Jah, rollimängud on toredad, ma ise arvasin kunagi ka, et kontsad, kostüüm ja koosolekulaud on vinged aksessuaarid selle mängu juurde. Aga ma sain need kõik ootamatult kätte ja mõistsin, et see mäng pole minu jaoks mitte. Pigem on just see kättesaamise fakt asi, miks ma neid asju enam ei ihalda. Õnneks jõudis reaalsus mulle toona sellise pauguga kohale, et ma lasin "unistuste elust" väga kiiresti lahti, mitte ei jäänud aastateks "unelmate töökohale" vinduma, et keskealiselt imestada, kuhu kõik see rõõm jäi. Mäletan, et toona kui minagi oma kontoris kinni olin, lõi oma esimese blogiga laineid Mutrike ehk siis praegune estonianwithbackpack-Eveliis. Avastasin selle blogi siis, kui Mutrike skandaaliga töölt lahti sai, sest tööandja oli blogist haisu ninna saanud (ilmselt ikka kellegi lahke inimese kaasabil). Ma olin samal ajal alustanud l2bimustadeprillide-blogiga, mida ma muuseas töö ajal kirjutasin ja mille peamine inspiratsiooniallikas oli mu imeline töö Tähtsas Ministeeriumis. Õnneks nomineeriti see blogi sama aasta Ajaveebide valimisel ilukirjanduse kategoorias, kuigi leidus inimesi, kes mulle kaasa tundsid, kui üks jäledamaid tegelasi Daniel, autoõnnetuses surma sai...Vähemalt oli mul õnne (mitte oidu, sest ega ma toona teadnud, et lisaks kirjutamisele blogisid ka loetakse) oma blogis kõik nimed-sood-kohad ära muuta, nii et ma vaid ise teadsin, kes seal kelle prototüübiks on, sest need olid kahtlemata vägagi reaalsed isikud. Daniel oli niisiis naine :)
Nii ma siis elasin oma unelmat - töö juures oli parim päev see, kui keegi mu olemasolu tähele ei pannud, kodus võitlesin prussakate ja kõrvalkorteri narkaripaariga, kellest üks oli Sõle tänava prost ja teine tema sutenöör, kes mulle kord (kui ma julgesin midagi ette võtta ses suhtes, et nad meilt elektrit ja kaabelTV-d varastasid ja teistele vaheltkasu eest edasi müüsid) tooli pähe üritas lüüa. Öösiti magada ei saanud, sest töötav naabrinaine käis end peale igat klienti kodus "värskendamas" ning virutas sealjuures raudukse alati sellise kolakaga kinni, et mul klaasid värisesid. Päeva ajal higistasin üleköetud kontoris, kirjutasin blogi, lisasin Rate´i endast uusi pilte ning sain südameataki kui arvuti kokku jooksis, sest meil oli terminalide süsteem ja sinu viimati avatud olnud lehekülg võis vabalt peale restarti kellegi teise monitoril ette tulla.
Eks glamuuri oli ka, Stenbocki maja rõdule sain minna veini jooma, kõht oli tol hommikul kole tühi ja vein hakkas kergelt pähe, mõtlesin juba, kas on väääga kohatu mõne kaasametniku käest rõdul suitsu pommida. Avaliku teenistuse aastaraamatu esitlus oli see sündmus. Stenbocki maja pressiruumis oli ka mitu koosolekut, oleks mul toona nutitelefon olnud, oleks raudselt selle sinise lõvidega palaka taustal selfie´t teinud. Ja e-valitsuse ümmarguse laua taga sai ka korra kogunetud, seal, kus igal ministril oma nimega arvutikoht oli. Mul õnnestus Ojulandi koha peal istuda...23-aastase tattnoka kohta vinge kogemus, ainult et...kõik need inimesed....vähemalt suurem osa neist olidki nagu Ojulandid. Eks nad mängisid ka kõik seda "olen tähtis kostüümis ametnik"-rolli, aga nad tegid seda ikka kordades tõsisemalt kui mina. Nemad võtsid ennast tõsiselt, mina ei osanud. Üks mu töökaaslane väitis näiteks, kuidas ta avalikus sektoris töötades tunneb, et saab midagi reaalselt oma riigi hüvanguks ära teha! Mul oligi sageli tunne, et ta teeb oma lõputuid ületunde lihtsalt selleks, et veenda end: "Ilma minuta kukub Eesti Vabariik kokku!" Ei, ta ei olnud minister ega midagi, lihtsalt üks apoliitiline ametniku-mutrike selles kaootilises süsteemis. Eks tööd sai muidugi ka tehtud, kuid enamasti oli see üks suur kompromisside kompromiss, mille tulemusena jäi igaühe heast plaanist järgi vaid üks kõigile sobiv lurr ning enamasti tegeldi üldse iseenda tegevuse koordineerimisega.
Kui tõmbasin asjale joone alla ja tagasi sünnilinna tulin, tõmbasid inimesed mu CV-d nähes endale kohvi kurku - oi-oi, nii kõrgelennuline noor daam! Meil vist pole teile piisavaid väljakutseid pakkuda! Ma ei olnud kindlasti nii "heitunud" kui praegu, aga ma olin õnnelik selle üle, et leidus töökohti, kus polnud ranget hierarhiat, kus võis tööl käia nii, et keegi ei lugenud mitu minutit varem sa laua tagant tõusid, kus su kolleegid naljast aru said ega üritanud maailma parandada. Mu kunagine mentor siinses "vabapidamistöökohas" ütles mulle kunagi alguses, et kõige keerulisem on alati inimestega. On! Kui küsida, mis on töö juures kõige tähtsam, siis ma vastaksin, et normaalne kollektiiv. Ma läksin selle asjaga muidugi veel kaugemale, kui avastasin end ühel hetkel mõttelt, et tööl viibin ma suure osa oma elust, äkki võiks selle eraeluga siis kuidagi ka ühendada - aga see on juba selline Valentinipäeva teema :) Ehk siis pekki need eesmärgid, eneseteostus ja maailmaparandamine - peaasi, et oleks lõbus ja töö ei hakkaks eraelu segama. Ennast teostada saab vabalt ka mujal kui palgatööl. Kui ma aga ei oleks seda kõike omal nahal järele proovinud ning teada saanud, et "glanz & glamur" asemel ootavad mind tipus intriigid ja stress, siis ilmselt kipuks ikka sinnapoole pürgima.
Väga hea postitus! Paluks rohkem selliseid detailide ja sisemiste uitmõitetega päriselu värki :)
VastaKustutaMuarust inimesed rabelevad sellepärast, et nii on kombeks ja kui ei rabele oled luuser. No nagu see ametnik, kes ületunde tegi, et midagi eiteakellele tõestada. Ja kui pidevalt rabeleda, siis paljudel pole seda kuraaži nagu sul, et lihtsalt rattalt maha astuda. No ja paljudel on lihtsalt rohkem raha vaja, sest alati on liiga väha. Lõpuks tekib sellest stress ja kui enam ei rabele, jääd haigeks. Mitte et mina isiklikult sellest midagi teaks :D
Igati nõus; neetud värk on see, et töökohti, kus lebotamise eest makstakse piisavalt palju, et tasuda köetava korteri ja kaasaegse hambaravi eest, on väga vähe ja jääb järjest vähemaks. Riiki viilitakse õhemaks ja neetud kapitalist kargab muudkui ühelt jalalt teisele ja nõuab "tulemusi! tulemusi!", nagu oleks tal vanakuri kallal.
VastaKustutaTäiesti nõus. Ma olen vabalt nõus olema mingil tähtsusetul kohal, kui see mulle toidu lauale toob ja kõlbliku eluaseme kindlustab. Praegu on paraku see moment, kus see kuramuse alamklassi töö ei kindlusta mulle midagi. Nii et ma rabelen mitmel rindel, loodan et lapsed kunagi saavad koolid lõpetatud ja ise raha teenima. Lähiajal on ette näha erilist rabelemist ja tõmblemist, ehitamist, kolimist. Aga kõik ikka selle nimel, et ühel hetkel ei peaks enam üüriorjuses elama ja saaks jalad seinale panna ja oma lõbuks puud nikerdada või natuke õli maalida. Ja teha mõnda tähtsusetut tööd, et leib oleks laual ja saaks lihtsalt vaikselt olla. Lugeda raamatuid, teha jalgrattamatku ja muud sihukest väikest ja vaikset.
VastaKustutaTähtsast kontoritööst pole ma kunagi unistanud, küll aga teistest tipp-tegemistest. Ja ma võin öelda, et kui ma seisan kunstnikuna rahvahulga ees ja avatakse minu teost (lilled, luuletused, vallavanema kõne jne), on see küll uhke tunne, aga paraku kaugeltki mitte nii särav ja kerge, kui see kõrvaltvaatajatele paistab. Sama lugu on isegi koorilauluga - kui ma kuulan kontserdil mõnda väga hästi kõlavat koori, teeb see kadedaks - tahaksin ise olla selles kooskõlas kõlamas. Aga kui mu väike maakoor juhtub kõlama fantastiliselt (seda ei juhtu päris iga kord, me oleme siiski ainult külakoor), on see küll väga ülev tunne, aga haihtub millegipärast väga ruttu. Kukun tolksti tagasi oma igapäeva. Nii et küsimus ei ole selles, kuidas tippu ronida, vaid selles, kuidas ennast igas olukorras hästi tunda, ka madalatel elamise astmetel. Tipus võib olla ootamatult üksildane ja tuuline ning peale selle veel väga kiire - iga sekund planeeritud. Tipptegijatel peab kõik olema viimase peal, ka vaba aeg planeeritakse viimase sekundini täis, et see oleks kvaliteetne (trennid, klubid, mis iganes). Ei mingit molutamist. Ja seega ka ei mingit aega oma saavutuste nautimiseks, vaid pidev oravaratas selle seisundi säilitamiseks ja kasvatamiseks. Mulle see ei sobi. Molutamiseks peab ka aega jääma :D
VastaKustutaMulle on elu visanud ette ühe töökoha, kus ma olin lihtsalt sekretär, ehk siis täiesti ebaoluline junn, aga sain minimaalse pingutuse eest päris normaalset raha. Kuna seda töökohta enam üldse ei eksisteeri, siis ma võin isegi summa öelda. 1200 eur neto. Tööd oli ülivähe, no tõesti peaaegu ei olnudki. Lihtsalt istu aeg täis, loe Perekooli, kirjuta blogi, joo kohvi, käi lõunapausil trennis ja naudi elu. Vot sellise raha eest ma tõesti olen nõus mitte midagi tegema. Kahjuks ei ole ma rohkem sellistest töötkohtadest kuulnudki, veel vähem on neid endal ette tulnud.
VastaKustutaTeiste töökohtadega on see häda, et....tööd peab tegema, kurat. Ja kui juba tööd teha, siis ma tahan selle eest raha ka saada. Nõudepesija saab miinimumpalka, aga kas ta töö on tõesti neli korda kergem kui näiteks mõnel kontoris töötaval ametnikul, kes saab neli korda miinimumi? Ma julgen kahelda. Nii et ma eriti ei usu sellesse, et väiksem palk, kergem töö, lihtsam elu. See on nii ainult väga hea kokkusattumuse korral. Kui tõesti väga head jala kõlgutamise tööd, mille eest makstakse ebaõiglaselt kõrget tasu, ei ole, siis ma eelistan töötada.
Kas see on tähtis, et saaks kontsakingadega kontoritädi mängida ja hästi tähtis olla? Nääh. Not so much. Ma näiteks töötan kodus. Ja saan kanda kasvõi pidžaamat. Mida ma ka teen.
Mariliis: jah, ma pean tunnistama, et olen tegelikult sinuga 100% nõus ehk siis silmakirjalik :) Mu eelmise nädala kõrghetk oli see, kui sain teada, et ühes minu teada prestiizses riigiasutuses, kuhu mõtlesin ehk isegi kandideerida, makstakse töö eest vähem, kui meil siin. Ja praegu ma küsisin just palka juurde, iseasi kas saan, aga tegelikult pole minu probleem ju ka see, et suurema osa ajast molutan niisama. Aga ma tõesti üritan rahulolev olla.
VastaKustutaAhh, oleks ma teadnud, et teil full monthy on.
VastaKustutaTegelikult, iga reede, võiks olla ka pesuvaba
ehk Full Monthy, kus kõik blogiad alasti ka on!
See võtaks igasugu pesureklaami probleemi ja
kõik tunneks end paljalt vabalt ka tegelikult.
Tegelikult, parem kerge nälg kui raske töö,
see olgu kõigil otsaees kirjas, enne kui..
Aga mida me sellest õppisime?
Me muidugi Stenbocki maja rõdul kõõlumas ei käinud,
sest olime sündinud liiga vara, aga ulakad olime ikka,
käisime katuseid mööda...
Kohe näha, et keegi vanemaid postitusi ei loe ega mäleta, võiks ilmselt lihtsalt vanu asju uuesti avaldada, sest ma olen tegelikult kõigest sellest siin vähemalt paar korda juba kirjutanud.
VastaKustutaEks igaühel ole oma lemmikkannatused, mille arvelt krediiti korjata, mul on see "üheksa jubedat kuud pealinnas".
:D
VastaKustutaKas said siis palgakõrgendust, mida õhtul enne kl 11 küsisid?
Seda "praegu" ei maksa ka nii sõna-sõnalt võtta, eks :) Aga muidu palku arvutab Price, Waterhouse & Coopers, neil on ilmselt palju tööd ja mingeid "analüüse" saab neilt oodata alles mõne kuu möödumisel kui midagi tähtsamat vahele ei tule...
VastaKustuta