Hääletamistest

Ei ole reaktsioonipostitus üldse, mäletasin, et tahtsin millestki kirjutada ja avastasin siis, et VVN on just täpselt sel teemal kirjutanud. Ja ma ei kirjuta Stalkerist, ühest teisest aasta parimate hääletusest hoopis. Ja sellega seoses sellistest hääletustest üldse. Lisaks ütlen kohe ka selle ära, et see pole mitte mingil juhul vastulause VVN-ile, kelle seisukohta ma aktsepteerin.

Minu, kah väikeses, hobikogukonnas korraldatakse samuti aasta parimate valimist ning nagu Stalkerilgi, on ka seal iga hääl kaalukas. Sel aastal juhtus aga nii, et esikoha määras üks hääl, mis oli...antud iseendale. Teada sain ma seda grupichatist, kus teisele kohale platseerunu teatas, et oleks ta vaid teadnud, et ka endale tohib häält anda. No alati on tohtinud, lihtsalt see info, kes kellele andis, on hiljem avalik. Kusjuures ma eeldasin, et see info on ka praegu avalik, aga täna portaali sisse logides avastasin, et ei, seekord polegi, teine koht oli selle spetsiaalselt välja uurinud. See oli natuke....üllatav. Esimene koht kaitses end sellega, et no kui endale ka ei meeldi, kellele siis veel? Aus. Paraku ma arvan, ta lihtsalt ei teadnud, et tegemist pole anonüümse hääletusega. 

Sealt edasi minu juurde. Ma olen see hirmus inimene, kes küll avab linke, mida tuttavad jagavad -  "hääleta pliis mu lapse/kodulooma/kunstišedöövri poolt", aga valib sealt isikliku lemmiku hoolimata sellest, et oleks pidanud selle tuttava oma laikima.  Miks ma nii teen? Ma ei ole hea sõber? Ma ei ole inimeste inimene? Ilmselt midagi sinnapoole. Ma valin ka seal enda hobikogukonnas just neid, kelle tegemised on meeldinud, hoolimata, kes nad inimestena on.* Seal on muidu viis võimalust häält anda, kõik võrdsed, ja on palju neid, kes leiavad, et see on ebaõiglus, sest parim saab olla vaid üks ja kui sa annad hääle rohkemale kui ühele, sa vähendad parima šansse. Mu seisukoht on toetada võimalikult paljusid. Mitte selgitada parimat. See on niikuinii võimatu, maitsed on erinevad. 

Aga hoolimata sellest, kuidas keegi hääletab ja kas üldse, on mu kõige suurem mure see, kas me, palun, saaksime olla sõbrad edasi ka pärast hääletusi? Et kui sa tungivalt soovitasid mul enda poolt hääletada, aga ma paraku avastasin, et oli paremaid kandidaate ja andsin hääle neile, siis sa ei pea mu peale viha. Käratada ja nina peale visata võid, sellest ma saan aru, aga no see ei ole ju nii suur asi ometigi, et suhteid mõjutaks? (Kas ma olen see inimene, kes keerab teistele igasugu jama kokku ja siis loodab sinisilmselt, et nad mind ikka armastavad? Vist küll...) **

 *Sellega oli ka teema. Üks koos tegutsenud paar läks lahku (asjaolusid ei tea) ja meespool otsustas naispoole osaluse ühiselt tehtud asjades lihtsalt ära kustutada. Lisaks omastada kõik koos tehtu. Naispool siis kirjutas foorumisse, et võiks seesugust alatust parimate hindamisel arvesse võtta. Nõus, et alatus. Need koos tehtud asjad ei olnud ju enda ego upitamiseks vaid teistele kogukonna liikmetele, samas kui mõni neist oleks olnud ekstra vinge, ma vist oleks ikka hääletanud. 

**See oli muide iroonia, ma päriselt imestan kui tõsistelt inimesed igasugu "paremus"järjestusi võtavad. 

Nostalgiamatk

Pühapäeval oli jahe ja sombune päev, sobiv pikemaks jalgsimatkaks ning meil tekkis mõte käia ära Endla rabas. Lõppsihtkohaks Endla metsamaja. Selle kohaga on sellised lood, et ööbisime seal sõbra 30. juubeli raames 18 aastat tagasi. L. väitis algul, et ei saa ju olla nii, see tähendaks, et ta, sõbraga sama aasta väljalase, peaks ju sel aastal õudustäratavad 48 aastat vanaks saama, mille peale ma tuima näoga teatasin, et no arvutagu siis paremini. Mille peale L. paar vandesõna kuuldavale tõi. Ega jah, paganama 18 aastat tagasi?! 

Toona said seda maja broneerida vaid teadlased ning meie trampisime hanereas 6 kilomeetrit koos kogu tavaariga - mäletan, üks vend koperdas laudteelt õllekastiga alla - söögid, joogid, telgid jne ehku peale kohale. Äkki kedagi ei ole. Ja ei olnud ka, tee peal ei tulnud ka kedagi vastu. Tänapäeval liigub inimesi looduses hordidekaupa, ka pühapäeval veendusime selles, kuigi jah, maja juurde jõudes olime seekordki vaid kahekesi. Suurem looduses müttamine sai alguse vist Covidi ajal, aga jah, 18 aastat tagasi oli see vaid veidrike pärusmaa suuresti. Ehk siis majja me ei saanud, pidime selle ümber telkima. Osavamad poisid mehed (krt, juba 30 on mees vist, kuigi omavahel räägitakse siiamaani poistest) upitasid oma telgi sinna pildil praeguseks kaldus katusega osale, toona oli see sile. Redelit ei olnud, ei mina tea, kuidas sinna öösel purjus peaga magama roniti.

Meie magasime teisel pool maja esimese korruse terrassi peal. Nii palju kui magasime. See paks poiss, kes kastiga rappa kukkus, norskas kõrvaltelgis nagu homset poleks, siiani mäletan. Ja L.-i, kes roostikus pissil käis, pidi peale passima, sest korra ta suutis juba peaaegu ära uppuda sinna. Eelmistel päevadel oli kõvasti vihma sadanud ja toonane söögilaud, mis ei olnud selline katusega tänapäevane värk nagu pildil, ujus pahkluuni vees, lauani pääses puupakkudel hüpeldes. Praegu väidab RMK leht, et kohale saab ka kuskilt 3 km pealt, ma ei tea, kuidas. Meie tulime 6 km üks ots ja sama teed tagasi pühapäeval. Tee on alguses laudtee üle Männikjärve raba (imeilus!) ja edasi läbi metsa, kus tänapäeval osati multš maas ja korralikud sillad. Toona oli hanerada ja matkatee ise ringikujuline 6 km majani ja 8 km tagasi. Vot seal tagasiteel juhtus asju. Nimelt tõusis hommikul temperatuur nii +30 peale, niiske, palav, enamikul pohmell, mul ei olnud, sest olin natuke rase, joogivesi otsas. Otsustasime kuskilt lõigata ja otse loomulikult sattusime mingisse ilgesse rapikusse, kus vesi poolde põlve. Kui sellest läbi saime, jõime vett otse ojast. Eile jalutasime kah tollest mööda, no mingi nipiga ei oleks soovinud sealt sogasest veest sõõmugi võtta. Kusjuures keset ööd oli ühel preilil tuju ära läinud (sest ta enda meelest oli "korraks läbi" tulnud, aga koha peal selgus, et ta peika plaanis ikka ööseks jääda) ja ta jalutas kottpimedas (augusti keskpaik oli siis) üksi maja juurest maanteele ja hääletas koju. Ta peigmees läks järgi, aga arvas, et on pimedas tüdrukust mööda läinud vms, sest ei uskunud, et too tõepoolest see 6 km üksi, pimedas ja miniseelikus läbi käis, ilma taskulambita, ilma nutitelefonita, mida toona veel kellelgi vist polnud. Paar on siiani koos muide. 

Seekord ööbima ei jäänud, aga samasugune maailma lõppu jõudmise tunne oli küll. Maja asub järve ääres, edasi enam kuhugi ei saa. 

Mõtlesin, et ilmselt olen sellest retkest 2008. aastal ikka blogisse kirjutanud ka, aga selgus, et mitte. Ainuke postitus 2008. aasta augustist annab krüptiliselt teada mu rasedusest. Üldse on kõik need varajased aastad täis mingeid jubedaid arusaamatuid postitusi, mille sündmustest ma mitte midagi ei mäleta. No nagu see - kas need dialoogid on kirjanduslik liialdus ja kui pole, nagu ma ennast teades kahtlustan, siis kelle vahel need toimusid?? Mingeid asju see eest mäletan selgelt - lause "Suvilas pole muud teha kui juua" mõtlesin välja Tartu-Tallinn bussis ning panin märkmikusse kirja koos muude šedöövritega.