teisipäev, märts 09, 2010

Olen vist punane vol. 2

Sellest häbiväärsest asjast, et mulle uusaasta jõuludest rohkem meeldib, ma juba kirjutasin. Nüüd tuleb üles tunnistada ka see, et mulle meeldib naistepäev kõvasti rohkem kui emadepäev. Emadepäev seostub mulle süü ja häbiga. Just nimelt - täna nüüd oma ema, sest ta on pidanud sinusuguse läbi valu sünnitama ja siis veel üles kasvatama ka. Ole tänulik, raisk! Ilmselt olen hälbega aga juba lapsena tekitasid kõik need emade ülistamise laulud minus tohutut ebamugavust (Millal maksan memme vaeva?). Kohe rõõm oli mõnda isadele pühendatud harva laulu kuulda - Freud muidugi teadis, mida arvavad väikesed tüdrukud oma isast ja mida emast...Kõik need laulusaated olid minu jaoks lapsena seetõttu häirivad - tundus, et ema jälgib silmanurgast, kas mul on vähekenegi häbi, et teised nii kenasti oma emmedest laulavad, samal ajal kui mina selline häbitu jõmpsikas olen. Mu ema on täiesti normaalne inimene ja mina ka (meie pere standardite järgi :P) aga meil on mõlemal 1 viga ja see on enesekesksus. No ei saa mina aru, miks peaks laps olema tänulik oma vanematele, kes ta siia ilma tõid - tema ise ju ei tahtnud sündida (muuseas, mu ema vaidleks siin mulle vastu). Kasvatamine seisneb enamasti samuti lapse enda reeglitele allutamises. Justkui ori peaks isandale lilli tooma. Ma tean - ma ei ole võimaline normaalseks eksisteerimiseks ühiskonnas, sest ma ei talu juhtimist, juhendamist, õpetamist aga kuidagi olen siiamaani hakkama saanud. Kui nüüd mõelda, siis ühes aspektis on see omadus siiski kasulik - ükski domineeriv isane, kes pikemas perspektiivis mind peksma sooviks hakata, mulle huvi ei paku :)
Aga naistepäev on tore! Saada kinke ilus olemise eest on palju toredam kui oodata tähelepanu lapselt, kellega tahes-tahtmata domineerivalt käitutud ollakse, ise lootes, et ehk laps on unustanud ja tõesti toob need lilled heast südamest ja mitte seetõttu, et issi käskis.
Naistepäeval leidsin pargist just enda number (36 ei ole just kõige levinum jalanumber) punased kontsaga kingad, kenasti pingile asetatud. Loodan, et tegemist ei olnud kuriteo asitõenditega aga igaks juhuks jätsin need sinna. Äkki kellelgi läheb rohkem vaja - näiteks sellel elatud välimusega tädil, kes kord hindavalt prügikastis kellegi stringe mõõtis...

1 kommentaar:

  1. Väga hea tähelepanek kusjuures! Ma ka ei salli selliseid seisukohti, mis lõpevad väitega: "aga ta on ju ikkagi sinu ema!" Nagu oleks inimene kohustatud andestama viimseni kõik lollused, tobedused, hoolimatuse ja vahest mõnel juhul ehk pahatahtlikkusegi puhtalt ja ainuüksi sel põhjusel, et see inimene ta kunagi sünnitada otsustas.

    VastaKustuta