neljapäev, oktoober 04, 2018

Autondusest

Aktuaalne teema niisiis. Mul teatavasti lube pole, ma isegi ei leia, kas ma olen siin sellest saagast pikemalt ka kirjutanud, aga hetkel ei viitsi. Eks mulle on ikka hiljem ka tihti meelde tuletatud, et no tee ikka ära, mis see siis on, aga ma selgelt ei kavatsegi ses osas midagi ette võtta va kui midagi tõesti ekstreemset juhtuma peaks. No näiteks kui ma peaks mingis meeltesegaduses maale kolima.

Õudne mõelda, aga ma kunagi arvasin, et kõik "korralikud" inimesed kolivad suurest peast oma majja kusagil põllu peal, võtavad kuldse retriiveri ja veedavad oma nädalavahetused ehituspoodides lilleistikuid valides. Ma ei tea, miks ma arvasin, et minust kuidagi, sõrmenipsuga säärane inimene saama peaks. Mina, kes ma alati kadestasin oma korterites elavaid sõbrannasid, sest neil ei olnud seda "nõmedat aeda", millega tegelema pidi ega ka nõmedalt palju tube, mida koristada tuli. Me isegi käisime linnast väljas mingeid paarismaju vaatamas, aga õnneks selgus, et sealne arendaja läheb kohe pankrotti ja mingitest kommunikatsioonidest, valgustusest ja teedest võib seal ilmselt unistama jäädagi. Ma ei tea, mida ma seal teinud oleks. Vaadanud koos imikuga aknast mööduvaid autosid? Sellises kohas elamiseks on ilmtingimata autot vaja. Õnneks tuli mõistus koju ja elame kesklinna ääres, korteris. Aed on, aga selle korrashoiu on hõivanud majanaabritest pensionärid, õnneks.

Auto on ka, aga seda me kasutame ainult nädalavahetusiti pikemateks käikudeks või kui poest rohkem kraami vaja. Olen mõnikord sattunud neisse ummikutesse, mis õhtusel ajal linnast välja lähevad (ja ilmselt hommikuti sisse ka tulevad) - jube! Ma saan aru, et mõni rahulikum inimene ehk kasutab seda aega mediteerimiseks vms (enamasti kasutatakse küll ninanokkimiseks) aga no mina olen see roadrager ja ega L. parem pole. Tema on see "süstin sellest ja sellest mööda, krdi mökutajad, tõmban sinna ka vahele, jess, kaks sekundit kiirem, krt, selle vilkuvaga veel jõuab". Kohale jõudes on närv must ja selg higine.

Ma päriselt imestasin kui Lõunakeskuses avati see Apollo kino - no kes seal pärapõrgus ometi käima hakkab? Autoga kinno - kes seda enne näinud!? Tuleb välja muidugi, et hoopis mina olen see imelik, rahvas käib küll, olevat hea ligi pääseda ja parkimiskohti jagub. Täiesti võõras mõtlemine minu jaoks. Autoinimene mõtleb sihtkohtadest teistmoodi. Ma kasutan neid kohti, mis kõndimistrajektooril kodu-töö ette jäävad, nemad kasutavad neid, kus parkida saab. Parkida muidugi enamasti ei saa.

Tegelikult ma väga ei saa aru neist, kes Tartus elades kesklinna autoga tööle käivad. Aga võib-olla nemad ei käigi, äkki on see valglinnastumine juba nii suur, et kesklinna täidavadki linnaümbruse ja lähivaldade elanike autod? Parkimiskohti ei jagu, nüüd tahetakse teha raekoja platsi kõrvale korrusmaja tüüpi parkla, mu meelest oleks see jõle. Parkla vanalinnas! Hetkel pargitakse, kuhu saab. PRIA kolimine Karlova külje alla tähendas näiteks seda, et kõik parklad ja hoovid on täis PRIA töötajate autosid, vahepeal mõned agressiivsemad karlovalased loopisid neid värviga ja rebisid peegleid küljest....Tasulist parkimisala muudkui laiendatakse. Minu jaoks halb lahendus on ka riigiasutuste põldudele kolimine - autoinimeste jaoks mõistlik lahendus, mahub parkima. No näiteks nn passilaud on kaugel, sinna peab spetsiaalselt autoga sõitma, pool päeva kulub (sest paistab, et kõik sertifikaate mitte uuendanud inimesed leidsid nüüd, et ikka oleks pidanud ja netis registreerides sai septembris aja panna novembriks).

Tallinn. Seal mul juhtus ka vedama, sain tööle bussiga paar peatust sõites, enamikul nõnda ei vea. Suurem osa mu kolleege tulid kuskilt valdadest, sättisid ennast võimalikult vara tulema, muidu jäid ummikusse kinni. Üks mu tuttav elas Lasnakal ja töötas Õismäel, ärkas pool kuus, et ühistranspordiga kohale jõuda, üle aasta ta sellel töökohal vastu ei pidanud. Muidu Tallinna ühistransport oli ok, võrreldes Tartu omaga. Kui siin bussist maha jääd, ootad mõnikord 45 minutit, pealinnas üle 10-ne üldiselt mitte. Tartus ma pole ausalt öeldes ühistransporti enam aastaid kasutanud ka, jalgsi saab kiiremini, sest meil ju ühistranspordile eraldi radasid pole ja Riia mäel ummikus istud koos autodega.

Mu emal ka lube ei ole, vanaemal see-eest olid. Tema sõidueksamiks oli sõit Raekoja platsilt turuhoone juurde...Vanaema siis enam ei sõitnud, kui väimees majja tuli, kuigi ta leidis alati, et "sõita ta ju võib, aga tegelikult sõita ta ei oska!" Ilmselt pidas ta isa roolis ebakindlamaks kui ise oli. Isaga olen ühe korra avariis olnud, vene ajal sõitis Kohtla-Järvel liinibussile tagant sisse. Ega seal suurt liiklust toona ei saanud olla, ma ei tea, mis värk oli. Nüüd sõidab isa ilmselt kõvasti rohkem kui keskmine autojuht - iga nädal Narva ja Tallinn, kord kuus Vilnius jne. Ja sõita temale meeldib, eriti öösiti. Ilmselt on see tema jaoks selline aeg iseenda jaoks nagu mul tööl - kuulab muusikat ja mõtleb oma mõtteid. Maanteel saab seda teha, linnas on auto mu meelest pigem nuhtlus.

Jaa, muidugi ma olen silmakirjalik, sest meil ju siiski on auto! Ilma autota oleks ka paha, muidugi. Linnast välja ei saaks. Ma lihtsalt ei kujuta ette lastega bussis-rongis reisimist, ilmselt kättevõtmise asi lihtsalt, aga neid asju, mida kätte tuleks võtta, oleks lihtsalt väga palju! Sõna otseses mõttes siis. Põhiline on see, et bussid-rongid kõikidesse kohtadesse ei käi. Näiteks meie suvilasse muul ajal kui suvel ei saa kuidagi muidu kui häälega. Asjade tassimine käe otsas pole ka kõige toredam. Mäletan, kuidas me Tallinnasse kolides ostsime mingis meeltesegaduses (ah, ostame kõik kohe ühest kohast ära!) Sikupillist ämbri ja mopi (muuhulgas) ning siis nendega trammi ja bussiga Pelgulinna kolistasime...

38 kommentaari:

  1. Mul kuldset retriiverit pole ja oma maja ka mitte, aga ma tegelikult isegi naudin seda mõnel nädalavahetusel lilletaimede ostmas käimist. Sel sügishooajal mul raskelt vedas - käisin koos emaga, kes istutas taimed mulle pottidesse ära ka. Ise pidin vaid autole hääled sisse ajama ja valmis silmailu Tallinnasse vedama ja akna alla paigutama.

    Oma autot armastan ma palavalt. Kui ma veel ilma juhiloata olin ja bussidega sõitma pidin, olin ma täiesti kindel, et kui ma endale auto saan, siis ma hakkan seda hullult armastama ja igal võimalikul võimalusel autoga sõitma. Mul oli täiesti õigus.

    Loomulikult käin ma kesklinnas elades ka jala. Ega ma Stockmanni ometi autoga sõitma hakka. Aga teinekord on vaja ka K-Rautas käia. Mis ma küll ilma autota teeks? Hakkaks bussiga sõitma või? Oi ei, surmkindel ei. Auto on maailma parim asi :)

    Tartus kesklinnas elades sõltuks see, kas autot on vaja või ei, töökoha asukohast. Kui sa töötaksid näiteks Lõunakeskuse kandis, siis sul oleks ju hea meel, et sul auto on? Teeksid vast juhiloa kah.

    Minu meelest teeb auto elu igast küljest paremaks. Kui vihmase ja külma ilmaga nukralt bussipeatuses seisjatest mööda sõidan, siis mul on neist alati kahju. Jah, ma olen keskkonna reostaja ja muidu halb inimene, aga oma autot armastan ma väga ja ma ei tahaks sellest mitte mingil juhul loobuda. (kahju, et mu auto seda kommentaari lugeda ei saa, ta oleks kindlasti nii rõõmus)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen vist nii mugav inimene, et alati vaatan töökoha puhul esimese asjana, kus see asub.
      Jõleda ilmaga lähen ma ka autoga, samas ühe talve sai enam-vähem kogu aeg autoga käidud ja siis tekkis tunne, et peab vist tõesti hakkama eraldi ennast liigutamas käima.

      Kustuta
    2. Lõunakas on muide koht, kuhu isegi Tartus läheb ühistransport päris viisakalt ja sagedasti. Sest mööda Riia tänavat lihtsalt sõidab nii palju asju.

      Ma elan (mitteautoinimesena, kuigi meil hetkel isegi on auto, aga ei kasuta ja mina ei oska ka sõita) nt Eedenile isegi suht lähedal, aga kui ma peaks valima, kas minna Eedenisse või Lõunakasse, siis Lõunakasse saab vist isegi rutem.

      Kustuta
    3. Jah, mul ema käib ka jalainimesena pidevalt Lõunakas, ta töötab muidugi kohe Riia tänavas ka. Ma ise ei näe enamasti põhjust sinna minna, sest enamjaolt on samad poed ka kolmnurgas Kaubamaja, Kvartal, Tasku.

      Kustuta
    4. Oli aeg, mil ma käisin vahel Lõunaka taluturul, sest tavaline turg pandi minu jaoks võimatult vara kinni. Nüüd, kus nende lahtiolekuajad on paranenud, on kohe vähenenud ka Lõunaka-vajadus.

      Kustuta
    5. aga Lõunakas on pontšikud. Mida vahepeal oli küll ka kesklinnas Kvartalis, aga sealt kadusid nad nüüd jälle ära. :(

      Kustuta
    6. Njah, mina elan ka Tartus ja sõidan pea igapäevaselt autoga. Põhimõtteliselt muidugi puhas mugavus. AGA ka see, et üks ots Annelinna Prisma juurest Maarjavälja õppehoonete juurde võtab bussi kasutamisel koduuksest väljumisest kohale jõudmiseni ca 40 minutit; autoga aga 12-17(kõige maksimaalsemalt 20). Seega on see 40 minutit ajavõitu päevas. 200 minutit nädalas. Edasisi arvutusi võib igaüks ise teha. Paraku olen selle koha peal otsustanud, et mul on seda aega mujale vaja ja kulutan selle bensiini. Keskkonnast tegelikult on natuke kahju küll.

      Kustuta
  2. Tallinna ühistransa on okei. Eelmisel töökohal (Kadriorg - Tondi, 5 km) käisin tihti trammi või bussiga, väga mugav. Autoga sai natuke kiiremini. Jalgrattaga umbes sama kiiresti.

    Aga asi läheb katki kahel juhul.

    Esiteks pikemate ja mitmest osast otsade korral. Ümberistumisega sõit võtab 45-60 minutit. Aega lugev inimene lööb käega ja sõidab autoga.

    Ja siis lapsed, kes vajavad transporti sinna või tänna. Tallinna kooliasjandus on nii, et Nõmme lapsed peavad käima Mustamäel koolis, Pirita omad Lasnamäel. Bussid sõidavad aga Nõmme - kesklinn ja kesklinn - Mustamäe, Pirita - kesklinn ja kesklinn - Lasnamäe. Mitte Nõmme - Mustamäe ega Pirita - kesklinn. Seega sõidavad lapsed kooli vähemalt tunni. Aga laste aeg on meil palju tihedamalt täis kui täiskasvanu oma. Lapsevanem teeb seepeale ühte kahest. Kas viib last autoga kooli. Või paneb lapse kesklinna õppima. Kilomeetrite mõttes Piritalt palju kaugemal kui Lasnamäe, aga aja mõttes poole lähemal.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on laste osas ka hullult vedanud, nii kool, muusikakool kui ka huvikool on kõik mõne minuti tee kaugusel.

      Kustuta
    2. Mul ka. Aga see tähendab, et minu lapsed pidid naabertänava kooli sisse saamiseks tegema katsed ja konkureerima nondesamade Pirita ja Nõmme lastega, enda naabritest rääkimata. Tallinna kesklinna eripärad...

      Kustuta
    3. Ma imestasin just kui kooli koosolekul direktor mainis, et vähemalt pooled kooli õpilastest on väljastpoolt piirkonda. Seega nad on vabatahtlikult selle teekonna ette võtnud. Neil, kellelt selle kohta küsinud olen, sain vastuseks, et "see kool olevat parem kui meie piirkonnakool". Mu meelest see hüpoteetiline arvamus ei kaalu üles pikka kooliteed algklassides.

      Kustuta
    4. odot. ühe Kauri jutu detaili kohta (mitte üldise sõnumi kohta, millega olen nõus). Ma elasin lapsena Nõmmel ja sealt Mustamäele läks üht koma teist. Üks buss, mis Nõmmelt kesklinna läks, käis läbi Lilleküla, mis on kah mõnele Mustamäe nurgale lähedal; teine kesklinna buss jätkas Nõmmelt teed Mustamäe poole (36, mööda Ehitajate teed ja siis Vilde tee) ja siis oli buss 33, mis läks alguses mööda Ehitajate teed ja siis jõnksuga Mustamäe teele, kus ta sõitis tükk aega trolliga sama liini, sellega käisin ma Pioneeride palees (praegu vist Kullo). Ja buss nr 10 käib enne Õismäele keeramist läbi Sõpruse puiestee ja Vilde tee.

      Ma mäletan kooli ajast, et Mustamäega oli piisavalt hea ühendus selleks, et mõnikord, kui linna peal olles oli trollipeatus lähemal kui mõne Nõmme bussi peatus, otsustasin otsebussi peale kõndimise asemel sõita trolliga Mustakale ja istuda seal mõne Mustamäe-Nõmme bussi peale ümber.

      Kui selles asjas midagi muutunud pole, on Nõmme oma naaberlinnaosadega võrdlemisi hästi ühendatud, kuna ta on selline väga vana äärelinn. "Võrdlemisi" just võrreldes teistega - nt Pirita-Lasnamäe ühendusega.

      Kustuta
    5. Aga kesklinna kooli ajab vahel ka muid kaalutlusi kui kooli headus või see, et lähemad koolid on reaalsuses raskemini ligipääsetavad. Nt ma käisin kesklinnas koolis sellepärast, et me elasime Meriväljal, aga plaan oli kolida, ainult ei teadnud kuhu. Järelikult oli kesklinn ainus ratsionaalne valik, sest sinna käib ühistransa igalt poolt. Pmst valisid vanemad kooli peamiselt ühistranspordi järgi.

      Kustuta
    6. Nõmme-Mustamäe ühistranspordiga - mhmh, just.

      Kustuta
  3. Aga küsimus ka. Kas ise mittesõitmine ei tekita sõltlase tunnet? Tahad minna jõhvikale - ei saa (või pead minema rongiga, mis piirab valikut, või meelitama kaasa lubadega sõbranna, vms.) Tahad kuhugi linna äärde külla, või lapsed kuhugi naaberlinna huvituurile, aga mees on ära või jonnib - jälle ei saa.

    Autosõidu võimet peetakse lääne ühiskonnas iseseisvuse kriteeriumiks. Kas selle puutumine häirima ei hakka?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, ma mõtlesin sellest ka kirjutada, aga liiga pikaks oleks läinud, sest seda iseseisvuse asja on mulle varemgi öeldud. Ma ei tea, ei ole tundnud, äkki ma tahan vähe või siis tahame mehega tavaliselt samu asju? Üldiselt kesklinnas elades on kõik oluline siiski käe-jala juures, vähemalt siin ja praegu.

      Kustuta
    2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
    3. ma näiteks eriti ei tahagi neid asju, mille jaoks autot vaja on. põhiliselt läheb sõprade autoabi vaja siis, kui on trupiga kuhugi minek ja siis ei ole see ses mõttes ärakasutamine, et nad tulevad ka ise sinna kohta esinema - kui logistika plaaninmine hakkab, arutame proovis, kes tahab oma autoga tulla ja tavaliselt on neid tahtjaid rohkem, kui tegelikult vaja lähebki.

      Autoga on kusjuures omaette sõltumatuse puudumine - on sõltuvus nt sellest, kuhu auto on jäetud. Või et ei saa niisama lihtsalt järsku otsustada, et õu, lähme tagasi hoopis bussiga. Või lambist otsustada veini juua.

      Kustuta
    4. pluss see, et minu jaoks on autoga sõitmise ebamugavus enam vähem sama kaaluga kui see eelis, et pääseb muidu ligipääsmatutesse kohtadesse. st autoga näeb ehk küll toredaid kohti, aga selle nimel tuleb nii palju iiveldust ära kannnatada, et lihtsalt asja eest, teist taga sellist asja ette võtta nagu ei tahaks - peab ikka veel mingi lisamotivaator olema, nt "keegi kutsus esinema".

      rongiga seenele minnes on küll sihtkohtade arv piiratum, aga vähemalt olen ma kohale jõudes kohe adekvaatne, mitte ei tudise tükk aega, näost roheline.

      autoliik, kus mul kunagi süda pahaks pole läinud, on veoauto. aga oma isiklikku veoautot pole nagunii naljalt kellelgi.

      Kustuta
    5. Mul läheb süda pahaks õnneks ainult tagaistmel istudes, aga see on enamasti välditav.

      Kustuta
    6. See auto puudumine on ilmselt ka harjumus - mul ei ole kunagi olnud tunnet, et ma ei saa midagi, sest mul ei ole autot. Sest mul ei ole kunagi olnud ja kui ma laps olin, me perel ka polnud ja mul lihtsalt polegi maailmapildis kohta sellele, et autoga oleks elu nii- ja niisugune, palju lihtsam, sest ma ei ole kunagi tundnud, et nii ka saama.

      Kustuta
    7. Meil just paari päeva eest tegi noorema tütre näol viimane pereliige juhiload ära. Seda mitte niipalju huvist kuivõrd soovist mitte sõltuda teistest. Ise olen teoreetiliselt ühistransa pooldaja, paraku Torontos on see nii halvasti organiseeritud, et ilma autota ei saa (saab tegelt aga hullumeelse ajakulu arvel). Tallinnas olles käin Nõmmelt kesklinnas bussi või rongiga, igalpool mujal siiski autoga. Aja kokkuhoiu küsimus, ei muud.

      Kustuta
  4. Mina võtsin selle aktuaalse teema ette septembri keskel. Homme lähen esimest korda linnaliiklusesse ja vaatan kas see oli ikka hea mõte. Platsil tiirutades tuli juba välja küll ja sealne õpetaja ütles, et ta mind enam näha ei taha. Nali on muidugi tema kulul, sest ma lähen teen libedasõitu ka temaga, kui ma ikka nii kaugele jõuan. Ainuke kahtlust tekitav koht oli, et oli mul ikka vaja see manuaalkastiga rist ja viletsus valida. Aga alla kah ei hakka andma.

    Aga selle teekonna võtsin ma ette just kuna mina tundsin, et iseseisvus on olematu. Sõltun kas sõpradest-tuttavatest-vennast või lollidel aegadel liikuvast ühistranspordist. Just Tallinnast kusagile mujale minemise osas. Ma ei suuda seda päeva ära oodata, kui ma MNT kontorist juhtimisõigusega välja kalpsan. Aga minul pole autoga meest nii et valik oli kas teisi inimesi edasi kaubelda või end kokku võtta ja ise ära teha

    VastaKustuta
  5. Ma nüüd mõtlesin.

    Me käime kogu aeg kusagil. Metsas. Kontserdil. Poes. Kinos. Maal vanaema juures. Ja jube tihti mitte paarina, vaid sõpradega. Või mõne lapsega. Muusikamaitsed on erinevad, mõnikord peab üks kahest koju jääma lastele süüa tegema või nende õppimist aitama, keegi on haige, midaiganes.

    Isegi kesklinna minnes juhtub tihti, et on kiire. Asjad algavad täpselt. Ja sättimine võtab aega. Ja siis on nii, et üks viib teise ära. Trammiga või jala saaks ka, aga just see 15 minutit jääb puudu, sest muidu jääks supitegu pooleli või meik üldse ära. Auto päästab. Või siis jääb üks tööle kauemaks ja kuigi saaks ka jala koju, on vihm ja külm ja paha. Ja siis on nii mõnus, kui keegi sulle nelja-minutiga-Estonia-ette teenust pakub või viie-minutiga-töö-juurde. Lihtsalt mugavus. Aga mõnus.

    Kas siis ei tule välja, et kui ühel on load ja teisel ei, siis on ebavõrdne? See lubadetu võib kontserdile peaaegu hiljaks jääda ja teine päästab ta välja. Aga lubadeomanik ei või, teda ei vii keegi ära. Või ei saa ta pärast kontserti üldse nii kergelt kõrtsi edasi minna, sest teda ei too keegi sealt ära? Jah, saab valida kodulähedase kõrtsi, aga ikkagi tuleb nii, et autojuhi elu on keerulisem, sest tema teenindab, aga teda mitte?

    Kokkuvõttes annab auto ikkagi mingi vabaduse. Mõnes mõttes mõttetu vabaduse. Ma võin autoga külla minnes plaadikoogi kaasa võtta - trammis seda hästi ei tassi. Aga on siis vaja just plaadikooki teha? Kui transport keeruline, teen pirukaid ja saab sama hea? Ja nagu mainiti, on alati piirangud, selle koogi kõrvale veini juua ma enam hästi ei saa.

    Ehk siis selline individualismi teema. Kas elada tunnetatud paratamatuses (seda tunnetamata) või mängida ülejäänud ühiskonnaga kaasa ja nõuda ka endale õigus transistori kuulata?

    Sihukesed hajevil mõtted.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ach, Kaur, aga kui sul ei ole varianti, et 15 minutit hiljem välja minna, mahutad oma tegemised selle aja sisse, mis ON, ja miski ei muutu. Ei jää meik tegemata ja suppi teeb järelikult siis edasi, kui keegi söömas ka on ta valmides nt =P

      Kustuta
    2. (mitte et ma alustakski millegi sellise tegemisega, mis peab valmis saama, kui ta tõenäoliselt enne väljumist valmis ei jõua)

      Kustuta
    3. See ebavõrdsuse asi - jah, ongi. Eks mulle on ka öeldud seda lubade tegemise asja just selle vihjega, et siis oleks keegi autojuhiks võtta. Praegu ma saan süütult end välja vabandada, lubadega oleks palju raskem.

      Kustuta
    4. Mingi tõenäosusega sa lihtsalt ei lähe välja, sest p-sse see üritus, supp on tähtsam. Ma helistan o-päevakutele minnes tihti autota tuttavad läbi, et kas tahad kaasa tulla. Just et kui sa oled kaalu peal, et kas teha midagi või ei, siis see auto-mugavus või selle puudumine võib too otsustav suleke olla.

      Kustuta
    5. Linnas elades on ka takso alati variant. Ei mingit seltskonnaliikmete vahelist ebavõrdsust, et kes on nüüd see, kes teisi peab sõidutama.

      Kusjuures kamba peale võttes tuleb takso veel üsna odav ka. Tartus mõne distantsi peal 4 peale võttes teeb sama välja, mis bussihind (st kui võrrelda 4 inimese bussipiletite hinnaga).

      Kustuta
  6. Load on mul juba ammu, aga oma auto ostsin siis, kui ilma läks ikka väga ebamugavaks. Oli periood, mil ma mitmel suvel suvitasin Meremäel. Kahe väikse lapsega sinna minek, seljakott nädala toiduvarudega ja riietega seljas, oli tõeline piin. Alla 5 tunni ei olnud bussidega võimalik (Elva-Tartu, Tartu-Võru, Võru-Meremäe). Autoga tsut üle tunni (ja oluliselt otsemat teed).
    Nüüd on mul autot ka töötegemisel vaja, sest jalgrattaga igale poole ei jõua ja seljas vedada kahte saagi ja relakat ja kanistrit ja pikendusjuhet ja peitlikohvrit ei ole võimalik, ka liinibussi sellise koormaga ei taheta võtta, rääkimata sellest, et liinibuss ei vii mind enamasti tööplatsi lähedale.

    Seenemetsas on muidugi väga hea käia, kui ma saan ise valida, kas lähen Valguta või Aakre metsadesse ehk hoopis Ignasele. Auto annab ühest küljest vabaduse, aga teisest küljest nõuab ka. Küte ei ole odav, lisaks kindlustus, hooldus jne. Minu jaoks kaaluvad tulud kulud üle, nii et kindel autoinimene. Aga mõistan ka neid, kes on oma elu korraldanud nii, et autot vaja pole. Ka see on hea.

    Meie linn on nii väike, et põhimõtteliselt peaksid kõik lapsed (kui nad just tõesti linna piiridest väljas ei ela) saama jalgsi nii kooli kui ringidesse. Aga ikka tuuakse väga palju autodega. Eks see ole juba harjumuseks saanud, ei tule enam selle pealegi, et jalgsi ka saaks.

    VastaKustuta
  7. Auto = vabadus ja privaatsus minu jaoks. Ja Eesti konteksis ka vajadust olematu transpordiühenduse asendamiseks maal.

    Ma käisin maalt linna keskkooli ja pool ülikooliajast linna. Minutipealt graafik, lõputud külmetamised perroonil (vanad elektrikad), toidukotid (kassiliiv, koeratoit). Ei igatse :)

    Tegelikult on täiesti ok kui keegi põhjendamata jätab, miks ta eelistab või ei autot :D

    VastaKustuta
  8. Unustasin. Lisaks privaatsusele ka turvalisus ja selle tähtsus kuidagi kasvab vastavalt vanusele. Autol panen uksed lukku, oma muusika (ma kuulan väga palju muusikat ja softskilli autos). Keegi ei tyyta purjakil olles, ei hinga kuklasse. Vanasti kui rongi sattus purjus noortekamp ja sa olid vagunis üksi 35minutit, olid need vahel elu jubedaimad.
    Kojusõit on minu isiklik aeg, mõtete kogumiseks ja õppimiseks. Või väljalülitamiseks ja ümberhäälestamiseks või viimaste töökõnede tegemiseks. Rongis pidi alati kellegi teise elu elama. Kes õgis, kes jõi, kes latras muttidega (rongides on jaamade kaupa oma seltskonnad) jne.

    VastaKustuta
  9. Anonüümne11:13 PM

    Autoga saab põhimõtteliselt kiiremini oma asjad aetud ja tööd tehtud. Ei ahista sind mingi ühistrantspordi ajagraafik, ega sõidu trajektoor. Autota inimene arvestab keskmiselt mingi 20min rohkem aega ühe sihtkoha peale, ega see on ainult võrdluses kaotus muidu paratamatus ja midagi ju tegemata ei jää.

    VastaKustuta
  10. Mulle tundub kokkuvõtteks, et auto kasulikkus taandub sihtkohtade peale, mingist distantsist alates, ja sellest, kui tihti seda distantsi tuleb läbida, on auto kindlasti parem valik. Ma olen lihtsalt ilmselt erand ses osas, et igapäevased käigud jäävad 20 minutise jalutuskäigu sisse.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Küllap inimesed, kelle jaoks auto on umbes samasugune tarbeese nagu hambahari, ka sätivad oma elu- ja töökohavalikuid teisiti. Kui ma endale korterit otsisin, siis oli mul kohe üks oluline kriteerium see, et kesklinnale lähedal (ma lähen Raekoja platsi vähem kui veerand tunniga ära) - et ma saaks võimalikult paljudesse kohtadesse jala mindud. Ja sellised valikud ju automatiseeruvad, lõpuks on nagu hingamine.

      Inimene, kellel on harjumus kogu aeg autoga sõita, pööraks sellele ilmselt vähem tähelepanu ja paneks rõhu näiteks hoopis parkimiskohtadele (kuigi peab tunnistama, et ka parkimisega on siin lihtne ja mul on isegi garaaž, mida me kasutame küll hoopis muude asjade hoidmiseks).

      Valikute erinevused toovad kaasa erinevad probleemid. Kui ma tahan külalisi kutsuda, siis pmst piisab lihtsalt teatamisest, mis päev ja mis kell. Ühed mu tuttavad, kes ostsid maja linna taha põllu peale, peavad pidu tehes hakkama alati logistikat korraldama, et kes kellega kohale saab ja kellele tuleb Lõunaka juurde vastu minna ja...

      Kustuta
    2. Seda ka kindlasti, jah.

      Kustuta
    3. Seda kindlasti. Ma elan linnast 26-28km väljas (oleneb, mis kaudu ma sõidan) ja sinna nt peale teatrit või kontserti enam rongiga ei saa. Muidu on puhtad rongid ja kiirem ka kui vanasti. Aga see graafik... minibussid on ka aga nende graafikuga ma pole kursis aga lehes viimasel ajal käib kisma graafiku hõrendamise teemal. Kõik taandub rahale ja rentaablusele. Vald väikebusse ei doteeri.
      Muidugi oleneb ka maitsest. Kui Baskini teater on lagi, siis pole vaja linna sõita.

      Kustuta
    4. Ja ma ei ela põllul, täiesti korraliku ajalooga tore alev on :) Ma põhimõtteliselt ei talu linnas elamist, pole turvaline ja mulle ei meeldi. Proovisin 10a ning kolisin maale tagasi.

      Kustuta