esmaspäev, märts 27, 2006

Masendusjutt

Nii, siit tuleb nüüd üks tüüpiline masendusjutt:
Täna hommikul avastasin, et kevad – see tähendab ju masendust. Istusin ja mõtlesin, et kohe hommikul on nii sitt tuju, tihaste kisa akende taga tundub kuidagi võigas, mitte kevadetkuulutavalt tore. Bussis tahaks kedagi hammustada.
Mida on kevad head toonud? Kevad tähendab ainult ühte jama. Ja saabuvat jälki suve.
Nojah, varem tähendas kevad jah peatset suvevaheaega, aga nüüd? Kevad tähendab algavat kopitamist kusagil kontoris, teiste inimeste lusti krigisevate hammastega pealt vaatamist. „Ururahvas” nagu me end Tallinnas nimetasime kui lõuna ajal, silmad eredast valgusest kissis, poe poole tormasime.
Eestimaine kevad ei tähenda midagi head. Eelmisel kevadel ma käisin Egiptuses. Jumal, see oli eelmisel kevadel, aga tundub nagu eelmises elus! Sest vaata, seal sa oled täiesti eemal. Sa ei mõtle, et fakk, mul on 2 nädalat aega ja ma ei tea kui vihma sajab..Ma ei oska seda seletadagi, aga igal juhul on targem koledad aastaajad kusagil mujal veeta, kui ainiti eestimaist suve oodata. Sest suvel on kõik ju tööl. Niikaua kuni päike ära läheb.
Okei – asi ei ole tegelikult kindlasti nii hull. Aga ma olen täna pessimistlikult meelestatud, sest lapsepõlves oli kõik ilusam! Suvi otsa oli vaba, midagi teha ei olnud, jõlkusid lolli näoga mööda linna ja ootasid, millal kooli saad. Ja nüüd, kui sul on võimalusi, et midagi teha (papp, pleiss, piipl), siis ei ole sul aega!
Vastik, vastik, vastik!

2 kommentaari:

  1. Minulgi tekkis ühel rõskel hommikul igatsus päikeselise basseiniäärse järele. Ega suurt midagi muud polegi öelda selle peale kui et ESTONIAAAA! VERI GUTTAAAA!!!! =) Hämmastav, kuidas miski nii tobe võib korraga tunduda helesinise unistusena...

    VastaKustuta
  2. Haa =) Ja kuna sinu kommentaar eelmise kevade reisu kohta meenus mulle ka eile supermarketis riiulite vahel, tulid igasugused naljakas ja lõbusad juhtumis meelde sellest reisist. Kuidas me põikpäiselt meres ujumas käisime ja hädavaevu veest välja saime, kuidas sind tiriti mängu "Cola-Fanta-Sprite" (samme mäletad ikka veel? =P ), kuidas me julgust kogusime, et Mövenpick Golfi basseini liumäest alla lasta, kuidas me "limusiini"juhtidega hindade üle vaidlesime, kuidas me igal hommikul einestades oma lauanõudel ja söögiriistadel kiivalt silma peal pidime hoidma, et kelner neid mustade päeh minema ei toimetaks, kuidas Mocca meid tüdinud ilmega mööda erinevaid hotelle talutas ja meie innustust nähes pead vangutas, kuidas me Sol Sharmi territooriumil olles pidevalt selle allveeinstruktori eest peitusime, et mitte tema järjekordseteks katsealusteks saada, kuidas pidevalt oli mingi kamm, et kas saab basseini ääres tõmmudelt poiskadelt matti või rätikut ja et keegi seda tasahilju minema ei toimetaks, kuidas me hotellitoas puuviljavaagnat üritasime tühjendada nendest imelikest võõramaa viljadest, kuidas me pidevalt peale passisime, et taksojuhid ikka õige teeotsa üles leiaksid keset kõrbe, kuidas me basseini ääres ilusat värvilist kokteili jõime ja mismoodi delfiinide etteaste tundus...
    Ma ei tea, kas see tuleneb sealsest päikesest, aga tagantjärele tunduvad isegi pisikesed viperused ja totrad juhtumised lõbusad ja vahvad. Nii ma siis seisingi seal supermarketis riiulite vahel, vetsupaber pihus ja naeratasin totakal ilmel =) Viva Sol Sharm & päike ja eelmine kevad! =)

    VastaKustuta