Update eelmisele postitusele.
Läksin siis esivanematele teatama, et lapsehoidmisteenust pole vaja osutada. Miks? Eks ladusin siis ette ohtralt pisaratega vürtsitatud ettekande teemal "Keegi mind ei armastaaaa!" (liialdus). Ema ahastas selle peale, et kuidas nii ikka saab - minul on ju ometigi kõrgem haridus! Huvitav, kas see on tingitud faktist, et tänapäeval on enam-vähem igaühel magistrikraad või olen ma lihtsalt ennast alahindava keskmise naisterahva prototüüp, aga ma pole kunagi eeldanud, et pelgalt haridus midagi garanteerima peaks. Mulle täitsa sümpatiseerib arvamus, mida lugesin intervjuust siin blogis ka varem mainitud Kaari Simsoniga: " ....ülikoolidiplomi kõige suurem väärtus on tõdemus, et inimene on suutnud midagi edukalt ette võtta ja ka lõpetada." Ehk siis ülikoolidiplom iseenesest ei tähenda sugugi seda, et ma nüüd mingil alal ekspert oleks vaid seda, et minus on potentsiaali olla edukas. Ääremärkusena veel seda, et kohtusin just juhuslikult oma kunagise kursaõega halduse bakapäevilt, kes on lõpetamas rakenduskõrgharidust õenduse valdkonnas ning leiab, et meie omaaegne baka oli ikka äärmiselt teoreetiline. Olime mõlemad nõus, et eks see avardas ikka silmaringi ja andis oskuse teadustekstidega tegeleda ning parandas kindlasti ka inglise keele oskust, aga konkreetsel töökohal sellest küll erilist abi ei olnud.
Oma viimase magistri tegin ma osaliselt töökoha rahalise toetuse abiga ning see oli küll üsna praktilise suunitlusega. Ei saa salata, et mulle meeldisid küll need "heietamise" ained kõvasti rohkem...Kas ma peaks nüüd ise ohjad haarama ja hõiskama, et hei! mul on nüüd see teie toetatud magister käes! Rakendage mind nüüd kuidagi! Miks te muidu selle raha minu peale kulutasite?! Muuseas, igasugune leping jäi meil selle kohta tegemata ja ma võin vabalt minema jalutada, ilma et tehtud koolituskulusid tagasi maksma peaks. Kui ma magistrisse minna plaanisin olid kõik küll väga toetavad, et ma nii initsiatiivikas olen. Kuidas ma nüüd siis meelest ära läinud olen? Peaks ikka nö mehelikult asja lahendama, paberi lauale lükkama ja ütlema, et näete, mu kvalifikatsioon on paranenud, (andke mulle vastutusrikkamaid ülesanded ja) makske mulle rohkem palka! Olen kuulnud teistestki, kes omakeski arutavad, et kui neile seoses magistriga nüüd rohkem maksma ei hakata, otsivad nad uue töökoha ning muretsevad, kuidas tööandjale märku anda sellest, et nad nüüd edutamist ootavad. Kas meestel on ka selline tagasihoidlikkuseprobleem või on see ainult naistele omane? Kas see ongi see juhtimisõpikutest leotud tunnustamise puudumine?
Meie firma meestel pole kellelgi kõrgharidust ning nemad oma pead selliste muredega vaevama ei pea.
The important part of being alive in the big, stupid world is figuring out the world inside of you that is equally big and stupid.
reede, mai 29, 2015
Naise töö
Mul saab sügisel 10 aastat ühel töökohal töötatud. Mööndustega siis, sest vahepeal olen saanud ka kaks last, kellest ühega olin 1,5 aastat kodus (töötades kogu dekreedi ja vanemapuhkuseaja kodunt) ning teisega 2,5 *(sellest sügisest plaanin tagasi kontorisse minna, aga viimased pool aastat olen töötanud osaajaga kodunt). Algas see nii, et meid oli ettevõtte alguspäevil kaks - mees ja naine, saime võrdselt palka ja panustasime võrdselt. Inimesi tuli juurde, me saime ülevalt poolt (tollal välismaine juhatus) loogilise tööjaotuse - mina kui kontorijuhataja, tema kui tootmisjuht. Sest naised ju tegelevad pehmete teemadega ja mehed tehnikaga. Siis jäin ma lapseootele. Kogu aja tegin nii raseduse kui lapse kõrvalt ebaseaduslikult tööd, aga eks see ole teadagi keeruline, paratamatult jääd millestki eemale. Kuna asendajat mul ametlikult ei olnud, liikus suurem osa infost nüüd tootmisjuhi kaudu. Tulin peale vanema"puhkust" tagasi ja olin pigem nagu reatöötaja, lihtsalt kõrgema palgaga. Kui varem käis kogu suhtlus juhtkonnaga paralleelselt nii minu kui ka tootmisjuhiga, siis nüüd "mugavuse huvides" suheldi vaid läbi tema. Pekki, ongi lihtsam elu, eks? Palk oli ka vahepeal tootmisjuhil tõusnud. Ei vaidle vastu, ülesandeid oli tal selgelt rohkem kui minul. Vahemärkusena on muide olemas EL-i kaasus selle kohta, et kui teistel töötajatel on vahepeal palka tõstetud, siis on sellele palgale õigus ka töötajal, kes vahepeal lapsehoolduspuhkusel oli. See kehtib siis näiteks olukorras, kus kõigil sama astme töötajail tõsteti palka n 10% ega tähenda seda, et kui keegi sai mingite teenete eest 20%, siis peaks ka sellel puhkusel olijal 20% tõstma. Ka mul tõsteti palk nö loogilisele tasemele võrreldes puhkuseeelse ajaga, aga võimalust eriteenete eest palgatõusu saada mul polnud. Jäin teist last ootama. Tootmisjuht sai vahepeal juhatuse liikmeks. Ah, eks see ongi lisavastutus. Ja lisateenistus. Juhuse tahtel ma seekord lapse kõrvalt tööd teha ei saanud (sattusin pikemalt haiglasse) ning need üksikud lisaülesanded, mis mul olid, delegeeriti teistele töötajatele. Sügisest lähen tagasi kontorisse. Mis mul viga, palk on "naise kohta ja Tartus" normaalne. Vahemärkus taas, avastasin, et kasvasin üles teadmisega, et palgalõhe on norm, noh selline ebameeldiv teadmine nagu "suvel tuleb alati lõpp", mille vastu ei saa võidelda. Ainus mõte sellega seoses oli, et oleksin võinud ikka mehena sündida. Ilmselt tänu teematõstatusele ühiskonnas olen ka ise aru saama hakanud, et see pole päris "looduslik paratamatus". Varem mõtlesin, et olen lihtsalt isekas ja ebamõistlikult terava õiglustundega kui tahan meestega sama palka saada. Palgast toredamad on mu kolleegid. Kontor asub heas kohas. Töö ei murra konti. Töö lubab tegeleda samal ajal hobidega. Tööaeg on paindlik. Kõik on ju tegelikult hästi. Laisa inimese jaoks. Ambitsioonitu jaoks.
Aga täna juhtus nii - välismaine ülemus tuleb lähiajal läbi, et arutada hinnakujunduse teemat. Suht selline universaalne teema, milles ma kindlasti oskaks kaasa rääkida. Ei ole tootmisjuhi spetsiifiline teema. Leppisin juba lapsehoidmise asjus kokku. Saate isegi aru, mis järgneb...Mind ei kutsutud. Piisav olevat tootmisjuht (ok, ta on ju nüüd ka meist ainuke juhatuse liige) üksinda.
Mida ma teen nüüd? Ma solvusin ju! Mind on vaikselt tahaplaanile unustatud. Miks ma ise ei olnud initsiatiivikas? Teate kui raske on kodunt niisamagi tööd teha, rääkimata siis veel initsiatiivikas olemisest. No muidugi olen ma laisk ja mugav ka. Said nüüd! Omad vitsad jne.
Kas ma peaks hakkama uut tööd otsima puhtalt selle pärast, et...mind ei hinnata? eee, ma ei ole kindel, et see tõele vastab...minu ambitsioonidega ei arvestata? kas ma tegelikult ikka olen nii ambitsioonikas? Normaalseid töökohti ju ei ole. On ainult igavad ning vastikud tööd, kuhu ma oma muidu nii meeldivast töökohast sugugi minna ei tahaks. Andke mulle üks loominguline, kõrgepalgaline, mõnusa õhkkonnaga töö, mis ei eelda eriharidust alal, mida ma ei valda. Tartus, unustasin mainida. Eks ma vaatan ringi, aga ma väga ei usu sellesse.
Plot twisti mõttes mainin ära, et siin mainitud tootmisjuht on L. **
* seekord pikemalt, sest laps sündis sügavalt enneaegsena. Välismaise tööandja jaoks on see muidugi täielik hämming, kuidas meil nii kaua "kodus istuda" lastakse. Kivi nende kapsaaeda, kes muudkui kisavad, kuidas Eesti riik lastest ei hooli. Mujal läheb see suurem lastetoetus lihtsalt sunnitud töötuse või siis lapsehoidja palkamise alla.
** tänu sellele saingi ebaseaduslikult tööd teha, sest palk läks tema arvele. Dekreediaegne ja hilisem normist üle ulatuv töötasu.
Aga täna juhtus nii - välismaine ülemus tuleb lähiajal läbi, et arutada hinnakujunduse teemat. Suht selline universaalne teema, milles ma kindlasti oskaks kaasa rääkida. Ei ole tootmisjuhi spetsiifiline teema. Leppisin juba lapsehoidmise asjus kokku. Saate isegi aru, mis järgneb...Mind ei kutsutud. Piisav olevat tootmisjuht (ok, ta on ju nüüd ka meist ainuke juhatuse liige) üksinda.
Mida ma teen nüüd? Ma solvusin ju! Mind on vaikselt tahaplaanile unustatud. Miks ma ise ei olnud initsiatiivikas? Teate kui raske on kodunt niisamagi tööd teha, rääkimata siis veel initsiatiivikas olemisest. No muidugi olen ma laisk ja mugav ka. Said nüüd! Omad vitsad jne.
Kas ma peaks hakkama uut tööd otsima puhtalt selle pärast, et...mind ei hinnata? eee, ma ei ole kindel, et see tõele vastab...minu ambitsioonidega ei arvestata? kas ma tegelikult ikka olen nii ambitsioonikas? Normaalseid töökohti ju ei ole. On ainult igavad ning vastikud tööd, kuhu ma oma muidu nii meeldivast töökohast sugugi minna ei tahaks. Andke mulle üks loominguline, kõrgepalgaline, mõnusa õhkkonnaga töö, mis ei eelda eriharidust alal, mida ma ei valda. Tartus, unustasin mainida. Eks ma vaatan ringi, aga ma väga ei usu sellesse.
Plot twisti mõttes mainin ära, et siin mainitud tootmisjuht on L. **
* seekord pikemalt, sest laps sündis sügavalt enneaegsena. Välismaise tööandja jaoks on see muidugi täielik hämming, kuidas meil nii kaua "kodus istuda" lastakse. Kivi nende kapsaaeda, kes muudkui kisavad, kuidas Eesti riik lastest ei hooli. Mujal läheb see suurem lastetoetus lihtsalt sunnitud töötuse või siis lapsehoidja palkamise alla.
** tänu sellele saingi ebaseaduslikult tööd teha, sest palk läks tema arvele. Dekreediaegne ja hilisem normist üle ulatuv töötasu.
neljapäev, mai 28, 2015
Odav Hiina kraam ja kuidas seda ära kasutada
Postimehe tarbijalisas ilmus üks imeliku pealkirjaga lugu , esimese hooga mõtlesin, et räägitakse jälle joomisest-suitsetamisest-rasvasest söögist ehk siis kõigest toredast, mis meid haua poole tirivad, aga ei, hoopis odavatest riietest räägiti. Ehk siis üritatakse meile südametunnistusele koputada, et me ei ostaks kolmanda maailma riikide inimeste poolt vere hinnaga toodetud odavaid riideid. Teate, seekord mulle sealse artikli all olevad kommentaarid täitsa meeldivad. Pole ka ime, neid on hetkel vaid 9. Kommentaatorid leiavad üldiselt, et mitteostmine ei aita vaeseid tehasetöölisi, sel juhul nad kaotaksid töö üldse või teeksid samamoodi halbades tingimustes tööd mõnes teises tootmisharus. Toodete eest kõrgemat hinda makstes ei jõuaks see aga samuti töötajate kätesse. Kommenteerijate hulgas on ka globaalselt mõtlev teadlik tarbija "eee", kes leiab, et on olemas ju valikud. Meie ise hääletame rahakotiga. Ehk siis seni kui
inimesed valivad selle mis on odav mitte selle mis on toodetud
eetiliselt ei olegi firmadel põhjust midagi muuta. Seni kui ainus
millest meie ühiskonna inimene hoolib on odav hind on surve toota odavat
saasta vere hinnaga jätkuv. Tal viskab aga silme eest mustaks, kui seltskonda saabub kommenteerija "Okad", kes leiab hoopis, et riided on niigi üle mõistuse kallid ning normaalsete töötingimuste eest peaks hoolitsema riik, mitte ei tuleks survestada sellega tegelema tarbijaid. Kodanik "Okad" võiks vabalt olla L., sest see on täpselt tema seisukoht ka näiteks toidu teemal - miks peab inimene näpuga koostisainetes rida ajama kui meil on instantsid nagu Tarbijakaitse ja Toidu- ning Veterinaaramet, kes peaksid jälgima, et inimestele saasta sisse ei söödetaks. "eee" käratab "Okad"-ele (kes võtab sellise imeliku nime endale, mida käänata ei saa?) wou ma ei uskunud, et maailmas on nii rumalaid ja isekaid inimesi. Õmble siis ise oma riided, vaata kas saad odavamalt. Mul
on nii hea meel, et sinusugused teenivad nii vähe, et nende jaoks
riided ülemõistuse kallid on. Sellisele inimsele on miinimum palk ka
liiga palju makstud. Enamik pealtvaatajaid annab like´dega õiguse "Okad"-ele. "eee" vihapurske võtab kokku kodanik varjumnimega "666" Pole ka ime et sa tunned head meelt sellest et teised rahvuskaaslased
vaevlevad vaesuses, see on ju nii eestlaslik: eestlase parem toit on
teine eestlane, kauged india ja bangladessi lapsi on ju lihtsam
haletseda, selleks pole vaja isegi pingutada, ainult teata, kui
kaasaegne sa oled ja ongi kõik, kodused vaesed aga riivavad silma iga
päev. Selline mõnus eestlaslik vaidlus, eks.
Eks ma ka vahel mõtlen, milleks neid Hiina kaltse nii palju vaja on kui mõned endale tellivad. Samas, mul endal on ju ka mõned. Ei ole just õige inimene kividega loopima. Ma mõtlen lihtsalt, et kuhu nad need hilbud ära mahutavad. Mul tuli isegi idee, kuidas saada hästi popiks blogijaks - nimelt tuleks teha koostööd Sheinside´i või Romwega, või mis Hiina firmad need veel oma kaupa saadavad, kuid mitte selle eesmärgiga, et saadud kaup endale jätta, vaid mant lugejatele jagada. Seda ju nende reeglid (vist?) ei keela. Nagu ma aru saan, tuleks kaup lihtsalt üles pildistada. Ainuke mure on, et mul on siiski vaid üks keha ja seega saaksin ära jagada riideid vaid minuga samas suurusnumbris olevatele lugejatele (aga no kes teistsuguseid ikka enda lugejateks tahakski, eks?). Või siis ehk võiks kasutada ka muus suuruses sõbrannasid (kui mul neid oleks)? No näete, saage kuulsaks nüüd, mina ei taha ennast sellega vaevata. Või kes kuulsaks ei taha saada ja niisama hea tahab olla, siis võiks need riided ju puudustkannatavatele annetada.
Eks ma ka vahel mõtlen, milleks neid Hiina kaltse nii palju vaja on kui mõned endale tellivad. Samas, mul endal on ju ka mõned. Ei ole just õige inimene kividega loopima. Ma mõtlen lihtsalt, et kuhu nad need hilbud ära mahutavad. Mul tuli isegi idee, kuidas saada hästi popiks blogijaks - nimelt tuleks teha koostööd Sheinside´i või Romwega, või mis Hiina firmad need veel oma kaupa saadavad, kuid mitte selle eesmärgiga, et saadud kaup endale jätta, vaid mant lugejatele jagada. Seda ju nende reeglid (vist?) ei keela. Nagu ma aru saan, tuleks kaup lihtsalt üles pildistada. Ainuke mure on, et mul on siiski vaid üks keha ja seega saaksin ära jagada riideid vaid minuga samas suurusnumbris olevatele lugejatele (aga no kes teistsuguseid ikka enda lugejateks tahakski, eks?). Või siis ehk võiks kasutada ka muus suuruses sõbrannasid (kui mul neid oleks)? No näete, saage kuulsaks nüüd, mina ei taha ennast sellega vaevata. Või kes kuulsaks ei taha saada ja niisama hea tahab olla, siis võiks need riided ju puudustkannatavatele annetada.
neljapäev, mai 21, 2015
Jäta oma palgatöö ning saa rikkaks!
Tartu Ülikooli vilistlasblogis ilmuvad ikka lookesed edukatest lõpetanutest. Kellele inspiratsiooniks, kellele selleks, et kadedusest roheliseks minna. Hiljuti kirjutati seal Kaari Simsonist, kes on Playtechi tippjuht nö hobikorras, sest raha pärast ta tööl käima ei peaks. "Tänu oskuslikule finantsplaneerimisele on Kaari koos abikaasa Egertiga
saavutanud sellise rahalise vabaduse, mis võimaldab neil ära elada ka
üksnes investeeringutelt passiivset tulu teenides. See võttis neil aega
kaheksa aastat."
Kes meist ei tahaks elada seesugust elu? Vana tõde on ju see, et palgatööga ei saa iialgi rikkaks. Samuti on avaldatud ikka väga palju raamatuid sellest, kuidas investeerimine on see ainuke tee, kuidas igaüks meist rikkaks võiks saada. Meie Kender ja Lõhmuski kirjutasid sellest täitsa toreda ja igaühte rõõmustava raamatu. No miks me siis kõik juba ometi rikkaks pole saanud? Mu meelest seetõttu, et tegelikult päris valimatult tehinguid tehes rikkaks ei saa. Börs ei ole garanteeritud võiduvõimalusega kasiino. Lihtsalt huupi tulistades ja õnnele lootma jäädes ilmselt edu ei saavuta. Teiseks rikkaks ei saa üleöö (kaheksa aastat on ikka ülihea tulemus tegelikult). Vahepealsel ajal tuleb ka kuidagi ära elada. Kolmandaks - sul peab olema mingisugune stardivarustus. Kender ja Lõhmus pajatavad küll, et iga kuu 50 krooni (raamat on vana) investeerida on täiesti piisav vanaduspõlveks, aga noh, tahaks ju natuke enne seda. Eelmises postituses mainitud Adojaan mängis kah börsil ja kaotas üleöö miljoni. Kuidas ta nii kaugele üldse jõudis? Mingi vihje ta annab, kui väidab, et laenas peale seda sõbralt viiekohalise summa. Kui paljudel meist on selliseid sõpru? Kusjuures Adojaan mängis ka selle laenatud summa maha ja on siiani elus.
Kaari Simson annab ka neli konkreetset soovitust, selle kohta, kuidas palgatööst väljuda:
1) Sul peab olema pidev sissetulek ja sa pead selle tegema nii suureks kui võimalik.
2) Sa ei tohi mitte kunagi laenata. Kui sul on laenud ja liisingud kaelas, siis saa neist kiiresti lahti.
3) Sa pead säästma võimalikult palju. Kaari soovitab vähemalt 50% igakuisest sissetulekust kõrvale panna.
4) Investeeri targalt! Raha, mis oled investeerinud, ei tohi enam välja võtta, ainult uuesti investeerida. Esimesed viis aastat tundub nagu see ei kasvagi, kuid ühel hetkel hakkab see massiliselt suurenema.
Pidev suur sissetulek ilma palgatööta on päris hea väljakutse. Üürikorterid? Majas, mille oled vanatädilt pärandusena saanud. See on õnne, mitte kättevõtmise asi.
Ei tohi laenata. Mul on eluasemelaen. See on valikute küsimus, aga teised variandid oleksid minu jaoks ikka pehmelt öeldes nadid. Üürikorter rahalises mõttes mingit kokkuhoidu ei tähendaks. Võimalus elada vanemate kukil oleks tõesti kena kokkuhoid, aga muud rõõmustavat selles poleks. Oleks ehk pidanud niikaua kannatama, et oma kodu sissemaks oleks kokku kogutud? No selleks oleks ikka aastaid kulunud. Kümneid aastaid. Millegipärast meenuvad taas õnnelikud inimesed, kelle suguvõsa on suure kinnisvara ülejäägiga õnnistatud.
Säästa. No see on loomulik punkt. Aga vähemalt 50%. Selleks peab ikka väga, väga suur sissetulek olema. Ja mitte mingeid laene. No see tegelikult välistati eelmises punktis. Seega jah, ilma laenuta oleks isegi võimalik. Tjah, ilma laenuta oleks väga palju võimalik, ainult, et kus siis elada.
Investeeri targalt. Esimesed viis aastat ei kasva midagi. Kujutate te seda ette? Et olete loobunud kõigest ja investeering ei kasva viis aastat? Raske on. Ehk siis investeeringurikkaid ei ole meil ikka sellepärast, et pole see nii lihtne midagi.
Jah, ilmselt on see kõik kättevõtmise asi. Ja planeerimise. Et elamegi 10 aastat peost suhu ja siis saame rikkaks. Vähemalt nende puhul, kelle tagala pole kindlustatud. 10 aasta pärast rikkaks saamine pole samuti kindlustatud. Kui paljud julgevad selle riski võtta? Mina mitte. Minu puhul muidugi õige ka, sest finantsasjades pole ma mitte mingil juhul pädev. Ilmselt peaks need finantsplaneerimisalased teadmised vähemalt varastes kahekümnendates omandama, hiljem pole enam kasu.
Keskmine inimene käib palgatööl, maksab laenu, säästab, et paar korda aastas endale luksust puhata lubada ega saa kunagi sellest rattast välja. Kõrgepalgaline tippjuht või ettevõtja teeb veel rohkem tööd ning tal pole aegagi, et oma sissetulekust rõõmu tunda. Äkki tema lastel on lootust päriselt rikkaks saada? Ma ei taha sugugi öelda, et need soovitused valed oleks, ma olen nõus, et rikas pole mitte see, kes palju teenib, vaid see, kes vähe kulutab, kuid nende soovituste järgi joondumine pole samuti kergete killast.
Kes meist ei tahaks elada seesugust elu? Vana tõde on ju see, et palgatööga ei saa iialgi rikkaks. Samuti on avaldatud ikka väga palju raamatuid sellest, kuidas investeerimine on see ainuke tee, kuidas igaüks meist rikkaks võiks saada. Meie Kender ja Lõhmuski kirjutasid sellest täitsa toreda ja igaühte rõõmustava raamatu. No miks me siis kõik juba ometi rikkaks pole saanud? Mu meelest seetõttu, et tegelikult päris valimatult tehinguid tehes rikkaks ei saa. Börs ei ole garanteeritud võiduvõimalusega kasiino. Lihtsalt huupi tulistades ja õnnele lootma jäädes ilmselt edu ei saavuta. Teiseks rikkaks ei saa üleöö (kaheksa aastat on ikka ülihea tulemus tegelikult). Vahepealsel ajal tuleb ka kuidagi ära elada. Kolmandaks - sul peab olema mingisugune stardivarustus. Kender ja Lõhmus pajatavad küll, et iga kuu 50 krooni (raamat on vana) investeerida on täiesti piisav vanaduspõlveks, aga noh, tahaks ju natuke enne seda. Eelmises postituses mainitud Adojaan mängis kah börsil ja kaotas üleöö miljoni. Kuidas ta nii kaugele üldse jõudis? Mingi vihje ta annab, kui väidab, et laenas peale seda sõbralt viiekohalise summa. Kui paljudel meist on selliseid sõpru? Kusjuures Adojaan mängis ka selle laenatud summa maha ja on siiani elus.
Kaari Simson annab ka neli konkreetset soovitust, selle kohta, kuidas palgatööst väljuda:
1) Sul peab olema pidev sissetulek ja sa pead selle tegema nii suureks kui võimalik.
2) Sa ei tohi mitte kunagi laenata. Kui sul on laenud ja liisingud kaelas, siis saa neist kiiresti lahti.
3) Sa pead säästma võimalikult palju. Kaari soovitab vähemalt 50% igakuisest sissetulekust kõrvale panna.
4) Investeeri targalt! Raha, mis oled investeerinud, ei tohi enam välja võtta, ainult uuesti investeerida. Esimesed viis aastat tundub nagu see ei kasvagi, kuid ühel hetkel hakkab see massiliselt suurenema.
Pidev suur sissetulek ilma palgatööta on päris hea väljakutse. Üürikorterid? Majas, mille oled vanatädilt pärandusena saanud. See on õnne, mitte kättevõtmise asi.
Ei tohi laenata. Mul on eluasemelaen. See on valikute küsimus, aga teised variandid oleksid minu jaoks ikka pehmelt öeldes nadid. Üürikorter rahalises mõttes mingit kokkuhoidu ei tähendaks. Võimalus elada vanemate kukil oleks tõesti kena kokkuhoid, aga muud rõõmustavat selles poleks. Oleks ehk pidanud niikaua kannatama, et oma kodu sissemaks oleks kokku kogutud? No selleks oleks ikka aastaid kulunud. Kümneid aastaid. Millegipärast meenuvad taas õnnelikud inimesed, kelle suguvõsa on suure kinnisvara ülejäägiga õnnistatud.
Säästa. No see on loomulik punkt. Aga vähemalt 50%. Selleks peab ikka väga, väga suur sissetulek olema. Ja mitte mingeid laene. No see tegelikult välistati eelmises punktis. Seega jah, ilma laenuta oleks isegi võimalik. Tjah, ilma laenuta oleks väga palju võimalik, ainult, et kus siis elada.
Investeeri targalt. Esimesed viis aastat ei kasva midagi. Kujutate te seda ette? Et olete loobunud kõigest ja investeering ei kasva viis aastat? Raske on. Ehk siis investeeringurikkaid ei ole meil ikka sellepärast, et pole see nii lihtne midagi.
Jah, ilmselt on see kõik kättevõtmise asi. Ja planeerimise. Et elamegi 10 aastat peost suhu ja siis saame rikkaks. Vähemalt nende puhul, kelle tagala pole kindlustatud. 10 aasta pärast rikkaks saamine pole samuti kindlustatud. Kui paljud julgevad selle riski võtta? Mina mitte. Minu puhul muidugi õige ka, sest finantsasjades pole ma mitte mingil juhul pädev. Ilmselt peaks need finantsplaneerimisalased teadmised vähemalt varastes kahekümnendates omandama, hiljem pole enam kasu.
Keskmine inimene käib palgatööl, maksab laenu, säästab, et paar korda aastas endale luksust puhata lubada ega saa kunagi sellest rattast välja. Kõrgepalgaline tippjuht või ettevõtja teeb veel rohkem tööd ning tal pole aegagi, et oma sissetulekust rõõmu tunda. Äkki tema lastel on lootust päriselt rikkaks saada? Ma ei taha sugugi öelda, et need soovitused valed oleks, ma olen nõus, et rikas pole mitte see, kes palju teenib, vaid see, kes vähe kulutab, kuid nende soovituste järgi joondumine pole samuti kergete killast.
kolmapäev, mai 20, 2015
Kes aitaks õigesti elada?
Kui ma L.-ga suhtlema hakkasin, rääkis ta rohkem oma sõbrast A.-st kui endast. A. oli äge! A. tegi erinevaid ägedaid asju ning temaga ikka juhtus. A. ümber elu kees. Lõpuks A.-ga kohtudes ütlesin talle, et olen temast palju kuulnud, mille peale A. imestas, kuivõrd iidolistaatuses ta L.-i jaoks on. Mul on kahtlus, et paljud meist vajavad sellist karismaatilist ja elust nõretavat sõpra. Mina küll unistan, et mul mõni selline käepärast oleks. Tartus on see inimeseliik kahjuks väljasuremisohus, sest seesugused inimesed vajavad suuremat mänguplatsi. Miks ma sellest kirjutan praegu? Aga seepärast, et loen A. Adojaani raamatut "On nagu pole" ning vägisi pressib keskkeakriis oma koledate küsimustega peale - et kus mina olin ja mida mina tegin kui teised mööda maailma ringi siiberdasid ja ägedat elu elasid? Raamat on mul ajapuudusel veel pooleli aga hoolimata toimetamatusest, mulle see täitsa meeldib. Selline lõbus (jah, kõik naljad pole ka minu tass teed, aga ikkagi) blogisissekannete stiilis lugemine, metafoore on küll metsikult, aga mõned neist täitsa tabavad ka. Adojaan oli mu meelest selles Orkuti pahade inimeste kommuunis ka ning juba seal lugesin ma tema arvamusavaldusi suure lustiga, sest jutt tüübil jookseb.
Milleni ma aga tahan jõuda on see, et miks, oo, miks, ei ole minu elu nii värvikas olnud kui Adojaanil. Terve elu pole ma muud soovinud kui istuda ägedate ja intelligentsete inimeste seltskonnas ning suu ammuli kuulata ja kaasa elada. Ometi istun ma siin, teen pmst liinitööd ja õhkan iseenda blogis tähtede poole. Miks ei ole mul olnud seda ühte ägedat sõpra, kes mu "heasse seltskonda" kättpidi kaasa oleks vedanud? Sellist, kes oleks julgenud elada (justkui minu elu juba elatud oleks)? Teate, mida mina tegin, kui sain teada, et olen välisülikooli sisse saanud või? Mina mõtlesin, et mul on ju Tartus peika ja kuidas ma ta ikka niimoodi pooleks aastaks maha jätan ning ütlesin koha üles. Päriselt. Selline õnnetusehunnik olin. Jäle mõeldagi. Loomulikult läksime selle peikaga paar aastat hiljem lahku.
Mu kunagine kunstiõpetaja pani meile südamele, et me jumala eest endale siit kolkast Tartust mingit meest ei leiaks, sest siis on eluga krõška kah. Ei lenda te enam siis oma unistuste poole! Toona ei osanud me sellest miskit arvata, aga nüüd vaatan ka neid 15-aastaselt kokkukolijaid, et jah, ise keerate oma unistustele kaane peale. Enamasti on valikuid kaks - kas unistused ja püsisuhteta elu või siis loodetavasti suur armastus ja mugavustsooni taandumine. Naised kipuvad armastust eelistama. Ma ei tea, ehk igatsevad need unistustepüüdjad ka mõnikord, et neil oleks selle asemel "kodu keset linna" ja võib-olla suurem osa "kodustatuid" ei igatsegi vabana mööda maailma lennelda? Mina olen küll see "mujal on rohi rohelisem"-tüüp. Kõige hullem on see, et tegelikult ei saa ju süüdistada kedagi teist peale enda. Isegi siis, kui ma oma otsustes veel täiesti vaba olin, magasin ma enamasti oma aja maha, minus ei olnud seda impulssi, et minna ja teha. Mugavustsoon oli nii hea. Selleks, et mitte päris raisku minna, sain lapsed, et noh, siis saab vähemalt öelda, et miskit on ära tehtud. Lapsed on maru head mugavustsooni kinnistajad ka, mis sest, et mõned käivad imikutega ümbermaailmareisil, ei saa minusugune lastega kuhugi minna, sest pole mugav. Ma ei saa kassigi võetud seepärast, et muidu ei saa enam üldse kuhugi kui sul kass on, peab ju alati temale mõtlema! Saate isegi aru kui lihtne on seda müüri ehitada, mis ei lase mugavustsoonist välja tulla.
Hull on veel see, et ehkki ma mõtlen "mis oleks kui", võib juhtuda, et mulle tegelikult sobibki mugavustsoonis paremini. Kui ma ikka väga oleks tahtnud, küll ma siis seda maailma avastanud oleks ka. Mulle ikka kangesti meeldib kui mul on oma kodu ja oma voodi ja vaikus ja rahu. Mulle meeldibki teiste seiklustest raamatuist lugeda. Eks ma olen mõnevõrra ikka käinud ja teinud ju ka. Äkki oleks veel hullem olla üle kolmekümne, üksik ja lastetu? Taas küsin, miks ei ole võimalik mitut elu paralleelselt nö proovida ja siis otsustada, missugune parem on?
Milleni ma aga tahan jõuda on see, et miks, oo, miks, ei ole minu elu nii värvikas olnud kui Adojaanil. Terve elu pole ma muud soovinud kui istuda ägedate ja intelligentsete inimeste seltskonnas ning suu ammuli kuulata ja kaasa elada. Ometi istun ma siin, teen pmst liinitööd ja õhkan iseenda blogis tähtede poole. Miks ei ole mul olnud seda ühte ägedat sõpra, kes mu "heasse seltskonda" kättpidi kaasa oleks vedanud? Sellist, kes oleks julgenud elada (justkui minu elu juba elatud oleks)? Teate, mida mina tegin, kui sain teada, et olen välisülikooli sisse saanud või? Mina mõtlesin, et mul on ju Tartus peika ja kuidas ma ta ikka niimoodi pooleks aastaks maha jätan ning ütlesin koha üles. Päriselt. Selline õnnetusehunnik olin. Jäle mõeldagi. Loomulikult läksime selle peikaga paar aastat hiljem lahku.
Mu kunagine kunstiõpetaja pani meile südamele, et me jumala eest endale siit kolkast Tartust mingit meest ei leiaks, sest siis on eluga krõška kah. Ei lenda te enam siis oma unistuste poole! Toona ei osanud me sellest miskit arvata, aga nüüd vaatan ka neid 15-aastaselt kokkukolijaid, et jah, ise keerate oma unistustele kaane peale. Enamasti on valikuid kaks - kas unistused ja püsisuhteta elu või siis loodetavasti suur armastus ja mugavustsooni taandumine. Naised kipuvad armastust eelistama. Ma ei tea, ehk igatsevad need unistustepüüdjad ka mõnikord, et neil oleks selle asemel "kodu keset linna" ja võib-olla suurem osa "kodustatuid" ei igatsegi vabana mööda maailma lennelda? Mina olen küll see "mujal on rohi rohelisem"-tüüp. Kõige hullem on see, et tegelikult ei saa ju süüdistada kedagi teist peale enda. Isegi siis, kui ma oma otsustes veel täiesti vaba olin, magasin ma enamasti oma aja maha, minus ei olnud seda impulssi, et minna ja teha. Mugavustsoon oli nii hea. Selleks, et mitte päris raisku minna, sain lapsed, et noh, siis saab vähemalt öelda, et miskit on ära tehtud. Lapsed on maru head mugavustsooni kinnistajad ka, mis sest, et mõned käivad imikutega ümbermaailmareisil, ei saa minusugune lastega kuhugi minna, sest pole mugav. Ma ei saa kassigi võetud seepärast, et muidu ei saa enam üldse kuhugi kui sul kass on, peab ju alati temale mõtlema! Saate isegi aru kui lihtne on seda müüri ehitada, mis ei lase mugavustsoonist välja tulla.
Hull on veel see, et ehkki ma mõtlen "mis oleks kui", võib juhtuda, et mulle tegelikult sobibki mugavustsoonis paremini. Kui ma ikka väga oleks tahtnud, küll ma siis seda maailma avastanud oleks ka. Mulle ikka kangesti meeldib kui mul on oma kodu ja oma voodi ja vaikus ja rahu. Mulle meeldibki teiste seiklustest raamatuist lugeda. Eks ma olen mõnevõrra ikka käinud ja teinud ju ka. Äkki oleks veel hullem olla üle kolmekümne, üksik ja lastetu? Taas küsin, miks ei ole võimalik mitut elu paralleelselt nö proovida ja siis otsustada, missugune parem on?
kolmapäev, mai 13, 2015
Tsirkus Barcelonas
Laupäeval sai taaskord pealinnas käidud. Koos bussitäie lastega, paari õpetaja ja mõne lapsevanemaga. Käisime Rahvusraamatukogus saksakeelsete lastelaulude võistluse finaalkontserdil. Juhtus olema 9. mai. Paljud lapsed olid esinemise ajaks kostümeeritud. Järsku kargas nurga tagant välja poisike nõukogude sõduri vormis, õlal automaadimakett ja taskus oranžitriibulised lindid. Mõtlesin, et on alles mõnel koolil kostüüm valitud. Siis nägin ka paari vanameest sületäie nelkidega ning koitis, et ilmselt nemad siin lauluvõistluse pärast ei ole. Njah, varsti on viimasedki inimesed, kes seda 9. mai sündmust oma silmaga nägid, surnud, kuid mõned üritavad oma ajalugu ikka läbi laste elus hoida. See automaat õlal oli ausalt öeldes jube. Enamasti lastel niivõrd ehtsana näivate relvadega mängida ei lasta ju, kui üldse lastakse, siis veepüssid on üldiselt erksavärvilised ega meenuta päris taparelvi. Lapsel oli kindlasti uhke tunne, aga no mis täiskasvanu see lapsega niimoodi teeb? Hiljem jagati meile saksa lippe, Saksa Kultuuri Instituut asub nimelt Rahvusraamatukogu ja selle teatava lilli täis istutatud platsi ligiduses. Siiski ei tekkinud olukorda, et ühelt poolt oleks tulnud lapsed saksa lipukestega ning teiselt poolt georgi lindikestega. Huvitav, mis siis saanud oleks? Lapsed poleks ilmselt millestki aru saanud, aga täiskasvanutele oleks see ometi intrigeeriv vaatepilt tundunud. Tartus oli hea rahulik, ei tähistatud siin ei Euroopa päeva ega vehitud lindikestega (Raadil siiski on üks ausammas, kuhu nelke viiakse, aga Aljošaga võrreldes on see ikka üsna tagasihoidlik koht) , kesklinnas oli hoopis laat, kust ilmselt mõlema ajalookäsitluse pooldajad ostmisväärset leidsid.
Aga ega meil bussiski tsirkuseta saanud. Olime just tõusnud banketilauast, kus esinenud lastele kooke ja pirukaid pakuti ning asutasime end tagasiteele, kui üks lapsevanem küsis, et kas tagasiteel ikka peatus ka tehakse - tema lastel olevat kõht tühi. Miks siis? Sõime ju just? No, ihihihiii, teate, meie lapsed ei söö väga muud kui friikaid ja hamburgerit. Järgnes tõsimeelne arutlus teemal, kas suure bussiga McDrive'i saab või mitte. Ma istusin oma istmel ja pööritasin omaette silmi. Päriselt ongi inimesed nii vastutulelikud või? Et tõesti kole lugu kui lapsed peale kiirtoidu muud ei söö, ei tea kohe, kuidas selline olukord tekkinud on? Vastus minu peas: "Teate, kui teie ärahellitatud põngerjatele ei kõlba pirukad. Pirukad! Rõvedalt ebatervislik toit muide! Missugune laps ei söö pirukaid?! Ma saaks aru kui ainult toorsalatit oleks pakutud! Siis teie põngerjad lihtsalt kannatavad koduni! Vaadaku oma issi pealt, kuhu viib ainult friikartulite ja hamburgerite söömine! Ok, see oli nüüd õel, aga tõesti, tegemist on juba suurte lastega, mida nad koolis tegema hakkavad kui nad mitte midagi ei söö! Ahsoo, nojah, kartulikrõpse nad ilmselt pugivad ka ja neid kooli kohvikus vast ikka leidub. Normaalsed inimesed tahavad õhtuks koju jõuda, mitte oodata kuskil Kükita grillis, kuidas teie põngerjatele kolm korda üles soojendatud taimerasva sees kartuleid praetakse!" Loomulikult hoidsin mina suu kinni ja terve bussitäis ootaski Kükita grillis. Oleme ju tolerantsed inimesed, mitte ebaviisakad molkused ning sisistame alles seljataga, milliseid õudseid inimesi ikka leidub. Meenub sõbranna jutt sellest, kuidas nemad peavad töö juures alati sünnipäevadeks gluteenivaba-öko-vabapidamisel kanade munadest jne koogi küpsetama, sest kaks tervisenatsist prouat nõuavad seda. Ei ole nii, et nemad lihtsalt ei võta kooki kui neile ei sobi, vaid kõik ülejäänud peavad nende nõudmistele alluma. Kas see ülejäänute tolerantsus ehk polegi põhjus, miks tundub, et meil ongi vaid kaht liiki toitujaid - need, kes tervislikkusest juuksekarva lõhki ajavad ja need, kes end vaid kiirtoiduga nuumavad. Kuhu jäi "vanarahvatarkus" stiilis "süüakse seda, mis laual ja kui ei kõlba, siis hoitakse suu kinni!" Miks peavad kõik teised tsirkusest osa võtma?
Ahjaa, bussis ei läinudki kellelgi süda pahaks, kuigi õhus leviva popkorni-sokihaisu-higileha tõttu oleks see igati loomulik olnud.
Aga ega meil bussiski tsirkuseta saanud. Olime just tõusnud banketilauast, kus esinenud lastele kooke ja pirukaid pakuti ning asutasime end tagasiteele, kui üks lapsevanem küsis, et kas tagasiteel ikka peatus ka tehakse - tema lastel olevat kõht tühi. Miks siis? Sõime ju just? No, ihihihiii, teate, meie lapsed ei söö väga muud kui friikaid ja hamburgerit. Järgnes tõsimeelne arutlus teemal, kas suure bussiga McDrive'i saab või mitte. Ma istusin oma istmel ja pööritasin omaette silmi. Päriselt ongi inimesed nii vastutulelikud või? Et tõesti kole lugu kui lapsed peale kiirtoidu muud ei söö, ei tea kohe, kuidas selline olukord tekkinud on? Vastus minu peas: "Teate, kui teie ärahellitatud põngerjatele ei kõlba pirukad. Pirukad! Rõvedalt ebatervislik toit muide! Missugune laps ei söö pirukaid?! Ma saaks aru kui ainult toorsalatit oleks pakutud! Siis teie põngerjad lihtsalt kannatavad koduni! Vaadaku oma issi pealt, kuhu viib ainult friikartulite ja hamburgerite söömine! Ok, see oli nüüd õel, aga tõesti, tegemist on juba suurte lastega, mida nad koolis tegema hakkavad kui nad mitte midagi ei söö! Ahsoo, nojah, kartulikrõpse nad ilmselt pugivad ka ja neid kooli kohvikus vast ikka leidub. Normaalsed inimesed tahavad õhtuks koju jõuda, mitte oodata kuskil Kükita grillis, kuidas teie põngerjatele kolm korda üles soojendatud taimerasva sees kartuleid praetakse!" Loomulikult hoidsin mina suu kinni ja terve bussitäis ootaski Kükita grillis. Oleme ju tolerantsed inimesed, mitte ebaviisakad molkused ning sisistame alles seljataga, milliseid õudseid inimesi ikka leidub. Meenub sõbranna jutt sellest, kuidas nemad peavad töö juures alati sünnipäevadeks gluteenivaba-öko-vabapidamisel kanade munadest jne koogi küpsetama, sest kaks tervisenatsist prouat nõuavad seda. Ei ole nii, et nemad lihtsalt ei võta kooki kui neile ei sobi, vaid kõik ülejäänud peavad nende nõudmistele alluma. Kas see ülejäänute tolerantsus ehk polegi põhjus, miks tundub, et meil ongi vaid kaht liiki toitujaid - need, kes tervislikkusest juuksekarva lõhki ajavad ja need, kes end vaid kiirtoiduga nuumavad. Kuhu jäi "vanarahvatarkus" stiilis "süüakse seda, mis laual ja kui ei kõlba, siis hoitakse suu kinni!" Miks peavad kõik teised tsirkusest osa võtma?
Ahjaa, bussis ei läinudki kellelgi süda pahaks, kuigi õhus leviva popkorni-sokihaisu-higileha tõttu oleks see igati loomulik olnud.
neljapäev, mai 07, 2015
Tehnoloogia mõjust lastele
Viimastel päevadel on ilmunud vähemalt kaks artiklit, mis rõhuvad nutiseadmete ja üldse tehnika kehvale mõjule laste arengule. Üks neist oli alguses tasuline artikkel Soome haridusspetsialistilt, kes toob välja lugemisharjumuse vähenemise ning teine Kuressaare kunstikooli direktorilt, kes väidab, et lapsed ei oska enam joonistada. Ma saan enda kogemusest rääkida ainult eelkooliealiste laste puhul, aga mullegi tundub, et miskit on kuskil mäda.
Suure õhinaga räägitakse sellest, kuidas tehnika lapsi arendab ja kuidas on olemas arendavad äpid ning muu selline, kuid kas keegi on kunagi näinud kedagi, kes nutiseadmes midagi arendavat teeks? Eee...noh, Angry Birds arendab ka mingit ruumilist taju või miskit? Olgem ausad, väikesed lapsed mängivad neis ainult mänge või vahivad Youtube'st multikaid. Jee, teine telekas! Aga laps on ju nii andekas - oskab juba titena näppu ekraanil vedada! Sündinud tehnoloogiaguru! Tegelikult on näpuga mööda ekraani vedamine siiski hoopis lihtsam tegevus kui pliiatsi käes hoidmine ja sellega kirjutamine. Mida saan mina ära teha, et mu laps ei sukelduks juba eelkooliealisena nutiseadmesse, kust teda teismelisena juba täitsa võimatu kätte saada oleks? Nutiseade on muuseas tugev vastane, sest ta tõmbab last mitu korda kõvemini kui näiteks raamat, sest sellest mõnu kättesaamiseks pole vaja ju üldse vaeva näha. Nagu telekas - vajutad nuppu ja show käib. Ma ei usu, et karmid keelud ja kisa aitaks, kui vanemad ise teistsugust eeskuju ei näita. Ma istun päev otsa arvutis, aga enamasti teen ma seal päeva ajal tööd ja laps näeb kohe ära, et see on mingi igav must-valge maailm ning sinna ta ei kipu. Meelelahutusega arvutis tegelen ma üldjuhul laste uneajast. L. seevastu suudab lisaks kaheksale tunnile tööarvuti taga ka kodus enamuse ajast arvutis istuda. Ja tema arvutielu on laste jaoks huvitav, sest ta mängib. Enamasti ta kupatab küll lapsed minema, sest nad ju segavad ning püssi sihik kipub viltu minema. Kui ma Mikroga haiglas olin, siis avastasin, et minu arvutisse oli tekkinud kiirtee Delfi mängude lehele - Mini oli seda kasutama hakanud. Eks nii oli mugavam, aga ma kustutasin selle ära ning ei ole teda arvutisse lasknud muidu kui heegelkummide videote vaatamiseks. Ääremärkusena leitakse kui kohutavad on need odavalt valmistatud keskkonda reostavad heegelkummid, kuid teiseltpoolt on need võrreldes ekraanimaailmaga siiski loovust arendavad käegakatsutavad asjad. Mina õhtuti loen. Mini oskab mu meelest ka lugeda, aga tal pole püsivust, et seda teha. Üks viisakam koomiksiajakiri Muumidest pandi ka kinni, see oli selline lugemine, mida ta viitsis ette võtta. Vähemalt ta joonistab ja meisterdab palju. Raamatuid meil ka on. Enam-vähem. Lasteraamatuid. Täiskasvanute raamatuid on häbiväärselt vähe, kahe riiuli jagu, sest ma võtan oma raamatud raamatukogust ning kui ma neid kõiki ostma hakkaks, lõpetaks me kiiresti pankrotiga. Loomulikult igatseks ma sellist tuba nagu nõuka ajal pea kõigil oli - maast laeni sektsioonikapid raamatuid täis. Seoses korteriotsimisega sai kunagi erinevaid elamisi külastatud ja tänapäeval enam selliseid raamatukappe ei leidu, sektsioonides eksponeeritakse alkoholipudeleid. See oli üldistus nüüd muidugi. Mina lugesin eelkooliealisena ja algklassides väga palju. Olin ainus laps ning enamasti polnudki muud teha, raamatud kadusid tagaplaanile pubekaeas kui elu peale lendas. Tänapäeval on lastel palju rohkem muud, mis juba lasteaiast peale ustest-akendest sisse pressib. Multikad. Meie ajal näidati neid vist pool tundi päevas, nüüd tuleb isegi ETV2 pealt multikaid pool päeva ning lapse teleka eest ära saamisega on häda. Miks ETV, miks? Aasta tagasi lugu veel nii hull ei olnud, aga küllap nõudmine tekitab pakkumise. Konkurendiks on ju Kidzone ja Pingviniukas ning muud, kus multikad jooksevad ööpäevaringselt. Meil kodus need lubatud pole. Ok, pühapäeviti vahel saab satsi Ponisid ära vaadatud. See-eest on muutunud külaskäigud laste omavahelisest mängimisest üksteise kõrval teleka vaatamiseks. Lapsed ei viitsi õues mängida, sest toas saaks telekast lõputult multasid vahtida. Istuvad seal reas ja pärast vinguvad, et kole igav on ja midagi teha ei oska. Käisime ükspäev külas ja Mini ütles pärast tunnustavalt: "Aga nende juures ei panda telekat mitte kunagi kinni!" Just nagu sünnitusmajas.
Tegelikult on ju see "noored on hukas!" kestnud aegade algusest. Mis see lugemine siis ka on kui mitte taandareng? Enne kirjaoskust suudeti eeposi peast ette kanda, peale kirjakeele leiutamist mandus selline oskus kõvasti. Ikka ja jälle tuuakse välja, et ehk on see nutikultus miski, mis õpetab meie lapsi tulevikus paremini hakkama saama, et ehk on neil just selliseid oskusi vaja, mitte süvenemist ja muud ülehinnatud jura. Et äkki lapsed ikka õpivad ka midagi seal arvutis, mitte ainult ei tulista kolle ega küberkiusa üksteist Facebookis. Ma olen ses osas skeptiline. Huvitav oli näiteks selle Soome haridusguru lähenemine, et ehk tuleks vaadata seda, kuidas tänapäeva lapsed ülesande lahenduseni on jõudnud, mitte aga seda, mis see lahendus on. No minu klikiaegset haridust täis ajupestud aju ei mõika, kuidas saab lahenduse käik oluline olla, kui lahendus ise on vale? Eks me kõik ole oma ajastu lapsed ega suuda järeltulijaid täielikult mõista. Tarku lapsi on ju (veel) tänapäeval ka.
Ja mis see väärtkirjandus siis ka head teeb? Mõned tsitaadid eilsest lugemisest (ei ole Palahniuk):
Unenägudes lõid karud minuga tantsu ja trukkisid mind tagant.
Hakkasin kontrollimatult roojama. Sitt jooksis mööda mu jalgu kingade sisse.
Kas see on see, mis kuidagi inimest paremaks teeb? Targemaks? Võeh! L. on roppuste osas igavene puritaan ja mulle kohe meeldib talle selliseid tsitaate ette lugeda. Ta väänab siis õuduses nägu ja küsib, miks ma ometi selliseid asju loen. No ma ei loe selliseid asju nimme, need lihtsalt hüppavad tänapäevastest väärtromaanides iseenesest tühja koha pealt välja. Eks ta ole, tänapäeval on sitt, seks ja vägivald igal pool. Ses suhtes imestasin ma sügavalt kui keegi avaldas arvamust, et selline suitsidaalne roppus nagu "Kadunud papagoi tagasitulek" tuleks ära keelata. Jumaluke, me ju kasvasime seda vaadates üles ja kellelgi ei tulnud tahtmist papagoi eeskujul nööri kaela panna! Aga näe, tänapäeva lapsevanemad leiavad, et see multikas on ikka liig mis liig. Edu teile väärtkirjandusega või parem, hoidke heaga eemale!
Suure õhinaga räägitakse sellest, kuidas tehnika lapsi arendab ja kuidas on olemas arendavad äpid ning muu selline, kuid kas keegi on kunagi näinud kedagi, kes nutiseadmes midagi arendavat teeks? Eee...noh, Angry Birds arendab ka mingit ruumilist taju või miskit? Olgem ausad, väikesed lapsed mängivad neis ainult mänge või vahivad Youtube'st multikaid. Jee, teine telekas! Aga laps on ju nii andekas - oskab juba titena näppu ekraanil vedada! Sündinud tehnoloogiaguru! Tegelikult on näpuga mööda ekraani vedamine siiski hoopis lihtsam tegevus kui pliiatsi käes hoidmine ja sellega kirjutamine. Mida saan mina ära teha, et mu laps ei sukelduks juba eelkooliealisena nutiseadmesse, kust teda teismelisena juba täitsa võimatu kätte saada oleks? Nutiseade on muuseas tugev vastane, sest ta tõmbab last mitu korda kõvemini kui näiteks raamat, sest sellest mõnu kättesaamiseks pole vaja ju üldse vaeva näha. Nagu telekas - vajutad nuppu ja show käib. Ma ei usu, et karmid keelud ja kisa aitaks, kui vanemad ise teistsugust eeskuju ei näita. Ma istun päev otsa arvutis, aga enamasti teen ma seal päeva ajal tööd ja laps näeb kohe ära, et see on mingi igav must-valge maailm ning sinna ta ei kipu. Meelelahutusega arvutis tegelen ma üldjuhul laste uneajast. L. seevastu suudab lisaks kaheksale tunnile tööarvuti taga ka kodus enamuse ajast arvutis istuda. Ja tema arvutielu on laste jaoks huvitav, sest ta mängib. Enamasti ta kupatab küll lapsed minema, sest nad ju segavad ning püssi sihik kipub viltu minema. Kui ma Mikroga haiglas olin, siis avastasin, et minu arvutisse oli tekkinud kiirtee Delfi mängude lehele - Mini oli seda kasutama hakanud. Eks nii oli mugavam, aga ma kustutasin selle ära ning ei ole teda arvutisse lasknud muidu kui heegelkummide videote vaatamiseks. Ääremärkusena leitakse kui kohutavad on need odavalt valmistatud keskkonda reostavad heegelkummid, kuid teiseltpoolt on need võrreldes ekraanimaailmaga siiski loovust arendavad käegakatsutavad asjad. Mina õhtuti loen. Mini oskab mu meelest ka lugeda, aga tal pole püsivust, et seda teha. Üks viisakam koomiksiajakiri Muumidest pandi ka kinni, see oli selline lugemine, mida ta viitsis ette võtta. Vähemalt ta joonistab ja meisterdab palju. Raamatuid meil ka on. Enam-vähem. Lasteraamatuid. Täiskasvanute raamatuid on häbiväärselt vähe, kahe riiuli jagu, sest ma võtan oma raamatud raamatukogust ning kui ma neid kõiki ostma hakkaks, lõpetaks me kiiresti pankrotiga. Loomulikult igatseks ma sellist tuba nagu nõuka ajal pea kõigil oli - maast laeni sektsioonikapid raamatuid täis. Seoses korteriotsimisega sai kunagi erinevaid elamisi külastatud ja tänapäeval enam selliseid raamatukappe ei leidu, sektsioonides eksponeeritakse alkoholipudeleid. See oli üldistus nüüd muidugi. Mina lugesin eelkooliealisena ja algklassides väga palju. Olin ainus laps ning enamasti polnudki muud teha, raamatud kadusid tagaplaanile pubekaeas kui elu peale lendas. Tänapäeval on lastel palju rohkem muud, mis juba lasteaiast peale ustest-akendest sisse pressib. Multikad. Meie ajal näidati neid vist pool tundi päevas, nüüd tuleb isegi ETV2 pealt multikaid pool päeva ning lapse teleka eest ära saamisega on häda. Miks ETV, miks? Aasta tagasi lugu veel nii hull ei olnud, aga küllap nõudmine tekitab pakkumise. Konkurendiks on ju Kidzone ja Pingviniukas ning muud, kus multikad jooksevad ööpäevaringselt. Meil kodus need lubatud pole. Ok, pühapäeviti vahel saab satsi Ponisid ära vaadatud. See-eest on muutunud külaskäigud laste omavahelisest mängimisest üksteise kõrval teleka vaatamiseks. Lapsed ei viitsi õues mängida, sest toas saaks telekast lõputult multasid vahtida. Istuvad seal reas ja pärast vinguvad, et kole igav on ja midagi teha ei oska. Käisime ükspäev külas ja Mini ütles pärast tunnustavalt: "Aga nende juures ei panda telekat mitte kunagi kinni!" Just nagu sünnitusmajas.
Tegelikult on ju see "noored on hukas!" kestnud aegade algusest. Mis see lugemine siis ka on kui mitte taandareng? Enne kirjaoskust suudeti eeposi peast ette kanda, peale kirjakeele leiutamist mandus selline oskus kõvasti. Ikka ja jälle tuuakse välja, et ehk on see nutikultus miski, mis õpetab meie lapsi tulevikus paremini hakkama saama, et ehk on neil just selliseid oskusi vaja, mitte süvenemist ja muud ülehinnatud jura. Et äkki lapsed ikka õpivad ka midagi seal arvutis, mitte ainult ei tulista kolle ega küberkiusa üksteist Facebookis. Ma olen ses osas skeptiline. Huvitav oli näiteks selle Soome haridusguru lähenemine, et ehk tuleks vaadata seda, kuidas tänapäeva lapsed ülesande lahenduseni on jõudnud, mitte aga seda, mis see lahendus on. No minu klikiaegset haridust täis ajupestud aju ei mõika, kuidas saab lahenduse käik oluline olla, kui lahendus ise on vale? Eks me kõik ole oma ajastu lapsed ega suuda järeltulijaid täielikult mõista. Tarku lapsi on ju (veel) tänapäeval ka.
Ja mis see väärtkirjandus siis ka head teeb? Mõned tsitaadid eilsest lugemisest (ei ole Palahniuk):
Unenägudes lõid karud minuga tantsu ja trukkisid mind tagant.
Hakkasin kontrollimatult roojama. Sitt jooksis mööda mu jalgu kingade sisse.
Kas see on see, mis kuidagi inimest paremaks teeb? Targemaks? Võeh! L. on roppuste osas igavene puritaan ja mulle kohe meeldib talle selliseid tsitaate ette lugeda. Ta väänab siis õuduses nägu ja küsib, miks ma ometi selliseid asju loen. No ma ei loe selliseid asju nimme, need lihtsalt hüppavad tänapäevastest väärtromaanides iseenesest tühja koha pealt välja. Eks ta ole, tänapäeval on sitt, seks ja vägivald igal pool. Ses suhtes imestasin ma sügavalt kui keegi avaldas arvamust, et selline suitsidaalne roppus nagu "Kadunud papagoi tagasitulek" tuleks ära keelata. Jumaluke, me ju kasvasime seda vaadates üles ja kellelgi ei tulnud tahtmist papagoi eeskujul nööri kaela panna! Aga näe, tänapäeva lapsevanemad leiavad, et see multikas on ikka liig mis liig. Edu teile väärtkirjandusega või parem, hoidke heaga eemale!
kolmapäev, aprill 29, 2015
Kurt Cobain: Montage of Heck
Ma oleksin ilmselt pidanud varem selle postituse tegema, aga kahjuks ei olnud aega ning nüüd on nii, et seda suurepärast filmi saab veel vaadata ainult kahel päeval kuni 30. aprillini Forum Cinema kinodes. Film on inglise keeles, ingliskeelsete subtiitritega ning peale lõputiitreid saab kuulata-vaadata intervjuud režissööriga.
Ise sain sellest võimalusest teada täiesti juhuslikult läbi nende totakate FB paremas ääres olevate reklaamide ning tormasin juba esimesel linastumise õhtul üksi kinno. Usun, et kinos on tänu Dolby Stereo võimalustele selle filmi elamus kindlasti suurem kui kodus vaadates. Muusikaline elamus on selline, nagu oleksid ise kontserdil viibinud, viimase intervjuu puhul tuli kahjuks ühte kõrva kinni hoida, sest siis läks heli kuidagi häirivalt tugevaks.
Filmi taustalugu, mida mina kiiruga kinno tormates ei teadnud, on siis selline, et režissöör Brett Morgen sai esimeseks inimeseks, kellele Courtney Love ulatas kusagil L.A.-s paikneva laoruumi võtmed, milles ta Kurt Cobain'ist maha jäänud varandust hoiab. Morgen eeldas suurt laoruumi täis sadu kaste, kuid avastas, et pisikese ruumi keskel oli vaid umbes paarkümmend väiksemat sorti kastikest ning tema esimene küsimus oleks äärepealt olnud, et kus siis see kraam on? Kraam oligi muidugi neis samades kastides ning just selle kraami põhjal film tehtud ongi. Lisaks vaid üksikud intervjuud Kurt'ile lähimate inimestega: vanemad, õde, esimene girlfriend, Nirvana-kaaslane Krist Novoselic ja abikaasa Courtney Love. Ses osas ebatüüpiline dokk, et üldiselt on ju just mahajääjate mälestused need, mille põhjal enamik filme meie hulgast lahkunud inimestest tehakse. Aga kas saab keegi teine tunda inimest sama hästi kui inimene ise? Kurt Cobain'ist jäid maha päevikud, kunstiteosed, kassettidele lindistatud tekstikatked. Tänapäeva tehnoloogia abil on need filmis elama pandud. See päevikute "elustamine" on mu meelest eriti muljetavaldav trikk, samuti on animeeritud kuju saanud Kurti joonistused. Teismelise Kurti elu, mille kohta just palju fotomaterjali ei ole, on üles joonistanud Hollandi kunstnik Hisko Hulsing, ning teinud seda äärmiselt nauditavalt. Kokkuvõttes on film kollaaž erinevatest visuaalsetest tehnikatest vürtsitatud suure hulga hea muusikaga.
Sisust. Noh, seda lugu teavad ju kõik. Lool on erinevaid variante, aga põhielemendid on alati samad - väikelinnast pärit poiss sai üleöö vastutahtsi maailmakuulsaks, ei kannatanud seda välja, hakkas heroiini süstima ja lasi endale jahipüssist kuuli pähe. Ok, selle viimase etapi kohta on ka muid teooriaid. Ma ei tea, kuidas oleks filmi vaadata ilma lõpplahendust teadmata, aga vaadates katkeid Kurt'i eluajal tehtud intervjuudest, on selgelt näha, et ta on juba siis sellest kõigest, mis tema ümber keeb, täielikult eemaldunud. Ta justkui ei asu selles maailmas. Ta on seda tüüpi õnnetu inimene, kes mitte kuidagi ühiskonda ei sobitu. Loomulikult on selle võõrandumise juured lapsepõlves, aga ma ei ole kindel, et keegi oleks midagi muuta või kuidagi aidata saanud. Intervjuus tunnistavad Kurt'i vanemad ausalt, et jah, nad põhimõtteliselt hülgasid oma lapse, sest nad ei osanud temaga toime tulla. Väga valus ülestunnistus, millel tegelikult põhineb kogu Kurt'i eluaeg saatnud hüljatusetunne. Aga kas nad oleksid saanud midagi ette võtta? Me kõik elame oma elu nagu oskame ja ilmselt ei aita midagi tagantjärele tarkus, kuidas oleks võinud midagi ette võtta.
Üks asi, mis minu jaoks filmis ehk kõige paremini esile ei tulnud, oli meedia vastutus. Need artiklid, kus keegi "lähedane perekonnasõber" on mures narkomaanidest paari pärast, uudised sellest, kuidas Cobainide vastsündinul oli narkosõltuvus jms. See oli kõik laim, mitte tegelik tõde. Ma ei märganud, et filmis see otsesõnu välja oleks öeldud, samas on siiani inimesi, kes neid jutte tõe pähe võtavad. Võttes arvesse seda, kuidas Krist Novoselic mainib ära, et Kurt'i jaoks oli kõige hullem asi taluda alandust, siis kuidas võisid need artiklid teda mõjutada? Oh, siiamaani nendib Courtney, et ajakirjanikke huvitab nende kahe suhte puhul ikka vaid see, kuidas ja kui palju ja mida nad tarvitasid ning lisab, et tegelikult olid nad täiesti tavaline perekond. Ilmselt saab paljudest perekondadest mõnda detaili tähtsustades pildi, mis enamikul karvad püsti ajab. Antud film näitab samuti Courtney't üsna hullumeelses valguses, kuid ta on ka ise öelnud, et
“I was terrified of being mediocre, so I never behaved in a socially acceptable way”. Naljakas on see, kuidas Courtney on alati naernud selle üle, kuidas tema tissid on nö saatanast ning kuidas inimesed tisse nähes kohe pöördesse lähevad. Isegi see film on hinnatud kui "alla 14 keelatud"! Peaaegu porno ju, sest näidatakse tisse...Antud juhul on aga film saanud selle sama vaese narkomaanide poolt ilmale toodud lapsukese õnnistuse, kuid ikkagi arvavad inimesed, et lugedes meedia verejanulisi uudiseid teavad nemad paremini, et see kohutav narkonõid hävitas Kurt Cobaini elu ning lasi ilmselt veel ise talle kuuli ka pähe. Sest õige naine sureb koos oma mehega ega lähe peale tema surma oma bändiga tuurile (kus ta küll pmst igal õhtul laval sureb) ega röögi automaatvastajasse needusi oma enesetapu teinud mehe kohta (sest ega ju see, kui su armastatu oma perekonna üsna isekal moel hülgab, tohi sinus, vääritus, õigustatud viha tekitada). Aga noh, see on juba mõne teise filmi teema, mõne sellise, mis kindlasti rohkem vastakaid arvamusi tekitab kui käesolev.
Hoolimata nukrast noodist, tahaksid peale filmi ära vaatamist ikkagi kuhugi keldrisse punk-rocki kuulama minna. Mulle kangastus veel selline huvitav nüanss, et inimesed, kes kuulasid Nirvanat Seattle'i keldriklubides ei olnud need samad tüübid, kes püüdsid teda pooleks kiskuda Donington Parki hiigellaval. Need olid hoopis teistsugused inimesed. Nirvana ei müünud ennast kunagi maha ning maksis selle eest eluga. Tragöödiad on aga alati rahvast paelunud.
Ise sain sellest võimalusest teada täiesti juhuslikult läbi nende totakate FB paremas ääres olevate reklaamide ning tormasin juba esimesel linastumise õhtul üksi kinno. Usun, et kinos on tänu Dolby Stereo võimalustele selle filmi elamus kindlasti suurem kui kodus vaadates. Muusikaline elamus on selline, nagu oleksid ise kontserdil viibinud, viimase intervjuu puhul tuli kahjuks ühte kõrva kinni hoida, sest siis läks heli kuidagi häirivalt tugevaks.
Filmi taustalugu, mida mina kiiruga kinno tormates ei teadnud, on siis selline, et režissöör Brett Morgen sai esimeseks inimeseks, kellele Courtney Love ulatas kusagil L.A.-s paikneva laoruumi võtmed, milles ta Kurt Cobain'ist maha jäänud varandust hoiab. Morgen eeldas suurt laoruumi täis sadu kaste, kuid avastas, et pisikese ruumi keskel oli vaid umbes paarkümmend väiksemat sorti kastikest ning tema esimene küsimus oleks äärepealt olnud, et kus siis see kraam on? Kraam oligi muidugi neis samades kastides ning just selle kraami põhjal film tehtud ongi. Lisaks vaid üksikud intervjuud Kurt'ile lähimate inimestega: vanemad, õde, esimene girlfriend, Nirvana-kaaslane Krist Novoselic ja abikaasa Courtney Love. Ses osas ebatüüpiline dokk, et üldiselt on ju just mahajääjate mälestused need, mille põhjal enamik filme meie hulgast lahkunud inimestest tehakse. Aga kas saab keegi teine tunda inimest sama hästi kui inimene ise? Kurt Cobain'ist jäid maha päevikud, kunstiteosed, kassettidele lindistatud tekstikatked. Tänapäeva tehnoloogia abil on need filmis elama pandud. See päevikute "elustamine" on mu meelest eriti muljetavaldav trikk, samuti on animeeritud kuju saanud Kurti joonistused. Teismelise Kurti elu, mille kohta just palju fotomaterjali ei ole, on üles joonistanud Hollandi kunstnik Hisko Hulsing, ning teinud seda äärmiselt nauditavalt. Kokkuvõttes on film kollaaž erinevatest visuaalsetest tehnikatest vürtsitatud suure hulga hea muusikaga.
Sisust. Noh, seda lugu teavad ju kõik. Lool on erinevaid variante, aga põhielemendid on alati samad - väikelinnast pärit poiss sai üleöö vastutahtsi maailmakuulsaks, ei kannatanud seda välja, hakkas heroiini süstima ja lasi endale jahipüssist kuuli pähe. Ok, selle viimase etapi kohta on ka muid teooriaid. Ma ei tea, kuidas oleks filmi vaadata ilma lõpplahendust teadmata, aga vaadates katkeid Kurt'i eluajal tehtud intervjuudest, on selgelt näha, et ta on juba siis sellest kõigest, mis tema ümber keeb, täielikult eemaldunud. Ta justkui ei asu selles maailmas. Ta on seda tüüpi õnnetu inimene, kes mitte kuidagi ühiskonda ei sobitu. Loomulikult on selle võõrandumise juured lapsepõlves, aga ma ei ole kindel, et keegi oleks midagi muuta või kuidagi aidata saanud. Intervjuus tunnistavad Kurt'i vanemad ausalt, et jah, nad põhimõtteliselt hülgasid oma lapse, sest nad ei osanud temaga toime tulla. Väga valus ülestunnistus, millel tegelikult põhineb kogu Kurt'i eluaeg saatnud hüljatusetunne. Aga kas nad oleksid saanud midagi ette võtta? Me kõik elame oma elu nagu oskame ja ilmselt ei aita midagi tagantjärele tarkus, kuidas oleks võinud midagi ette võtta.
Üks asi, mis minu jaoks filmis ehk kõige paremini esile ei tulnud, oli meedia vastutus. Need artiklid, kus keegi "lähedane perekonnasõber" on mures narkomaanidest paari pärast, uudised sellest, kuidas Cobainide vastsündinul oli narkosõltuvus jms. See oli kõik laim, mitte tegelik tõde. Ma ei märganud, et filmis see otsesõnu välja oleks öeldud, samas on siiani inimesi, kes neid jutte tõe pähe võtavad. Võttes arvesse seda, kuidas Krist Novoselic mainib ära, et Kurt'i jaoks oli kõige hullem asi taluda alandust, siis kuidas võisid need artiklid teda mõjutada? Oh, siiamaani nendib Courtney, et ajakirjanikke huvitab nende kahe suhte puhul ikka vaid see, kuidas ja kui palju ja mida nad tarvitasid ning lisab, et tegelikult olid nad täiesti tavaline perekond. Ilmselt saab paljudest perekondadest mõnda detaili tähtsustades pildi, mis enamikul karvad püsti ajab. Antud film näitab samuti Courtney't üsna hullumeelses valguses, kuid ta on ka ise öelnud, et
“I was terrified of being mediocre, so I never behaved in a socially acceptable way”. Naljakas on see, kuidas Courtney on alati naernud selle üle, kuidas tema tissid on nö saatanast ning kuidas inimesed tisse nähes kohe pöördesse lähevad. Isegi see film on hinnatud kui "alla 14 keelatud"! Peaaegu porno ju, sest näidatakse tisse...Antud juhul on aga film saanud selle sama vaese narkomaanide poolt ilmale toodud lapsukese õnnistuse, kuid ikkagi arvavad inimesed, et lugedes meedia verejanulisi uudiseid teavad nemad paremini, et see kohutav narkonõid hävitas Kurt Cobaini elu ning lasi ilmselt veel ise talle kuuli ka pähe. Sest õige naine sureb koos oma mehega ega lähe peale tema surma oma bändiga tuurile (kus ta küll pmst igal õhtul laval sureb) ega röögi automaatvastajasse needusi oma enesetapu teinud mehe kohta (sest ega ju see, kui su armastatu oma perekonna üsna isekal moel hülgab, tohi sinus, vääritus, õigustatud viha tekitada). Aga noh, see on juba mõne teise filmi teema, mõne sellise, mis kindlasti rohkem vastakaid arvamusi tekitab kui käesolev.
Hoolimata nukrast noodist, tahaksid peale filmi ära vaatamist ikkagi kuhugi keldrisse punk-rocki kuulama minna. Mulle kangastus veel selline huvitav nüanss, et inimesed, kes kuulasid Nirvanat Seattle'i keldriklubides ei olnud need samad tüübid, kes püüdsid teda pooleks kiskuda Donington Parki hiigellaval. Need olid hoopis teistsugused inimesed. Nirvana ei müünud ennast kunagi maha ning maksis selle eest eluga. Tragöödiad on aga alati rahvast paelunud.
teisipäev, aprill 28, 2015
15 meest rabas, koerast rääkimata
Tegelikult olid muidugi pooled naised, aga nagu ikka, ei sobi see lausesse. Koer muidugi oli. Ilmaga vedas väga. Enamikul olid jalas kummikud, paaril sõjaväesaapad. Tegelikult oleks ka botastega hakkama saanud, aga metsa vahel olid mõned kohad ikka üsna porised. Mõni inimene sättis kummikute alla veel villased sokid, aga mina oleks küll niimoodi hulluks läinud, mul oli tavaline puuvillane sokk ja kautšuk kohe selle peal ning polnud mingit häda. Kuna reeglid nägid ette, et telefone kaasa ei võeta, siis pole mul ka ühtki pilti ette näidata. Mõni vapram oli küll fotoka kaasa võtnud, aga ma poleks viitsinud tassida. Lõppkokkuvõttes nentisime, et järgmine kord olgu ka fotokad keelatud, sest kes jõuab neid looduseimetlejaid järele oodata. Kuna seltskond oli suur, siis mingil hetkel peale laudtee lõppu avastasime kuuekesi, et ülejäänud üheksa on kuhugi kadunud. Ees oli risttee ja valik, kas pikem maa või lühem. Suurem osa seltskonnast oli pikema maa kõrgpunktiks oleva järve ääres käinud, seega valisime lühema. Kuidas aga seda ülejäänud üheksale selgeks teha? Pikema arutluse käigus otsustasime valmistada puuokstest taiese, sisuks nool ja matkajuhi nimi. Tänasime õnne neljatähelise nime üle, Vambola või Õnnelemb´i valmistamine oleks tunduvalt kauem aega võtnud. Ise olime jube uhked oma kätetöö üle, tegime pilti ja puha. Hiljem tuli muidugi välja, et see pilt jäigi ainsaks tõendiks meie taisesest, sest ükski teisest seltskonnast meie maamärki märganud ei olnud. Vähemalt otsustasid nad sama marsruudi kasuks, mis meiegi. Selle erinevusega, et meie pidasime oma tagasihoidliku pikniku ära lõpp-punkti kohale jõudes, aga mahajäänud otsustasid veel enne teekonna lõppu keha kinnitada ja aega veeta. Ootasime parklas tunnikese ja lasime jalga, lohutuseks see, et kui nad ka meie peale nüüd solvunud on, siis õhtuks planeeritud peo jooksul jõuame end taas sõpradeks juua. Kogumarsruut tuli ainult kuskil veidi üle 7 kilomeetri ja tegelikult saime kuue tunni asemel kolmega hakkama (sinna sisse arvestatud ka piknikud). Aga rabas oli ikka jube ilus. Eksootiline oli see, et kui laudteel eespool ja tagapool käiv inimene jäid umbes paarikümne meetri kaugusele, võis juba kuulda täielikku vaikust.
Enne rabasse minekut käisime ka Emumäe vaatetornis. Ülesminek maksab ühe euro, aga vaadet täitsa on.
Õhtul sai ära proovitud üks uus kokteil, mis kõlab halvemini kui maitseb: Hot Bull, valmistatakse shoti klaasi (viinapitsi) - pool pitsi viina, pool Red Bulli ja peale sirtsutamiseks Tabasco kaste. Väga hea jook! Vähemalt neile, kellele meeldivad vürtsikad maitsed. Teoreetiliselt paneb vürts seedimise tööle ja seetõttu ei jää sellest kokteilist ka nii kiiresti purju.
Mõned tugevamad tegid õhtu hakul ka oma selle aasta esimese väliujumise ära. Oli tore päev.
Järgmisel päeval tundsin kergelt oma säärelihaseid.
Enne rabasse minekut käisime ka Emumäe vaatetornis. Ülesminek maksab ühe euro, aga vaadet täitsa on.
Õhtul sai ära proovitud üks uus kokteil, mis kõlab halvemini kui maitseb: Hot Bull, valmistatakse shoti klaasi (viinapitsi) - pool pitsi viina, pool Red Bulli ja peale sirtsutamiseks Tabasco kaste. Väga hea jook! Vähemalt neile, kellele meeldivad vürtsikad maitsed. Teoreetiliselt paneb vürts seedimise tööle ja seetõttu ei jää sellest kokteilist ka nii kiiresti purju.
Mõned tugevamad tegid õhtu hakul ka oma selle aasta esimese väliujumise ära. Oli tore päev.
Järgmisel päeval tundsin kergelt oma säärelihaseid.
neljapäev, aprill 23, 2015
Mul on süda paha
Kui naisterahvas teeb avalduse, et tal on süda paha, vilksab inimeste pilk tavaliselt kohe nende kõhule. Mõni aeg tagasi kahtlustati veel pohmakat, aga aegadel enne seda oli vähemalt minu puhul suurima tõenäosusega põhjustajaks mingisugune transpordivahend. Ma oksendasin neis kollastes Volgades, mis taksoteenust pakkusid ja milles levinud kummist "kaunistus" patjade ja bensiinihaisusegu tõstis kohemaid klombi kurku, ma oksendasin meie enda žigulis või kui isa jõudis aegsasti peatuda, siis kuskil metsaveeres, ma oksendasin klassiekskursioonidel kilekotti ja ma oksendasin lõbustuspargist koju sõites, sest ettenägematu lapsevanem oli mulle peale karussellisõitu kukekommi ostnud. See kõik tuli mulle meelde seoses sellega, et Mini suutis oma saksa keele rühmaga jõuda välja üleriigilisse lauluvõistluse finaali, mis toimub muidugi pealinnas ja kuhu sõidetakse tellitud bussiga. Ta pole varem bussidega rohkem liigelnud kui linnaliini omaga paar peatusevahet. Kas tänapäeva lastel läheb üldse tänapäevastes autodes-bussides süda pahaks? Mäletan selgesti klassiekskursiooni Lõuna-Eesti kuppelmaastike (oluline detail!) vahele, peatust Pühajärve ääres, kus tudisevatel jalgadel sai värske õhu kätte ronitud ja hiljem tagasi bussi minnes nukralt ohatud ning ema antud kilekott taas kasutusse võetud. Samal ajal kui teised bussi tagaotsas trallisid, istusime mina ja pinginaaber bussi esiistmel ja öökisime. Mu ema oli kogemata kaasa andnud auguga kilekoti. Autoga sõites pandi mind tavaliselt tagaistmele lamama kui olukord hapuks kippus minema. Tänapäeval enam sellist luksust pole, aga ma pole ka kuulnud, et kellegi laps oleks oma turvatooli täis oksendanud. Arvata on, et vene autod haisesid rohkem kütuse järele kui tänapäevased ja ehk see ajas pööritama. Samas on mul ka praegu raskusi autodes tagaistmel istumisega, ühes peenes Lexuses pidin ma alati ette koha saama, sest muidu hakkas kohe sees iiveldama. No ma olin üldse vist ses osas tundlik, kunagi pandi Tartu lõbustuspargis (ikka selles vanas statsionaarses Tähtverel) minu pärast Merkuur, või misiganes selle planeedikujulise standardkarusselli nimi vene lõbustusparkides võis olla, kinni. Mitte ühelgi teisel lapsel ei läinud seal ometi süda pahaks! Ahjaa, ainus kord kui Mini on mittehaigena oksendanud oli siis kui ta suvilas olles käis vanaisaga sõitmas kohaliku vanaaegse ja igasuguseid turvanõudeid eirava karusselliga, mis nüüdseks (küll vist alles eelmisel suvel) demonteeritud sai. Mini olevat mingi hetk maininud, et tal on "kurgus imelik tunne", aga vanaisa ei saanud muidugi pihta, millele see võib viidata kuni plika oksele hakkas. Mul oli jälle deja vu siis, kui tulime mööda vana Võru maanteed (oluline detail!) Maanteemuuseumist ja Mini oli endale kukekommi mangunud, kuid jäi komm suus magama. Võtsin siis talt kommi üle, mõtlesin veidi nostalgitseda, aga ainus tuttav tunne, mis mind tabas, oli meenutus lõbustuspargi ja kukekommi ühismõjust ehk siis appi! ma hakkan kohe oksele!
Nojah, niimoodi mälus sobrades ujub üha enam okset pinnale. Jälle lõbustuspark, nüüd juba see rändav uuema aja oma. Algusaastate pikad järjekorrad, mille veetmiseks sai joodud säärast maarohtudest kokteili nagu Smirnoff Mule (keegi mäletab veel?), kergelt pööritas, aga järsku jõudiski kätte meie kord karussellile ronida. Üritasin küll protesteerida, aga sõbranna vanem boyfriend ei lasknud vastu vaielda ja udjas mind koos ühe teise neiuga, keda tol päeval esmakordselt kohtasin, karussellipuuri. See oli selline karussell, mis iseenesest meenutas vaateratast, aga kus viisakate gondlite asemel olid rauast puurid, mis omakorda liikumisel pöörlesid. Noh, esimese ülepeapöörde vist kannatasin ära. Teist enam mitte. Vabandasin neiu ees, et kahjuks ma ei suuda. Vanaema oli enne kodus seenekastet teinud. Põhimõtteliselt saime nüüd igal pöördel sellega kastetud, sest puur ju pöörles ning see, mis enne oli all, oli pärast üleval ja vastupidi. Neiu oli õnneks musta huumoriga sina peal ja nii me siis seal irvitasime ja ropsisime. Lõpuks puurist välja saades hõikasin järgmistele, et ärge sinna puuri minge, seal on, noh...must, aga lõbustuspargitöötaja äigas puuri pangetäie vett ja järgmised juba läksid. Eks see oli vist tavaline praktika seal.
Niisiis - kas õrn tasakaaluelund on päritav? Kas on oht, et Mini ei kannata Tallinnasse sõitu välja? Igatahes varun ma kaasa auguta kilekotte. Muuseas, mu ema andis mulle ka Emajõele Raketaga sõitma minnes merehaigusevastaseid tablette.
Aga kummagi raseduse ajal ei oksendanud ma kordagi.
Nojah, niimoodi mälus sobrades ujub üha enam okset pinnale. Jälle lõbustuspark, nüüd juba see rändav uuema aja oma. Algusaastate pikad järjekorrad, mille veetmiseks sai joodud säärast maarohtudest kokteili nagu Smirnoff Mule (keegi mäletab veel?), kergelt pööritas, aga järsku jõudiski kätte meie kord karussellile ronida. Üritasin küll protesteerida, aga sõbranna vanem boyfriend ei lasknud vastu vaielda ja udjas mind koos ühe teise neiuga, keda tol päeval esmakordselt kohtasin, karussellipuuri. See oli selline karussell, mis iseenesest meenutas vaateratast, aga kus viisakate gondlite asemel olid rauast puurid, mis omakorda liikumisel pöörlesid. Noh, esimese ülepeapöörde vist kannatasin ära. Teist enam mitte. Vabandasin neiu ees, et kahjuks ma ei suuda. Vanaema oli enne kodus seenekastet teinud. Põhimõtteliselt saime nüüd igal pöördel sellega kastetud, sest puur ju pöörles ning see, mis enne oli all, oli pärast üleval ja vastupidi. Neiu oli õnneks musta huumoriga sina peal ja nii me siis seal irvitasime ja ropsisime. Lõpuks puurist välja saades hõikasin järgmistele, et ärge sinna puuri minge, seal on, noh...must, aga lõbustuspargitöötaja äigas puuri pangetäie vett ja järgmised juba läksid. Eks see oli vist tavaline praktika seal.
Niisiis - kas õrn tasakaaluelund on päritav? Kas on oht, et Mini ei kannata Tallinnasse sõitu välja? Igatahes varun ma kaasa auguta kilekotte. Muuseas, mu ema andis mulle ka Emajõele Raketaga sõitma minnes merehaigusevastaseid tablette.
Aga kummagi raseduse ajal ei oksendanud ma kordagi.
teisipäev, aprill 21, 2015
Arrrrmastuse vägi
Lugesin nädalavahetusel kahte raamatut - Julian Barnes´i "Kui on lõpp" ja Haruki Murakami "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest". Mõlemad räägivad sarnastel teemadel, mälust ja vastutusest, mõlemad on väga head raamatud, aga mõlemal on ka sarnased vead. Mulle meeldib raamatute juures üldiselt nende nö meeleolu ning mõtted, mida nad tekitavad, süžee nii oluline ei ole. Neid raamatuid ma peangi heaks just kahe esimese kategooria osas, süžee mind veidi häiris. Lisaks ei meeldi mulle, kui ma asjadest lõpuks üheselt aru ei saa. Mõlemas raamatus jäetakse tahtlikult mõned asjad lahti seletamata. Õnneks on olemas Goodreads, kus inimesed siis lahkavad, kuidas nemad asjadest aru said, aga erinevaid arvamusi kõrvutades tuleb enamasti välja, et õigus võib olla igaühel arvajaist. Hädasti oleks vaja kirjanikku ennast, kes ütleks, kuidas tema meelest asjad tegelikult olema pidid. Minu jaoks "kahjuks" teevad kirjanikud selliseid uduseid lahendusi enamasti tahtlikult. Lapsena kunstinäitustel käies tahtsin ka alati teada, et mida kunstnik selle või teise asjaga öelda on tahtnud, ega suutnud kuidagi leppida asjaoluga, et kunst on tõlgendamise küsimus. Miks ei võiks olla ühte ja ainust tõde?
Süžee juurde minnes räägivad mõlemad raamatud ühe mehe loo, kes kunagi noorena on armastuses vale sammu teinud ja hiljem oma elus selle eest maksma peab. Barnes´il saadab mahajäetud noormees neiule tigeda kirja, milles vihaga öeldud sõnad hiljem ettekuulutuseks osutuvad. Mees ise on need sõnad muidugi ammu unustanud ja mäletab pigem tüdrukut ebameeldivana ning enda tegusid üldse mitte. Täiesti tavaline mälu selektiivsus. Isegi paari aasta taguseid blogisissekandeid lugedes võivad paljud asjad üllatusena tulla, saati siis veel paarikümne aasta tagused asjad. Kui välja arvata mitmeti mõistetav lõpplahendus, on raamat ülihästi kirjutatud, niimoodi, et iga kuskil öeldud lause omab hiljem tagantjärele tähendust. Raamat oleks kirjutatud justkui suletud ringina, kus kõik asjad millegi teise jaoks olulised on. Minu meelest super saavutus võrreldes raamatutega, kust võiks vabalt pooled leheküljed välja jätta ja loo suhtes ei muutuks midagi. Murakami loos kaotab teismeline poiss oma "elu armastuse" silmist ja kohtub temaga uuesti keskealisena ning on nüüd nõus kogu oma elu üle parda heitma, peaasi, et naisega koos olla saaks. Paraku enam hästi ei saa. Samuti jäävad paljud asjad kirjaniku poolt lahti seletamata ning tuleb ise juurde mõelda. Murakami lugu võrreldakse raamatu kaanel 19. sajandi romantilise kirjandusega, mu meelest see väga vale polegi, sest see, mis mind mõlema raamatu puhul imestama pani, oli nende lugude ebausutavus. No kes elab oma noorpõlve armastust niimoodi läbi, et see kogu tema elu mõjutab? Ma ei mõtle siin lihtsalt mõjutust vaid ikka sellist korralikku elu ära rikkumist fakti poolt, et su ülikooliaegne kallim sind su enda sugulasega pettis. No ja siis? Ikka juhtub ju. Keegi ei saa loota, et tema elus pettumust ette ei tule. Murakamil aga hävitab selline petmine kogu ühe naise elu. No Murakamil üritavad inimesed üldse keskmisest tihedamini enesetappu teha, aga ikkagi. Ka Barnes toob välja fakti, et teismeline poiss, kes vihastas oma girlfriendi peale, kes talle kätte ei andnud, aga hiljem ta parima sõbraga ühte heitis, hävitas oma sarkastilise kirjaga justkui teiste elu. Võrdluseks tuuakse küll Gavrilo Principi "vastutus" I maailmasõja puhkemise eest, aga ikkagi. Paljud Goodreadsi lugejad leidsid tõsimeeli, et Barnes´i peategelane oli üks igavene lurjus. No ma ei tea. Mu meelest juhtub selliseid asju pidevalt ja kui me tõesti arvaksime, et iga poetatud sõna võib kellegi elu õnne hävitada, mis siis üldse saaks? Mul on paks nahk, mulle meenub ikka see neiu Tuuli Roosma vestlussaatest, kes tõsimeeli väitis, et peale lahkuminekut nuttis ta igal õhtul aasta aega. No nii ei saa ju eladagi! Ja see Murakami "üks ja ainus hingesugulane ning rohkem seda elus ette ei tule" on ka mulle müsteerium. Võib-olla ma polegi oma hingesugulast kohanud siis, aga mulle tundub, et hingesugulase materjali on vähemalt pooltes inimestes. Kas see on ainult kirjandus või tõepoolest tulebki sellist asja elus ette? Ma mäletan küll mingeid seikasid oma esimestest "armastustest", aga no mitte stiilis "mäletan, kuidas tuul kardinat liigutas ja ja ta oma vasaku käe põlvele asetas ning paremaga kukalt sügas". Kas see on mingi meestele omane värk, et nad naisi nii detailselt mäletavad? Või on ikkagi sellel kirjandusõpetajal õigus ja ma olengi tundlemises üks tuim tükk?
Süžee juurde minnes räägivad mõlemad raamatud ühe mehe loo, kes kunagi noorena on armastuses vale sammu teinud ja hiljem oma elus selle eest maksma peab. Barnes´il saadab mahajäetud noormees neiule tigeda kirja, milles vihaga öeldud sõnad hiljem ettekuulutuseks osutuvad. Mees ise on need sõnad muidugi ammu unustanud ja mäletab pigem tüdrukut ebameeldivana ning enda tegusid üldse mitte. Täiesti tavaline mälu selektiivsus. Isegi paari aasta taguseid blogisissekandeid lugedes võivad paljud asjad üllatusena tulla, saati siis veel paarikümne aasta tagused asjad. Kui välja arvata mitmeti mõistetav lõpplahendus, on raamat ülihästi kirjutatud, niimoodi, et iga kuskil öeldud lause omab hiljem tagantjärele tähendust. Raamat oleks kirjutatud justkui suletud ringina, kus kõik asjad millegi teise jaoks olulised on. Minu meelest super saavutus võrreldes raamatutega, kust võiks vabalt pooled leheküljed välja jätta ja loo suhtes ei muutuks midagi. Murakami loos kaotab teismeline poiss oma "elu armastuse" silmist ja kohtub temaga uuesti keskealisena ning on nüüd nõus kogu oma elu üle parda heitma, peaasi, et naisega koos olla saaks. Paraku enam hästi ei saa. Samuti jäävad paljud asjad kirjaniku poolt lahti seletamata ning tuleb ise juurde mõelda. Murakami lugu võrreldakse raamatu kaanel 19. sajandi romantilise kirjandusega, mu meelest see väga vale polegi, sest see, mis mind mõlema raamatu puhul imestama pani, oli nende lugude ebausutavus. No kes elab oma noorpõlve armastust niimoodi läbi, et see kogu tema elu mõjutab? Ma ei mõtle siin lihtsalt mõjutust vaid ikka sellist korralikku elu ära rikkumist fakti poolt, et su ülikooliaegne kallim sind su enda sugulasega pettis. No ja siis? Ikka juhtub ju. Keegi ei saa loota, et tema elus pettumust ette ei tule. Murakamil aga hävitab selline petmine kogu ühe naise elu. No Murakamil üritavad inimesed üldse keskmisest tihedamini enesetappu teha, aga ikkagi. Ka Barnes toob välja fakti, et teismeline poiss, kes vihastas oma girlfriendi peale, kes talle kätte ei andnud, aga hiljem ta parima sõbraga ühte heitis, hävitas oma sarkastilise kirjaga justkui teiste elu. Võrdluseks tuuakse küll Gavrilo Principi "vastutus" I maailmasõja puhkemise eest, aga ikkagi. Paljud Goodreadsi lugejad leidsid tõsimeeli, et Barnes´i peategelane oli üks igavene lurjus. No ma ei tea. Mu meelest juhtub selliseid asju pidevalt ja kui me tõesti arvaksime, et iga poetatud sõna võib kellegi elu õnne hävitada, mis siis üldse saaks? Mul on paks nahk, mulle meenub ikka see neiu Tuuli Roosma vestlussaatest, kes tõsimeeli väitis, et peale lahkuminekut nuttis ta igal õhtul aasta aega. No nii ei saa ju eladagi! Ja see Murakami "üks ja ainus hingesugulane ning rohkem seda elus ette ei tule" on ka mulle müsteerium. Võib-olla ma polegi oma hingesugulast kohanud siis, aga mulle tundub, et hingesugulase materjali on vähemalt pooltes inimestes. Kas see on ainult kirjandus või tõepoolest tulebki sellist asja elus ette? Ma mäletan küll mingeid seikasid oma esimestest "armastustest", aga no mitte stiilis "mäletan, kuidas tuul kardinat liigutas ja ja ta oma vasaku käe põlvele asetas ning paremaga kukalt sügas". Kas see on mingi meestele omane värk, et nad naisi nii detailselt mäletavad? Või on ikkagi sellel kirjandusõpetajal õigus ja ma olengi tundlemises üks tuim tükk?
reede, aprill 17, 2015
Hakka elama stressivaba elu!
Eile sattusin veini tooma minnes telekast möödudes vaatama sellist filmi nagu Surematu. Ei, mitte mägilasest Duncan MacLeodist vaid telomeraasist. Huvitav, et filmitutvustus jätab mulje, et tegemist on mingi uue ja salapärase avastusega, aga mulle räägiti sellest ülikoolis juba aastal 2002 või 2003. Kui keegi imestab, et miks riigiteadlastele geneetikast räägiti, siis ma jah, olles tüdinenud oma põhiainetest, võtsin igasugu erinevaid imelikke vabaained kuulata. Lühikokkuvõttes siis on telomeerid osa rakust, millel on võime ära määrata meie elu pikkus - kel pikemad telomeerid, sel pikem elu, kel lühemad, sel lühem. Telomeere lühendab stress, aga telomeere saab ka kasvatada stressivaba elu elades. See koht hakkas mind filmis häirima - näidati pidevas stressis elavat omastehooldajast naist kui näidet enneaegsest vananemisest ning seejärel ennast eesnäärmevähki stressanud meesterahvast, kes oma hädast teadlikuks saades hakkas joogaga tegelema ning ennäe - vähk taandus ja telomeerid pikenesid. Kusjuures, siin ei ole tegelikult mitte mingit lootuskiirt neile esoteerikutele, kes jutlustavad, kuidas vähk tuleb valest mõtlemisest. Ma ei tea, miks seda argumenti kusagil selle mõtteviisi vastu ei kasutata, aga need samad telomeerid on seotud ka vähiga. Nimelt, mida pikem elu (ja telomeerid), seda tõenäolisem ka vähk. Ehk siis vastuseks neile, kes räägivad, kuidas vanasti vähki polnud võiks ju öelda, et ei olnud seepärast, et inimeste eluiga lihtsalt ei võimaldanud neil vähki ära oodata. Kõrvalepõikest tagasi tulles, mis mind häiris, oligi just see - elage stressivaba elu! Sellel eesnäärmevähki põdenud mehel oli see võimalik - ta oli stressanud endale suure hulga raha kokku ja võis tõepoolest ennast lõpuks poputama hakata, aga see omastehooldaja, mida tema teha saab? "Mõelge positiivselt!" ei tööta, kui stressiallikas alles jääb. Lugesin kunagi puudega laste hoiukodude teema tausta. Kuidas inimesed on viimase piirini viidud - raha saavad nad minimaalselt, tööle minna ei saa, enda eest hoolitseda ei saa, 24/7 tuleb pühenduda kellegi teise hooldamisele ning enamasti laguneb sellest katsumusest ka nende pere. Üks ema julges välja tuua oma ainsa idee olukorrast pääsemiseks - enesetapp koos lapsega, õnneks ta seda ei teinud, aga see näitab kui kohutav ja väljapääsmatu võib omastehooldaja elu olla. Ainus, mis sul on, on kohustus oma pereliikme eest hoolitseda. Kõige jubedam oli mu meelest lugu naisest, kes täiesti tervet last sünnitama minnes väljus haiglast arsti süül ööpäevaringset hooldust vajava invaliidiga. Arst kaevati kohtusse, jäi süüdigi, aga mis sellest enam. Mees jättis naise ja haige lapse peagi maha. Mõni aasta hiljem laps suri. Kas see ema pääses stressist? See on mu meelest nii õudne, et ajab nutma ja vanduma. Sama asja kergem variant on üksikvanemad - kindlasti on neid, kes ei stressa ja saavad kenasti hakkama, aga mina isiklikult ei kujutaks ette, et peaksin lastega üksi hakkama saama. Lapsed on stress (kõige muu hulgas siis) ja ma ei kujuta ette, et keegi ei hindaks laste kõrvalt "hetki endale". Aga kui see võimalik pole? Just seepärast ajabki vihale, see "hakka elama stressivaba elu!" (vrdl hetkel kuuma teemaga "osta endale vähemkulukas auto!") No ei ole see mitte vaid kättevõtmise asi! Minu arvates on vahe, kas inimene on stressi endale ise tekitanud tööga (kusjuures ma väidaks, et see meeste enda surnuks töötamine on seotud ikka nende kivinenud soorollidega "mees peab peret ülal pidama" ja kui seda ei oleks, oleks ka meeste elu lihtsam) või on stress sulle peale sunnitud elukorralduse poolt, mida ei ole nii "lihtne" muuta kui töölt ära tulla. Muidugi tekitavad inimestes stressi erinevad asjad - mõni läheb kindlasti pingesse kui ta ei saa pidevalt rabada ja peab selle asemel mediteerima. Ladusin oma tähelepanekud L.-le ette ja tema pakkus välja üsna üllatava lahenduse neile omastehooldaja-tüüpi inimestele - neil ei jäävat muud üle kui Jumalat uskuma hakata. Sest siis saaksid nad oma elu Jumala kätte usaldada ning sellega osa koormat enda õlult ära veeretada. Kunagi, kui sõbrannal veel moslemist mees oli, seletas ta muide enda palvetamist kui meditatsiooni - ehk siis kannab ta lihtsalt "sellele, seal üleval" oma päevategemistest ja mõtetest ette. No nagu päevikupidamine või nii. Ma usun, et selline asi võib inimest "kergendada" küll. Miks ma siis seda blogi pean, eks. Aga mu meelest ei suuda kõik inimesed Jumalasse uskuda. Just need inimesed, kes tahavad teada, miks? Ja ilmselt stressavad need inimesed ka teistest rohkem. Need egoistid, kes ei suuda leppida, et kannatused on lihtsalt "Jumala tahe" ning küll pärast kannatamise eest tasu saadakse. Ilma Jumalata on ilmselt raskem elada küll. Aga kuidas see läbi kannatuste Jumala omaks võtmine toimub, on minu jaoks veel keerulisem mõista.
kolmapäev, aprill 15, 2015
Minna - mitte minna?
Ees ei oota küll Bella paradiis vaid hoopis Endla raba.
Niisiis olen mina üks täielikult treenimata inimene. Aprilli lõpus aga ootab mind ees kuuetunnine rabamatk. Öeldi vaid, et kuuetunnine, kilometraaži ei tea, eks kuue tunniga võib ka kahte kilomeetrit läbida, aga ilmselt on see kuus tundi öeldud mingi "keskmise inimese" vaatevinklist. Ma olen seal Endla rabas tegelikult korra juba käinud, see oli tollal palaval augustilõpul ja mina olin parajasti neljandat kuud rase. Välja midagi ei paistnud veel, enesetunne oli väga hea ja mõtlesin, et mis see jalutuskäik värskes õhus ikka halba teeb. Oli vist kuidagi nii, et minek oli kuus kilomeetrit, seejärel ööbimine rabas ja tagasitulek äkki kilomeetri-kaks pikem. Minek oli täitsa ok, õhtu juba jahedam ka ning enamus teest laudadega kaetud. Järgmine hommik seevastu tervitas enam-vähem +30 kraadise õhutemperatuuriga ning meil oli kogu joogivesi otsas. Suuremaid laukaid ka sel marsruudil ei leidunud, laudteed enam samuti mitte, viimases hädas jõime vett suvalistest kraavidest. Kuidagi me sealt rabast lõpuks välja saime, aga mu kõht hakkas väga kahtlaselt valutama ja lõpetasin ikkagi EMO-s, kus sain noomida oma mõtlematuse pärast. Midagi häda mul iseenesest polnud, lihtsalt olin ebasobivate jalatsite (kummikud, mis rabamatkaks ainuvõimalikud, aga rasedale korraliku toetuse puudumise tõttu mitte nii head) tõttu omal mingi kõhualuse lihase ära tõmmanud/välja venitanud. Kevadel on vist rabas vett rohkem? Ka siis vajusin vahel ikka üle kummikuääre vette, aga see vesi oli toona vähemalt suviselt soe.
Seoses selle viimase rabaskäiguga meenub, et ma ei olnud sugugi kõige halvemini ettevalmistatud tegelane - üks neiu oli tulnud kohale küll kummikutes aga lühikese seelikuga, sest plaanis ööbima mitte jääda ja enne õhtut rabast tagasi tulla. Ööbimiskohas tundis aga tema meessoost kaaslane end üha kodusemalt ega tahtnud kuidagi tagasiteele asuda. Lõpuks, kui veel vaid viimased päikesekiired puudelatvu puudutasid, otsustas tütarlaps üksi tagasi minna. Meespool arvas, et kuhu ta ikka niimoodi vihasena, pimedas ja üksi läheb, küllap kükitab natuke kusagil lähema puu taga ja tuleb peagi tagasi. Taaskord alahinnati tigedaks aetud naise kangust - pool tundi möödus, aga tütarlapsest ei kippu ega kõppu. Oli juba täitsa pime. Meespool hakkas muretsema ja asus naist jälitama. Ma arvan, et tütarlapsel vist ikka oli taskulamp, ma ei kujuta ette, kuidas ta muidu hakkama saanud oleks, aga ma ei usu, et neil mõlemil taskulamp oli, lisaks oli noormees juba piisavalt alkoholi ka tarvitanud. Mis edasi sai, kuulsime järgmisel päeval, sest kumbki tegelane laagriplatsile enam tagasi ei tulnud. Me muidugi arvasime, et said kuskil kokku ja jalutasid koos koju. Peale kuut kilomeetrit kottpimedat raba jõudis noormees lõpuks väsinuna parkimisplatsile ja jäi autosse tüdrukut ootama, arvas, et oli ehk kuidagi temast mööda tulnud (ebaloogiline, aga purjus inimese loogika polegi kiita) ning jäi lõpuks autosse magama. Koitis hommik ning selleks ajaks ilmselt tõsiselt ehmunud noormees helistas koju. Vastu võttis ta ema, kes väitis, et tütarlaps oli juba ammu koju jõudnud ja magas voodis õndsat und. Olevat keset ööd rabast väljudes end ühe auto peale hääletanud ja nii koju saanud. Vot milline kange naine.
Kangus annab muide jõu, ma olen ise mingilt saunapeolt, kus ma sõbrannaga tülli suutsin minna, 25 km mööda öist maanteed jala koju tulnud. Oli novembrikuu, mul jalas tavalised kerge kontsaga talvesaapad ja käekott üle õla. Teekond oli siis Pangodi-Tartu. Mõtlesime kahe klassivennaga, et kui kehalise tunnis joostakse kaks ringi, mis on 2 km, siis mis see 25 km käia ära ei ole. Ja kui ei jõua, eks siis hääletame. Alustasime pool üks öösel ja poole kuueks olime Tartus. Ütleme nii, et eriti ühtki autot selle aja jooksul meist mööda ei sõitnud. Alguses oli muidu täitsa tore. Esimesed 10 km või nii. Siis jäime ükshaaval vaikseks ja keskendusime lihtsalt edasi sammumisele. Kui lõpuks olime enda arvates kohe Tartusse jõudmas, nägime silti, mis osutas, et Tartusse 10 km. See silt oleks meid peaaegu murdnud, aga teadsime, et pool kuus hommikul stardib Pangodilt buss koos teiste, normaalsete klassikaaslastega ning seda alandust, et nad meist mööda sõidaksid, me endale ometi ei luba. Paar järgmist päeva enam-vähem roomasin, sest jalad olid paksult vesiville täis ja lubasin, et sellist teekonda ei soovita vaenlasele ka mitte.
Paar aastat hiljem läksin Verevi järve ääres toimunud peo käigus tülli oma toonase peikaga ja otsustasin, et tulen jala Tartusse. Mis see 25 km siis ära ei ole, korra juba tehtud kah! Loomulikult oli jälle öö. Peika jooksis mulle muidugi järele. Kuskil poole tee peal said meist taas sõbrad, aga mind tabas äkiline kõhulahtisus. Ei olnud eriti lõbus. Õnneks tee ääres põõsaid jagus. Tookord olid mul jalas Nike´i sandaalid ning käimine oli lausa lust, ühtki villi ei tekkinud ja jalad polnud eriti väsinudki. Ainult see kõhuhäda...
Ehk siis tegelikult suudan ma käia küll. Oluline on valida õiged jalanõud. Aga no raba - mida sinna peale kummiku ikka jalga panna? Ja vihale tuleks mind ka vist enne ajada.
Niisiis olen mina üks täielikult treenimata inimene. Aprilli lõpus aga ootab mind ees kuuetunnine rabamatk. Öeldi vaid, et kuuetunnine, kilometraaži ei tea, eks kuue tunniga võib ka kahte kilomeetrit läbida, aga ilmselt on see kuus tundi öeldud mingi "keskmise inimese" vaatevinklist. Ma olen seal Endla rabas tegelikult korra juba käinud, see oli tollal palaval augustilõpul ja mina olin parajasti neljandat kuud rase. Välja midagi ei paistnud veel, enesetunne oli väga hea ja mõtlesin, et mis see jalutuskäik värskes õhus ikka halba teeb. Oli vist kuidagi nii, et minek oli kuus kilomeetrit, seejärel ööbimine rabas ja tagasitulek äkki kilomeetri-kaks pikem. Minek oli täitsa ok, õhtu juba jahedam ka ning enamus teest laudadega kaetud. Järgmine hommik seevastu tervitas enam-vähem +30 kraadise õhutemperatuuriga ning meil oli kogu joogivesi otsas. Suuremaid laukaid ka sel marsruudil ei leidunud, laudteed enam samuti mitte, viimases hädas jõime vett suvalistest kraavidest. Kuidagi me sealt rabast lõpuks välja saime, aga mu kõht hakkas väga kahtlaselt valutama ja lõpetasin ikkagi EMO-s, kus sain noomida oma mõtlematuse pärast. Midagi häda mul iseenesest polnud, lihtsalt olin ebasobivate jalatsite (kummikud, mis rabamatkaks ainuvõimalikud, aga rasedale korraliku toetuse puudumise tõttu mitte nii head) tõttu omal mingi kõhualuse lihase ära tõmmanud/välja venitanud. Kevadel on vist rabas vett rohkem? Ka siis vajusin vahel ikka üle kummikuääre vette, aga see vesi oli toona vähemalt suviselt soe.
Seoses selle viimase rabaskäiguga meenub, et ma ei olnud sugugi kõige halvemini ettevalmistatud tegelane - üks neiu oli tulnud kohale küll kummikutes aga lühikese seelikuga, sest plaanis ööbima mitte jääda ja enne õhtut rabast tagasi tulla. Ööbimiskohas tundis aga tema meessoost kaaslane end üha kodusemalt ega tahtnud kuidagi tagasiteele asuda. Lõpuks, kui veel vaid viimased päikesekiired puudelatvu puudutasid, otsustas tütarlaps üksi tagasi minna. Meespool arvas, et kuhu ta ikka niimoodi vihasena, pimedas ja üksi läheb, küllap kükitab natuke kusagil lähema puu taga ja tuleb peagi tagasi. Taaskord alahinnati tigedaks aetud naise kangust - pool tundi möödus, aga tütarlapsest ei kippu ega kõppu. Oli juba täitsa pime. Meespool hakkas muretsema ja asus naist jälitama. Ma arvan, et tütarlapsel vist ikka oli taskulamp, ma ei kujuta ette, kuidas ta muidu hakkama saanud oleks, aga ma ei usu, et neil mõlemil taskulamp oli, lisaks oli noormees juba piisavalt alkoholi ka tarvitanud. Mis edasi sai, kuulsime järgmisel päeval, sest kumbki tegelane laagriplatsile enam tagasi ei tulnud. Me muidugi arvasime, et said kuskil kokku ja jalutasid koos koju. Peale kuut kilomeetrit kottpimedat raba jõudis noormees lõpuks väsinuna parkimisplatsile ja jäi autosse tüdrukut ootama, arvas, et oli ehk kuidagi temast mööda tulnud (ebaloogiline, aga purjus inimese loogika polegi kiita) ning jäi lõpuks autosse magama. Koitis hommik ning selleks ajaks ilmselt tõsiselt ehmunud noormees helistas koju. Vastu võttis ta ema, kes väitis, et tütarlaps oli juba ammu koju jõudnud ja magas voodis õndsat und. Olevat keset ööd rabast väljudes end ühe auto peale hääletanud ja nii koju saanud. Vot milline kange naine.
Kangus annab muide jõu, ma olen ise mingilt saunapeolt, kus ma sõbrannaga tülli suutsin minna, 25 km mööda öist maanteed jala koju tulnud. Oli novembrikuu, mul jalas tavalised kerge kontsaga talvesaapad ja käekott üle õla. Teekond oli siis Pangodi-Tartu. Mõtlesime kahe klassivennaga, et kui kehalise tunnis joostakse kaks ringi, mis on 2 km, siis mis see 25 km käia ära ei ole. Ja kui ei jõua, eks siis hääletame. Alustasime pool üks öösel ja poole kuueks olime Tartus. Ütleme nii, et eriti ühtki autot selle aja jooksul meist mööda ei sõitnud. Alguses oli muidu täitsa tore. Esimesed 10 km või nii. Siis jäime ükshaaval vaikseks ja keskendusime lihtsalt edasi sammumisele. Kui lõpuks olime enda arvates kohe Tartusse jõudmas, nägime silti, mis osutas, et Tartusse 10 km. See silt oleks meid peaaegu murdnud, aga teadsime, et pool kuus hommikul stardib Pangodilt buss koos teiste, normaalsete klassikaaslastega ning seda alandust, et nad meist mööda sõidaksid, me endale ometi ei luba. Paar järgmist päeva enam-vähem roomasin, sest jalad olid paksult vesiville täis ja lubasin, et sellist teekonda ei soovita vaenlasele ka mitte.
Paar aastat hiljem läksin Verevi järve ääres toimunud peo käigus tülli oma toonase peikaga ja otsustasin, et tulen jala Tartusse. Mis see 25 km siis ära ei ole, korra juba tehtud kah! Loomulikult oli jälle öö. Peika jooksis mulle muidugi järele. Kuskil poole tee peal said meist taas sõbrad, aga mind tabas äkiline kõhulahtisus. Ei olnud eriti lõbus. Õnneks tee ääres põõsaid jagus. Tookord olid mul jalas Nike´i sandaalid ning käimine oli lausa lust, ühtki villi ei tekkinud ja jalad polnud eriti väsinudki. Ainult see kõhuhäda...
Ehk siis tegelikult suudan ma käia küll. Oluline on valida õiged jalanõud. Aga no raba - mida sinna peale kummiku ikka jalga panna? Ja vihale tuleks mind ka vist enne ajada.
teisipäev, aprill 14, 2015
Peorikkuja
Ma olen inimene, kes mitte kunagi oma vigadest ei õpi. Ikka loodan, et äkki kõik 250 eelnevat untsuläinud katset olid lihtsalt eksitused. Niisiis olin ikka nõus kui sõbranna mind laupäeval ööklubisse kutsus. Aga äkki seekord on lõbus?! Esinema pidi 2 Quick Start eesotsas Peeru Paelussiga. Nad ei ole mulle kunagi meeldinud, sest mu meelest puudub neil igasugune isikupära. Kvaliteetne või mitte, aga seesugune igast otsast klanitud ja täpselt väljamõõdetud "keskmise inimese" maitsele toode ei tõmba nagu millegagi. Tuleb välja aga, et "keskmine inimene" on täiesti olemas, sest klubi ukse taga lookles saba ning ka sees oli vaba ruumi minimaalselt. Kügelesime siis ühe laua taga, pidevalt nühkis mööda inimesi, kõik olid võõrad, muusika oli jube kõva, rääkida ei saanud. Vahepeal käisime baaris juua ostmas, mina jõin kaheeurost vett, sest olin eelmisel õhtul mingit pahaksläinud õlut joonud, mis mul hommikuks pea valutama ajas ning päeva ajal pudelitäie šampust grillimise kõrvale ära kaaninud. Pea valutas endiselt, kuigi olin paratsetamooli võtnud. Sõbranna kohtas paari tuttavat ja sai nendega jutu peale. Ma küll pingutasin kõrvu ja naeratasin lollakalt kaasa, aga tegelikult ei kuulnud ma poolt sõnagi, mida nad rääkisid. Pidev klappidega muusika kuulamine on mu vist poolkurdiks teinud. Rahvast valgus aina juurde. FB-s oli kirjas, et bänd tuleb lavale peale keskööd. Vaatasime kella, see oli üks läbi. Istuda ei olnud kusagil, jalad valutasid. Muusikast lasti Haddawayd ja Dr Albanit. Meie ette saabusid kekslema kaks kraanat. Enam ei näinud ka lavale. Mõtlesin, milline mõnus soe voodi mul kodus on. Kalkuleerisin, et sellest hetkest kui hr Paeluss lõpuks lavale tuleb, läheb veel vähemalt tund, enne kui ta sealt lahkub. Kuidas me siit välja saame, kui siin nii palju rahvast on? Ma saan heal juhul kella neljaks koju. Ja pean enne üheksat ärkama. Kui ma praegu kohe jalga laseks, saaks ma pea kolm tundi kauem magada! Oma armsa kalli L-i kõrval, mitte nügituna sajast võõrast inimesest. Ainuke jama oli selles, et mu riided olid sõbrannaga sama nagi küljes, sest riidehoius teati aegsasti ruumi kokku hoida. Võtsin end kokku ja ütlesin ausalt, et ma nüüd läheks koju, sest ma ei viitsi seda Paelussi siin oodata ja üldse pole nad mulle mitte kunagi meeldinud. Ilmselt kui sõbranna neid kahte tuttavat leidnud poleks, oleks ma end edasi "meeldivat seltskonda" pakkuma sundinud. Õnneks läks riidehoius libedalt, sain oma mantli ja põrutasin minema. Kell oli pool kaks, laval ei olnud ikka veel mitte kedagi ja klubi ukse taga lookles endiselt järjekord. Taksosse istudes tundsin end esimest korda õhtu jooksul hästi.
Mulle meeldisid ööklubid siis, kui ma seal käia ei saanud. Käisin noortediskodel Atlantises ja mõtlesin, et oi kui saaks õhtusele peole edasi jääda! Siis esinesid laval bändid, mis mulle toona päriselt ka meeldisid. Nii kui ma ööklubides käia võisin, kaotasid need igasuguse võlu. Kunagi, vist nii kahekümnesena, ütlesin sõbrannale, et mõtle kui õudne kui oled mingi 26 ja käid ikka veel ööklubides jõlkumas! Aga inimesed käivad. Kui mina poleks L.-i kohanud, siis käiksin äkki ka, sest ma ei oleks julgenud üksi Genklubisse või Rokiklubisse minna. Mu ööklubi-sõbranna ei julge isegi koos minuga. Seal pidavat imelik rahvas käima. Mina avastasin, et mulle meeldib see "imelik rahvas" palju rohkem kui ööklubide "keskmised inimesed". Ja mulle meeldib muusika, mida nendes teistsugustes klubides mängitakse. Ma ei saa aru, kuidas mul küll on õnnestunud veeta pool elu seltskonnas, kuhu ma tegelikult ei sobi, käia üritustel, mis mulle tegelikult midagi ei paku, kanda riideid, mis mulle tegelikult ei meeldi, õppida seda, mis mind tegelikult ei huvita. Kas see oli mingisugune üksiku lapse suur soov kuhugi kuuluda? Liigsest hoolitsusest tingitud otsustusvõimetus? Ma ei ole mitte kunagi omaette elanud - kas see on tuhmistanud minu taju sellest, mida ma ise tegelikult tahan? Kuidas üldse teada, mida sa tegelikult tahad ja mitte elada kellegi teise unelmate elu? Või oleks normaalne nautida igat olukorda, mida elu sulle pakub ning mitte vinguda, et "see pole minu maitse"?
Mulle meeldisid ööklubid siis, kui ma seal käia ei saanud. Käisin noortediskodel Atlantises ja mõtlesin, et oi kui saaks õhtusele peole edasi jääda! Siis esinesid laval bändid, mis mulle toona päriselt ka meeldisid. Nii kui ma ööklubides käia võisin, kaotasid need igasuguse võlu. Kunagi, vist nii kahekümnesena, ütlesin sõbrannale, et mõtle kui õudne kui oled mingi 26 ja käid ikka veel ööklubides jõlkumas! Aga inimesed käivad. Kui mina poleks L.-i kohanud, siis käiksin äkki ka, sest ma ei oleks julgenud üksi Genklubisse või Rokiklubisse minna. Mu ööklubi-sõbranna ei julge isegi koos minuga. Seal pidavat imelik rahvas käima. Mina avastasin, et mulle meeldib see "imelik rahvas" palju rohkem kui ööklubide "keskmised inimesed". Ja mulle meeldib muusika, mida nendes teistsugustes klubides mängitakse. Ma ei saa aru, kuidas mul küll on õnnestunud veeta pool elu seltskonnas, kuhu ma tegelikult ei sobi, käia üritustel, mis mulle tegelikult midagi ei paku, kanda riideid, mis mulle tegelikult ei meeldi, õppida seda, mis mind tegelikult ei huvita. Kas see oli mingisugune üksiku lapse suur soov kuhugi kuuluda? Liigsest hoolitsusest tingitud otsustusvõimetus? Ma ei ole mitte kunagi omaette elanud - kas see on tuhmistanud minu taju sellest, mida ma ise tegelikult tahan? Kuidas üldse teada, mida sa tegelikult tahad ja mitte elada kellegi teise unelmate elu? Või oleks normaalne nautida igat olukorda, mida elu sulle pakub ning mitte vinguda, et "see pole minu maitse"?
reede, aprill 10, 2015
Mina - megabeib
Kristallkuul kirjutas beibendusest ja mul tuli kohe nostalgiahoog peale. Sest noh, vaadake, ma ju olin ka megabeib. Leidsin ühe situatsiooni illustreeriva pildikese ka:
Pilt kujutab hästi olukorda, mida mainiti Kiirete ja vihaste populaarsuse põhjusena naiste hulgas: kiirete vihaste fännamine on minu meelest ka selliste glamuuritibide teema, et “vaata, ma olen küll geelküünte ja guessi teksadega, aga mulle meeldivad autod ka! ” (autor nsm) Pildil ma siis Motoshowl suvalise bemari tsikli otsas. Issand jumal, ma oleks praegu just kirjutanud, et "aastat ei suutnud tuvastada" kui vaatasin, et pildil on ju kuupäev kenasti trükitud. Ei saaks öelda, et ma väga terav pliiats oleks ka täna....Värvid olen millegipärast fotol maha keeranud (ja ei oska tagasi panna), aga tagi mu seljas on roosa. Näol on algaja duckface, selle morda järgi mind loodetavasti tänaval ära ei tunneks. Pilt ilmselt seletab lahti ka müsteeriumi, miks mul ülikoolis eriti sõpru ei tekkinud.
Tekib õigustatud küsimus - miks, oo, miks? Eks seda toona mu vanemad ilmselt ka küsisid. (Kuula taustaks Hole - Teenage Whore).
Eks ma siis nüüd tagantjärele üritan selgitada. Tegelikult värvisin ma kõigepealt oma pea süsimustaks. Sest ma tahtsin olla mässaja, mitte mingi korralik viieline õpilane, kellena ma muidu ikka paistsin. Minu südame suur rahuldus oli see, kui meie teise rühma inglise keele õpetaja, kes kangesti kõiki priimuseid oma rühma tahtis, üritas mulle käppa peale panna, aga ta ei teadnud, milline ma välja näen. Ükskord sattusin teise rühma päevikut viima - mustapäine, öömustas meigis, Snoop Doggiga dressipluusis - pärast minu lahkumist oli õpetaja küsinud, et "kes see veel selline oli?!". Teised siis olla rõõmsalt vastanud, et see ju oligi see Marca. Sel hetkel murenes vaese vana õpetaja kujutluspilt minust kui kahe pika punupatsi, paksude prillide, hambaklambrite ja põlvini ruudulise seelikuga oivikust ning edaspidi ta enam minu järele ei küsinud.
Must värv kulus millegipärast kergesti maha ja kuna mulle kõlbasid vaid äärmused, siis tundus loogiline valik olevat muunduda blondiks. Mu tollane lemmikbänd oli Shampoo ja hümniks nende lugu "Girl Power":
Inisejad Spice Girlsist kaaperdasid hiljem selle sõnumi, kuid ei kandnud seda erinevalt Shampoost kuidagi välja. Shampool oli veel paar minu jaoks märgilise tähendusega lugu, näiteks "War Paint" (meigist siis),"We Play Dumb" ja ka "Viva La Megababes". Bänd ise erilist edu ei saavutanud, sest neid ei suudetud lahterdada - oli see nüüd popmuusika või pesueht punk? Eks see juhtus ka minuga. Emost klassiõde käratas kord, et "kurat, sa oled meie klassi kõige õigem punkar, aga miks sa, raisk, SIHUKE välja näed?!" Shampoo leidis oma edu hiljem Jaapanis. Ilmselt ka minu eksperimendid oma välimusega olid kohaliku publiku jaoks liig.
Blondiks saada oli minusuguse loomuliku tumepruuni juuksega inimese jaoks ikka õudne vaev, aga tehtud see sai. No ja siis läks lahti! Ma ei kujutanud seda üldse ette, aga tõsi ta on, et enamik mehi (või no toona mehehakatisi) läheb lolliks kui valget pead näeb. Mul juhtus näiteks nii, et inimene, kellega olin varem ühes seltskonnas rahulikult suhelnud, hakkas mind järsku mingiks ülimaks olendiks pidama ning väitis, et tema pole küll mind varem kohanud või vähemalt tähele pannud. See oli õudne. Näha seda, kui paljud inimesed kestast edasi üldse ei näe või ei soovi seda teha. Ma siis seletasin, et hoolimata välimusest olen ma ikka see sama vana vastik feministist mõrd, aga nemad kokutasid ainult vastuseks, et "aaaga sa oled ju blond!". Blond toimis hea filtrina ja samas ka kaitsena inimeste eest, kes sind niikuinii tundma õppida poleks viitsinud. Mul on siiani mõned meessoost sõbrad, kes ülistavad blonde, näitavad mulle rokiklubis mõnd linalakka ja küsivad, et "no on ju ilus?" ega saa aru, et blond paistab pimedas lihtsalt paremini silma kui muud värvid.
Kui jõudis kätte aeg, et oli vaja ülikoolis lõputöö ära kaitsta, värvisin oma blondi pea üle. Ei tasu ju liigselt riskida ega eeldada, et kõrgeltharitud professorid suudavad juuksevärvist läbi näha.
Pilt kujutab hästi olukorda, mida mainiti Kiirete ja vihaste populaarsuse põhjusena naiste hulgas: kiirete vihaste fännamine on minu meelest ka selliste glamuuritibide teema, et “vaata, ma olen küll geelküünte ja guessi teksadega, aga mulle meeldivad autod ka! ” (autor nsm) Pildil ma siis Motoshowl suvalise bemari tsikli otsas. Issand jumal, ma oleks praegu just kirjutanud, et "aastat ei suutnud tuvastada" kui vaatasin, et pildil on ju kuupäev kenasti trükitud. Ei saaks öelda, et ma väga terav pliiats oleks ka täna....Värvid olen millegipärast fotol maha keeranud (ja ei oska tagasi panna), aga tagi mu seljas on roosa. Näol on algaja duckface, selle morda järgi mind loodetavasti tänaval ära ei tunneks. Pilt ilmselt seletab lahti ka müsteeriumi, miks mul ülikoolis eriti sõpru ei tekkinud.
Tekib õigustatud küsimus - miks, oo, miks? Eks seda toona mu vanemad ilmselt ka küsisid. (Kuula taustaks Hole - Teenage Whore).
Eks ma siis nüüd tagantjärele üritan selgitada. Tegelikult värvisin ma kõigepealt oma pea süsimustaks. Sest ma tahtsin olla mässaja, mitte mingi korralik viieline õpilane, kellena ma muidu ikka paistsin. Minu südame suur rahuldus oli see, kui meie teise rühma inglise keele õpetaja, kes kangesti kõiki priimuseid oma rühma tahtis, üritas mulle käppa peale panna, aga ta ei teadnud, milline ma välja näen. Ükskord sattusin teise rühma päevikut viima - mustapäine, öömustas meigis, Snoop Doggiga dressipluusis - pärast minu lahkumist oli õpetaja küsinud, et "kes see veel selline oli?!". Teised siis olla rõõmsalt vastanud, et see ju oligi see Marca. Sel hetkel murenes vaese vana õpetaja kujutluspilt minust kui kahe pika punupatsi, paksude prillide, hambaklambrite ja põlvini ruudulise seelikuga oivikust ning edaspidi ta enam minu järele ei küsinud.
Must värv kulus millegipärast kergesti maha ja kuna mulle kõlbasid vaid äärmused, siis tundus loogiline valik olevat muunduda blondiks. Mu tollane lemmikbänd oli Shampoo ja hümniks nende lugu "Girl Power":
Inisejad Spice Girlsist kaaperdasid hiljem selle sõnumi, kuid ei kandnud seda erinevalt Shampoost kuidagi välja. Shampool oli veel paar minu jaoks märgilise tähendusega lugu, näiteks "War Paint" (meigist siis),"We Play Dumb" ja ka "Viva La Megababes". Bänd ise erilist edu ei saavutanud, sest neid ei suudetud lahterdada - oli see nüüd popmuusika või pesueht punk? Eks see juhtus ka minuga. Emost klassiõde käratas kord, et "kurat, sa oled meie klassi kõige õigem punkar, aga miks sa, raisk, SIHUKE välja näed?!" Shampoo leidis oma edu hiljem Jaapanis. Ilmselt ka minu eksperimendid oma välimusega olid kohaliku publiku jaoks liig.
Blondiks saada oli minusuguse loomuliku tumepruuni juuksega inimese jaoks ikka õudne vaev, aga tehtud see sai. No ja siis läks lahti! Ma ei kujutanud seda üldse ette, aga tõsi ta on, et enamik mehi (või no toona mehehakatisi) läheb lolliks kui valget pead näeb. Mul juhtus näiteks nii, et inimene, kellega olin varem ühes seltskonnas rahulikult suhelnud, hakkas mind järsku mingiks ülimaks olendiks pidama ning väitis, et tema pole küll mind varem kohanud või vähemalt tähele pannud. See oli õudne. Näha seda, kui paljud inimesed kestast edasi üldse ei näe või ei soovi seda teha. Ma siis seletasin, et hoolimata välimusest olen ma ikka see sama vana vastik feministist mõrd, aga nemad kokutasid ainult vastuseks, et "aaaga sa oled ju blond!". Blond toimis hea filtrina ja samas ka kaitsena inimeste eest, kes sind niikuinii tundma õppida poleks viitsinud. Mul on siiani mõned meessoost sõbrad, kes ülistavad blonde, näitavad mulle rokiklubis mõnd linalakka ja küsivad, et "no on ju ilus?" ega saa aru, et blond paistab pimedas lihtsalt paremini silma kui muud värvid.
Kui jõudis kätte aeg, et oli vaja ülikoolis lõputöö ära kaitsta, värvisin oma blondi pea üle. Ei tasu ju liigselt riskida ega eeldada, et kõrgeltharitud professorid suudavad juuksevärvist läbi näha.
Tellimine:
Postitused (Atom)