas järgmine inimene, et no see kauss maksab 130 eurot, peaks ikka välja tulema küll. 130 eurot mingi kauss!? Me L.-ga jälle naersime ja imestasime.
Selle vastuse peale teatas aga esimesena eelarve pärast muretsenud inimene, et oi, ongi nii või, tema nägi ainult 500-600 euroseid kausse, 130, muidugi, jah, milles küsimus. Selle peale me L.-ga enam naerda ega imestada ei julgenud.
Ma tahaks nüüd kirjutada, et "nagu päriselt, mida ta teeb selle kausiga, selle raha eest saaks ju midagi mõistlikku ka osta", aga ma hästi ei julge, sest tundub, et mu maailmapilt erineb teiste omast juba liigsel määral. Kui mina saaks ühe ilusa kausi oleks tore küll, ma paneks selle kappi ja võtaks ehk paar korda aastas sealt välja, aga kui ma saaks teada, et see maksis rohkem kui 100 eurot, haaraks ma südamest ja mõtleks, mida kõike ma selle eest saada oleks võinud. Ja ma ei mõtle siin kastitäit kaltse kuskilt AliExpressist vaid erinevaid elamusi, asju, mis ei jää mul kapinurka tolmu koguma.
Teise variandina pakuti välja erinevaid ehteid. Sellega on jälle nii, et tore küll, aga... L. kinkis mulle ükskord ehetekomplekti, siukse mittemidagiütleva. Ma ei julgenud talle öelda, et sorry, mul on nii peen nahk, et alla kulla ma asju kanda ei saa (hõbedat ma näiteks ei kannata) ja kuna ma kannangi üldiselt vaid seda, siis enamik materjale sinna kõrvale ei sobi lihtsalt. Siis vaatasin, et mingid märgid ikka on neil ehetel peal. Kingitud hobuse suhu ei vaadata, aga kuna üks kõrvarõngas oli veidi praak, siis tuli seda parandada ja selle käigus sain teada, et tegemist oli hinge hinda maksnud disainitud Itaalia kuldehetega. Ilmselt kurtis L. oma kingikimbatust ühele me tuttavale armeenlannale, kes ise kullafännina leiab alati, et kuld ei tee kunagi paha ja nii L. siis mulle tema soovitusel "midagi kullast" ostiski. Kahjuks mitte minu maitse järgi ja absoluutselt vastuvõetamatu hinna eest. Krt, me oleks võinud reisile minna või kuhugi. Ehk siis, lõhnaõlid ja ehted, mu meelest ei saa neid kingisaaja maitset eirates kinkida. Jah, on inimesi, kes rahulduvadki sellega, mis kellegi meelest popp ja hetkel moes on, aga mina nii ei saa. (Näitena minu halvast maitsest - kunagi nägin ühel naisel "superilusat" kaelaehet, mõtlesin siis, et saaks endale ka sarnase kuskilt. Nüüd aastaid hiljem tean, et see oli Reich'i kotkas...).
Ehk siis minu meelest, kui sa inimest ja tema maitset 100% ei tea (ja ta pole sulle vihjanud, et tahaks kangesti Reich'i kotkast), on kindlam kinkida kas midagi praktilist või kinkekaart mingiks elamuseks.
pühapäev, aprill 02, 2017
Nutune 1. aprill
Käisin Miniga kinos, "Koera elu mõtet" vaatamas. Ma ei tea, mis mul mõttes oli, et silmad ära värvisin. Igatahes, iga kord, kui ma mõtlesin, et nüüd vist saab lõpuks rahu ning nina ära nuuskasin ja põsed ära kuivatasin, tuli uus laks. Loomafilmid, noh.
Huvitav on see, kuidas enam piinlik ei ole. Kunagi põhikoolis käisime sõbrannaga "Sügislegende" vaatamas ja vabandasime mõlemad pidevalt üksteise ees - "ei tea, kust see nohu nüüd järsku tuli, vist mingi allergia". Kuskil ees istus mingi veel nõrgema närvikavaga neiu, kes ikka häälekalt nutta halas ja lõpupoole, kui Brad võidukalt hobuse seljas kodutallu naases, suurest rõõmust plaksutama hakkas (seda rõõmu küll kauaks ei jätkunud, üks igavene traagiline lugu oli). Praegu on mul ka ükskõik, no päris teisi segavalt nutta kõõksuda ei tahaks, aga no kes see neid pisaraid ikka loeb. Mini on küll juba selles eas, et mark, väitis mulle, et tema küll ei nutnud, kuigi ma raudselt nägin pisaraid. Tema omi ma lugesin, sest kui ta poleks nutnud, oleks mul küll häirekell peas lööma hakanud. Mingi südametu jõhkard oled või? (Mikro seevastu on samasugune ebastabiil nagu mina, jõulude ajal vaatasime mingit multikat, kus puupulgast pereisa satub oma puupulkadest perest eemale ja otsib siis teed nende juurde ning ulgusime mõlemad nutta, Mini seevastu itsitas reeturlikult pulgakese "seikluste" peale).*
Samas, ratsionalist on ta küll, küsis "mismoodi see koer kogu aeg uuesti sündida saab?". Ütlesin, et see on selline film, ise imestasin, et mina uskusin nooremana küll raudkindlalt uuestisündi. Mitte piibellikku viimse kohtupäeva ootust ja pärast seda paradiisis (või põrgus) elamist, aga pigem sellist pidevat hingede ringkäiku nagu filmis. Aga ikka sama liigi piires, mitte budistlikku värki. Miks ma uskusin? Sest ma polnud piisavalt kursis sugulise paljunemise geneetiliste eripäradega ja leidsin, et kui meil kõigil on kaks silma, nina ja suu, ei saa ju ometi olla lõputut välimuste varieeruvust. Samuti arvasin ma, et mu "mina" on liiga väärtuslik selleks, et niisama kaotsi minna, küllap ikka sünnin uuesti, lihtsalt ei mäleta eelmisi elusid (mis lähemal vaatlusel tähendab ju tegelikult seda, et kui ei mäleta, siis pole ka sellest eelmisest elust mingit tolku).
Üks kahtlane raamatuarvustus ka või pigem vandenõuteooria. Lugesin Armin Kõomäe "Lui Vutooni", mu esimene kokkupuude selle üsna tuntud kirjanikuga. Ei sobinud mulle see stiil, meenutas tohutult Hooaja kolumnisti muusik Leslie Laasneri tekste. Selline pidev killurebimine, mis ruttu tüütuks muutub ja isegi mõistlikud mõtted ära matab. Kui mõelda, siis kes muu on Hooaja kolumnist, kui kaubanduskeskuse turundaja - täpselt nagu ka Kõomäe raamatu peategelane. Kõomägi kirjutabki ise neid kolumne? Kõomägi sai neist kolumnidest inspiratsiooni? Pigem muidugi suvaline kokkusattumus, mis võib eksisteerida ainult minu kujutlustes, aga ikkagi tore ka ise mõne sellise mõtte otsa komistada.
* Kõige kurvem multikas üldse oli see vene multikas mammutipojast ja lillekesest, kus mammutipoeg jääb ema kutsest hoolimata lillekest soojendama ja tuleb jääaeg ning hiljem leiavad Nõukogude teadlased mammutipoja luukere ning panevad selle muuseumi üles - justkui see väiksele vaatajale mingi lohutus oleks. Kui kuskil käsu peale nutta oli vaja, piisas mul ainult sellele multikale mõelda.
Muudest pisarakiskujatest kirjutasin kunagi pikemalt siin.
Huvitav on see, kuidas enam piinlik ei ole. Kunagi põhikoolis käisime sõbrannaga "Sügislegende" vaatamas ja vabandasime mõlemad pidevalt üksteise ees - "ei tea, kust see nohu nüüd järsku tuli, vist mingi allergia". Kuskil ees istus mingi veel nõrgema närvikavaga neiu, kes ikka häälekalt nutta halas ja lõpupoole, kui Brad võidukalt hobuse seljas kodutallu naases, suurest rõõmust plaksutama hakkas (seda rõõmu küll kauaks ei jätkunud, üks igavene traagiline lugu oli). Praegu on mul ka ükskõik, no päris teisi segavalt nutta kõõksuda ei tahaks, aga no kes see neid pisaraid ikka loeb. Mini on küll juba selles eas, et mark, väitis mulle, et tema küll ei nutnud, kuigi ma raudselt nägin pisaraid. Tema omi ma lugesin, sest kui ta poleks nutnud, oleks mul küll häirekell peas lööma hakanud. Mingi südametu jõhkard oled või? (Mikro seevastu on samasugune ebastabiil nagu mina, jõulude ajal vaatasime mingit multikat, kus puupulgast pereisa satub oma puupulkadest perest eemale ja otsib siis teed nende juurde ning ulgusime mõlemad nutta, Mini seevastu itsitas reeturlikult pulgakese "seikluste" peale).*
Samas, ratsionalist on ta küll, küsis "mismoodi see koer kogu aeg uuesti sündida saab?". Ütlesin, et see on selline film, ise imestasin, et mina uskusin nooremana küll raudkindlalt uuestisündi. Mitte piibellikku viimse kohtupäeva ootust ja pärast seda paradiisis (või põrgus) elamist, aga pigem sellist pidevat hingede ringkäiku nagu filmis. Aga ikka sama liigi piires, mitte budistlikku värki. Miks ma uskusin? Sest ma polnud piisavalt kursis sugulise paljunemise geneetiliste eripäradega ja leidsin, et kui meil kõigil on kaks silma, nina ja suu, ei saa ju ometi olla lõputut välimuste varieeruvust. Samuti arvasin ma, et mu "mina" on liiga väärtuslik selleks, et niisama kaotsi minna, küllap ikka sünnin uuesti, lihtsalt ei mäleta eelmisi elusid (mis lähemal vaatlusel tähendab ju tegelikult seda, et kui ei mäleta, siis pole ka sellest eelmisest elust mingit tolku).
Üks kahtlane raamatuarvustus ka või pigem vandenõuteooria. Lugesin Armin Kõomäe "Lui Vutooni", mu esimene kokkupuude selle üsna tuntud kirjanikuga. Ei sobinud mulle see stiil, meenutas tohutult Hooaja kolumnisti muusik Leslie Laasneri tekste. Selline pidev killurebimine, mis ruttu tüütuks muutub ja isegi mõistlikud mõtted ära matab. Kui mõelda, siis kes muu on Hooaja kolumnist, kui kaubanduskeskuse turundaja - täpselt nagu ka Kõomäe raamatu peategelane. Kõomägi kirjutabki ise neid kolumne? Kõomägi sai neist kolumnidest inspiratsiooni? Pigem muidugi suvaline kokkusattumus, mis võib eksisteerida ainult minu kujutlustes, aga ikkagi tore ka ise mõne sellise mõtte otsa komistada.
* Kõige kurvem multikas üldse oli see vene multikas mammutipojast ja lillekesest, kus mammutipoeg jääb ema kutsest hoolimata lillekest soojendama ja tuleb jääaeg ning hiljem leiavad Nõukogude teadlased mammutipoja luukere ning panevad selle muuseumi üles - justkui see väiksele vaatajale mingi lohutus oleks. Kui kuskil käsu peale nutta oli vaja, piisas mul ainult sellele multikale mõelda.
Muudest pisarakiskujatest kirjutasin kunagi pikemalt siin.
Tellimine:
Postitused (Atom)