teisipäev, juuni 01, 2010

Organiseeritud elu

Lugedes erinevaid hetkel äärmiselt populaarseid reisiraamatuid, jääb sageli silma see kui õnnelikud on inimesed oma kaheksast viieni kontoritööd maha jättes ja pea ees, vähese raha ja seljakotiga tundmatusse sukeldudes. Reisifirmade pankrotistumistest kuuldes räägitakse sellest, et palju mõttekam on ise endale marsruut paika panna ja omal käel maailma avastama minna, selle asemel et reisifirma kukrut täita ja nädal aega kuskil hotellis basseini ääres vedeleda.
Ma olen vist hoopis teistsugune inimene. Teate, mulle meeldib kaheksast viieni kontoritöö: kohvimasina ja printeri surin, õhukonditsioneer ja päevavalgustuslambid. Ma ei kujuta end ette ei mööda linna sahmimas ega ka kodus oma aega vabalt planeerimas. Mulle meeldib kui on kindel plaan. Ma ei suudaks kuidagi mingit kannapööret teha, kott selga visata ja minna, teadmata, kus magama hakkan ja kust raha saan. Mina ei oleks nii õnnelik vaid pigem hirmunud. Ringi sõidan jaanuaris kindlaks määratud puhkusegraafiku alusel kätte jõudnud puhkuse ajal ja ka siis teades, kuhu õhtul magama keeran. Enamasti on ka marsruut teada kui just tee peal mõnd huvitavat viita ei märka. Mulle meeldib ka turvaline puhkus vähemalt 4* hotellis või spaas. Ma ei pea tegema muud kui üles ärkama, sööma ja seejärel basseini äärde vedelema minema, minu eest hoolitsetakse, voodi on tehtud, meelelahutusprogramm toimib. Ma ei pea minema vaatama, kuidas inimesed tegelikult elavad, mulle täiesti piisab lihtsalt vedelemisest.
Miks? Ma ei taha suhelda ega asju organiseerida. See kõik ärritab mind. Mitte et ma ei tahaks vahel rutiinist välja aga ma tahan ka välja mugavalt saada, ilma ennast üleliigselt pingutamata. See ei ole isegi häbiväärne laiskus - ennast tundes on mul hirm midagi valesti teha, midagi ära unustada, ära eksida, õnnetusse sattuda. Mu enesealalhoiuinstinkt ei lase mul pea ees seiklustesse sukelduda. Ma olen harjunud vastutama ja enam ei taha. Isegi kaardilugeja ei taha ma olla - ma tahan puhata, ennast välja lülitada ja mitte mõelda sellele, kas pidime eelmise märgi juurest ära pöörama või mitte. Minu jaoks ei ole elamus see kui pean kusagil põllul sandikopikate eest orjama, isegi siis kui ümberringi on ilus loodus ja huvitavad inimesed. Võib-olla see õpetaks mu elama ja mitte olema nii kuradi abitu aga vabatahtlikult ma seda ristiretke küll ette ei võtaks. Ma ei ole noorte seljakotimatkajate tüüpi reisija, pigem saksa pensionäri tüüp.
Oh, need reisiraamatud tekitavad süümekaid - mida sa istud seal ja kopitad, jäta kõik ja tule maailma avastama! Äkki see siiski ei ole kõigi jaoks? Või magan ma ikkagi midagi head maha? Tont seda teab...

2 kommentaari:

  1. 2ra yldse muretse, see ei ole kindlasti k6igi jaoks ja ei peagi olema. V6tta kott selga ja minna, see pole mingi kohustus, vaid seda teeb inimene siis, kui ta tunneb, et teisiti ei jaksa enam edasi elada, midagi on valesti. Kui sa oled oma eluga rahul ja 6nnelik, siis ei ole kuskile vaja minna ja end nii 6elda "leida" pyyda.

    Ma ise olen ka saksa pension2r, mulle ei meeldi matkata. Aga Eestist pidin sellegipoolest minema saama. Nyyd ma elan lihtsalt teisel pool maakera linnainimese elu. Ainult et v2ga palju on muutunud elu yleyldiselt ja mina ise ka :)

    VastaKustuta
  2. Mina olen jälle seal kahe vahel vist täpselt, niimoodi kiiksuga =)
    St. mulle meeldib, kui ntx reisiplaan on üldiselt paika seatud, aga võimaldab kohapeal täpsemalt otsustada, mida ja kuidas ja millal. No näiteks, et teada on, et tuleb tripp risti läbi Poola, aga seda, kui kaua mingis konkreetses linnas peatutakse, vaadatakse juba kohapeal n.ö. õunte pealt =) Et kui on fun, jäädakse kauemaks ja kui tundub ilgelt jama, põrutatakse kohe edasi.

    Aga selles mõttes olen minagi saksa pensionäri tüüpi, et ühe reisi jooksul mingist kvaliteedipiirist allapoole jäävates majutuskohtades ma alaliselt ööbida ei soovi. Vahepeal ühe öö võin sobivate ilmastikuolude puhul telgis magada ja siis mõne päeva möödudes jälle näiteks mingis noortehostelis, aga vahepeale peab ikka selliseid päevi/öid ka jääma, kus saab inimese kombel privaatselt ja puhtalt elutseda, mitte saja muu matsiga duširuumi jagada...

    Samas kaarti lugeda mulle ilgelt meeldib ja igast meelelahutusmarsruute koostada samuti. Ja kuna ma end sellele alale veel tööle ei ole sokutanud, elan end välja sõprade-tuttavate kaasreisijate peal, kelle jaoks kaardilugemine ja erinevate väljasõitude vahel valiku tegemine ei ole fun =)

    VastaKustuta