Kolmapäev, märts 10, 2010

Üks sünnipäev ja üks matus


Pean suure kurbusega tõdema, et minu telefon (jah, see siin pildil on tõesti telefon) hakkab ennast ammendama - aku ei ole enam nii hea kui viimased 5 või rohkem aastat. Kahjuks ma ei mäleta enam, millal ma selle ostsin (tavaline reageering - sa OSTSID sellise? miks jumala pärast?), kuid vähemalt 5 aastat on ta kindlasti mind truult teeninud, sest 5 aastat tagasi elasin ma Tallinnas ja tegin endast sellega Viru keskuse mingi poe proovikabiinis pilti :) Ja need telefoniga tehtud pildid olid nii kõva kvaliteediga, et Rate'i läksid need ilusti üles :) Isegi praegu on kaamera kvaliteet veel võrreldav tänapäevaste mobiilide omadega. Ja kogu Kurjami plaat mahtus sinna sisse. Ning Tallinn-Tartu bussis terve tee Tetrise mängimine ja pleieri kuulamine ei võtnud tal ühtegi posti akut...Oh, nostalgia. Kõige hullem on see, et ma ei tea, millist telefoni nüüd osta. Mulle lihtsalt ei meeldi telefonid, mis näevad välja nagu telefonid :P No mõned nõuded on mul ka - wifi peaks peal olema, sellel praegusel ei ole ja GPRS on vahel ikka näruselt aeglane, lisaks tahan muusikat kuulata ja korralikke pilte teha ning soovitavalt võiks olla tegemist Nokiaga. Poes käies tundus ainuke kena telefon olevat IPhone, kuid ma natuke kardan seda puutetundlikku ekraani - erinevalt mõnest Nokia väljaandest ei paista saavat sellele katet peale panna ja üldse tundub see IPhone mulle kuidagi eriti õrnake. Lisaks sellele, et ma olen käpard, olen ma ka hüsteeriline eit ning lisaks mahakukkumistele on minu praegune üle elanud ka mitu vastu betoonseinaga põrkumist, mis on ka üheks põhjuseks, miks ma ei osta uut akut vaid olen sunnitud uut telefoni vaatama - selles jublakas, mille külge saab ripatsi kinnitada, on väike mõra. (Haa-haa, enamik telefone viskab peale paari kokkupõrget ju lihtsalt sussid püsti). Ma saan aru, et minusugune peaks vist tänapäeva õrnadest disaini+tehnikaimedest suu puhtaks pühkima ja hoopis mõne nö ehitajatelefoni soetama...
Lisaks sellele kurvale uudisele on aga juba homme aasta aega möödas sellest kummalisest inimliku eksistentsi piire ületavast kogemusest, mille tulemusena siin üks blondiin mööda tube jookseb. Ja hämmastusega avastasin, et ma ei olegi kuhugi oma detailset sünnituslugu kirja pannud :P (dream on!). Ahjaa - minu arvates on esimene sünnipäev selline vanemate jaoks tore üritus, et ega kingitusi ju pole vaja kui tüüp ise veel aru ei saa, et neid nõuda tuleks :P Või peaks ikka mälestuste (?) huvides korraldama ürituse, mille jaoks pannakse kinni mõni mängutuba, lastega tegelevad Pipi ja Limpa, šampus voolab ojadena ning kutsutud on 40 külalist (no lapse sõbrad oma vanematega)? Kui teil ei ole ühtegi last ega kogemusi nendega, siis võib-olla te tõesti kujutate ette, et üheaastasel on mõni sõber aga muidu tundub see teile siiski koomiline. Aga selliseid üritusi korraldatakse. Ma ise läheks ka rõõmuga kui süüa pakutakse ja mõni Pipi või muu elukas samal ajal lastega tegeleb...

8 kommentaari:

  1. Ohjah, see on nii armas ja lahe telefon, oleks isegi sellist tahtnud omalajal. Igaljuhul, kui sa leiad midagi fääncit nagu see telefon anna teada, ehk leian mina ka oma N97 asenduse :P

    VastaKustuta
  2. Kle mina mõtlen küll, et kui on aint jublaka sees väike mõra ja sa seda käesolevat telefoni nii armastad ja ta on heade omadustega, siis tasub ehk siiski uue aku peale mõelda...? Või ei vaadanud ma süntäril selle üldise Marca telefoni avaliku uurimise raames piisavalt korralikult ja ei saanud päris täpselt aru, et see jublakas on telefoni miski elutähtis osa... =)

    VastaKustuta
  3. Oot, mis N97-l häda? Tundub üks paremaid uute hulgast.

    VastaKustuta
  4. Ehee - samal minutil kommenteerisime :) No tegelikult lisaks mõrale mind ikka häirib üha enam see telefoni tänapäevastega võrreldes väike mälu, gprs-i uimasus ning korpus on ikka nende aastatega päris koledaks kulunud kui lähedalt vaadata :(

    VastaKustuta
  5. Aiai, no kui seltskonnas eputamiseks enam ei kõlba, siis on Carry poolt antud luba uusosta =P

    Kuigi mina oma esimest telefoni, Nokia 3210-t armastasin niiväga, et vahetasin 2 korda korpuseid, mitu korda akusid ja lõpuks olin nõus uue ostma alles siis, kui ekraani pääl pikslid kokku hakkasid sulama... Ma millegipärast kiindun mõningatesse tarbeesemetesse liigselt... mis ei tähenda, et mulle paljud uued asjad ei meeldiks =)

    VastaKustuta
  6. Ja "uus osta" on loomulikult kaks sõna, ma ei ole kirjaoskamatu, vaid lihtsalt kergelt lödinäpp =P

    VastaKustuta
  7. Vanasti oli jah selline tore võimalus, et sai korpust vahetada, minu omal küll kahjuks ei saa. Seltskonnas eputamiseks? Pigem sa tahtsid vist öelda - seltskonnas mõnitamiseks? :)

    VastaKustuta
  8. Kusjuures maitea, ma olen alati arvanud, et need on väikesed inimesed, kes tunnevad vajadust kedagi nende asjade pärast mõnitada või narrida. Aga vbla ma suudan asjale selle külje pealt läheneda vaid seetõttu, et mind õnneks pole kunagi rõivaste või asjade pärast mõnitatud. Kuigi tõtt tunnistades põhikoolis tuli vahel olude sunnil topilisi riideid kanda, aga meil vist olid piisavalt mõistlikud klassikaaslased isegi selles vanuses. Ainuke asi, mille pärast mind on narritud, oli see, et ma kunagi ammu (no ikka tõsiselt ammu - mingi seitsmeaastaselt vast) ühele oma majas elanud sümpaatsele poisile lilli ukse taha viisin =P
    Teised meie õue poisid ei lubanud mul seda unustada seniajani, kuni ma sealt kandist ära kolisin ehk siis teise linna ülikooli läksin =)
    Ja muidugi see Shaggy "Oh, Carolina" lugu on mulle ka tosinkord punastamist põhjustanud nendesamade poiste värvikas esituses...

    VastaKustuta