kolmapäev, november 23, 2016

Issand, ta nimetas meie lapsi "kuritegudeks"!

Ma ei tea, miks ma imestan või üldse tähelepanu pööran, sest tegelikult on see kõik üks poliitiline demagoogia, aga ikkagi - mis mõttes ohivad perekonnakaitsjad nüüd selle täiesti loogilise artikli peale? Ma lugesin täisteksti Fideelia-Signe Roots´i FB lehelt, loodan, et ta ei pahanda, kui seda infot jagan. On ju täiesti selge, et inimeste küllus on meie planeedi suurim probleem. Inimesi on saanud liiga palju ning nad on ära hävitanud liiga palju teisi organisme, mida rohkem meid sünnib, seda hullemaks olukord läheb. Mõned prognoosid küll väidavad, et inimkond justkui hakkaks loomulikul teel (hariduse ja arstiabi levik) vähenema, kuid liialt on meid juba praegu. Ainuke erisus, mille puhul Parise artikkel ehk üllatust tekitab, on see, et ta näitab ära, kuidas lääneriikide lapsed on planeedile veel kulukamad kui arengumaade omad, sest meil on siin iga laps ime, kellele tarvete ostmiseks kulutatakse tohutult ressursse, samal ajal kui arengumaades lapse sünd erilisi lisakulutusi kaasa ei too - pole mida ja millele kulutada lihtsalt. Ma arvan, et edaspidi see vahe pigem ühtlustub, me kõik tahame elada Ameerikas, kus iga päev saad uue paari kingi jalga panna (no nii üldistades).

Milleks selle peale endast välja minna? Paris ei öelnud ju, et tapke lapsi või midagi muud säärast, ta lihtsalt konstateeris fakti. Loomulikult on laste saamine isekas tegu! Miks teie (kui teil on lapsed) lapsed saite? Mina sain näiteks selleks, et mu imelised geenid igavesti elaks. Ma arvasin, et olen nii palju väärt, et mitte välja surra. Ah et lapsi saadakse armastusest? Miks ei võiks neid armastusega lapsendada? Miks tahetakse just enda lapsi? Puhtalt isekusest.

Mulle tundub, et perekonna kaitsjad kaitsevad kvantiteeti, aga mitte kvaliteeti ja seda räägiti mulle lapsest peale, et selline valik on rumalaim, mida teha. Miks peavad kõik, nui neljaks, paljunema? Miks aga ei või lapsendada mõned paarid, kellel on olemas soov, aga kes "traditsioonilise perekonna" raamidesse ei mahu?

Miks on perekonna kaitsjad ühes paadis pagulasvastastega? Kas pole siis vahet, kuskohast lapsed pärinevad? Kas meie, valgenahaliste lapsed on paremad? Mis mõttes selliste seisukohtade juures end kristlasteks peetakse? Mulle tundub, et sellised inimesed oleks Jeesuse tolerastiks olemise eest esimesena risti löönud, toetas ju Jeesus just nimelt tõrjutuid ja nõrku.

Mulle tundub, et siinkohal haaratakse kinni puhtalt sellest, et enamik inimesi ei viitsi artikli sisusse süüvidagi ning kui neile öelda, kuidas mingi "neegrisõber" (seda toonitatakse neil patriootlikel lehekülgedel tihti) peab meie lapsi "kuritegudeks", on kisa kerge tõusma. Tegelikult kirjutab autor kahe lapse isana kenasti, millised on täpselt need tegurid, mis laste saamise juures planeedile kulukaks osutuvad ja lugejal on võimalus end harida - eelistada vähemkulukaid variante. Mina kahe lapsega traditsioonilise pere liikmena ei tundnud end kuskilt otsast solvatuna.

Sellega seoses meenus mulle üks rahuldustpakkuvamaid raamatulõppe, mida lugenud olen. Spoiler alert siis, Dan Browni "Inferno" - pahalane (?) laseb Istanbulis (erinevate maailmajagude kohtumise sõlmpunktis) lahti viiruse, mis loterii põhimõttel muudab osa inimkonnast sigimatuteks.

5 kommentaari:

  1. Inimkond kasvab (kui tempo ei muutu) 1 miljardi võrra iga järgneva 11 aastaga. Mis siin solvuda. Ma olen uhke oma rahvuse üle jne jne, aga me ei ole siin pisikeses Eestis ju kuidagi eraldatud ülejäänud maailmast. Kui ma kavatsen elada veel näiteks 100-aastaseks, siis saan ma näha aega, kus siin muna peal hakkab juba õige kitsaks minema. See ei ole meeldiv perspektiiv. Meie rahvakilluke on väike ja mõni tuhat last siin rohkem või vähem on kohalik probleem. Suurem probleem on suured riigid ja arengumaad, kus ei paista üldse mingit piiri olevat. Ei sündimusel, ei vaesusel ega viletsusel. Ja teine probleem on arenenud riigid, kus igaüks tahaks olla miljonär ja elada lossis ja kulutada kõike, mis kätte juhtub, võimalikult suurtes kogustes.

    Mul on omal ka 2 last. Saadud sel ajal, kui ma maailma rahva kasvu probleemide üle veel ei juurelnud. Kui mul neid lapsi ei oleks ja oleksin noorem, siis ma arvatavasti ikka saaks lapsed, aga teadvustades, et see ongi minu kapriis.
    Pagulaste teemal ma ei saa sõna võtta, sest mu vanaisa lahkus repressioonide eest Rootsi, kust nende laev saadeti Saksamaale, kust ta hiljem edasi USAsse läks ja elas kõrge vanaduseni Chicagos. Ja ma ei saa kuidagi väita, et mul on kurb meel, et mu vanaisa siin maha ei löödud. Ma saan aru inimestest, kes otsivad kohta, kus ellu jääda ja ka nendest, kes otsivad paremat elukvaliteeti. See on ju inimesel loomuses. Rändamine. Me ei elaks siin Eestimaa nurgakesel, kui meie esivanemad ei oleks mõnikümmend- või sada tuhat aastat tagasi Aafrikast välja rännanud. Iseasi on usuhullud, aga nende eest ei ole me tegelikult kusagil kaitstud.

    Inimene on oma loomuselt selline, kes otsib ikka paremat. Sinna pole midagi parata. Ja inimese loomuses on teha sugu. Kas see meie koduplaneedi tervist arvestades alati tark tegu on, pole kindel. Ometi võiks teatava intelligentsustaseme juures tulla mõistmine, et maakera on siiski piiratud ja ma ei ole oma tahtmistega siin üksi. Inimkonna hulka võib ju püüda reguleerida igasuguste seadustega (nt Hiina), aga millise tulemuse see lõpuks annab, ei ole ette teada. Kokkuvõttes - teades inimeste lõppematut tungi paljuneda ja teades inimkonna rumalust, ei ole väga optimistlik. Ausalt öelda on mul vahetevahel natuke kahju, et ma üldse inimesena olen sündinud, see hullukamp, kellega ma oma koduplaneeti pean jagama, on kohati talumatu. Mõned erandid siiski on :) , nende blogisid ma loen :D

    VastaKustuta
  2. Ma kahtlustan, et SAPTK-i rahval on see intelligentsustase täiesti olemas saamaks aru, millest see artikkel tegelikult rääkis, aga kuna neil on oma "missioon", siis nad lihtsalt haaravad kinni asjast, millest haarata saab ning kukuvad kajastuse nimel jaurama.

    VastaKustuta
  3. Lendav.
    Mida tähendab "olen uhke, et olen eestlane" või "olen uhke oma rahvus üle"?
    Ma täiesti siiralt küsin.
    See, et sa oled ise eestlane, on puhas juhus, selle heaks pole sa midagi teinud.
    Kas sa oled uhke selle üle, mida me rahvusena teeme?
    Või mida see fraas ikkagi tähendab?

    VastaKustuta
  4. Mis puutub "endast välja minemist" mistahes mõttelise konstruktsiooni peale...

    On inimesi, kes mängivad mõtetega. Mis saaks, kui KE saaks valitsusse? Mis saaks, kui panna konn vette ja hakata soojendama? Mis saaks, kui oleks kodanikupalk? Kuidas võiks maailma päästa näljasurmast, kliimakriisist, sõjast? Kas inimõigused on universaalsed? Kas Marsil võib olla elu? Kas P=NP? Kas universum on deterministlik?

    On inimesi, kes sellise pahnaga oma pead ei vaeva. Filosoofia ja üldse mistahes mõttemängud on nende jaoks lollus, pahn.

    Kui esimest ja teist sorti inimesed kohtuvad, tekib plahvatus.

    Päris-elus nad eriti ei kohtu, aga netis mõnikord juhtub.

    Ja ma usun, et see on mõlemale poolele kasuks.

    VastaKustuta
  5. "uhke" ei ole vist õige sõna. Pigem vist "mulle meeldib teadmine, kes ma olen, kes on mu vanemad, vanavanemad jne". Ma tean oma sugupuud, tõugu, kui nii võib öelda. Ja mulle meeldib see maa, kuhu mu esivanemad on pidama jäänud. Ma olen vaimustuses oma rahva keelest ja eriti selle rikkustest, murdekeeltest. Mulle meeldivad muidugi maailma teised maad ja kultuur ka, aga see on siin kodu. Aga see on ainult minu jaoks oluline, võibolla ka mu laste, ehk ka naabrite jaoks. Globaalses mõttes ei ole tegelikult vahet. Marurahvuslusega ja eugeenikaga ma ei tegele, aga igasugust murdeluulet loen suure rõõmuga ja kohalike sõlgede kogu mul muudkui kasvab, kapis on vana-vanatädi kootud-õmmeldud rahvariided ja isa ning vanaisa ilmaennustamise tarkused katsun ka meeles pidada.

    Mida teised inimesed mõtlevad ja tunnevad, kui nad oma rahvust tähtsaks peavad, ma ei tea.

    Tegelikult on see kõik globaalses mõttes tühine, eralõbu. Mida suuremat pilti ma vaatan, seda rohkem on tunne, et inimesed on ikkagi loomad. Kari on kari, mis sest, et üksikud indiviidid endast palju arvavad. Ja mõnikord tuleb tunne, et see saab lõppeda ainult looduse isereguleerumisega - kui ühte liiki palju saab, tuleb mingi katastroof - haigused või muidu hullus, nagu lemmingute merreminek. Ja kas muhu mänd oli kaheksanurkne või kümnenurkne ei oma siis küll enam mingit tähtsust.

    VastaKustuta