esmaspäev, aprill 14, 2014

Asi on maitses

Ostsin eile sama kuupäeva kanaliha, seda, mida alla hinnatakse. Kuna mul on kerge nohu, siis lõhnade ja maitsete tundmisega on hetkel kehvapoolne. Igatahes, tegemist oli paneeritud kanalihaga, viskasin pannile, laps kiitis, et jube hea söögi lõhn olevat. Muidu ta liha eriti ei fänna. Natuke hiljem tuli L. ja küsis, et misasi siin haiseb? Ei osanud vastust anda. Hakkasid siis kõik sööma, va mina, kes samal ajal Mikrot söötis. Laps sõi ja matsutas. L. tahtis kangesti kanaliha pakendit näha, et vaadata, mida see küll sisaldab. Küsis, et kas see oli mingi keefiriga kanaliha. Ei olnud. Laps sai esimesena söödud, mida suht harva ette tuleb. L.-l millegipärast liha ei läinud. Sain siis Mikro söödetud ja istusin ise ka lauda. Kana...kana maitses nagu keegi oleks keefirit praadinud...või noh, ütleme otse - okset praadinud. Selle aja peale kavatses ka L. oma portsjoni minema visata, millest ta pool oli suutnud endale sisse ajada. Ma võtsin igaks juhuks teise ampsu veel, et ikka kindel olla, et see tõepoolest süüa ei sünni (ega ma siis nii kergelt ka alla ei anna). Ei sündinud. Küsisin lapse käest, kuidas maitses, ta vastas, et väga hea oli (ma sõin täpselt sama tükki, mida laps, see oli pooleks lõigatud). Hommikul keegi kõhuhäda ei kaevanud. Ega ma teadlikult halvaks läinud liha varem söönud ei ole, seega ei teagi nüüd öelda, kas asi oli lihtsalt maitses või oli ikkagi tegemist halvaks läinud asjaga. Peaasi, et lapsele maitses...

2 kommentaari:

  1. Apppi, lastekaitse :)

    VastaKustuta
  2. Ma olen kuskilt lugenud, et inimese (või tema eellase) lihasöömine võiski alata raipesöömisest, sest suurema kiskja mahamurtu-mahajäetu jääke on kergem leida kui ise kedagi maha murda.

    VastaKustuta