teisipäev, august 28, 2018

Soccermum?!

Mingi osa inimesi leiab, et peale laste saamist tulekski oma eraelu ära unustada, ma paraku selline ei ole. Soccermum´idest lugesin ma ühest Minu-sarja raamatust, ei mäleta enam, millisest, aga tähendab see termin siis peamiselt lapsevanemaid, kelle võsuke käib näiteks jalkatrennis, aga mitte ainult ja kindlasti mitte alati just jalkatrennis, konks on selles, et trenniga on lisaks lapsele tugevasti seotud ka lapsevanem, kelle kõik nädalavahetused mööduvad platsi ääres, ühisele üritusele pirukaid küpsetades või lapse trennikaaslasi sõidutades. Pigem elustiil kui teatud trenniga läbi lapse seotud olemine. Päris jube väljavaade mu arvates. Oma lapsi ma jalkatrenni pannud ei ole (ja mitte sugugi sellepärast, et vanaema ei lubaks neil millegi "niivõrd ebanaiselikuga" tegeleda - ma olen nimelt äärmiselt naiselikult kasvatatud olnud alati).

Eelmisel aastal käis Mini aga muusikakooli katsetel, sest noh, lauluklass ja justkui oleks soovituslik-kohustuslik mingit pilli osata, õnneks teda justkui huvitas ka. Siis jäi ta esimesena joone taha, sel aastal proovisime uuesti ja Mini sai ka sisse. Seekord esimesena, äkki on lisaks huvile annetki?

Igatahes helistas täna mulle tema pilliõpetaja ja teatas reipal häälel, et otsustagu ma nüüd ära, missugune aeg Minile sobib, pakkudes välja ajad LAUPÄEVAKS. Ma ei tea, mida teie eeldate, kui oma lapse mõnda huviringi panete, mina, naiivitar, eeldasin aegu esmaspäevast reedeni. Kuna ma aga kiirreageerimisel kõva käpp ei ole ja telefonis on mind lihtne nurka suruda, siis saigi mingi aeg kokku lepitud. Ohkima (ja mõtlema) hakkasin ma alles peale kõne lõppu.

Oot, ma peaksin kogu oma pere elu laskma pea peale pöörata ja selle eest veel peale ka maksma?! Mida sa siis last saades veel eeldasid, onju?! Laupäev tähendab seda, et Mini ei saa enam käia suusatamas, mis käib küll ka trenni vormis, aga puhkepäevadel on see vähemalt meie pere neljast liikmest kolmele ka meelelahutuse eest. Me ei saa enam sõita ilusate ilmadega reede õhtuti suvilasse ära. Me ei saa viia oma lapsi reede õhtuks vanavanemate juurde, sest paneksime siis sellega neile lisakohustuse Mini pillitundi viimisega arvestada. Mis omakorda nullib ära meie reedesed väljaskäimised (mis loomulikult ongi peamine motivaator, eks).

Mini ise oli sellest kuuldes samuti pettunud ja eelistas iga kell suusatamist, mis vana ja tuttav, uuele pillimängule. Miks on munitsipaalmuusikakoolis säärane graafik, aru ma ei saa. L. pakkus, et haltuura, sest Mini õpetaja nimelist kooli õpetajate nimekirjast ei leiagi. Kuna huvilisi on, võtame võimalikult palju vastu, mis sest, et ruume ja aegu tegelikult ei jagu? Hoiatagu siis vähemalt eelnevalt kusagil, et tunnid toimuvad ka nädalavahetusiti, mõnele on see ehk kergendus, meile mitte, nädalavahetus oleks justkui siiski puhkamiseks mõeldud?

Eks ma püüan nüüd uurida, kas äkki kuidagi teisiti ei saa, aga kui ei saa, siis vabandust, loobun. Enda mugavuse nimel lapse haridusest?! Noh, ma ei näeks seda nii mustades toonides, aga jah, kusagil on minu jaoks piirid tõesti. Kui see oleks tõesti ainuke võimalus ja laps seda kogu hingest sooviks, aga hetkel see ju nii ei ole. Äkki talle üldse ei meeldigi? Pilli saab ka hilisemas eas õppida. Pilli mängimiseks ei peagi seda muusikakoolis õppima jne. Äkki ma hoopis realiseeriks enda luhtaläinud muusikukarjääri unistust lapse peal, kes juhtumisi viisi peab? Ma kohe kuidagi ei usu, et kellestki pole virtuoosi tulnud lihtsalt seetõttu, et vanemad teda õigel ajal muusikakooli ei pannud...

1 kommentaar:

  1. Jaa.

    Aga võin ka öelda, et lapse laupäeva hommikune huviring on okei - kui seda hästi leebelt võtta. Et no kui-jõuab-siis-jõuab ja kui-ei-siis-ei. Annab nädalavahetuse algusele hoo sisse, muidu magad laupäeval poole päevani ja nii edasi. Kuid ring, kuhu peab minema, mis hakkab maaleminekut ja muud segama - ei ei ei.

    VastaKustuta