Mõte läks Peaches’e peale, kelle väidetavalt kuulsaim hitt „Fuck the Pain Away“ kõlab Jackass 2 taustaks. Miks ma seda tean? Ega ma vabatahtlikult polekski kunagi Jackassi vaadanud, kuid kuna mul sellest viisakalt loobuda ei võimaldatud, siis üritasin olukorrast parimat võtta ja elamust nautida.
Minu arvates oli filmi intrigeerivaim koht see, kus Steve-O endal õngekonksu põsest läbi surub ja seejärel haisid püüdma hüppab, söödana siis. Hoolimata sellest, et tal õnnestub tõepoolest eluohtlikku situatsiooni sattuda, on see trikk mõtlemapanev.
Me oleme kõik oma keha orjad. Minu arvates on keha ja hing (või mõistus, kuidas keegi soovib) suhteliselt eraldiseisvad asjad. Ei ole see hing alati oma kestaga rahul ja võib-olla alati ka ei sobi sinna. Igatahes on see kest meil igaühel kaelas ning me peame temast kümne küünega kinni hoidma, et mitte oma hinge/mõistust kaotada. See tähtsam ei oska kahjuks ilma kestata eksisteerida. Kas kõige selle juures ei ole mitte kõige suurem väljakutse oma kesta proovilepanek? Hing saab nii suureks, et näitab oma üleolekut ihu üle? Ma ei mõtle siin üldse enesetappu, sest see on lihtsalt kiire kesta hävitamine tegeliku eesmärgiga ka hingest lahti saada. Ma mõtlen kehast mööda vaatamist – teha midagi hoolimata sellest, et keha selle vastu valuga protesteerib.
Kunagi lapsena oli mul selline idee (idiootlik, otse loomulikult), et jube tore oleks kui inimesed valu ei tunneks ning nende keha kuidagi vigastada ei saaks – mina läheksin siis ja sõidaksin paadiga kosest alla. Praegu mõtlesin, et tegelikult võiksid inimesed surra vaid vanadusse ning igasugused füüsilised vigastused oleksid võimatud. Kas see ei muudaks mitte sõdu mõttetuiks? Ei hävitaks vägivalda? Kõik oleks tore kui me vaid robotid oleksime!
* Ma pean vist tõesti kuhugi kirja panema hoiatuse „Mitte lugeda inimestel, kes irooniat ei mõista“. A hui nad kuulavad onja...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar