Pühapäev, august 27, 2017

Puhkusemuljeid vol 1 - Linnanmäki

Nägin eile üht meemi, kus ohati, et suvi möödus sama kiiresti kui 14-aastaste FB-suhe ja endalegi üllatuseks noogutasin kaasa. Miks on nii, et kevadel talveriideid kappi pannes jõuad need alati veel nii viis korda välja võtta, aga suveriided võib juba enne augusti lõppu kindlalt ära pakkida? Minu puhkusest oli enamik talutava ilmaga, aga ikkagi oleks rohkem tahtnud. Esimene suvi, mida mäletan, kus ei tulnudki ühtki "kuumalainet". Üldse paneks selleaastasele puhkusele hindeks nii 4-, sest "midagi väga ei juhtunud", oli selline rahulik kulgemine üksikute väljapaistvate hetkedega. Samas olen ma käimasoleva aasta niikuinii juba ebameeldivate hulka liigitanud, ehk on asi hoopis selles. Või jäi inimsuhtlust siiski vajaka - oligi selline unelmate elu - kolime metsatallu ja hoidume tsivilisatsioonist, mitte ühegi tuttavaga puhkuse ajal ei põrkunud. Järelikult see mulle ikka ei sobi.

Aga hakkame siis meenutama!
Mis te arvate, kas kodulinnast suvilasse suundudes kass tegi ennast seekord juba poolel teel täis ja kas ta tagatipuks ka pissis saunalava alla või jah? Selline vürtsikas algus siis.

Meil oli plaan külastada Linnanmäki lõbustusparki Helsingis. Mina olin kuskil 20 aastat tagasi viimati käinud, teised üldse mitte. Läksime Viking Line'ga, sest neil olid paketis sees ka lõbustuspargi piletid ja seda eelmüügi hinnaga, lisaks läks nende laevuke veidi hilisemal ajal, me väga vara ei tahtnud ka tõusta, et Tallinna jõuda. Laev oli üsna väike, selline nagu meie saarte vahet käib, kõigutas korralikult, ma teiste käest ei julgenud reisi ajal küsida, kuidas neil oli, ma pidasin ise küll hinge kinni. Pärast sain teada, et isa sõbrad tulid samal päeval katamaraaniga, kõik näost hallid. Ilmselt meie laevakökats oli ikka suurem siis. Sadam on Vikingil ka veidi teises kohas kui Tallinkil, me lähtusime trammi valides sellest infost ja kõmpisime lollilt mitu kilti kesklinna, kuigi oleks võinud ka trammiga minna, aga "see polnud ju see number, mida meil vaja" - pärast tuli muidugi välja, et oleks võinud selle vale numbriga kesklinna sõita ja sealt edasi. Samas kõndides nägi veidi rohkem linna, miinuseks see, et mul, panikööril, vasardas pidevalt peas "me eksime ära, lapsed ei jõua enam kõndida, kõigil läheb tuju ära, me ei jõua sinna iial" jms. Miks? Sest see oli minu idee lõbustusparki tulla ja siis ma millegipärast tunnen end kõigi ja kõige, kaasaarvatud teiste inimeste enesetunde eest vastutavana. Oleks see L.-i mõte olnud, ma oleks rahus jalutanud.

Lõpuks saime trammile, sõbralik trammijuht lubas meile kenasti öelda, millal peab maha minema. Samas Linnanmäe piletikassas öeldi meile, et Vikingi voucherid saab käepaelte vastu vahetada kuskil pargis sees, kassades 11-12. Jõuame parki - miljon inimest, megajärjekorrad...Jälle mina: "Kõik on pekkis, miks me pidime siia tuleme, jälle minu totakas idee, me ei jõua mitte iialgi, mitte ühegi asja peale!" Tormasin nagu segane neid kassasid otsima. Mida ei ole, seda pole - on kassad 1-10, rohkem ei midagi. Ropp soome-ugrikeelne sõim. Veidi valedes kassades närve kulutades sain pihta, et kui ülejäänud kassade numbrid põlesid, siis 11-12 mitte ja seetõttu me nende olemasolu kohe ei märganudki. Ok, käepaelad olemas - kiire! Jaguneme, kes kuhu, kõike niikuinii ei jõua, valida tuleb ruttu ja mõistlikult! Mõistlikult alustasin eelkõige ma ise, kui seisin Mikroga lõõskavas päikeses ära esimese hirmpika järjekorra ja mõistsin siis, et sinna teda ikkagi sisse ei lasta, sest tal pole käepaela...Me nimelt talle ei ostnud seda, sest ta nibin-nabin meeter ja enamikesse kohtadesse niikuinii saanud ei oleks. Niisiis edaspidi otsisin kaardilt ainult tasuta kohti. Neid oli kogu pargi peale 10 ja nende otsimine sealt oli paras pähkel. Kui sul on käepael, ei pea muidugi sellega vaeva nägema, käid, kus tahad, aga tasuta kohad asusid üsna üle pargi laiali. Otsimise käigus unustasin ära selle, et minul ju oli käepael ning lisaks kümnele tasuta kohale oli ette nähtud veel mitu atraktsiooni, kuhu käepaelata lapse kaasa sai võtta...See meenus muidugi järgmisel päeval kodus. Õnneks oli Mikro entusiastlik ega põlanud ära mõnda kohta ka korduvalt külastada. Tema põhiline ihaldusobjekt oli küll "Õuduste tuba", aga sinna poleks ta nii ehk naa oma pikkuse tõttu saanud. Me Miniga käisime, oli täielik jama, eriti arvesse võttes, et järjekord majas sees, kus oli umbne, lookles nii 15 minutit, mind vähemalt torgati läbi istme selga (oligi selline agregaat), Mini ei pannud sedagi tähele.

Paari tunni tagant vahetasime L.-ga lapsi. Mikro on meil hulljulge ja tahab kõike proovida, ainult ühe ilgeima okseratta juures jäi mõtlikuks ja nentis, et sinna ta vist minna ei soovi, Mini seevastu on ara verega. Ma muidugi olen talle varemalt enda okseseid seiklusi lõbustusparkides ikka kirjeldanud ka, alles pärast sain pihta, et see oli ilmselt põhjuseks, miks ta päev otsa kaasavõetud saiakesi puutuda ei julgenud....Igatahes, mind ajavad öökima igasugu keerutamised, vana hea seest õõnsaks tõmbamine aga meeldib, seega utsitasin Minit ikka Ameerika mägedele minema. Helsingis on see vana klassikaline mägi juba viiekümnendaist. Uuem veega variant on ka, aga meie külastuspäeval oli see suletud. Veensin siis lapse ära, hetkel, mil turvatoru kinni pandi, ütles üsna paanikas Mini, et ta ikkagi mõtles ümber. Nojah, mis teha, hilja. Ma siis rõõmsalt teatasin, et see pole üldse hull, ainult see äge kõhust õõnsaks minemise tunne. Mini vaatas mind ja ütles, et see on tunne, mida ta elus üle kõige vihkab...
Edasi oli umbes nii:
Õnneks kui maha saime, kogus Mini end kiiresti ja nentis, et ilmselt ükski ta sõbrannadest SELLE peal küll ei käinud. L.-i saatsin ka Ameerika mägedele, sest mu meelest on see äge. Lõppkokkuvõttes jäi meil palju käimata, aga lapsed olid küll rahul. Teinekord tuleks ilmselt minna augusti lõpupoole, kui soomlastel kool juba käib või siis varem parki jõuda. Lapsed võiks ehk ka veidi vanemad olla, sest kuigi Mikrol oli oma atraktsioonide peal lõbus, siis mul temaga koos väga mitte ja enda käepael tundus kergelt raiskamisena. Samas nende kõige hullemate okserataste peale me L.-ga kumbki ei kippunud. Mõnede peal ma 20 aastat tagasi käisin, aga need "uued", mis juurde on tulnud, on veel hullemad. Me isegi arutasime, miks me sellised "pussyd" oleme, L. pelgas vanusest tulenevaid tervisehädasid, mina tean ette, et on suur oht oksendamiseks, kui toimub mingi õõtsumine (Helsingis olev suur viikingilaev näiteks, pidin surema omal ajal seal), monotoonne keerutamine (isegi tavaline kettkarussell ajab asja ära) või keereldakse liiga palju üle pea ( ma ei tea, palju see liiga palju on, aga peale lennusimulaatoris tiirlemist oli mul päev otsa paha, samas paar korda üle pea ei tee midagi).

Kokkuvõttes oli äge, ilm oli super hoolimata kohati tugevast tuulest. Tagasi tulles oli meil võimalus ööbida Tallinnas laevakajutis, aga otsustasime ikkagi suvilasse sõita, sest mul olid meigieemaldusasjad maha jäänud. Ok, hambaharjad ja muu ööbimisvarustus ka, aga see selleks. Esimest korda hoidsime lapsi keskööni üleval, laevas olid selleks eraldi lasteprogrammid ka. Üldiselt teist korda seda eksperimenti korrata ei sooviks, Mikro elas kuidagi üle, aga Mini muutus üleväsinuna küll üpris kiuslikuks. Seda ei leevenda ka kuidagi tõsiasi, et nad järgmisel päeval kella 11-ni põõnasid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar