esmaspäev, detsember 28, 2009

Peaasi kui tööd on?

Praegu räägivad kõik, et peaasi kui üldse tööd on. No ma ei tea, ma seaks küll selle väite kahtluse alla. Või siis sõltub sellest, mida keegi tööks peab. Tuttavale pakuti "tööd" - patjade valmistamine, iga padi 1.-. Selgus, et päevas jõuab teha 50 patja...Tema tuli sealt ära, kuid ilmselt mõni jäi ikka "ametisse" ka. Teine neiu käib ka tööl ühes üsna tuntud firmas - palka saab aga ainult siis kui mõni klient käib. Mõni päev ei käi ühtegi aga tema peab ikka paarikümne kilomeetri tagant kohale sõitma, autole enamasti tasulise parkimiskoha leidma ja päeva jooksul sööma ka. Loodab jägmisel kuul ikka 1500.- kätte saada, ise veel naerab, et pigem on tegemist hobi kui tööga. Mina ei saa aru mismoodi saab selliseid "teenimisvõimalusi" üldse välja reklaamida. Ilmselt ainult seetõttu, et nõudlust on. 4 aastat kandideerisin ise ühte tuntud ettevõttesse - nõuded olid päris karmid, lisaks keerukas võõrkeeletest, sain kuidagi läbi. Siis lubati, et usina töö korral võib mõne aastaga mu brutopalk suisa 7000.- küündida...Ütlesin ära, kuidagi meelitada mind ei püütud, järelikult oli inimesi võtta. Samal ajal pealinnas imestati, et leidub inimesi, kes 10 000 palga peale kohale tulevad. Kas pealinnas on tõesti olukord niivõrd teine ja provintsi jäänud ainult edasipüüdmatud põmmpead, kes suuremat tasu ei väärigi? Eks ilmselt igaüks ise tunneb, mis tema jaoks õiglane tasu on, kuid sageli on ikka nii, et inimene elab peost suhu, ei ole rahul, kuid rügab ikka edasi palgatõusu nõudmata. Jah, ega nii palka tõstetagi, et oled näljas, kuid oma panusest häbenemata rääkida võiks ju ikka. Või siis tõesti pole sellest abi? Et kui riigikogu on läbilõige ühiskonnast, siis tegelikkus on samuti selline, et härrad kullas, pööbel mullas? Seesama "ärimees", kes padja pealt 1 krooni maksab, sõidab ise Lexusega ringi? Vandenõuteooriana on minu peast läbi käinud ka see masu - ärksamal ärimehel on ju väga hea öelda, et näete inimesed, meil on masu, kõikjal koondatakse, piiratakse, kärbitakse, homsest saate padja eest 50 senti ja keegi ei kobise, sest kardetakse, et pole kuhugi minna. Samas konkreetsel ettevõttel ei pruugi mingeid probleeme ollagi. Ehk ongi see kapitalism et kus lolli näed, seal koori. Või noh, mis lolli, lihtsalt endast nõrgemat, sest sageli on need madalapalgalised haritud, töökad ja tublid inimesed, kes lihtsalt ei oska/julge/taha nõuda. Kõik ei oska ise enda eest seista, seadused meil ka eriti ei seisa ja sotsiaalsest tundlikkusest ei ole enamiku meie ettevõtjate puhul üldse mõtet rääkida. Ega alati ka see välismaa isand parem ole, nii mõnedki tulevad siia rumalaid pärismaalasi klaashelmeste ja peeglikildudega ära ostma. Kõigile tundub kuidagi loomulik, et juhtide palgad on meil Euroopaga ühtsed, alluvate omad aga allapoole arvestust ja see, kes tahab inimese moodi elada, ei saagi muudmoodi kui ennast tippu rügada/osta/trügida jne. Mina näiteks ei tahaks elada selleks, et töötada (jube milline paheline ülestunnistus) vaid tahaks, et oleks võimalik normaalselt ära elada ka ilma tippjuht olemata. Normaalse all mõtlen ma näiteks vähe suuremat eluruumi kui ühetoaline panga käes olev paneelmaja korter. Millegipärast mulle tundub, et mujal maailmas on see võimalik. Võib-olla ma eksin ja elus ongi ainult 2 varianti - palju aega ja vähe raha või siis palju raha aga vähe aega.
Vastik vaeste inin tuli nüüd välja...Võeh. Tegelikult tahtsin ju öelda, et krt inimesed, tehke midagi, ärge olge igasuguse jama ja kommirahaga nõus!

3 kommentaari:

  1. Ma just sel põhjusel minema läksingi Eestist. Ma mõtlesin, et vat aga mis siis on, kui ma tahan (isegi näiteks) lihttööd teha, või no midagi kergemat kui enne tegin, ning selle eest niimoodi raha saada, et elan normaalselt ära? Niimoodi, et ma ei mõtle terve nädalavahetus tööst ja saan öösel rahulikult magada ning peale tööpäeva lõppu ukse kinni lüüa ja oma eluga tegeleda. Mõtlesin sellele kaua ning leidsin, et Eestis minu arust ei olegi võimalik nii elada. Kui ei ole juht, siis oled paras pabul, "rispekti" ei ole. Ning rahast ei hakka rääkimagi. Austraalias näiteks saab.

    VastaKustuta
  2. Eestlane ei võta kunagi kampa, et täna nälga kannatades homme koos naabrimehega leiba saaks, vaid ikka mõtleb, et mina võtan täna pool leiba vastu ja naabrimees on ise süüdi, et end odavamalt ei müünud ning homme ka nälgas on :)

    VastaKustuta
  3. Üks tuntud muusik pajatas mõni aeg tagasi telesaates, et mui masu oli ametlikult välja kuulutatud ja kõik sellest teadlikud, hakkasid kontserdikorraldajad ja muud asjamehed, kes muusikuid palkavad ja neile maksavad, seda ära kasutama. Lükkasid aga muudkui raha tasumise päevi edasi ja ise korrutasid, et saage aru - majandussurutis ju. Kuigi tegelikult oli siseringis teada, et nendel konkreetsetel korraldajatel polnud mingeid probleeme, lihtsalt üritati üldise häda varju pugedes endale võimalikult soodsaid diile välja kaapida.

    VastaKustuta