neljapäev, mai 12, 2016

Kes ikka kivi kallistaks?

Mul tekkisid mõned seosetud mõtted seoses viimasel ajal blogides aktuaalsete teemadega. Manjanalt ja Indigoaalaselt tugeva inimese teema ning väga väga naiselt lohutuse vs nõu teema.

Kas tõesti nõuka-ajal ei kasvatatudki meid kõik tugevateks inimesteks? Mind küll kasvatati ja ma eeldasin, et kõigil oli nii. Minu ema on kindlasti üks tugevamaid isiksusi, keda ma elu jooksul kohanud olen ja tema pealt õppisin ka mina, et nõrk olemine on lausa vastik kõrvalt vaadata. Kui sa oma arvamust ei avalda, lased endast üle sõita, nutad nurgas, ei tõuse pärast kukkumist püsti või ootad teiste abi, oled haletsusväärne ning vääridki seda halba, mis sinuga juhtus/juhtuda võib.
Tänapäeva terminites siis ohvri süüdistamine vist? Samas, kui ma ise poleks juba "geneetiliselt" samasugune olnud, oleks selline kasvatus minus ilmselt väga suurt stressi tekitanud. Võib-olla oleksin täiesti endasse sulgunud, veel rohkem vait olnud ja omaette hoidnud, kuid ma ei teinud seda. Vahepeal vihastas küll, et miks ema mind mingite pisitülide puhul ei lohuta, või veel enam, ise õiglust paika panema ei hakka, vaid hoopis leiab, et ilmselt oli ikka minus ka viga ja üldse, miks ma suhtlen igasugu põhupeadega, kas pole ometi selgeks saanud, et sellest midagi head ei tule. Ei olnud nii, et "otsa linnupojakene, tule, nuta emme õla najal". Tänapäeval kuuleme aga üha enam, kuidas lapsevanemad enda võsukestel üldse mingit süüd ei näe ning koole kohtusse kaebavad, trennides võõraid lapsi klohmivad ja täiskasvanud järglastega koos tööintervjuudel käivad. Kas need on need samad vanemad, kes omal ajal kodus vähe mõistmist ja kaastunnet leidsid ning nüüd seda tagasi teevad? Mina olen oma ema suhtumise üldises osas üle võtnud, ilmselt on selles ka midagi õiget, sest näiteks enneaegsete laste vanemate kogemusnõustaja rääkis ka, kuidas enamasti on kõige nõrgemad need lapsed, kelle vanemad neisse kui haigetesse suhtuvad.  Kui ikka eluaeg lapiga järel käid ja lapse eest otsuseid teed, siis laps jääbki abituks.
Teiselt poolt see tugevus justkui annaks teistele märku, et sa oledki alati üdini säärane ega vaja ilmaski hoolitsust. Leiadki endale sellise mehe, kes anekdootlikult "armastab sind nii palju, et oleks ükskord ääre pealt seda sulle öelnudki". L. imestas ka kunagi siiralt, et mis mõttes ma  nagu tähelepanu tahan, ma olen ju tugev ja iseseisev feminist.
Väga väga naine kirjutas (vabandust, ei leidnud seda õiget postitust kohe üles ja kui ma otsima hakkaks, kaoks mu enda mõttelõng ära), kuidas tema puhul polnud nõuannetest mingit kasu ja ainus, mis aidanud oleks, oleks olnud just lohutus ning pai. Ma olen ise õudusega avastanud, et mina olen just see vastik nõuandja. Ja veel nii vastik, et mind tüütab, kui teine mu nõuannet tõsiselt ei võta või kui tal ei hakkagi sellest parem. Teiselt poolt ei oska ma lohutada. Mul tuleb tõrge ette kui pean kallistama või pai tegema. Isegi siis, kui ma tegelikult tunnen, et tahaksin seda teha. Sest tugev inimene ei lasku nii "madalale" ja "mida nad minust niimoodi arvavad". Mingit käsu korras kallistamist ei tahaks ka juurutada ning nii ongi meil kujunenud, et ilma vingumiseta kannatab pigistamist ja musitamist kodus vaid kass (ok, temagi vaid loetud minutid). Ülejäänud kiljuvad/torisevad, et fui ja väkk. Ma ei ole üldse rahul. Aga ma ei oska teisiti ja ilmselt ma koondan enda ümber inimesi, kes on samasugused. Tugevad inimesed, kes ei oska pehmed olla, kuigi vahel isegi tahaks. Seisus kohustab jäine olema. Ehk on meil selles kalgis maailmas niimoodi lihtsalt kergem? Samas võib-olla jääme niimoodi hoopis millestki olulisest ilma.

Minu ema õpetas, et "avalik amelemine" ei näita sugugi tegelikku suurt lähedust ning enamasti on need pidevalt miilustavad paarikesed just need, kes esimestena lahku lähevad. Ma ei tea, mul on küll mõned tuttavad, kes isegi aastaid peale kohtumist käsikäes ringi käivad ning igal võimalikul juhul üksteisel ümbert kinni haaravad. Ilmselt on see mingi sügav isiksuslik erinevus. Ei saa ka öelda, et eraldusjoon mööda "tugev/nõrk" inimene skaalat käiks. Viimases Imelises Teaduses oli just mingi tabel selle kohta, kuidas mehed ja naised tajuvad erinevate inimeste puudutusi. No mehed põhimõtteliselt tunnevad end ebamugavalt isegi siis kui oma naine reit silitab, naistel pole suurt probleemi sellest, kui võõras naine nende tissi katsub (no nii radikaalselt päris mitte, aga üldjoontes, mehed on isikliku ruumi suhtes palju tundlikumad). Huvitav oli aga see, et testiti erinevate riikide inimesi ning meeste puhul tuli välja, et kõige pirtsakamad olid Suurbritannia mehed ja kõige lahkemalt lubasid end näppida....soomlased! Ainus seletus, mis ma sellele vastuolule leidsin (muidu ju Soome mees kui kinnine ja suitsidaalne alkohoolik), oli see, et soomlastel on sügavalt juurdunud saunakultuur ning neil on ehk lihtsalt suva.

13 kommentaari:

  1. esiteks see, et meil on vist üks ja sama ema. :D Vähemalt selle kirjelduse ja kasvatusmetoodika koha pealt küll.

    teiseks, britis mitte ainult mehed, vaid mitte keegi ei taha mitte mingit näppimist. Füüsilise kontaktiga tuleb olla väga ettevaatlik ka nende puhul, kellega muidu justkui väga lähedane sõber oled. Nad on emtosionaalselt nii pagana alla surutud siin, et kahju vahel kohe. Seepärast lähevadki nad alkot tarbides ka tihtipeale üle igasugu piiride hulluks. Kuidagi peavad ju emotsioonid välja saama. :D

    kolmandaks, ma olen ilmselt südametu kivikuninganna, aga ma vihkan paarikeste puhul avalikku musitamist ja miilustamist. Käest kinni kõndida on ok aga non-stop üksteise näppimine on mu meelest tobe.

    VastaKustuta
  2. nii hea postitus! Mul oli ka plaanis sellest Väga väga naise nõuandmise asjast kirjutada, aga nüüd ma vist enam ei kirjuta.

    ei käi tugev inimene ja lohutada mitteoskamine alati koos. Ma olen eluaeg hull kallistaja olnud. mingi hetk ma ka taipasin et naised ei taha nõuanandeid vaid lohutamist, sest ma ise olen selline. see meeste pidev soov mingit nõuannnet toppida, kui ma tahtsin ainult kaasa tundmsit ja/või kõikide teiste needmist, kes mulle haiget tegid.

    natuke hiljem tuli see, et pean end tagasi hoidma, et teisi kogu aeg õpetama ei kipuks, sest tegelikult ei meeldi enamusele mitte kunagi kui neid õpetatakse ilma et ta oleks sõnaselgelt õpetust küsinud. ega meestele ka ei meeldi kui neid õpetatakse, aga lohutamist nad lihtsalt kardavad. peab väga tugev mees olema, kui ta lohutamist talub :D



    VastaKustuta
  3. Ma olen samuti see inimene, kes ei talu kallistamist ja seda eriti just naiste poolt. Kui töö juures on kohustuslik sünnipäevaõnnitluste/-kallistuste ring, sirutan ma käe pikalt surumiseks ette. No ei meeldi! Lohutada ma ka ei oska, sest minu stiilis lohutamine on üsna külm: "no mida sa halad, tee hoopis seda/teist/kolmandat. Pealegi oled ise süüdi ju!" vms.

    VastaKustuta
  4. Akadeemik, sa vist puutud kokku eeskätt valge kogukonnaga? Briti pakistani või kasvõi lõuna-euroopa päritolu mehed võivad olla palju füüsilisemad kui meie, kahvanäod.

    VastaKustuta
  5. Mu ema on kah kange ja saan-ise-hakkama naine, aga samas sooja südamega ja lohutada oskab ka. Kallistamist meie vanemate põlvkonnas eriti polnudki, 1990nendatel alles hakkasime lääne filmidest õppima, et kallistused ja i love you on täitsa okei.
    Vanaemade põlvkonnal oli veel karmim ellusuhtumine a la Ukuaru vanaperenaine Minnale: Sure siis ära, kui elada ei jaksa.

    VastaKustuta
  6. Kallistamine on jah täitsa eraldi teema. Mäletan, kui 90ndail meile esimesed soomlased saabusid ja mu vanaemale kaela langesid - vanaema oli ikka täiesti jahmunud sellest :) Praegused lasteaialapsed aga kallistavad üksteist pidevalt ja ilma igasuguse valehäbita.
    Seda "sure siis ära!" olen ka ise kuulnud ja seda täitsa tänapäevase inimese suust. Ilmselt on veel rohkem neid, kes nii mõtlevad, aga välja ei ütle.

    VastaKustuta
  7. Noh, eks mind ka üritati kasvatada kuidaskarastusteras stiilis, ja minu õde. Sittagi sellest kasu oli. Pigem vastupidi.
    Tugevaks kasvasin ma siis, kui sellest kasvatusest kuidagi üle hakkasin saama. Ma arvan, et kui mu lapsepõlves poleks rakendatud seda... "saa ise hakkama" asja nii palju, eriti just ülekohtustes situatsioonides, nagu koolikiusamine, siis oleksin ma saanud tugevaks palju varem.

    VastaKustuta
  8. Ainult et see oma arvamuse avaldamine oli väga väga halb asi selle minu omaaegse tugevaks kasvatamise juures, kes arvamust avaldas, see oli kah mingis mõttes nõrk, lobasuu.

    VastaKustuta
  9. Jah, selle ülekohtu osas väga nõus, õnneks mind otseselt ei kiusatud, kuid oma laste puhul püüan küll jälgida, et sellistes situatsioonides "ah, mis sa hädaldad!" ei kasutaks.
    Arvamuse avaldamise koha pealt pidi meil siis suu kinni hoidma, kui see arvamus autoriteedi omast erines. Aga üldiselt on see vist üks "tugevate koolkonna" alaliike küll, kus leitakse, et tugev on see, kes on vait, kannatab kõik ära ning on niimoodi teistest üle.

    VastaKustuta
  10. Kaur, ma töötan jah "valges briti keskkonnas" ja mu kolleegidele on füüsiline kontakt vastuvõetamatu. Samas on mul ka mustanahaline naiskolleeg, kes samuti britt ja ta kardab isegi kätt suruda. Nii et mina võta kinni siis, kas see kontakti teema just nahavärvis kinni on.
    Pakistani, India ja muude soojemate paikade inimesed jälle kipuvad minu maitse jaoks kohati natuke liiga palju käppima. :D

    VastaKustuta
  11. Miks me ja meie emad oleme tugevad?
    "Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi" avaldati vist juba 1937,
    aga vaevalt keegi meist, tugevatest, seda selle pilguga lugenud on.
    Jeesu tegemised alandlikkusest kirjutati raamatusse 2000 aastat tagasi
    Meie fookus on sellegipoolest siiani ainult tugevusel, kõik muu on nõrkus.

    VastaKustuta
  12. Ma üritasin seda "Kuidas võita..."-raamatut kunagi lugeda, hirmus igav oli, polegi peale seda ühtki eneseabiõpikut avanud, aga mu ema luges selle vist läbi küll, iseasi, millise pilguga.
    Jeesukese raamat ju kirjastati ka tugevate poolt, eesmärgiga muudele alandlikkuse võlu tutvustada. Nii nagu Jeesukese isagi oli üks igavesti tugev mees, kes "keelas, käskis, poos ja laskis".

    VastaKustuta
  13. eri kultuuride puudutusetalumisest olen kuulnud, et Sahara-tagusest Aafrikast pärit inimesed pididki olema veel väiksemad puudutajad kui põhjaeurooplased (kuigi see oli siiski üldistus, mis kindlasti tehtud palju kitsama grupi põhjal kui kogu Sahara-tagune Aafrika, kus on väga erinevaid kultuure - ma ei mäleta enam, kust ma seda lugesin, aga küllap oligi mingi konkreetse Lääne riigi mustanahaline kogukond ja selles konkreetses riigis võiski see kogukond ühest kandist pärit olla.)

    VastaKustuta