Ei, juttu ei tule kodutöödest. Eks inimesed ikka lahka omavahel teiste elusid ja ilmselt olen minagi kedagi paika pannud stiilis "eks ta neid vanu mehi armastab seetõttu, et tal omal isa ei olnud" (ei ole reaalsest elust võetud!). Vähemalt mulle endale on sellised avaldused tol hetkel ilmselt tõena tundunud. Ma ei usu (mälu is a bitch, teatavasti), et oleksin teadlikult kellegi kohta valet rääkinud a la "ta on muidu jube vastik, ja teate juba ta ema oli mõrtsukas ja isa vägistaja!" Igatahes lugesin eile lugu sellest, kuidas keegi dotsendiproua olevat Mallukat lastekodulapseks ja joodikute järeltulijaks sõimanud. No eks ikka mäletame, et oma emaga Mallukal parimad suhted polnud ja keegi "perekonda lähemalt tundev isik" teadis rääkida, et omal ajal olevat tal kodus pidusid peetud. Järeldame, et vanemad olid alkohoolikud ja laps toimetati lastekodussse, loogiline ju?! Kunagi oli ju Perekoolis isegi teema, et kes need blogijad päriselus on, tahaks jubedalt pikantseid seiku teada. Naljakas, kuidas inimestele sellised asjad meeldivad. Ega muidu ju Kroonika ei ilmuks ka. Tõde tõeks, aga enamus sellistest juttudest on kas puhas vale või siis kellegi elav fantaasia. Ma saan aru, et kooliajal sai selliseid asju huviga kuulatud ja ahhetatud, aga no eks isegi siis päris kõike ei usutud. Aga, et sa lähed Internetti ja päriselt kirjutad oma "tõe" sinna üles? Täiskasvanud inimesena? Kunagi sai ju üks paarike sellega lausa kuulsaks. Üle laipade tähtede poole, sest haiget said ilmselt paljud. Kas selle peale üldse mõeldi? Mõni läheb niimoodi hulluks kui teda maha jäetakse ja hakkab endist armastust poriga üle valama, aga sageli tehakse seda ka täiesti võhivõõraste suhtes. Kadedus? Võimas tunne, mis tekib sellest, et oled teiste sensatsioonijanuste jaoks infoallikaks? Ma vist olen nii mõttetu inimene, et keegi pole eriti kusagilt kinni hakanud. Naljakas on see, et kuigi ma olen seesugust musta pesu pesemist pigem naistele omaseks pidanud, siis mu enda elust on juhtumid 100% ainult meestega seotud olnud. Meenub, et kunagi katkestas üks noormees minuga suhted seetõttu, et üks teine noormees, keda tundsin, oli talle minu kohta rääkinud "asju, mida ma kuulda ei tahaks". Oma teada ei teadnud too tüüp küll ühtki säärast asja mu kohta. Teine käis ja lõksutas lõugu, et ma olevat ta armuke, kuigi tegelikult oli haiglaselt armukade oma tüdruku peale, kes minuga suhtles - selline tüüpiline naisepeksja (seda ta ka oli), kelle pruudil ei võinud ühtegi sõpra olla. Kolmas oli Tähtsast Ministeeriumist üks keskealine meestöötaja, kes läks minu ülemusele kaebama, et miks selliseid idioote (nagu mina) tööle võetakse, aga minule oma probleemidest rääkima ei tulnud. See viimane masendas mind ausalt öeldes kõige rohkem, sest ma ei uskunud, et üks "täiskasvanud inimene" võib nii õel olla - ma olin siis 23, äsja koolist tulnud, ei taibanud veel kõike ning selle asemel, et noort kolleegi aidata või isegi vihjata, et too miskit valesti teeb, minnakse teda selja tagant mustama. Hiljem olen arvanud, et tegelik probleem ei olnud üldse mina, vaid just nimelt mu ülemus, kellele oli vaja koht kätte näidata - "värbab siin igasugu lollpäid!". Või siis oli härral lihtsalt halb päev.
Või on mu kogemused nii meestekesksed seetõttu, et naised oskavad oma õelust paremini varjata? Et tegelikult kogunes kusagil grupp, kus minu näoga voodoo nukku nõeltega torgiti. Naised on mulle tavaliselt ikka oma antipaatia näkku paisanud - tänan teid selle eest! Või kui keegi teab minuvihkajate gruppe, siis ma ühineks meelsasti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar