Viru Folk on selline kena tsiviliseeritud koguperefestival, kus umbjoobes kalkareid naljalt ei kohta. Istud murul ja iga nurga tagant kostab muusikat, piletid on küll kallid aga ka ilma nendeta ei jää paljust ilma.
Sättisime end alustuseks vana koolimaja hoovi, kus sai tasuta bände kuulata-vaadata. Laps hõivas endale tantsimiseks kogu vaba ala meie ja eesistuvate inimeste vahel. Ühel hetkel märkas ta endast mõned aastad vanemat tüdrukut, kes otse lava ees tantsis. "Tahan selle tüdruku juurde minna!" Läksime. Laps läks otse tüdruku juurde ja võttis tal hea tahte märgiks käest kinni. Suurem oli küll üllatunud aga sõbralik. Nii nad siis seal koos tantsisidki, vahepeal lõi kampa ka suure tüdruku väike õde, kes uue õekandidaadiga ehk veidi rivaalitses. Üks onu saatis plikadele õhusuudluse - minu laps vastas samaga. Ürituse ametlik fotograaf tegi tantsupaarist ilusa pildigi. Lõpuks tahtis laps lausa lavale ansambli juurde ronida aga seda ma ei lubanud. Kontserdi lõppedes ütles ta, et nüüd on vaja inimestele lehvitada. Mulle tundub, et sellisel esinemisjulgusel ei tohiks kaotsi lasta minna. Et tulevikuski jätkuks julgust toredatel inimestel käest kinni võtta ja neid tantsima kutsuda. Paraku pidavat mingis eas see julgus kergesti kaduma minema. Suurem osa lapsi ei taha tegelikult üldsegi vanemate sülest kaugemale minna, ei tunne muusika kutset ega vajadust sõnu teadmata kaasa laulda. Aga kui see tahtmine olemas on, siis kuidas seda säilitada? Kas piisab sellest kui hoiduda kommentaaridest stiilis tagasihoidlikkus on voorus? Mida sa trügid sinna, inimesed vaatavad! Kõige turvalisem on hoida omaette!
Järgmisel päeval ühel teisel kontserdil olid teised lapsed. Ma tean, et nii pole ilus öelda, aga need lapsed ei meeldinud mulle. Üks neist tuli minu lapse juurde aga minu oma, selle asemel et käest kinni võtta, putkas eest ära. Ilmselt tundus tallegi, et teine tahab sõpruse otsimise asemel hoopis näpistada. Huvitav on vaadata kui erinevad on juba väga väikesed inimesed, ma ei usu, et kõiki erinevusi saab vaid kasvatuse kaela ajada. Inimesed lihtsalt on isemoodi. Samas on elus väga oluline, et leiaks üles need, kes on sinu moodi. Selle jaoks on aga palju kasulikum julgus ja sõbralikkus kui endassetõmbumine või kiuslikkus. Oleks see ainult kuidagi arendatav. Intro- ja ekstravertsus on mu meelest pigem kaasasündinud.
Folgil jäi tegelikult veel palju nägemata-kuulmata-tegemata. Oleks tahtnud, aga kõike ei jõudnud. Öine nahkhiireloeng oli vahva, kuigi teadsin enamikku räägitut juba varemgi, oli ikkagi kuidagi teistmoodi kuulata juttu otse sündmuskohalt. Sellistest üritustest võiks rohkem osa võtta, aga ikka mõtled, et pole aega, võimalust jne. Pärast elamust on alati hea tunne, et seekord end kokku võtsid ja asja ära tegid. Järgmisel aastal jälle!
Olin ise kunagi ammu-ammu selline laps, kes tantsis ja kes tänaval kenadele lastele ütles: "Sa meeldid mulle, hakkame sõpradeks." Üle läks see siis, kui sellele ettepanekule liiga palju negatiivset vastu sain. Ja esinemistahtmine läks ära siis, kui vanemad ühel hetkel natuke liialt sundima hakkasid.
VastaKustutaAga praeguseks on vähemasti tantsulust tagasi tulnud, proovisin ka sõprusepakkumist ülikooliajal meelde tuletada, sain kohe jälle nätaki vastu näppe, seda ma vist IRL enam ei proovi (blogides aga küll).
See on muidugi kurb, aga hetkel tundub veel julmem lapse sotsiaalsust eos lämmatama hakata ettekäändega tema vastulöökidest säästmiseks.
VastaKustutaSamas võib mõni kinnisem inimene ühest äraütlemisest rohkem heituda kui ekstravert suurest suhtlemisest tingitud mitmetest ebameeldivatest juhtumitest.