Lugesin kusagilt intervjuud vendade Urbidega ja sealt jäi kõlama selline tore mõte, et õige suhe on see, mille sujumise nimel pingutada ei tule.
Mulle see meeldib. Pidevalt olen pead murdnud arvukate artiklite üle naisteajakirjades, kus räägitakse sellest, kuidas suhte nimel ikka vaeva peab nägema. Kõik asjad, mille puhul mina siin elus vaeva olen pidanud nägema, on omadega rappa keeranud. Iga kord, kui ma mõtlen, et no mis see väike enesevägistamine siis mulle ära ei ole, olen tegelikult valel teel. Ei kompromissidele - igavene endale vastutöötamine viib lõpuks ikkagi kas enda või teiste vihkamiseni.
Urbide teine tore mõte oli see, et kui mõne inimese puhul tekib küsimus, kas ei või ja, siis vastus peaks kindlasti ei olema. Sest kui juba küsimus tekib, siis järelikult pole asi õige.
Millegipärast aga targutavad kõik eneseabiartiklid just vastupidist - kõrvuta plusse ja miinuseid.
Mida mina olen oma pika ja sisuka elu jooksul õppinud, on see, et mõistusega pole elus eriti midagi võtta. Kui ei meeldi, siis ei meeldi ja kaine mõistuse hääl või esivanemate ahastused, et tegemist on ju parima valikuga, ei muuda midagi.
Ja ma ei räägi ainult mingist armastusest siin, igasugused muud valikud elus ka.
Minulegi sümpatiseeris see artikkel vendade Urbidega väga, nende väljaütlemised sealhulgas. Õige ta on - milleks end piinata, kui sul on vastik ja paha olla? Suhtes, tööl, trennis, jne? Üks kord elame ju ainult - tuleks nagu nautida protsessi vai mes?
VastaKustutaOlen minagi püüdnud ja pingutanud mõne suhte eduka toimimise nimel nii, et veri ninast väljas. Ja pikka aega uskusin, et suudan rõõmuga pidada absoluutselt iga ettejuhtuvat ametit. Tänaseks olen õppinud, et mõned inimesed lihtsalt sobivad omavahel ja teised mitte (kõlab marginaalselt, aga nii see on) ning et ma olen tõepoolest suuteline leiba teenima ükstaspuha millise ametiga, aga ma ei pruugi selle juures õnnelik olla.
Enesepettus on üks kõige hiilgavamaid pettuse liike...