Mulle tundub, et l2bimustadeprillide hakkab lõpule jõudma. Selleks, et ta päris lõpuni jõuaks tuleb veel päris palju tüütut tööd ja vaeva näha ja nii ma siis täna alustasingi kogu krempli ülevaatamisega. Ja mis ma avastasin – kusagil 2005. aastas on mitmeid kommentaare, mida ma mitte kunagi näinud ei olnud! Sellega seoses tahaks tänada Signet ja Margotit ja kõiki teisi enam või vähem anonüümseid kommenteerijaid oma panuse eest. Kõige suuremat kommentaatorit Carryt ka muidugi, kuid tema panust olin ma vähemalt tähele pannud. Aitäh teile kõigile!
Ma arvan, et see kahe silma vahele jäämise fakt tulenes sellest, et tollal mul veel kommentaaride teadaanded meili peale ei käinud. Tegelikult on päris huvitav saada kiri nö aastate tagant :)
teisipäev, veebruar 27, 2007
esmaspäev, veebruar 26, 2007
VH1 40 Greatest Metal Songs
Üks paremaid palu VH1 programmist. Siin siis minupoolsete subjektiivsete kommentaaridega ja nagu ikka ei ühti minu arvamus alati tegijate omaga. Kuigi võib öelda, et tegelikult kommenteerisid kõik saatekülalised kõiki lugusid sõnadega „parim“, mis paremusjärjestuse põhimõtte mulle veidi häguseks jättis. Muidugi ei saa paljus nendega ka nõustumata jääda (kas nii on normaalne öelda? Mul on omad kahtlused palaviku tõttu...) -enamik lugusid ongi „parimad“. Siin nad siis kõik on:
40. Judas Priest „Breaking the Law“
Esimene ehmatus, et mida teeb see laul viimasel kohal? See on ju hümn, Beavise ja Buttheadi poolt massidesse lauldud lugu. Igatahes Judas Priesti top 3-e kuuluv ja vääriks minu meelest veidi paremat kohta küll.
39. Alice Cooper „I’m Eighteen“
See on nii tüüpiline, et minu lemmikud alati kuskil lõpus kükitavad. Alice´it selles tabelis muuseas rohkem ei kohtagi, mis on jälle väga ebaõiglane. Alice’il on kõik lood head. „I’m eighteen“ 71’ aastast ei tundu mulle mingi erilise pärlina. Enamik teab tema tipploona siiski „Poisoni“, mida tõelised fännid jälle liialt üleshaibituks peavad ja pigem „Welcome to My Nightmare’i“ eelistavad. Minu isiklik lemmik on aga „Wind-up Toy“. Alice’i kodulehe andmetel tegeleb mees praegu uue plaadi lindistamisega ja juba oma vastupidavuse tõttu võiks teda veidi paremini kohelda kui eelviimane koht.
38. Accept „Balls to the Wall“
See lugu pole mulle erilist mälestust jätnud. Hüppaksin temast seetõttu ka kiiresti üle.
37. Deep Purple „Smoke on the Water“
Sellest loost meenub kõigepealt kitarririff, mida hiljem mitmetes lugudes järele tehtud. Ses mõttes kindlasti oluline lugu.
36. Slipknot „Wait and Bleed“
Üks uuem lugu ka sekka, 99’ aastast. Slipknot on kindlasti omaette fenomen, kuigi mina teda väga ei hinda. Slipknotilt meenub mulle parimana „The Shape“. Rohkem meeldib Corey Taylori teine bänd „Stone Sour“. Huumoriks niipalju, et kindlasti näeb Slipknot oma kostüümides usutavam välja kui Lordi...
35. Quiet Riot „Metal Health“
Kuidagi igav lugu. Rohkem tuntud kui „Bang Your Head“, mis põhimõtteliselt ongi kogu loo sisu.
34.Black Sabbath „Paranoid“
See lugu nii taga? Minu arvates oma lihtsuses üks nö maailma parimaid lugusid üldse. Jällegi aastast 71, mis paistab olevat üks heade lugude osas produktiivsemaid aastaid. Kahju, et ma 10 aastat hiljem sündisin...see tegi minu teekonna heade lugudeni palju konarlikumaks :)
33. Def Leppard „High’n Dry“
Leppardi vanema perioodi lugu, millega mul erilisi kokkupuuteid ei ole, „Pour Some Sugar On Me“ ja „Animal“ lähevad rohkem peale.
32. White Zombie „Thunderkiss ’65“
Selle ühe minu lemmiku jõudmine tabelisse on tegelikult täitsa üllatav. Ma ei julgeks seda muusikat isegi metali alla liigitada. Rob Zombie teeb ja tegi koos White Zombiega üsna erilist muusikat. Nagu keegi saatekülalistest mainis, et „kurat see aru saab, millest nad laulavad, aga hästi laulavad“.
31. Scorpions „Rock You Like a Hurricane“
See on selline lugu, mille kohta võib ausalt öelda, et väga ilus. Scorpionsi muusika on üldse ilus. On see meloodia või eriline hääle kaja, kuid Scorpions kuulub minu jaoks pigem „ilusa muusika“ kui metali hulka. Nad võivad ju laulda, et rokivad nagu orkaan, aga ikka teeb hinge hellaks :)
30. Faith No More „Epic“
Selle looga on mul konkreetsed mälestused. Kusagil 90’ndate alguses jooksis telekast mingi noortesaade, mida juhtis Kojamees. Seal seda lugu näidati ja mulle jubedalt meeldis. Isa arvas siis, et eks lapsele ikka meeldib selline video, kus värvid sähvivad jne. Ma mäletan, et vastasin talle, et laulja on kah armas...Selles loos on kuulda vist esimesi rap-metali mõjutusi. Muuseas, Mike Patton on siiani armas ja ka see „imelik“ muusika, mida ta tänapäeval teeb, on täitsa hea.
29. Anthrax „Caught In a Mosh“
Anthrax on selline hea autos kuulamise muusika. Tagaistmel kaasa sõitvad vanemad inimesed nihelevad närviliselt ja paluvad mõne aja pärast midagi muud kuulata (järele proovitud). Üldiselt on Anthrax selline muhe punt, minu arvates on nende muusikas tunda rohkem huumorit kui teistes sama liini bändides. Static-X on tegelikult ka üsna lõbus.
28. Marilyn Manson „The Beautiful Bodies“
Kui see lugu välja tuli ei sallinud ma Mansonit nagu kõik normaalsed pubekad. Manson hakkas mulle väga meeldima alates plaadist „The Golden Age of Grotesque“ ja sealt alates olen kuulanud ka tema varasemat loomingut. Mansoni viga (või tegelikult pluss) on selles, et tal ei ole ühtegi teistest kõrgemalseisvat hitti, pea kõik lood on head. Eriti head on Mansoni tekstid.
27. Iron Maiden „Run To The Hills“
Iron Maiden on heavy kuningas. „Run To The Hills“ on üks nende top 3 lugu. Iron Maideni teeb austusväärseks juba see, et nende tekstid sisaldavad alati mingit sügavamat mõtet. Üldise „peksa pead vastu seina“ või „tapan kõik maha“ lüürika taustal silmapaistev saavutus. Intervjuud Iron Maideni meestega on samuti alati huvitavad olnud, nad on inimesed, kellel on ka midagi öelda. Ja mu süda tilgub verd selle „üliarmsa“ Eddie kuju pärast, mis minust rahapuudusel Stockholmi metalipoodi maha jäi...
26. Sepultura „Refuse/Resist“
Brasiilia kuulsaimad pojad metali maailmas. Sepulturaga meenub ka üks naljakas lugu – nii umbes 14-aastaselt mulle selline muusika ei meeldinud. Hirmuäratav karjumine. Aga siis mängis minu „elu armastus“ raadios Sepulturat ja ma mõtlesin, et kui talle meeldib, siis peab mulle ka meeldima. Mingil hetkel avastasin, et „Roots Bloody Roots“ on täiesti kuulatav lugu, isegi hea. Aasta oli siis 1996...Igatahes on Sepultura saund selline, mida teistega lihtsalt segi ei aja.
25. Pantera „Cowboys From Hell“
Pantera tuli selle looga aastal 90. Pantera on üks kiiremaid ja vihasemaid bände, mida kuulnud olen. Lisaks Napalm Death’ile. Muuseas, samal päeval tabelisaatega oli VH1’s ka saade Pantera brutaalsest ajaloost. Väga karm bänd. „Cowboys From Hell“ pole küll see lugu, mis mulle neilt esimesena meenub, aga õnneks on ka see teine lugu tabelis tulemas.
24.AC/DC „Dirty Deeds Done Dirt Cheap“
Mitte väga minu maitse bänd, kuid kindlasti üks laiemalt populaarseid. Minu lemmikuks jääb neilt „Highway to Hell“. Enamik mäletab „Thunderstrucki“.
23. Korn „Freak on a Leash“
See on tegelikult üks nende parimaid lugusid. Ma ei tea, miks, kuid Korn liigitub minu jaoks samasse punti Linkin Parki ja muu sellisega. Tegelikult on ta vist veidi parem.
22. Metallica „Enter Sandman“
Metallica on gigant – temast on küll vist kõige rohkem räägitud, saateid tehtud jne. Osa fänne on selle menu tõttu ka bändile selja keeranud. Tegelikult on Metallica seda tähelepanu ka väärt olnud. Metallical on kümneid hitte, mis kõik peaks siin tabelis olema. „Enter Sandman“ juhib ka Metallica kuulatuimate lugude edetabelit last.fm’is „Nothing Else Matters’i“ ees, mis on minu arust Metallica kõige nö popim lugu (mis ei tähenda, et see siiski hea ei ole).
21. Guns N’ Roses „Paradise City“
Bänd, mis mulle eriti ei meeldi ja seondub pigem popiga. Nagu Tanel Padar and The Sun või Terminaator. Paar ülipoppi pisaratekiskujat ja hunnik lugusid, mida enamik „fännidest“ ei teagi. „Paradise City“ on üks nende parimaid tegelikult.
20. Twisted Sister „I Wanna Rock“
Kuidagi kahtlaselt koomiline tundus mulle see bänd. Ei ole see mulje ju üllatav kui „I Wanna Rocki“ videot vaadata. Tegelikult on Twisted Sisters väga hea. Minu lemmik on „Love is for Suckers“.
19. Alice In Chains „Man in the Box“
Appi, grunge! Tegelikult ju ei ole, aga ma ei tea miks ma Alice In Chainsi sinna kasti paigutaks. Kuidagi veniv, igav.
18. Skid Row „Slave to the Grind“
Sebastian Bach on arvatavasti kõige ilusam metalimees üldse ja Skid Rowd on koos videoga üsna raske jälgida :) Muuseas, Sebastian juhtis ka kogu tabelisaadet ja ei saa öelda, et ta palju koledamaks jäänud oli. Ei, ilus video oli :)
17. Mötley Crüe „Live Wire“
Kõik lood head, maailma ilusaim bänd. Hair metal ei ole nõme. Muuseas, mingis välismaa variandis unistuste bändist sai Tommy Lee unistuste trummariks. Nende hitt võiks olla „Girls Girls Girls“, kuid see siin tabelis muidugi esindatud ei ole. Mulle meeldib „Hell On High Heels“ vist kõige rohkem. (Ma vahtisin vahepeal 10 minutit Mötley Crüe pilte. Oehhh...)
16. Pantera „Walk“
„Are you talking to me?“, see on see Pantera lugu. Hea lugu.
15. Rage Against the Machine „Bulls on Parade“
Ei ole just eriline lemmik. Poliitiline räpp. (Mitte, et poliitiline räpp mulle alati vastumeelt oleks).
14. System of a Down „Toxicity“
Veel üks uuema aja lugu ja esitaja. Ei ole just fänn. Nende lugudes on alati pool hea ja pool halb. See osa, kus karjutakse on hea ja see osa, kus ulutakse on halb :)
13. Dio „Rainbow in the Dark“
Dio on üks originaalsema häälega mehi. Lugu on võimas ja meeldejääv. Aga Black Sabbathi lauljaks jääb minu jaoks ikkagi Ozzy.
12. Anthrax vs Public Enemy „Bring the Noise“
Kindlasti üks väljapaistvamaid lugusid just selle koostöö tõttu. Mina kuulaksin neid artiste siiski parema meelega eraldi.
11. Megadeth „Peace Sells“
David Mustaine’i hääl on samuti erakordne. Ta hääl on kuidagi brutaalne ja Megadethi lood seetõttu ka võimsad ning kurjakuulutavad. „Kill The King“ meenub esimesena.
10. Motörhead „Ace of Spades“
Lemmy hääl on „the most primal voice in metal“ nagu saates öeldi. Selline rögane hääl tegelikult :) Motörhead on ka „the loudest band in metal“. Selle väite võivad hiljem tegutsema hakanud bändid küll ümber lükata, kuid omas ajas oli Motörhead nähtus omaette. Motörhead on kiire, vihane, kuid samas sisukas. Minu jaoks on hümniks „Born to Raise Hell“ (minu teada peaks sellest olema ka versioon koos Ice-T-ga, kuid keegi peale minu ei paista seda mäletavat, seega ma ei julge ka pead anda, et ma ei eksi). Kahju, et ma laps olin kui Motörhead Tallinnas käis. Järelkajades olevat kontsert jube lõhkumine olnud.
9. Ozzy Osbourne „Crazy Train“
Ozzi Ozbourne nagu üks tore vene telekanal mulle ikka väidab. Ozzy on jälle üks parimaid hääli – selline vinguv, kuid samas sügav. „Crazy Train“ on Ozzy tunnusmeloodia, kuigi oma peamise kuulsuse saavutas ta koos Black Sabbathiga. Ega vahet pole, mõlemat pidi on hea.
8. Slayer „Raining Blood“
Slayer on oma kindla käekirjaga bänd – kiire ja äärmiselt vihane. Vihane siis just maailma peale. Seda Slayeri maailmaviha on ka kritiseeritud – täismehed kirjutavad selliseid laulusõnu nagu nad puberteedieas poisikesed oleksid. Siiski on Slayeri maailmavalu talutavam kui „miks jätsid mind, ma ju armastasin sind“ või „kord koolitrepil istudes“. Tegelikult möirgab Slayer nii kiiresti, et laulusõnu on niikuinii keeruline kuulata. Slayeri üheks plussiks on kindlasti ka see, et ostes nende plaadi võid alati kindel olla, mida saad.
7. Iron Maiden „The Number of the Beast“
Kuulus 666 sai poole oma kuulsusest vast ka selle numbri avaliku väljahõikamise eest, millest omakorda pooled valesti aru said. Tegelikult on lugu ka iseenesest hea nagu kõik Iron Maideni lood. Lisan ka seda, et Iron Maiden laivis on kordi parem stuudiosalvestustest. Iron Maiden oleks ka vist oodatuim kontsert minu jaoks.
6. Kiss „Detroit Rock City“
Kiss oli ju tegelikult täiesti tõsiseltvõetav bänd, mis aga mulle kuidagi kahtlasena meenub seoses oma näomaalingutega ja hiljem neist loobumisega. Kissil justkui ei oleks oma imidžit. Mulle ei meenu nende lood eriti ja mõne loo puhul ma ei julge 100% kindlusega öelda, et see nende lugu oleks. Muuseas, huumoriks paar arvamust last.fm’i Kissi leheküljelt:
pacificpablo sayd: god kiss sucks they're music is just to make money and fuck cute girls
x_Dooly_x said: i wouldnt mind making money and fucking cute girls
5. Judas Priest „You’ve Got Another Thing Coming“
Lõpuks ometi koht, mida nad väärivad. Minu lemmikud on nendelt lisaks antud tabelis viimasel kohale platseeruvale ka „Judas Rising“ ja „Heavy Metal“. Judas Priesti puhul tuleb taaskord ära mainida Rob Halfordi erakordne hääl. Ja välimus. (Millest ma olen varem juba ka juttu teinud)
4. AC/DC „Back in Black“
Ei meenu absoluutselt. Minu jaoks kindlasti mitte top 40 lugu.
3. Metallica „Master of Puppets“
Tegelikult on mul hea meel, et just see laul Metallicalt kõige kõrgemal on. Laivis kõlas just see kõige meeldejäävamalt. Minu superlemmik ja kandidaat maailma parima loo auhinnale „One“ kõlas oodatult hästi, kuid temaga jäi ikka hinge kripeldama, et äkki oleks veel kuidagi paremini saanud. Liigse ideaalsuse probleem vist.
2. Guns N’ Roses „Welcome to the Jungle“
Ahh, jälle see. No ei vääri metali tabelis teist kohta. Kui öelda Guns N’Roses, siis meenuvad „November Rain“ ja „Knockin’ on Heaven’s Door“. Ahjaa, tegelikult nad tegid kiireid lugusid ka.
1. Black Sabbath „Iron Man“
Jälle see kuldne 1971. Vähemalt on esimene koht oma positsiooni väärt. Black Sabbath lõi metali, nende lood kõlbavad ajast aega kuulata. Ozzy on legend. „Iron Mani“ kaverdas eesti metal-legend Gunnar Graps. „Iron Man“ on mõttega lugu, Sabbathi lood on üldse kõik mõttega.
Minu top 3 sisaldaks muide Black Sabbathit, Iron Maidenit ja Metallicat.
40. Judas Priest „Breaking the Law“
Esimene ehmatus, et mida teeb see laul viimasel kohal? See on ju hümn, Beavise ja Buttheadi poolt massidesse lauldud lugu. Igatahes Judas Priesti top 3-e kuuluv ja vääriks minu meelest veidi paremat kohta küll.
39. Alice Cooper „I’m Eighteen“
See on nii tüüpiline, et minu lemmikud alati kuskil lõpus kükitavad. Alice´it selles tabelis muuseas rohkem ei kohtagi, mis on jälle väga ebaõiglane. Alice’il on kõik lood head. „I’m eighteen“ 71’ aastast ei tundu mulle mingi erilise pärlina. Enamik teab tema tipploona siiski „Poisoni“, mida tõelised fännid jälle liialt üleshaibituks peavad ja pigem „Welcome to My Nightmare’i“ eelistavad. Minu isiklik lemmik on aga „Wind-up Toy“. Alice’i kodulehe andmetel tegeleb mees praegu uue plaadi lindistamisega ja juba oma vastupidavuse tõttu võiks teda veidi paremini kohelda kui eelviimane koht.
38. Accept „Balls to the Wall“
See lugu pole mulle erilist mälestust jätnud. Hüppaksin temast seetõttu ka kiiresti üle.
37. Deep Purple „Smoke on the Water“
Sellest loost meenub kõigepealt kitarririff, mida hiljem mitmetes lugudes järele tehtud. Ses mõttes kindlasti oluline lugu.
36. Slipknot „Wait and Bleed“
Üks uuem lugu ka sekka, 99’ aastast. Slipknot on kindlasti omaette fenomen, kuigi mina teda väga ei hinda. Slipknotilt meenub mulle parimana „The Shape“. Rohkem meeldib Corey Taylori teine bänd „Stone Sour“. Huumoriks niipalju, et kindlasti näeb Slipknot oma kostüümides usutavam välja kui Lordi...
35. Quiet Riot „Metal Health“
Kuidagi igav lugu. Rohkem tuntud kui „Bang Your Head“, mis põhimõtteliselt ongi kogu loo sisu.
34.Black Sabbath „Paranoid“
See lugu nii taga? Minu arvates oma lihtsuses üks nö maailma parimaid lugusid üldse. Jällegi aastast 71, mis paistab olevat üks heade lugude osas produktiivsemaid aastaid. Kahju, et ma 10 aastat hiljem sündisin...see tegi minu teekonna heade lugudeni palju konarlikumaks :)
33. Def Leppard „High’n Dry“
Leppardi vanema perioodi lugu, millega mul erilisi kokkupuuteid ei ole, „Pour Some Sugar On Me“ ja „Animal“ lähevad rohkem peale.
32. White Zombie „Thunderkiss ’65“
Selle ühe minu lemmiku jõudmine tabelisse on tegelikult täitsa üllatav. Ma ei julgeks seda muusikat isegi metali alla liigitada. Rob Zombie teeb ja tegi koos White Zombiega üsna erilist muusikat. Nagu keegi saatekülalistest mainis, et „kurat see aru saab, millest nad laulavad, aga hästi laulavad“.
31. Scorpions „Rock You Like a Hurricane“
See on selline lugu, mille kohta võib ausalt öelda, et väga ilus. Scorpionsi muusika on üldse ilus. On see meloodia või eriline hääle kaja, kuid Scorpions kuulub minu jaoks pigem „ilusa muusika“ kui metali hulka. Nad võivad ju laulda, et rokivad nagu orkaan, aga ikka teeb hinge hellaks :)
30. Faith No More „Epic“
Selle looga on mul konkreetsed mälestused. Kusagil 90’ndate alguses jooksis telekast mingi noortesaade, mida juhtis Kojamees. Seal seda lugu näidati ja mulle jubedalt meeldis. Isa arvas siis, et eks lapsele ikka meeldib selline video, kus värvid sähvivad jne. Ma mäletan, et vastasin talle, et laulja on kah armas...Selles loos on kuulda vist esimesi rap-metali mõjutusi. Muuseas, Mike Patton on siiani armas ja ka see „imelik“ muusika, mida ta tänapäeval teeb, on täitsa hea.
29. Anthrax „Caught In a Mosh“
Anthrax on selline hea autos kuulamise muusika. Tagaistmel kaasa sõitvad vanemad inimesed nihelevad närviliselt ja paluvad mõne aja pärast midagi muud kuulata (järele proovitud). Üldiselt on Anthrax selline muhe punt, minu arvates on nende muusikas tunda rohkem huumorit kui teistes sama liini bändides. Static-X on tegelikult ka üsna lõbus.
28. Marilyn Manson „The Beautiful Bodies“
Kui see lugu välja tuli ei sallinud ma Mansonit nagu kõik normaalsed pubekad. Manson hakkas mulle väga meeldima alates plaadist „The Golden Age of Grotesque“ ja sealt alates olen kuulanud ka tema varasemat loomingut. Mansoni viga (või tegelikult pluss) on selles, et tal ei ole ühtegi teistest kõrgemalseisvat hitti, pea kõik lood on head. Eriti head on Mansoni tekstid.
27. Iron Maiden „Run To The Hills“
Iron Maiden on heavy kuningas. „Run To The Hills“ on üks nende top 3 lugu. Iron Maideni teeb austusväärseks juba see, et nende tekstid sisaldavad alati mingit sügavamat mõtet. Üldise „peksa pead vastu seina“ või „tapan kõik maha“ lüürika taustal silmapaistev saavutus. Intervjuud Iron Maideni meestega on samuti alati huvitavad olnud, nad on inimesed, kellel on ka midagi öelda. Ja mu süda tilgub verd selle „üliarmsa“ Eddie kuju pärast, mis minust rahapuudusel Stockholmi metalipoodi maha jäi...
26. Sepultura „Refuse/Resist“
Brasiilia kuulsaimad pojad metali maailmas. Sepulturaga meenub ka üks naljakas lugu – nii umbes 14-aastaselt mulle selline muusika ei meeldinud. Hirmuäratav karjumine. Aga siis mängis minu „elu armastus“ raadios Sepulturat ja ma mõtlesin, et kui talle meeldib, siis peab mulle ka meeldima. Mingil hetkel avastasin, et „Roots Bloody Roots“ on täiesti kuulatav lugu, isegi hea. Aasta oli siis 1996...Igatahes on Sepultura saund selline, mida teistega lihtsalt segi ei aja.
25. Pantera „Cowboys From Hell“
Pantera tuli selle looga aastal 90. Pantera on üks kiiremaid ja vihasemaid bände, mida kuulnud olen. Lisaks Napalm Death’ile. Muuseas, samal päeval tabelisaatega oli VH1’s ka saade Pantera brutaalsest ajaloost. Väga karm bänd. „Cowboys From Hell“ pole küll see lugu, mis mulle neilt esimesena meenub, aga õnneks on ka see teine lugu tabelis tulemas.
24.AC/DC „Dirty Deeds Done Dirt Cheap“
Mitte väga minu maitse bänd, kuid kindlasti üks laiemalt populaarseid. Minu lemmikuks jääb neilt „Highway to Hell“. Enamik mäletab „Thunderstrucki“.
23. Korn „Freak on a Leash“
See on tegelikult üks nende parimaid lugusid. Ma ei tea, miks, kuid Korn liigitub minu jaoks samasse punti Linkin Parki ja muu sellisega. Tegelikult on ta vist veidi parem.
22. Metallica „Enter Sandman“
Metallica on gigant – temast on küll vist kõige rohkem räägitud, saateid tehtud jne. Osa fänne on selle menu tõttu ka bändile selja keeranud. Tegelikult on Metallica seda tähelepanu ka väärt olnud. Metallical on kümneid hitte, mis kõik peaks siin tabelis olema. „Enter Sandman“ juhib ka Metallica kuulatuimate lugude edetabelit last.fm’is „Nothing Else Matters’i“ ees, mis on minu arust Metallica kõige nö popim lugu (mis ei tähenda, et see siiski hea ei ole).
21. Guns N’ Roses „Paradise City“
Bänd, mis mulle eriti ei meeldi ja seondub pigem popiga. Nagu Tanel Padar and The Sun või Terminaator. Paar ülipoppi pisaratekiskujat ja hunnik lugusid, mida enamik „fännidest“ ei teagi. „Paradise City“ on üks nende parimaid tegelikult.
20. Twisted Sister „I Wanna Rock“
Kuidagi kahtlaselt koomiline tundus mulle see bänd. Ei ole see mulje ju üllatav kui „I Wanna Rocki“ videot vaadata. Tegelikult on Twisted Sisters väga hea. Minu lemmik on „Love is for Suckers“.
19. Alice In Chains „Man in the Box“
Appi, grunge! Tegelikult ju ei ole, aga ma ei tea miks ma Alice In Chainsi sinna kasti paigutaks. Kuidagi veniv, igav.
18. Skid Row „Slave to the Grind“
Sebastian Bach on arvatavasti kõige ilusam metalimees üldse ja Skid Rowd on koos videoga üsna raske jälgida :) Muuseas, Sebastian juhtis ka kogu tabelisaadet ja ei saa öelda, et ta palju koledamaks jäänud oli. Ei, ilus video oli :)
17. Mötley Crüe „Live Wire“
Kõik lood head, maailma ilusaim bänd. Hair metal ei ole nõme. Muuseas, mingis välismaa variandis unistuste bändist sai Tommy Lee unistuste trummariks. Nende hitt võiks olla „Girls Girls Girls“, kuid see siin tabelis muidugi esindatud ei ole. Mulle meeldib „Hell On High Heels“ vist kõige rohkem. (Ma vahtisin vahepeal 10 minutit Mötley Crüe pilte. Oehhh...)
16. Pantera „Walk“
„Are you talking to me?“, see on see Pantera lugu. Hea lugu.
15. Rage Against the Machine „Bulls on Parade“
Ei ole just eriline lemmik. Poliitiline räpp. (Mitte, et poliitiline räpp mulle alati vastumeelt oleks).
14. System of a Down „Toxicity“
Veel üks uuema aja lugu ja esitaja. Ei ole just fänn. Nende lugudes on alati pool hea ja pool halb. See osa, kus karjutakse on hea ja see osa, kus ulutakse on halb :)
13. Dio „Rainbow in the Dark“
Dio on üks originaalsema häälega mehi. Lugu on võimas ja meeldejääv. Aga Black Sabbathi lauljaks jääb minu jaoks ikkagi Ozzy.
12. Anthrax vs Public Enemy „Bring the Noise“
Kindlasti üks väljapaistvamaid lugusid just selle koostöö tõttu. Mina kuulaksin neid artiste siiski parema meelega eraldi.
11. Megadeth „Peace Sells“
David Mustaine’i hääl on samuti erakordne. Ta hääl on kuidagi brutaalne ja Megadethi lood seetõttu ka võimsad ning kurjakuulutavad. „Kill The King“ meenub esimesena.
10. Motörhead „Ace of Spades“
Lemmy hääl on „the most primal voice in metal“ nagu saates öeldi. Selline rögane hääl tegelikult :) Motörhead on ka „the loudest band in metal“. Selle väite võivad hiljem tegutsema hakanud bändid küll ümber lükata, kuid omas ajas oli Motörhead nähtus omaette. Motörhead on kiire, vihane, kuid samas sisukas. Minu jaoks on hümniks „Born to Raise Hell“ (minu teada peaks sellest olema ka versioon koos Ice-T-ga, kuid keegi peale minu ei paista seda mäletavat, seega ma ei julge ka pead anda, et ma ei eksi). Kahju, et ma laps olin kui Motörhead Tallinnas käis. Järelkajades olevat kontsert jube lõhkumine olnud.
9. Ozzy Osbourne „Crazy Train“
Ozzi Ozbourne nagu üks tore vene telekanal mulle ikka väidab. Ozzy on jälle üks parimaid hääli – selline vinguv, kuid samas sügav. „Crazy Train“ on Ozzy tunnusmeloodia, kuigi oma peamise kuulsuse saavutas ta koos Black Sabbathiga. Ega vahet pole, mõlemat pidi on hea.
8. Slayer „Raining Blood“
Slayer on oma kindla käekirjaga bänd – kiire ja äärmiselt vihane. Vihane siis just maailma peale. Seda Slayeri maailmaviha on ka kritiseeritud – täismehed kirjutavad selliseid laulusõnu nagu nad puberteedieas poisikesed oleksid. Siiski on Slayeri maailmavalu talutavam kui „miks jätsid mind, ma ju armastasin sind“ või „kord koolitrepil istudes“. Tegelikult möirgab Slayer nii kiiresti, et laulusõnu on niikuinii keeruline kuulata. Slayeri üheks plussiks on kindlasti ka see, et ostes nende plaadi võid alati kindel olla, mida saad.
7. Iron Maiden „The Number of the Beast“
Kuulus 666 sai poole oma kuulsusest vast ka selle numbri avaliku väljahõikamise eest, millest omakorda pooled valesti aru said. Tegelikult on lugu ka iseenesest hea nagu kõik Iron Maideni lood. Lisan ka seda, et Iron Maiden laivis on kordi parem stuudiosalvestustest. Iron Maiden oleks ka vist oodatuim kontsert minu jaoks.
6. Kiss „Detroit Rock City“
Kiss oli ju tegelikult täiesti tõsiseltvõetav bänd, mis aga mulle kuidagi kahtlasena meenub seoses oma näomaalingutega ja hiljem neist loobumisega. Kissil justkui ei oleks oma imidžit. Mulle ei meenu nende lood eriti ja mõne loo puhul ma ei julge 100% kindlusega öelda, et see nende lugu oleks. Muuseas, huumoriks paar arvamust last.fm’i Kissi leheküljelt:
pacificpablo sayd: god kiss sucks they're music is just to make money and fuck cute girls
x_Dooly_x said: i wouldnt mind making money and fucking cute girls
5. Judas Priest „You’ve Got Another Thing Coming“
Lõpuks ometi koht, mida nad väärivad. Minu lemmikud on nendelt lisaks antud tabelis viimasel kohale platseeruvale ka „Judas Rising“ ja „Heavy Metal“. Judas Priesti puhul tuleb taaskord ära mainida Rob Halfordi erakordne hääl. Ja välimus. (Millest ma olen varem juba ka juttu teinud)
4. AC/DC „Back in Black“
Ei meenu absoluutselt. Minu jaoks kindlasti mitte top 40 lugu.
3. Metallica „Master of Puppets“
Tegelikult on mul hea meel, et just see laul Metallicalt kõige kõrgemal on. Laivis kõlas just see kõige meeldejäävamalt. Minu superlemmik ja kandidaat maailma parima loo auhinnale „One“ kõlas oodatult hästi, kuid temaga jäi ikka hinge kripeldama, et äkki oleks veel kuidagi paremini saanud. Liigse ideaalsuse probleem vist.
2. Guns N’ Roses „Welcome to the Jungle“
Ahh, jälle see. No ei vääri metali tabelis teist kohta. Kui öelda Guns N’Roses, siis meenuvad „November Rain“ ja „Knockin’ on Heaven’s Door“. Ahjaa, tegelikult nad tegid kiireid lugusid ka.
1. Black Sabbath „Iron Man“
Jälle see kuldne 1971. Vähemalt on esimene koht oma positsiooni väärt. Black Sabbath lõi metali, nende lood kõlbavad ajast aega kuulata. Ozzy on legend. „Iron Mani“ kaverdas eesti metal-legend Gunnar Graps. „Iron Man“ on mõttega lugu, Sabbathi lood on üldse kõik mõttega.
Minu top 3 sisaldaks muide Black Sabbathit, Iron Maidenit ja Metallicat.
neljapäev, veebruar 22, 2007
Kuidas saavutada rahu maailmas
Mõte läks Peaches’e peale, kelle väidetavalt kuulsaim hitt „Fuck the Pain Away“ kõlab Jackass 2 taustaks. Miks ma seda tean? Ega ma vabatahtlikult polekski kunagi Jackassi vaadanud, kuid kuna mul sellest viisakalt loobuda ei võimaldatud, siis üritasin olukorrast parimat võtta ja elamust nautida.
Minu arvates oli filmi intrigeerivaim koht see, kus Steve-O endal õngekonksu põsest läbi surub ja seejärel haisid püüdma hüppab, söödana siis. Hoolimata sellest, et tal õnnestub tõepoolest eluohtlikku situatsiooni sattuda, on see trikk mõtlemapanev.
Me oleme kõik oma keha orjad. Minu arvates on keha ja hing (või mõistus, kuidas keegi soovib) suhteliselt eraldiseisvad asjad. Ei ole see hing alati oma kestaga rahul ja võib-olla alati ka ei sobi sinna. Igatahes on see kest meil igaühel kaelas ning me peame temast kümne küünega kinni hoidma, et mitte oma hinge/mõistust kaotada. See tähtsam ei oska kahjuks ilma kestata eksisteerida. Kas kõige selle juures ei ole mitte kõige suurem väljakutse oma kesta proovilepanek? Hing saab nii suureks, et näitab oma üleolekut ihu üle? Ma ei mõtle siin üldse enesetappu, sest see on lihtsalt kiire kesta hävitamine tegeliku eesmärgiga ka hingest lahti saada. Ma mõtlen kehast mööda vaatamist – teha midagi hoolimata sellest, et keha selle vastu valuga protesteerib.
Kunagi lapsena oli mul selline idee (idiootlik, otse loomulikult), et jube tore oleks kui inimesed valu ei tunneks ning nende keha kuidagi vigastada ei saaks – mina läheksin siis ja sõidaksin paadiga kosest alla. Praegu mõtlesin, et tegelikult võiksid inimesed surra vaid vanadusse ning igasugused füüsilised vigastused oleksid võimatud. Kas see ei muudaks mitte sõdu mõttetuiks? Ei hävitaks vägivalda? Kõik oleks tore kui me vaid robotid oleksime!
* Ma pean vist tõesti kuhugi kirja panema hoiatuse „Mitte lugeda inimestel, kes irooniat ei mõista“. A hui nad kuulavad onja...
Minu arvates oli filmi intrigeerivaim koht see, kus Steve-O endal õngekonksu põsest läbi surub ja seejärel haisid püüdma hüppab, söödana siis. Hoolimata sellest, et tal õnnestub tõepoolest eluohtlikku situatsiooni sattuda, on see trikk mõtlemapanev.
Me oleme kõik oma keha orjad. Minu arvates on keha ja hing (või mõistus, kuidas keegi soovib) suhteliselt eraldiseisvad asjad. Ei ole see hing alati oma kestaga rahul ja võib-olla alati ka ei sobi sinna. Igatahes on see kest meil igaühel kaelas ning me peame temast kümne küünega kinni hoidma, et mitte oma hinge/mõistust kaotada. See tähtsam ei oska kahjuks ilma kestata eksisteerida. Kas kõige selle juures ei ole mitte kõige suurem väljakutse oma kesta proovilepanek? Hing saab nii suureks, et näitab oma üleolekut ihu üle? Ma ei mõtle siin üldse enesetappu, sest see on lihtsalt kiire kesta hävitamine tegeliku eesmärgiga ka hingest lahti saada. Ma mõtlen kehast mööda vaatamist – teha midagi hoolimata sellest, et keha selle vastu valuga protesteerib.
Kunagi lapsena oli mul selline idee (idiootlik, otse loomulikult), et jube tore oleks kui inimesed valu ei tunneks ning nende keha kuidagi vigastada ei saaks – mina läheksin siis ja sõidaksin paadiga kosest alla. Praegu mõtlesin, et tegelikult võiksid inimesed surra vaid vanadusse ning igasugused füüsilised vigastused oleksid võimatud. Kas see ei muudaks mitte sõdu mõttetuiks? Ei hävitaks vägivalda? Kõik oleks tore kui me vaid robotid oleksime!
* Ma pean vist tõesti kuhugi kirja panema hoiatuse „Mitte lugeda inimestel, kes irooniat ei mõista“. A hui nad kuulavad onja...
neljapäev, veebruar 15, 2007
Sundkollektiviseerime kõik lapsed!
Kurb hakkas kui seda lugesin.
Kollektiviseerime kõik. Sotsialiseerime, sest muidu ei saa siin elus hakkama. Mõõdame kõiki lapsevanemaid ühe puuga ja ütleme, et kollektiiv on parem kasvataja.
Õnneks leidub seal artikli all väga häid kommentaare, mida ma siinkohal kopeerima ei hakka, kuid soovitan lugeda.
Ise olin ka kodune laps ja võin öelda, et kõik minu üldisemad teadmised ja huvid ei saanud alguse mitte kollektiivist vaid hoopis kodunt. Kooliga seoses olid esimesed mälestused üsnagi hirmutavad – kari karjuvaid lapsi, kellest õpetaja muud moodi jagu ei saanud kui üht osa teistele eelistades. Seda mäletan ka, et olin ainuke õnnetu, kes lugeda oskas ja seetõttu ebameeldivalt silma paistis. Mõnda klassikaaslast õpetati lugema veel kuuendas klassiski, mis peaks märku andma sellest, et kodusel keskkonnal on siiski märkimisväärsem toetav roll kui koolitunnil, kus mahajäänutega intensiivsemalt tegelda ei jõuta ning oskajad igavlevad.
Jah, sõltub muidugi vanematest. Minuga tegelesid kodus vanaemad, sest vanemad käisid tööl. Tänapäeval käivad vist vanaemad ka tööl, kuid sellegipoolest ei usu ma, et kõiki peresid saaks mõõta ühe puuga. Kui mul on kodus arenguks paremad võimalused, siis miks peaksin ma käima kusagil kollektiivis?
Aga kodused lapsed on ju sellised tossikesed, kes teistega võistelda ei suuda ja kellest pärast nohikud tulevad! Ma ei tea, eks ma kindlasti olin rohkem sinnapoole kalduv, kuid minu arvates on parem kui su laps on vaikne ja tegeleb oma huvidega kui see, et ta oma hüperaktiivsuses bussipeatustes laamendab ja arvukate sõpradega viina joob.
Millest see laps siis ilma jääb kui tal karja sõpru ei ole? See on sama lugu, et üksikuna kasvanud lapsed on tingimata õnnetud. Ei ole. Mina olin väga rõõmus ja arendasin manipuleerimisoskuse asemel kujutlusvõimet. Kumb neist pikemas perspektiivis kasulikum on, jääb igaühe enda otsustada.
Mul ei ole lapsi, kuid olen kindel, et suudaksin neid paremini kooliks ette valmistada kui kohustuslik koolieelne õpe. Milleks sundida laps maast madalast kollektiivi kui on teada, et ega ta sellest oma elus niikuinii ei pääse?
Kollektiviseerime kõik. Sotsialiseerime, sest muidu ei saa siin elus hakkama. Mõõdame kõiki lapsevanemaid ühe puuga ja ütleme, et kollektiiv on parem kasvataja.
Õnneks leidub seal artikli all väga häid kommentaare, mida ma siinkohal kopeerima ei hakka, kuid soovitan lugeda.
Ise olin ka kodune laps ja võin öelda, et kõik minu üldisemad teadmised ja huvid ei saanud alguse mitte kollektiivist vaid hoopis kodunt. Kooliga seoses olid esimesed mälestused üsnagi hirmutavad – kari karjuvaid lapsi, kellest õpetaja muud moodi jagu ei saanud kui üht osa teistele eelistades. Seda mäletan ka, et olin ainuke õnnetu, kes lugeda oskas ja seetõttu ebameeldivalt silma paistis. Mõnda klassikaaslast õpetati lugema veel kuuendas klassiski, mis peaks märku andma sellest, et kodusel keskkonnal on siiski märkimisväärsem toetav roll kui koolitunnil, kus mahajäänutega intensiivsemalt tegelda ei jõuta ning oskajad igavlevad.
Jah, sõltub muidugi vanematest. Minuga tegelesid kodus vanaemad, sest vanemad käisid tööl. Tänapäeval käivad vist vanaemad ka tööl, kuid sellegipoolest ei usu ma, et kõiki peresid saaks mõõta ühe puuga. Kui mul on kodus arenguks paremad võimalused, siis miks peaksin ma käima kusagil kollektiivis?
Aga kodused lapsed on ju sellised tossikesed, kes teistega võistelda ei suuda ja kellest pärast nohikud tulevad! Ma ei tea, eks ma kindlasti olin rohkem sinnapoole kalduv, kuid minu arvates on parem kui su laps on vaikne ja tegeleb oma huvidega kui see, et ta oma hüperaktiivsuses bussipeatustes laamendab ja arvukate sõpradega viina joob.
Millest see laps siis ilma jääb kui tal karja sõpru ei ole? See on sama lugu, et üksikuna kasvanud lapsed on tingimata õnnetud. Ei ole. Mina olin väga rõõmus ja arendasin manipuleerimisoskuse asemel kujutlusvõimet. Kumb neist pikemas perspektiivis kasulikum on, jääb igaühe enda otsustada.
Mul ei ole lapsi, kuid olen kindel, et suudaksin neid paremini kooliks ette valmistada kui kohustuslik koolieelne õpe. Milleks sundida laps maast madalast kollektiivi kui on teada, et ega ta sellest oma elus niikuinii ei pääse?
esmaspäev, veebruar 12, 2007
Ma teile kirjutan
Oma elust saab kirjutada mitut moodi. Üks võimalus on kõik otse ära rääkida, et see ütles seda ja tegi toda. Teine võimalus on otsida mingi üldisem nimetaja ja asjast nimesid nimetamata kokkuvõte teha. Kui seda üldisemat mõtet ei leia, siis polegi ehk põhjust täpset sündmuste käiku ette kanda? Enamikel kohtumistel ja käikudel ju tegelikult seda polegi – seega puudub neil minu jaoks ka jäädvustamistähtsus. Või siis on tähtsus niivõrd siseringiline, et kõrvaltvaatajale jääks kõik asjaosalisi ja ajalugu tundmata niikuinii arusaamatuks. Viimasel juhul tuleks ka kindlasti nimesid nimetada. No kasvõi selleks, et hetkel sündmusest kõrvale jäänud siseringlased sellest osa saaksid. Mul puudub selline tugev sisering, kes alati üksteise tegemistest ülevaadet omab, seega puudub mul ka vajadus kedagi kõigest toimuvast informeerida.
Mina ja mulle lähedalseisvad inimesed oleksid arvatavasti pigem ebameeldivalt üllatunud kui oma nime kusagilt eluprotokollist leiaksid. No mõni mu väga hea tuttav on ses suhtes lausa paranoiline – sinu isik ei tohi kusagil tuvastatav olla ega kellegagi seostatud. Kes teab, kes selle infoga midagi teha oskab. Minule näiteks ei meeldi ennast kusagilt tuttavate pildialbumist leida – kes on luba küsimata mu juhmi näoga kusagile üles riputanud? Jah, sinu arvates nägin ma kindlasti igati tore välja…
Muidugi võiksin ma anonüümselt kirjutada ja kõik ülejäänud tegelased varjunimedega varustada, aga see oleks kuidagi igav. Keda ikka huvitab mingi anonüümse Malle elu? Mina ei loe kunagi mulle võõrase inimeste elust, sest kõige mõistmiseks peaksin ma endale selgeks tegema kõigi asjaosaliste suhted ja tegelikult meenutaks lõpptulemus ikkagi keskmist seebiseriaali. Päris kronoloogilist eluülevaadet võin lugeda ainult mulle tuttavate inimeste kohta huvist, et mis neist siis ka saanud on. Elu on elu, seisukohad ja mõtted on intrigeerivamad. See on muidugi väga subjektiivne arvamus. Kunagi lugesin kellegi arvamust, et kõige huvitavamad on just lihtsa, naturaalse elu kirjeldused.
Mina kardan tõelisi tundeid arvutiekraanil. Õpetati ju juba lapsepõlves, et tunded, mis kõigile nähtavad, hävivad kiiresti. Siiamaani on meeles üks kurb lugu staarikesest, kes oma uue kallimaga ajakirjakaanel poseeris, kuid piltide ilmumise ajaks juba temast lahku oli läinud. Ta vist lausa jäeti maha – ma kujutan ette, et leheputkades pilte nähes võis inimesel päris valus olla.
Mõtted ja seisukohad saavad õnneks ainult siis haiget teha kui sa neis valetad.
Mina ja mulle lähedalseisvad inimesed oleksid arvatavasti pigem ebameeldivalt üllatunud kui oma nime kusagilt eluprotokollist leiaksid. No mõni mu väga hea tuttav on ses suhtes lausa paranoiline – sinu isik ei tohi kusagil tuvastatav olla ega kellegagi seostatud. Kes teab, kes selle infoga midagi teha oskab. Minule näiteks ei meeldi ennast kusagilt tuttavate pildialbumist leida – kes on luba küsimata mu juhmi näoga kusagile üles riputanud? Jah, sinu arvates nägin ma kindlasti igati tore välja…
Muidugi võiksin ma anonüümselt kirjutada ja kõik ülejäänud tegelased varjunimedega varustada, aga see oleks kuidagi igav. Keda ikka huvitab mingi anonüümse Malle elu? Mina ei loe kunagi mulle võõrase inimeste elust, sest kõige mõistmiseks peaksin ma endale selgeks tegema kõigi asjaosaliste suhted ja tegelikult meenutaks lõpptulemus ikkagi keskmist seebiseriaali. Päris kronoloogilist eluülevaadet võin lugeda ainult mulle tuttavate inimeste kohta huvist, et mis neist siis ka saanud on. Elu on elu, seisukohad ja mõtted on intrigeerivamad. See on muidugi väga subjektiivne arvamus. Kunagi lugesin kellegi arvamust, et kõige huvitavamad on just lihtsa, naturaalse elu kirjeldused.
Mina kardan tõelisi tundeid arvutiekraanil. Õpetati ju juba lapsepõlves, et tunded, mis kõigile nähtavad, hävivad kiiresti. Siiamaani on meeles üks kurb lugu staarikesest, kes oma uue kallimaga ajakirjakaanel poseeris, kuid piltide ilmumise ajaks juba temast lahku oli läinud. Ta vist lausa jäeti maha – ma kujutan ette, et leheputkades pilte nähes võis inimesel päris valus olla.
Mõtted ja seisukohad saavad õnneks ainult siis haiget teha kui sa neis valetad.
teisipäev, veebruar 06, 2007
Eestlane ei oska inglise keelt?
Lugesin mõni päev tagasi reisiblogist, et kellegi Ahmedi arvates ei oska eestlased eriti inglise keelt. Ahmed Ahmediks eks, kuid eile teatas mulle sedasama ka rootslasest tööandja, kes päris mitu korda Eestis käinud on.
Ja tõesti - paljud meist saavad sorava vestlusega hakkama? Mina kasutan inglise keelt pea igapäevaselt, kuid ikka tuleb ette olukordi, kus mõni sõna lihtsalt ei tule meelde. Mujalt pärit inimeste juures olen seda väga harva tähele pannud. Seda rootslast on kindlasti kõige rohkem mõjutanud teenindajad, kes tõepoolest inglise keelega kohe kuidagi toime ei tule. Ei ole veel kohanud kohta, kus teenindaja minu poole ei pöörduks, et teie ju räägite eesti keelt, mis ta ütles nüüd? Olen seda rootslasele põhjendanud nii, et teenindaja ongi Eestis mitte kõige kõrgemalt haritud inimene, tal ei ole kõrharidust ja ta töötab kooli kõrvalt. Kuigi jah - ülikoolis ei õpetatud mulle sõnagi inglise keelt, sest leiti, et ülikooli astujal peaks see ammu soravalt suus olema. Usun siiski, et ka enamikul teenindajatest on keskharidus - seega nad on mitu aastat mitu korda nädalas inglise keelt õppinud. Kas meil õpetatakse kuidagi valesti? Tähelepanu on rohkem kirjutamisel ja grammatikal kui vestlusoskuse arendamisel? Ma ei tea - ei ole see grammatikagi meil nii hiilgav ja vestlusoskust päris ilma selleta ei õpeta ka.
Miks siis tundub mulle, et n Rootsis suudab pea igaüks minuga soravalt inglise keelt rääkida? On ju ka nende emakeel teine ning nad ei ole sunnitud inglise keelt oma maal sugugi rohkem rääkima kui meie. Ka immigrantidele õpetatakse seal rootsi keel ruttu selgeks - päris karmi ajakavaga nagu teada sain, muide. Keeleõpet toetab 100% riik ning selle ajal tööl käia pole võimalik - aega lihtsalt ei jätku, sest päevad mööduvadki koolis.
Olen rohkem kuulnud seda, et eestlased on uhked oma keeleoskuse üle ning saavad igalpool hakkama. Miks siis mõni välismaalane peab eestlase tunnuseks just keeleoskuse puudumist?
Vanemate inimeste puudulik inglise keel on mõistetav, kuid noored, kes peaks olema üles kasvanud arvuti ja ingliskeelsete filmidega? "Ma oskan ainult ropendada ja seda ka valesti" ütles üks mu tuttav.
Teiselt poolt räägitakse emakeeleoskuse ähvardavast vähenemisest. Äkki ongi keskmine eestlane kuidagi verbaalselt võimetu? Kõlbab mõisapõllule kündma, kuid kooliharidusest pole ta puhul suuremat kasu. Muidugi mitte, eks. Loodetavasti ei näe meid sellistena ka teised.
Ja tõesti - paljud meist saavad sorava vestlusega hakkama? Mina kasutan inglise keelt pea igapäevaselt, kuid ikka tuleb ette olukordi, kus mõni sõna lihtsalt ei tule meelde. Mujalt pärit inimeste juures olen seda väga harva tähele pannud. Seda rootslast on kindlasti kõige rohkem mõjutanud teenindajad, kes tõepoolest inglise keelega kohe kuidagi toime ei tule. Ei ole veel kohanud kohta, kus teenindaja minu poole ei pöörduks, et teie ju räägite eesti keelt, mis ta ütles nüüd? Olen seda rootslasele põhjendanud nii, et teenindaja ongi Eestis mitte kõige kõrgemalt haritud inimene, tal ei ole kõrharidust ja ta töötab kooli kõrvalt. Kuigi jah - ülikoolis ei õpetatud mulle sõnagi inglise keelt, sest leiti, et ülikooli astujal peaks see ammu soravalt suus olema. Usun siiski, et ka enamikul teenindajatest on keskharidus - seega nad on mitu aastat mitu korda nädalas inglise keelt õppinud. Kas meil õpetatakse kuidagi valesti? Tähelepanu on rohkem kirjutamisel ja grammatikal kui vestlusoskuse arendamisel? Ma ei tea - ei ole see grammatikagi meil nii hiilgav ja vestlusoskust päris ilma selleta ei õpeta ka.
Miks siis tundub mulle, et n Rootsis suudab pea igaüks minuga soravalt inglise keelt rääkida? On ju ka nende emakeel teine ning nad ei ole sunnitud inglise keelt oma maal sugugi rohkem rääkima kui meie. Ka immigrantidele õpetatakse seal rootsi keel ruttu selgeks - päris karmi ajakavaga nagu teada sain, muide. Keeleõpet toetab 100% riik ning selle ajal tööl käia pole võimalik - aega lihtsalt ei jätku, sest päevad mööduvadki koolis.
Olen rohkem kuulnud seda, et eestlased on uhked oma keeleoskuse üle ning saavad igalpool hakkama. Miks siis mõni välismaalane peab eestlase tunnuseks just keeleoskuse puudumist?
Vanemate inimeste puudulik inglise keel on mõistetav, kuid noored, kes peaks olema üles kasvanud arvuti ja ingliskeelsete filmidega? "Ma oskan ainult ropendada ja seda ka valesti" ütles üks mu tuttav.
Teiselt poolt räägitakse emakeeleoskuse ähvardavast vähenemisest. Äkki ongi keskmine eestlane kuidagi verbaalselt võimetu? Kõlbab mõisapõllule kündma, kuid kooliharidusest pole ta puhul suuremat kasu. Muidugi mitte, eks. Loodetavasti ei näe meid sellistena ka teised.
kolmapäev, jaanuar 31, 2007
Tütarlaps ja surm
The 69 Eyes
Christina Death
She likes to sleep her nights with the windows open wide
Just in case her Dark Prince would come by the silvery light
She lives with her two cats a "please no ads" sign on her door
Memories in her photo books some of them still bit sore
Christina Death
Smokes cigarettes in her bed
Christina Death
Paints her lips every night blood red
She hates Christmas nights more than dressing up in white
The lightning's something she adores like Frankenstein's Bride
She's obsessed with the Hollywood Book of Dead
Church yards give her more
No room for the living in her heart cold as 1334
Christina Death
Smokes cigarettes in her bed
Christina Death
Paints her lips every night blood red
Christina Death
Drinks absinth after giving head
Christina Death
I know you before we ever met
Mulle meeldib. Selline hea lapsepõlveluule, mida ka ise kunagi viljeletud sai.
Mulle meeldivad laulud, mis räägivad mingi loo. Mitte ainult "miks jätsid mind, ma ju armastasin sind". Ei tule isegi meelde ühtegi head bändi, mille laulu sõnad ei oleks midagi enamat kui ülevaade enamlevinud tundeseisunditest.
Lisaks lugu jutustavatele laulusõnadele on head veel segased aga lahedaid kombinatsioone sisaldavad laulusõnad. Marilyn Manson, Rob Zombie, Scooter ka.
Christina Death
She likes to sleep her nights with the windows open wide
Just in case her Dark Prince would come by the silvery light
She lives with her two cats a "please no ads" sign on her door
Memories in her photo books some of them still bit sore
Christina Death
Smokes cigarettes in her bed
Christina Death
Paints her lips every night blood red
She hates Christmas nights more than dressing up in white
The lightning's something she adores like Frankenstein's Bride
She's obsessed with the Hollywood Book of Dead
Church yards give her more
No room for the living in her heart cold as 1334
Christina Death
Smokes cigarettes in her bed
Christina Death
Paints her lips every night blood red
Christina Death
Drinks absinth after giving head
Christina Death
I know you before we ever met
Mulle meeldib. Selline hea lapsepõlveluule, mida ka ise kunagi viljeletud sai.
Mulle meeldivad laulud, mis räägivad mingi loo. Mitte ainult "miks jätsid mind, ma ju armastasin sind". Ei tule isegi meelde ühtegi head bändi, mille laulu sõnad ei oleks midagi enamat kui ülevaade enamlevinud tundeseisunditest.
Lisaks lugu jutustavatele laulusõnadele on head veel segased aga lahedaid kombinatsioone sisaldavad laulusõnad. Marilyn Manson, Rob Zombie, Scooter ka.
esmaspäev, jaanuar 29, 2007
Mitte enam nii ilusad, kuid toredad mehed.
Tänane Postimees kirjutab sellest kui halb film on "Rocky Balboa". (Tegelikult on kirjutises ka positiivset, aga üldmulje on pigem ikka nii 3-).
Ma käisin ka seda nädalavahetusel vaatamas. Tõsi ta on, et enamikel kinokülastajatel oli vist igav - perefilm jah, peksmist oli ainult lõpus natuke. Rahvast oli üldse küllaltki vähe, põhjuseks arvatavasti asjaolu, et kogu saagat mäletavad inimesed on ehk liiga vanad ja väsinud (või need, kelle iidoliks Rocky oli, on end jõusaalis lolliks rühmanud) ning nooremail ei teki Rockyga erilisi mälestusi. Mul on Rocky kõik eelnevad osad DVD-na olemas. Vaadanud ma neid kõiki ei ole. Seega ei räägiks mitte konkreetsest filmist vaid kangelastegelaskujudest.
Kui ma väike olin, siis olid sellised mehed väga moes: Rocky, Ameerika ninja Michael Dudikoffi kehastuses, Krokodill Dundee. Tegelased, kes olid üdini üllad ja alati kõigist tugevamad. Mulle läksid sellised kangelased rohkem peale kui ebareaalsed Super- või Batmanid. Tänapäeval on vist aru saadud, et nii häid ja tublisid inimesi tegelikult ei leidu ja kangelased on kadunud. Nad on elu keerdkäikudesse kinni jäänud ja kompromisse teinud.
Mulle Rocky meeldis - tõi tagasi ilusa lapsepõlveunistuse sellest, et inimene saab väärikas olla. Ma arvan, et tegelikult on kangelased kasulikud, vähemalt Rocky ütles päris palju õigeid asju. Tänapäeva filmides on keskendutud rohkem eriefektidele ning unustatud, et lool võiks ka mingi taust olla. Oleks ju ilus loota, et kui enam kuidagi ei saa, siis võid alati A-rühma appi kutsuda, sest nemad ei kaota kunagi. Et tegelikult on kangelased meie keskel olemas. Et inimesed ongi ilusad ja head. Et pahadest saab alati jagu.
Ma käisin ka seda nädalavahetusel vaatamas. Tõsi ta on, et enamikel kinokülastajatel oli vist igav - perefilm jah, peksmist oli ainult lõpus natuke. Rahvast oli üldse küllaltki vähe, põhjuseks arvatavasti asjaolu, et kogu saagat mäletavad inimesed on ehk liiga vanad ja väsinud (või need, kelle iidoliks Rocky oli, on end jõusaalis lolliks rühmanud) ning nooremail ei teki Rockyga erilisi mälestusi. Mul on Rocky kõik eelnevad osad DVD-na olemas. Vaadanud ma neid kõiki ei ole. Seega ei räägiks mitte konkreetsest filmist vaid kangelastegelaskujudest.
Kui ma väike olin, siis olid sellised mehed väga moes: Rocky, Ameerika ninja Michael Dudikoffi kehastuses, Krokodill Dundee. Tegelased, kes olid üdini üllad ja alati kõigist tugevamad. Mulle läksid sellised kangelased rohkem peale kui ebareaalsed Super- või Batmanid. Tänapäeval on vist aru saadud, et nii häid ja tublisid inimesi tegelikult ei leidu ja kangelased on kadunud. Nad on elu keerdkäikudesse kinni jäänud ja kompromisse teinud.
Mulle Rocky meeldis - tõi tagasi ilusa lapsepõlveunistuse sellest, et inimene saab väärikas olla. Ma arvan, et tegelikult on kangelased kasulikud, vähemalt Rocky ütles päris palju õigeid asju. Tänapäeva filmides on keskendutud rohkem eriefektidele ning unustatud, et lool võiks ka mingi taust olla. Oleks ju ilus loota, et kui enam kuidagi ei saa, siis võid alati A-rühma appi kutsuda, sest nemad ei kaota kunagi. Et tegelikult on kangelased meie keskel olemas. Et inimesed ongi ilusad ja head. Et pahadest saab alati jagu.
reede, jaanuar 26, 2007
Palju toredaid mehi
Tänase päeva suuruudis on siis see, et Ozzy tuleb 4.juunil siia. Ei saa küll aru, miks mitte vabaõhukontserdiga, kuid ikkagi.
Sellega seoses tahaks veidi tibijuttu ajada. Miks kuradi pärast kõik ägedad mehed enne minu aega elasid? Kui olete Ozzy noorpõlvepilte näinud siis igatahes on kindel, et ta nägi keskmisest mehest kõvasti parem välja. Siis veel Rob Halford Judas Priestist - jah, ta on gay aga tal on ideaalsed kõrvad ja ma võin seda 79. aasta live'i sada korda vaadata.
Kas on kusagilt lähiajast või lausa Eestist leida mõnd sarnast karismaatilist rokkstaari? Tanel Padar my ass. Meil on ainult meeldivad punkarid. Sõltub muidugi, mille järgi inimese huvitavust/ägedust mõõta. Kes teab, ehk tunduvad Ozzy ja Rob vaid kaugelt vaadates toredad?
No nagu see vanema klassi pätt, kes mulle meeldis aga kui ta lõpuks istuma jäi ja meie klassi kukkus, siis tõelise molkusena tundus.
Sellega seoses tahaks veidi tibijuttu ajada. Miks kuradi pärast kõik ägedad mehed enne minu aega elasid? Kui olete Ozzy noorpõlvepilte näinud siis igatahes on kindel, et ta nägi keskmisest mehest kõvasti parem välja. Siis veel Rob Halford Judas Priestist - jah, ta on gay aga tal on ideaalsed kõrvad ja ma võin seda 79. aasta live'i sada korda vaadata.
Kas on kusagilt lähiajast või lausa Eestist leida mõnd sarnast karismaatilist rokkstaari? Tanel Padar my ass. Meil on ainult meeldivad punkarid. Sõltub muidugi, mille järgi inimese huvitavust/ägedust mõõta. Kes teab, ehk tunduvad Ozzy ja Rob vaid kaugelt vaadates toredad?
No nagu see vanema klassi pätt, kes mulle meeldis aga kui ta lõpuks istuma jäi ja meie klassi kukkus, siis tõelise molkusena tundus.
neljapäev, jaanuar 25, 2007
SAH!
Ka SAH teema siis.
Eile käisin SAHil ära siis. Igatahes olid alla hinnatud kõiksugu eelmise aasta hittplaadid, mis muidu 259 maksid. Nüüd olid 199. Tavaliselt ma uusi asju eriti ei osta, kui just pole mõne vana bändi uus plaat. Seekord ostsin The Killersi "Sam's Town"i. Huvitav, et see plaat sai Naistelehes halvemuselt teise arvustuse. Ei ole ju igav vanainimeste muusika! Või ehk olengi ma igav vanainimene, kes sellist muusikat reipaks peab? Mulle tundub, et The Killers on kõigi nende uute ja imelike ansamblite tulvas täiesti märkimisväärne. Tegelikult pole see ju sugugi nende debüüt ja nad meeldisid mulle juba looga "Mr. Brightside" (seal videos oli see ilus (vana)mees, kes Mariah Carey ja Akoni videotes ka olnud ja alati paha meest mängib). Siis laenas Peeter mulle JustHitsi mingit kogumikku, kus oli peal lugu "Somebody Told Me", mis mulle ka kangesti meeldis (ma ei saanud küll aru, mida selline lugu, mida ma kunagi varem kuulnud polnud, hitikogumikul tegi) . Alles sel aastal, kui The Killersi teine tulemine oli, avastasin, et need lood on ka nende tehtud. Kusjuures esimese tulemise ajal nägi The Killers välja pigem Blink-182 tüüpi silutud keskkoolibänd - nüüd on nad hoopis teistsugused.
Teine SAH-i saak oli Psychoterrori "Greatest Shits", mida ma juba pool aastat poodidest otsinud olin. Huvitav, kas tuli uustrükk välja (ei, seda kindlasti mitte) või leiti need plaadid lihtsalt kuskilt laost üles. Ma olen viisakas ja lülitan Windows Media Playeri plugina igaks juhuks selle kuulamise ajaks välja. Mõni MSNi-is võib valesti aru saada. Ei, ma ei mõelnud sind :)
Eile kuulasin ema käest laenatud Marju Kuudi plaate. Vahel on hea kuulata helgeid lugusid, mille pealkirjadeks ei ole "Hammer Smashed Face", "Foot To The Throat" või "My Beautiful Genocide". Muide, üks toredamaid loo pealkirju on minu meelest: "Behold The Kindred Battle Carcasses Strewn Across The Bloodied Dunes Of Gilgamesh Mute In The Frenzied Clamour Of Deaths Rolling Tongue And Ravenous Bursting Steel". Ma usun, et on ka pikemaid.
Eile käisin SAHil ära siis. Igatahes olid alla hinnatud kõiksugu eelmise aasta hittplaadid, mis muidu 259 maksid. Nüüd olid 199. Tavaliselt ma uusi asju eriti ei osta, kui just pole mõne vana bändi uus plaat. Seekord ostsin The Killersi "Sam's Town"i. Huvitav, et see plaat sai Naistelehes halvemuselt teise arvustuse. Ei ole ju igav vanainimeste muusika! Või ehk olengi ma igav vanainimene, kes sellist muusikat reipaks peab? Mulle tundub, et The Killers on kõigi nende uute ja imelike ansamblite tulvas täiesti märkimisväärne. Tegelikult pole see ju sugugi nende debüüt ja nad meeldisid mulle juba looga "Mr. Brightside" (seal videos oli see ilus (vana)mees, kes Mariah Carey ja Akoni videotes ka olnud ja alati paha meest mängib). Siis laenas Peeter mulle JustHitsi mingit kogumikku, kus oli peal lugu "Somebody Told Me", mis mulle ka kangesti meeldis (ma ei saanud küll aru, mida selline lugu, mida ma kunagi varem kuulnud polnud, hitikogumikul tegi) . Alles sel aastal, kui The Killersi teine tulemine oli, avastasin, et need lood on ka nende tehtud. Kusjuures esimese tulemise ajal nägi The Killers välja pigem Blink-182 tüüpi silutud keskkoolibänd - nüüd on nad hoopis teistsugused.
Teine SAH-i saak oli Psychoterrori "Greatest Shits", mida ma juba pool aastat poodidest otsinud olin. Huvitav, kas tuli uustrükk välja (ei, seda kindlasti mitte) või leiti need plaadid lihtsalt kuskilt laost üles. Ma olen viisakas ja lülitan Windows Media Playeri plugina igaks juhuks selle kuulamise ajaks välja. Mõni MSNi-is võib valesti aru saada. Ei, ma ei mõelnud sind :)
Eile kuulasin ema käest laenatud Marju Kuudi plaate. Vahel on hea kuulata helgeid lugusid, mille pealkirjadeks ei ole "Hammer Smashed Face", "Foot To The Throat" või "My Beautiful Genocide". Muide, üks toredamaid loo pealkirju on minu meelest: "Behold The Kindred Battle Carcasses Strewn Across The Bloodied Dunes Of Gilgamesh Mute In The Frenzied Clamour Of Deaths Rolling Tongue And Ravenous Bursting Steel". Ma usun, et on ka pikemaid.
teisipäev, jaanuar 16, 2007
Kas tõesti roheline eluviis?
Mu sugulane pidi hakkama endale põhupallidest maja ehitama ja sellega seoses, või õigemini reageeringutest lähtuvalt – roheline eluviis, mis see on?
Ma varem arvasin, et olen lihtsalt ihne, kuid tuleb välja, et ka roheline võrreldes muude inimestega. Juhtusin vaatama mingit saadet „nippidest”, mida ette võtta looduse säästmiseks. Ei leidnud sealt enda jaoks midagi uut, mida ma niikuinii ei teeks ega pidanud ka näidatut kuidagi erilisteks „nippideks”. Miks ma peaksin hambaid või nõusid pestes veel joosta laskma? Loogiline, et kui ei kasuta, siis on kinni. Ja keegi pole mulle kunagi õpetanud, et seda tuleks vee kokkuhoiuks teha – lihtsalt vee kahin on häiriv ja lisaks pritsid seda igale poole. Toast lahkudes kustutan alati tuled – ei tea, miks, aga see on harjumus ja kui seda ei tee, siis häirib. Miks ma peaksin ostma iga kord uue pakendi kui saan odavama hinnaga täitepakendi osta? Aga tänapäeval pidi olema prestiižne ka iga kuu aja tagant veekeetjat vahetada. Loomulikult võtan poodi minnes kodunt kilekoti kaasa – milleks on mul vaja seda pahna endale pidevalt juurde osta?
Olen kogu aeg niimoodi teinud ja keegi pole seda mulle otseselt õpetanud. Muuhulgas arvasin, et ka teised inimesed peavad seda normaalseks. Või äkki peavadki, aga meile söödetakse meedia poolt ette pilti, et oleme jube tublid ja korralikud kui nii teeme? Tugevdades mitte-rohelisi, kes tunnevad, et järelikult teevad kõik nii ja raiskamine ning reostamine ongi normiks.
Samas ei ole mina näinud neid inimesi, kes prügi metsa alla veavad, kuigi nad on ju kusagil meie seas olemas. Neid ahve, kes autoaknast kohvitopse välja loobivad olen küll näinud.
Kender (ei saa linki panna, sest koduleht on tühi) kirjutab, kuidas üks tegelane loobib sodi Eestimaa pinnale seetõttu, et teda siin ei sallita. Ma ei tea, kas see peab kõigi puhul paika, kuid tendentsi on märgata küll.
Minu jaoks on igasugune raiskamine ja prügikultus võrdne mustade nõude hunnikuga või sokkidega seina najal. Paneb end räpaselt tundma ja tekitab sisemise tungi hävitada.
Samas on põhupallidest maja või korduvkasutatavad mähkmed ka minu jaoks liig, ma võib-olla lihtsalt ei torma nii kergesti nende pooldajaid hukka mõistma.
Ma varem arvasin, et olen lihtsalt ihne, kuid tuleb välja, et ka roheline võrreldes muude inimestega. Juhtusin vaatama mingit saadet „nippidest”, mida ette võtta looduse säästmiseks. Ei leidnud sealt enda jaoks midagi uut, mida ma niikuinii ei teeks ega pidanud ka näidatut kuidagi erilisteks „nippideks”. Miks ma peaksin hambaid või nõusid pestes veel joosta laskma? Loogiline, et kui ei kasuta, siis on kinni. Ja keegi pole mulle kunagi õpetanud, et seda tuleks vee kokkuhoiuks teha – lihtsalt vee kahin on häiriv ja lisaks pritsid seda igale poole. Toast lahkudes kustutan alati tuled – ei tea, miks, aga see on harjumus ja kui seda ei tee, siis häirib. Miks ma peaksin ostma iga kord uue pakendi kui saan odavama hinnaga täitepakendi osta? Aga tänapäeval pidi olema prestiižne ka iga kuu aja tagant veekeetjat vahetada. Loomulikult võtan poodi minnes kodunt kilekoti kaasa – milleks on mul vaja seda pahna endale pidevalt juurde osta?
Olen kogu aeg niimoodi teinud ja keegi pole seda mulle otseselt õpetanud. Muuhulgas arvasin, et ka teised inimesed peavad seda normaalseks. Või äkki peavadki, aga meile söödetakse meedia poolt ette pilti, et oleme jube tublid ja korralikud kui nii teeme? Tugevdades mitte-rohelisi, kes tunnevad, et järelikult teevad kõik nii ja raiskamine ning reostamine ongi normiks.
Samas ei ole mina näinud neid inimesi, kes prügi metsa alla veavad, kuigi nad on ju kusagil meie seas olemas. Neid ahve, kes autoaknast kohvitopse välja loobivad olen küll näinud.
Kender (ei saa linki panna, sest koduleht on tühi) kirjutab, kuidas üks tegelane loobib sodi Eestimaa pinnale seetõttu, et teda siin ei sallita. Ma ei tea, kas see peab kõigi puhul paika, kuid tendentsi on märgata küll.
Minu jaoks on igasugune raiskamine ja prügikultus võrdne mustade nõude hunnikuga või sokkidega seina najal. Paneb end räpaselt tundma ja tekitab sisemise tungi hävitada.
Samas on põhupallidest maja või korduvkasutatavad mähkmed ka minu jaoks liig, ma võib-olla lihtsalt ei torma nii kergesti nende pooldajaid hukka mõistma.
esmaspäev, jaanuar 15, 2007
Lühike, igav ja mittekuhugijõudev uurimus teemal mõtetesalvestaja head ja vead
Alati ei viitsi ma voodist välja ronida kui mõni hea mõte tuleb. Käsitsi kirjutamisest olen ammu loobunud, sest see tundub nii aeglane olevat. Eile öösel salvestasin ma paar mõtet mobiiltelefoni – ka see ei ole sugugi kiire variant, kuid vähemalt ei nõua voodist lahkumist.
Seoses selle kõigega või õigemini sellest sõltumata öeldi mulle mõni aeg tagasi, et jube tore oleks kui eksisteeriks selline aparaat, mis salvestaks inimese mõtted. Hiljem mängiksid mõtted endale ette nagu diktofonist. Seda öelnud inimene ei pidanud küll kirjutamist silmas aga mulgi süttis lambike. Lülitaks selle öösel sisse ja hommikul vaataks üle. Ma eeldaks sellist sisselülitatavat seadet, sest kõige salvestamine oleks lihtsalt ebaotstarbekas. Mõtteid lugev arvutihiir pidi juba olemas olema – küll veel selline algeline, kes vaid suundadest sotti saab.
Siis hakkasin ma aga mõtlema – kõik, kellel oleks raha selline mõtetesalvestaja osta, saaksid hakata ilma suurema vaevata oma mõtteid avaldama. Eriti laieneks unenägude avaldamise žanr. Kes neid kuulata viitsiks? Ehk ei seisnegi praeguste kirjatükkide olemasolu mitte selles, et mõni inimene tunneb vajadust kirjutada vaid lihtsalt selles, et kõik ei viitsi oma mõtteid üles tähendada? Kui mõtete salvestamine nii kerge oleks, kas oleks siis üldse mingit eneseväljendust tekkinud – jagaksime üksteisele kassette oma mõtetega ja olekski kõik. Ehk oleks nii, et kellegi kassetid oleksid rohkem hinnas kui teiste omad?
Tegelikult ei hävitanud video ilmumine raadiot, salvestamisvõimaluste laienemine kino ega teatrit või interneti kasutamine raamatuid. Lisaks kergele kättesaadavusele on inimesele millegipärast oluline ka kogemus või tunne. No ei ole teleteater võrreldav ise saalis istumisega. Mina ei ole kunagi kuulanud ühtegi raamatut vaid eelistanud neid ikkagi lugeda. Võib juhtuda, et eelistan ka trükkimist salvestamisele, kuigi pastakat ma klaviatuurile ei eelista. Mulle tundub, et uute tehnoloogiatega peaks ettevaatlikult läbi käima, sest mingit loogikat nende kasutamise populaarsuses ja vanade tehnoloogiate kadumises ma leida ei oska.
Seoses selle kõigega või õigemini sellest sõltumata öeldi mulle mõni aeg tagasi, et jube tore oleks kui eksisteeriks selline aparaat, mis salvestaks inimese mõtted. Hiljem mängiksid mõtted endale ette nagu diktofonist. Seda öelnud inimene ei pidanud küll kirjutamist silmas aga mulgi süttis lambike. Lülitaks selle öösel sisse ja hommikul vaataks üle. Ma eeldaks sellist sisselülitatavat seadet, sest kõige salvestamine oleks lihtsalt ebaotstarbekas. Mõtteid lugev arvutihiir pidi juba olemas olema – küll veel selline algeline, kes vaid suundadest sotti saab.
Siis hakkasin ma aga mõtlema – kõik, kellel oleks raha selline mõtetesalvestaja osta, saaksid hakata ilma suurema vaevata oma mõtteid avaldama. Eriti laieneks unenägude avaldamise žanr. Kes neid kuulata viitsiks? Ehk ei seisnegi praeguste kirjatükkide olemasolu mitte selles, et mõni inimene tunneb vajadust kirjutada vaid lihtsalt selles, et kõik ei viitsi oma mõtteid üles tähendada? Kui mõtete salvestamine nii kerge oleks, kas oleks siis üldse mingit eneseväljendust tekkinud – jagaksime üksteisele kassette oma mõtetega ja olekski kõik. Ehk oleks nii, et kellegi kassetid oleksid rohkem hinnas kui teiste omad?
Tegelikult ei hävitanud video ilmumine raadiot, salvestamisvõimaluste laienemine kino ega teatrit või interneti kasutamine raamatuid. Lisaks kergele kättesaadavusele on inimesele millegipärast oluline ka kogemus või tunne. No ei ole teleteater võrreldav ise saalis istumisega. Mina ei ole kunagi kuulanud ühtegi raamatut vaid eelistanud neid ikkagi lugeda. Võib juhtuda, et eelistan ka trükkimist salvestamisele, kuigi pastakat ma klaviatuurile ei eelista. Mulle tundub, et uute tehnoloogiatega peaks ettevaatlikult läbi käima, sest mingit loogikat nende kasutamise populaarsuses ja vanade tehnoloogiate kadumises ma leida ei oska.
reede, jaanuar 12, 2007
Ajakirjandus meelitab
Tellisin täna endale koju käima ajakirja Muusa. Olen jah selline spontaanne inimene :) - eile lugesin esimest korda ja juba tellisin. Ei jõudnud ühe õhtuga kõike läbigi lugeda (180 lk, kui õigesti mäletan), kuid esmapilgul oli täitsa hea. Peab ju ometi mingi ajakiri inimesel koju käima? Varem, kui õhtul midagi lugeda polnud, sai vahel Vikerkaart ostetud, kuid see ajas kodustele hirmu peale. Naisteajakirjade puhul olen avastanud, et vähesed loetavad neist omavad ka piisavalt häid kodulehti, millelt paremad palad kenasti kätte saab. Mulle ei meeldi kodu risustada paberiga, mille vaid ühe korra läbi vaatan ja siis prügikasti viskan. Eesti Naine käib emal ning see saab ka enamasti loetud. Nailboardi olen ka ostnud, kuid see ajakiri tundub oma hinna kohta natuke liiga õhuke olevat. Ma saan aru, et pildid ja poster maksavad, aga postrit ma niikuinii kasutada ei saa. Või paneks töö juures selja taha Maideni plakati? Ei, mulle see sobiks, aga teised vaataksid nähtavasti imelikult. Eriti selles valguses, et ülevalt poolt tuli tegelikult käsk kontori hubasemaks muutmise eesmärgil seinu plakatitega kaunistada. Seda võidaks võtta kui irooniat, vist.
Tegelikult olen avastanud, et meil ilmub päris aukartusäratav hulk erinevaid ajakirju. Kes neid kõiki loeb? On mingid suuremad ajakirjad, millel oma lugejaskond olemas, aga need uued? Kusjuures Muusat oli eile õhtul Tartu Hyperrimis veel ainult 2 eksemplari järel. Loodan, et mu tellimuse nr 81 ei tähendanud seda, et ma 81.tellija olin. 1000-le tellijale on tegelikult ka auhinnad loosimises - üsna optimistlik lootus minu meelest. Ma tegelikult tellingi ainult nänni lootuses. Ja pensionikonto viisin ka LHV-sse, et DVD mängijat saada, aga näe, mis nüüd välja tuli! (Tahtsin siia PM Online'i uudiselingi panna, kuid nad olid juba jõudnud oma pealkirja redigeerida...). See Ühispanga tekk oli muuseas täitsa hea :)
Tegelikult olen avastanud, et meil ilmub päris aukartusäratav hulk erinevaid ajakirju. Kes neid kõiki loeb? On mingid suuremad ajakirjad, millel oma lugejaskond olemas, aga need uued? Kusjuures Muusat oli eile õhtul Tartu Hyperrimis veel ainult 2 eksemplari järel. Loodan, et mu tellimuse nr 81 ei tähendanud seda, et ma 81.tellija olin. 1000-le tellijale on tegelikult ka auhinnad loosimises - üsna optimistlik lootus minu meelest. Ma tegelikult tellingi ainult nänni lootuses. Ja pensionikonto viisin ka LHV-sse, et DVD mängijat saada, aga näe, mis nüüd välja tuli! (Tahtsin siia PM Online'i uudiselingi panna, kuid nad olid juba jõudnud oma pealkirja redigeerida...). See Ühispanga tekk oli muuseas täitsa hea :)
kolmapäev, jaanuar 10, 2007
Kollid, keda tegelikult olemas ei olnud
Rob Zombie osad fännid pidid hingepõhjani solvunud olema, et mees oma dread'id maha lõikas ja punased läätsed silmast võttis ning nüüd täitsa tavaline varajases keskeas (vabandan, kuid ei suutnud sobivamat vanusemäärangut leida - hilises nooruses?) mees välja näeb. Ma möönan, et sümpatiseeris mullegi tema varajane look rohkem, kuid mis teha. Muusika sellest halvemaks pole läinud, kuigi osa fänne seda usub. Üldiselt ma nimetaks seda fantaasiavaeguseks - "koll peab olema suurte sarvede ja punaste silmadega! Phühholoogilisi õudukaid ma ei aktsepteeri!".
Teine pool sellest fantaasiavaegusest on aga minu jaoks palju šokeerivam - igasugu oiged sel teemal kui hirmus ikka Manson on ja kuidas keegi teda Disneylandis nähes peaaegu püksi oleks teinud. Lordi on ka kohutav saatanakummardajate punt ja neid nähes tuleks kohe nutma pursata. Ma saan aru, et nimetatud esitajad on ühed vähesed, keda mitte-seesuguse-muusika kuulajad kohanud on, kuid tundub suht elementaarne arusaam olevat, et tegemist on rollidega, mitte reaalsete koletistega. OK, enamik seesugustest oietest on olnud pärit teiseltpoolt lompi ja me ju alati arvame, et meie hulgas selliseid ei ole.
Igaks juhuks peaks aga äkki seletama, et roll ja seda mängiv inimene ei ole üks ja sama. Tegelikult on aga selle lihtsa tõe mõistmine fantaasiat mitte omavale inimesele täielik mõistatus.
"Mismoodi saab kirjutada asjadest, mida tegelikult juhtunud ei ole? Kust sa siis tead, et nii saab olla?"
Vat nii juhtub teie lastega, kui ütlete neile "mida sa mõtled asju välja, paneme su hullumajja!". Seda ma ei mõelnud välja vaid lihtsalt dramatiseerisin veidi üle - olen selliseid lapsevanemaid kohanud küll.
Vanasti mõtlesid lapsed puupulgast nuku välja, tänapäeval pakutakse lastele absoluutselt kõike täiskasvanute maailmast - ainult väiksemal ja ohutumal kujul. Nautigem kolle kuni saame - tulevikus ei suuda ehk keegi neid enam välja mõelda.
Teine pool sellest fantaasiavaegusest on aga minu jaoks palju šokeerivam - igasugu oiged sel teemal kui hirmus ikka Manson on ja kuidas keegi teda Disneylandis nähes peaaegu püksi oleks teinud. Lordi on ka kohutav saatanakummardajate punt ja neid nähes tuleks kohe nutma pursata. Ma saan aru, et nimetatud esitajad on ühed vähesed, keda mitte-seesuguse-muusika kuulajad kohanud on, kuid tundub suht elementaarne arusaam olevat, et tegemist on rollidega, mitte reaalsete koletistega. OK, enamik seesugustest oietest on olnud pärit teiseltpoolt lompi ja me ju alati arvame, et meie hulgas selliseid ei ole.
Igaks juhuks peaks aga äkki seletama, et roll ja seda mängiv inimene ei ole üks ja sama. Tegelikult on aga selle lihtsa tõe mõistmine fantaasiat mitte omavale inimesele täielik mõistatus.
"Mismoodi saab kirjutada asjadest, mida tegelikult juhtunud ei ole? Kust sa siis tead, et nii saab olla?"
Vat nii juhtub teie lastega, kui ütlete neile "mida sa mõtled asju välja, paneme su hullumajja!". Seda ma ei mõelnud välja vaid lihtsalt dramatiseerisin veidi üle - olen selliseid lapsevanemaid kohanud küll.
Vanasti mõtlesid lapsed puupulgast nuku välja, tänapäeval pakutakse lastele absoluutselt kõike täiskasvanute maailmast - ainult väiksemal ja ohutumal kujul. Nautigem kolle kuni saame - tulevikus ei suuda ehk keegi neid enam välja mõelda.
esmaspäev, jaanuar 08, 2007
Õudsalt tahaks viina juua!
Poes, kus ma lõuna ajal käin, ei kohta tavaliselt ühtegi inimest peale minu, kellel toidukorvis alkoholi ei leidu. Nii igal kolmandal on pohmakalehk juures ja nii iga kuues on ennast täis lasknud. Laias laastus. Tuleks toonitada, et ma käin poes keskpäeval. Täna käisin 9.30 ja minu ees osteti Lauaviina. Esmaspäevahommikuti on tavaline ka see, et enne poe avamist jõlgub teatud seltskond selle ümber – isa, kes hoiab ema püsti, väike kasimata põngerjas kõrval. Sageli kohtan ka ühte vene naist, kes poe ees kerjab.
Annan au selle poe müüjatele, kes sellise seltskonnaga iga päev kokku peab puutuma.
Tegelikult puutun ma selle kohaga kokku täiesti juhuslikult ning kui seda kogemust ei oleks, siis suudaks tõesti ehk vaid imestada – kes siis end tänapäeval veel surnuks joob, meil ju niivõrd kultuurne ja majanduslikult edukas riik?
Iga mitmes reklaam tv-s on alkoholi päralt? Kas sinu hing ei kisendagi selle uue viina järele? Kes siis viina täis joomise eesmärgil joob, ikka maitse pärast, eks? Mmm, ja vahel näitab seda imekaunist viinamaad, kus neiud lõkke ääres pitse tühjendavad – mitu pudelit ma ära jooma pean, et sinna jõuda? Kahjuks ei ole ma ka veel sellisesse seltskonda sattunud, kus lõkke ümber viina juuakse. Vanasti joodi grillimise kõrvale ikka lahjemaid jooke, aga eks kombed muutu.
Annan au selle poe müüjatele, kes sellise seltskonnaga iga päev kokku peab puutuma.
Tegelikult puutun ma selle kohaga kokku täiesti juhuslikult ning kui seda kogemust ei oleks, siis suudaks tõesti ehk vaid imestada – kes siis end tänapäeval veel surnuks joob, meil ju niivõrd kultuurne ja majanduslikult edukas riik?
Iga mitmes reklaam tv-s on alkoholi päralt? Kas sinu hing ei kisendagi selle uue viina järele? Kes siis viina täis joomise eesmärgil joob, ikka maitse pärast, eks? Mmm, ja vahel näitab seda imekaunist viinamaad, kus neiud lõkke ääres pitse tühjendavad – mitu pudelit ma ära jooma pean, et sinna jõuda? Kahjuks ei ole ma ka veel sellisesse seltskonda sattunud, kus lõkke ümber viina juuakse. Vanasti joodi grillimise kõrvale ikka lahjemaid jooke, aga eks kombed muutu.
reede, jaanuar 05, 2007
Lipuvärvides ja lipuvärvideta
Teate ju küll neid suuri rohelisi nägusid bussipeatustes? Neid, kel kenasti sini-must-valge põsel?
Aga minu issi käis eile Narvas ja ütles, et seal kõik nagu mujalgi, ainult ilma ühe väikse detailita.
Selle sini-must-valge oli keegi peale trükkida unustanud.
Paneb mõtlema.
Vaata, kui hästi läbimõeldud, ütles selle peale mu sõber.
Aga minu issi käis eile Narvas ja ütles, et seal kõik nagu mujalgi, ainult ilma ühe väikse detailita.
Selle sini-must-valge oli keegi peale trükkida unustanud.
Paneb mõtlema.
Vaata, kui hästi läbimõeldud, ütles selle peale mu sõber.
kolmapäev, jaanuar 03, 2007
Judas Rising
Ma sain kusagilt targaks, et blogi tuleb ikka iga päev kirjutada. Tegelikult ma ei vaevle mõttepuuduse käes ega midagi, ma olen perfektsionist. Ja ma ei tahaks iialgi oma blogis kedagi nimepidi või äratuntavalt mainida, mis muudab tööprotsessi veel keerukamaks. See loomulikult ei välista oletusi, kuid vähemalt ma ise neid ei põhjusta. Lisaks pean ma kvaliteet-kirjutamiseks klapid peast võtma, sest millegipärast satuvad muidu teksti täiesti mõttevälised sõnad ja ka lauseehitus tuleb kohtlane. Hetkel ma klappe peast ei võtnud, eksperimenteerin, noh. Kunagi ütles üks tark inimene (tean täpselt kes, aga ei ütle), et psühhiaatri juurde ei tasu minna, sest igaühele meist on võimalik diagnoos panna. Ma olen kergelt autistlik. (Tulge nüüd jah ja hakake kaigastega materdama, et koleda haigusega nalja teen.)
Teemast siis seda, et sain jõuluks Scissor Sistersi plaadi. Last.fm väidab, et tegemist on glam rockiga. See peaks ilmselgelt vale olema, mul tekkisid esmased assotsiatsioonid hoopis Bee Geesiga. Eile oli just juttu sellest, et tegelikult kuulab ülisuur protsent inimesi mingit täiesti kahtlast muusikat – electrot ja indie rocki/popi. Populaarseimad tag’id last.fm-s on näiteks alternative, indie, electronic ja rock (see viimane iseloomustab millegipärast absoluutselt kõike). Populaarseimate artistide nimistus kohtab selliseid imelikke asju nagu Muse, Death Cab for Cutie,, My Chemical Romance, Snow Patrol, Sufjan Stevens, The White Stripes ja Bloc Party. Samas 50 enimkuulatava nimistus Eestist pärit kasutajate kohta leiab neist „imelikest” vaid 3 tuntumat, kellest ka mina midagi kuulnud olen. Minu jaoks kuuluvad nad kõik vaieldamatult „kahtlase” muusika alla, mida ma parem teist korda ei kuulaks. Scissor Sisters on ka „kahtlane”, kuid omab vähemalt mingit rütmi ning hoolimata sellest, et kõik lood on ühtlane tapeet, ei hakka väga igav.
Eile saatsin pika pingutuse peale ka Aastahiti ära. Olen küll kindel, et minu lugudest ei pääse ükski esimese 100 sisse ja isegi neid oli raske leida, sest 75% headest lugudest tuli välja praakida põhjusel, et need jäid kõvasti kaugemasse aega kui 2006.
Ei tea, kas põhjuseks on mu liigne muusikatarbimine, kuid enamik värskest muusikast tundub mulle igav, veniv ja ilma pauerita. Teksti pole üldse või korrutatakse mingit jama. Ühest kõrvast sisse ja teisest välja värk.
Endale soetatud eelmisel aastal ilmunud plaatidest märgiks ära Lordi „Arockalypse” ja Rob Zombie „Educates Horses”. Mõlemad kõvasti alahinnatud asjad.
Teemast siis seda, et sain jõuluks Scissor Sistersi plaadi. Last.fm väidab, et tegemist on glam rockiga. See peaks ilmselgelt vale olema, mul tekkisid esmased assotsiatsioonid hoopis Bee Geesiga. Eile oli just juttu sellest, et tegelikult kuulab ülisuur protsent inimesi mingit täiesti kahtlast muusikat – electrot ja indie rocki/popi. Populaarseimad tag’id last.fm-s on näiteks alternative, indie, electronic ja rock (see viimane iseloomustab millegipärast absoluutselt kõike). Populaarseimate artistide nimistus kohtab selliseid imelikke asju nagu Muse, Death Cab for Cutie,, My Chemical Romance, Snow Patrol, Sufjan Stevens, The White Stripes ja Bloc Party. Samas 50 enimkuulatava nimistus Eestist pärit kasutajate kohta leiab neist „imelikest” vaid 3 tuntumat, kellest ka mina midagi kuulnud olen. Minu jaoks kuuluvad nad kõik vaieldamatult „kahtlase” muusika alla, mida ma parem teist korda ei kuulaks. Scissor Sisters on ka „kahtlane”, kuid omab vähemalt mingit rütmi ning hoolimata sellest, et kõik lood on ühtlane tapeet, ei hakka väga igav.
Eile saatsin pika pingutuse peale ka Aastahiti ära. Olen küll kindel, et minu lugudest ei pääse ükski esimese 100 sisse ja isegi neid oli raske leida, sest 75% headest lugudest tuli välja praakida põhjusel, et need jäid kõvasti kaugemasse aega kui 2006.
Ei tea, kas põhjuseks on mu liigne muusikatarbimine, kuid enamik värskest muusikast tundub mulle igav, veniv ja ilma pauerita. Teksti pole üldse või korrutatakse mingit jama. Ühest kõrvast sisse ja teisest välja värk.
Endale soetatud eelmisel aastal ilmunud plaatidest märgiks ära Lordi „Arockalypse” ja Rob Zombie „Educates Horses”. Mõlemad kõvasti alahinnatud asjad.
neljapäev, november 23, 2006
Blond ja Bond
Mina ei saa aru, miks ilgutakse, et uihh, mis kole Bond see uus on. Vuihh ja ta on blond veel ka.
Mina oma kesise meestemaitse juures väidaks, et Daniel Craig on paremuselt teine ilus Bond peale Roger Moore’i.
Ja mis esimene blond Bond? Moore tundus mulle ka üsna blond ja ega see Connerygi mustapäine olnud.
Aga see Pierce Brosnan oli küll üks hirmus mees.
Tegelikult on inimestele välimuse järgi hinnangu andmine idiotismi tunnuseks.
„Mulle see Parts küll peaministrina ei meeldinud, vahi miuke kõver kael ja kõver lips!”
Aga nagu meile juba igal pool selgitatakse on inimese juures just välimus kõige tähtsam, hoolimata sellest, et alati ei saa selle heaks eriti palju teha.
Kustkohast on üldse pärit selline haiglane komme, nagu teiste inimeste välimuse kommenteerimine fakti konstateerimise põhimõttel? „Tal on nii suur nina, tal on nii paks tagumik, tal ei ole ju tisse, tal on vinnid näos, ta on nii kõhn.” Üllatus, üllatus – kardetavasti teab inimene seda kõike isegi ja ka ajusid omavad kõrvaltvaatajad on seda tähele pannud, kuid ei pea antud fakte mainimisväärseteks.
Stuck in the kindergarten.
Mina oma kesise meestemaitse juures väidaks, et Daniel Craig on paremuselt teine ilus Bond peale Roger Moore’i.
Ja mis esimene blond Bond? Moore tundus mulle ka üsna blond ja ega see Connerygi mustapäine olnud.
Aga see Pierce Brosnan oli küll üks hirmus mees.
Tegelikult on inimestele välimuse järgi hinnangu andmine idiotismi tunnuseks.
„Mulle see Parts küll peaministrina ei meeldinud, vahi miuke kõver kael ja kõver lips!”
Aga nagu meile juba igal pool selgitatakse on inimese juures just välimus kõige tähtsam, hoolimata sellest, et alati ei saa selle heaks eriti palju teha.
Kustkohast on üldse pärit selline haiglane komme, nagu teiste inimeste välimuse kommenteerimine fakti konstateerimise põhimõttel? „Tal on nii suur nina, tal on nii paks tagumik, tal ei ole ju tisse, tal on vinnid näos, ta on nii kõhn.” Üllatus, üllatus – kardetavasti teab inimene seda kõike isegi ja ka ajusid omavad kõrvaltvaatajad on seda tähele pannud, kuid ei pea antud fakte mainimisväärseteks.
Stuck in the kindergarten.
esmaspäev, november 20, 2006
Uruhiire talv
On üks selline loodusfilm, kus uruhiir talvitub kenasti oma soojas pesas kui üleval maapinnal kuri mäger ennast tema urgu kaevama hakkab. No algul hakkab uruhiir vaid häiritult pobisema ja turtsuma, lootes, et ehk ta und siiski ei segata. Kui mäger liiga lähedale jõuab, paneb hiir oma kodinad kokku ja ronib varuväljapääsust minema. Mäger kaabib, tagumik urvis, hiir aga lippab mööda külma lund oma teise uru juurde.
No pääses jah minema, aga ega ta tuju sellepärast veel parem ei ole. Jube mõnus küll soojast pesast kuhugi pimedasse ja külma sattuda.
Eriti sümpatiseerib mulle selle uruhiire näoilme kui mäger oma esimesed kraaped teeb – et no mida JÄLLE! fakk raisk. Ma arvan, et need mägrad on uruhiire sagedased unerikkujad. Jah, ma tean, et väike aju ei vaja taastumiseks nii pikka und nagu inimese oma, kuid ikkagi tundub uruhiire inimlikustamine täitsa tore.
Ma olen täpselt nagu see uruhiir. Kes mind jälle segab ja sikutab? Ei taha pesast välja tulla! Ei taha mitte midagi teha! Pime on. Külm on. Ei taha ennast pesta ega lasteaeda minna!
Ja tänane kole pealesunnitud päev lõppes sellega, et uruhiir peab veel mingi peo korraldama. Tahaks hambaid välgutada nagu see sõjakas elusuuruses rotikuju, mis eile Maksimarketis müügil oli. Koduperenaiste hirm. Kes teki äärt tõstab, sellele löön kihvad reide
No pääses jah minema, aga ega ta tuju sellepärast veel parem ei ole. Jube mõnus küll soojast pesast kuhugi pimedasse ja külma sattuda.
Eriti sümpatiseerib mulle selle uruhiire näoilme kui mäger oma esimesed kraaped teeb – et no mida JÄLLE! fakk raisk. Ma arvan, et need mägrad on uruhiire sagedased unerikkujad. Jah, ma tean, et väike aju ei vaja taastumiseks nii pikka und nagu inimese oma, kuid ikkagi tundub uruhiire inimlikustamine täitsa tore.
Ma olen täpselt nagu see uruhiir. Kes mind jälle segab ja sikutab? Ei taha pesast välja tulla! Ei taha mitte midagi teha! Pime on. Külm on. Ei taha ennast pesta ega lasteaeda minna!
Ja tänane kole pealesunnitud päev lõppes sellega, et uruhiir peab veel mingi peo korraldama. Tahaks hambaid välgutada nagu see sõjakas elusuuruses rotikuju, mis eile Maksimarketis müügil oli. Koduperenaiste hirm. Kes teki äärt tõstab, sellele löön kihvad reide
reede, november 10, 2006
Nobody Like...Hippie Music
Vahepeal võib oma muusikaarmastuses kaunis naljakate asjade otsa sattuda.
Tallinnas Kristiine keskuse plaadipoes olid päris sageli igasugu toredad allahindlused, kus igasugu imelikke plaate odavalt ära anti.
Selle plaadi sain vist 69 krooniga kätte. No vaatasin, et neid Alice´i lugusid mul veel ei ole.
Kuulasin siis esimest korda ja vääga imelik oli. Keegi kantrilaulja 60ndaist? Samas, võttes arvesse mehe hilisemat loomingut on huvitav, et selline mees sellise muusikaga algust tegi. Ma respektist Alice’i vastu ikka kuulan seda vahel. Mitte eriti tihti. Aga ma lihtsalt ei saa öelda kellegi kohta, kes mulle väga meeldib, et see või teine tema album on saast. Ma ei ole avastanud ühtegi bändi, kelle kohta saaks öelda, et ta oli hea, aga enam ei ole, või just ta uued plaadid on head, aga vanad ei kõlba kuulata. Vähemalt nende bändide ja lauljatega on nii, kes mulle väga meeldivad. Ja Alice vana plaat muutub ka iga korraga aina kuulatavamaks.
Või on asi selles, et enam ei arva ma, et kõik muusika, mis tehti enne minu sündi, või õigemini pubekaiga, on halb ja vanamoodne. Enne mind oli ju mingi jube hipimuusika ainult! Tegelikult ma arvasin tõsimeeli nõnda. Niikaua, kuni nägin VH1 pealt tüüpilist koledat seitsmekümnendate hipivideot, mille muusika osutus aga super heaks. See oli Black Sabbathi Paranoid.
Muide, Alice´i tolle albumi kohta arvab teadja nõnda:
Appearing in slightly different configurations with various names on various labels, this CD is for hardcore Cooper fans only. The music presented here is all extremely early material and is presented in studio versions on such albums as Freak Out. Even there, with well-produced recordings, the music is sometimes hard to take. However, in live format, it borders on unlistenable. This one is for Alice Cooper completists only. So, if that description fits you, by all means pick it up. Otherwise, stay far, far away. ~ Gary Hill, All Music Guide
Plaadi nimi on Nobody Like…Alice Cooper Live ja seda kuulas last.fm’i teatel eelmine nädal tervelt 4 inimest.
Tallinnas Kristiine keskuse plaadipoes olid päris sageli igasugu toredad allahindlused, kus igasugu imelikke plaate odavalt ära anti.
Selle plaadi sain vist 69 krooniga kätte. No vaatasin, et neid Alice´i lugusid mul veel ei ole.
Kuulasin siis esimest korda ja vääga imelik oli. Keegi kantrilaulja 60ndaist? Samas, võttes arvesse mehe hilisemat loomingut on huvitav, et selline mees sellise muusikaga algust tegi. Ma respektist Alice’i vastu ikka kuulan seda vahel. Mitte eriti tihti. Aga ma lihtsalt ei saa öelda kellegi kohta, kes mulle väga meeldib, et see või teine tema album on saast. Ma ei ole avastanud ühtegi bändi, kelle kohta saaks öelda, et ta oli hea, aga enam ei ole, või just ta uued plaadid on head, aga vanad ei kõlba kuulata. Vähemalt nende bändide ja lauljatega on nii, kes mulle väga meeldivad. Ja Alice vana plaat muutub ka iga korraga aina kuulatavamaks.
Või on asi selles, et enam ei arva ma, et kõik muusika, mis tehti enne minu sündi, või õigemini pubekaiga, on halb ja vanamoodne. Enne mind oli ju mingi jube hipimuusika ainult! Tegelikult ma arvasin tõsimeeli nõnda. Niikaua, kuni nägin VH1 pealt tüüpilist koledat seitsmekümnendate hipivideot, mille muusika osutus aga super heaks. See oli Black Sabbathi Paranoid.
Muide, Alice´i tolle albumi kohta arvab teadja nõnda:
Appearing in slightly different configurations with various names on various labels, this CD is for hardcore Cooper fans only. The music presented here is all extremely early material and is presented in studio versions on such albums as Freak Out. Even there, with well-produced recordings, the music is sometimes hard to take. However, in live format, it borders on unlistenable. This one is for Alice Cooper completists only. So, if that description fits you, by all means pick it up. Otherwise, stay far, far away. ~ Gary Hill, All Music Guide
Plaadi nimi on Nobody Like…Alice Cooper Live ja seda kuulas last.fm’i teatel eelmine nädal tervelt 4 inimest.
Tellimine:
Postitused (Atom)