reede, oktoober 12, 2018

Kui kujutlusvõime elamuse ära rikub

Märkasin täna üht huvitavat artiklit, mis seletab ilmingut, mis mulle silma on hakanud, aga millele ma siiani teistelt kinnitust ei ole saanud, nimelt - teiste tehtud toit tundub alati parem kui oma valmistatud. No ma olen ikka põhjuseks pidanud enda oskamatust, aga midagi on seal alati veel olnud, juba toidu valmistamise protsessi ajal tunnen ma üsna tugevalt, kuidas isu kaob ja väga nagu enam ei tahakski.  Ja ei, asi pole piimas hulpivates kärbestes ega kastmest paistvates kassikarvades kui keegi seda arvab...Ilmselt on see tunne inimestes erineva tugevusega esindatud ja näiteks hiljem, kui toit on juba valmis ja ma seda nö värskelt serveerituna näen, siis vastumeelsus enam ei avaldu. Aga muidu on ikka nii, et näh, siukest vaeva pidin sinuga nägema ja niikuinii ei vasta sa mu ootustele! Ma olen ju ette kujutanud, kuidas see asi maitsma peaks, mis üllatust ja ootust siin enam. Veel üks meelevaldne edasiarendus artikli teooriast - väiksema kujutlusvõimega inimesed suudavad omatehtud toitu rohkem armastada?!

Joonistamisega ja muidu isetegemisega on mul üsna sarnane suhe - asi mu vaimusilmas on niivõrd imeline, et tegelikkus ei küündi selleni iial - milleks siis üldse kogu see vaev? Kirjutamisega on muuseas teine lugu, ma enamasti ei näe tulemust ette, hakkan otsast peale ja vaatan, kuhu see mind viib. Ma vihkasin kooliajal mingeid nõmedaid kirjandikirjutamise "abivahendeid", mandalaid ja muid värke, kuhu pidid oma plaanitava loo eskiisi kõigepealt valmis kavandama - tegelased, võtmesündmused jne. Kes siis niimoodi kirjutada saab? Ma kardan, et paljudes loovkirjutamise õpitubades tegeldakse sellega ja no kui miski loovuse kraanid kinni pigistab, siis need on sellised asjad. Kui ikka ei tule, siis ei tule, mu meelest. Mingid kavandid jms võivad küll sundida inimest asjaga tegelema, aga mu meelest sunnitud asi pole väga tegemist väärt. Jaa, ma ei sallinud väga ka ülikoolis igasugu tööde kavandeid, proovikaitsmisi jms, õnneks meil nõuti neid vaid formaalselt, kuid oli ka teaduskondi, kus sellise saastaga end tõepoolest eksitama ja pidurdama pidid. Mu mõlema lõputöö järeldused olid mulle endale üllatuseks, ma tõesti ei teinud nii, et kõigepealt meil on hüpotees ja siis hakkame seda tõestama, niimoodi saab kõik ära tõestatud, pakun.

Järelikult peaks süüa samamoodi tegema - hakkama otsast peale ja vaatama, kuhu välja jõuab? No see meenutab mulle ühte lapsepõlvemängu "Sea piim" (nimi tuli mingitelt kommidelt nimega Big Milk, aga me ei olnud veel inglise keeles eriti kodus...), kus oli eesmärgiks kallata ühte anumasse kokku erinevaid vedelikke ja vaadata, mis välja tuleb. Tulemus enamasti haises kohutavalt. Meenub näiteks üks jälk kombo sinepist ja naabriplika suure venna deodorandist...Teooriat kinnitab muuseas see, et mulle meeldib täitsa teha püreesuppe ja salateid, nende puhul niiväga tulemust ette teada ei ole ja samuti saab sujuvalt mingeid osiseid teistega asendada. Häda on selles, et mõned meist siin püreesuppe ja salateid toiduks ei pea...Nii kui aga kerkib silme ette ideaalselt läbiküpsenud liha, kaunistet kook või kasvõi mõni argitoit, millel siiski kindel vorm ja maitse - ei tea, kas ongi enam seda isukest. Aga isegi püreesuppide ja salatite puhul eelistaks ma iga kell varianti, et need on keegi teine teinud. Keegi oskaja siis muidugi, mitte mõni selline ettevõte, kus millegipärast arvatakse, et osatakse süüa teha, aga tegelikkus seda ei kinnita. Aga see on juba maitseasi ning ma nimesid ei hakka nimetama.

18 kommentaari:

  1. Krt, me oleme NIIII sarnased.
    Mul muide on kindel teadmine, et ma ei tee retsepti järgi süüa, kui see retsept tõesti IMELINE pole. Korra proovin ja edasi tulevad täiendused =)
    Ilma retseptita teen iga kord natuke ise toitu ja iga kord on üllatus.

    VastaKustuta
  2. Ma ei tea, kas see on kujutlusvõimega seotud või mitte. Ma pigem arvan, et mitte. Ma pakun, et see teiste tehtud versus minu tehtud toit on seotud enda usaldamisega. No ma kahtlustan, et ma vist ei usalda teiste söögitegemisvõimet, sest mul on täpselt vastupidi. Ja ma ennast usaldan küll ja rohkem. Ma ise tean millest ja kuidas ma süüa teen ja isegi kui vahetevahel läheb untsu, siis ma ikkagi arvan, et ma oskan süüa teha paremini kui enamus inimesi. No sest kui ma söön enda sööki, siis ma loodan alati parimat ja enamasti saan ka. Ma tegin ju söögi enda maitse järgi. Kuid väljas või teiste tehtud sööki süües, pean ma väga tihti standardid alla laskma ja nentima, et kõlbab süüa küll. No ja meie koolis antav söök on enamasti suht pask ja ma lihtsalt pigistan selle endale sisse. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik nii halba sööki teha, nagu eriline anne kohe :D

    aga kavanditega on nii et mul pole kavandi tegemise vastu midagi, kuid meil koolis teised kurdavad, et nemad ei taha niimoodi nahast asju teha, et enne tuleb kujundus paberil välja mõelda, et nemad tahaks kohe teha ja siis hiljem valmis asja järgi teevad kavandi. mul pole kavandi tegemise vastu midagi, mulle meeldib joonistada ja mu lõpptulemus tuleb parem, kui ma olen varem juba välja mõelnud, mida ma teen.

    VastaKustuta
  3. Kusjuures - kuigi ma seda artiklit ise linkisin - mul on kah nii, et ma eelistan reeglina ise teha, sest siis on tõenäosus, et ma saan midagi, mis mulle maitseb, ikkagi suurem. Võimalik muidugi, et minu söödavad kogused ongi siis väiksemad kui normaalsel inimesel.

    Sedan'd küll, et ma ei suuda kunagi 100% täpselt prognoosida, kuidas ja mis mul välja tuleb. Sest emba-kumba, ma kas vähemalt poolenisti improviseerin söögitegemise käigus - või teen mingit uut retsepti, millest ma veel ei tea, milline lõpptulemus on.

    No ja siis on veel need toidud, millel ma võin plaani ette ära teha, aga tulemus ei ole ikkagi päris ennustatav - need toidud, millega käib mingi alkeemia. Supid ja koogid eelkõige. Nende tulemus on alati midagi muud kui liidetavate summa.

    VastaKustuta
  4. Üks põhjus, miks mul söögitegemine isu ei riku, võib olla ka see, et pooled toidud, mis ma teen, on parajad kiirtoidud, à la nuudlid keema, tomatid tükkideks, valget juustu pudistan otsa ja oliiviõli piserdan peale - idee tekkimisest söömiseni 15 minutit, kui mitte vähem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, mul mängib ka aeg rolli, sellised kiired asjad kannatan ära.

      Kustuta
  5. Loovkirjutamisest. Olen mõnes töötoas käinud ja vastupidi, üks juhendajate poolt armastatumaid meetodeid on just see et planeerimata lihtsalt kirjutad mis esimesena pähe tuleb. Üks harjutus ongi näiteks selline, et pead 5 minutit järjest ilma peatumata lihtsalt paberile kirjutama mis iganes pähe tuleb sellel hetkel. Tingimus on see et katkestada ei tohi, parandada ka ei tohi. Lihtsalt. Kirjutad. Ja nii tuleb väga ägedaid asju välja.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Huvitav, et seda meetodiks peetakse, see on ju lihtsalt elementaarne :)

      Kustuta
  6. Appi!!! Ma olen täiesti kujutlusvõimevaba ( su definitsiooni järgi).
    Ma söön enda tehtud toitu ja ma täiesti ebausaldan teiste tehtut- valed maitsed + professionaalne kretinism.

    Mu joonistused tulevad alati sellised, nagu ma kujutlesin.

    Ainult kirjutava poolega olen nõus. Blogipostitused on mu peas alati kord lahedamad.
    Ja magistritööd tehes läks lausa tülli, kuna ma keeldusin tegemast referaati, mille tulemust ma ette tean. Õnneks lubati mul teha nii, et algselt oli hüpotees, aga hiljem ( see osutuski valeks) oligi järeldus, et eelarvamused ja kliSeed ei pea paika :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Äkki su kujutlusvõime on lihtsalt realistlik? :P

      Kustuta
  7. Mulle jällegi maitsevad teiste tehtud toidud seetõttu paremini, et ma väga ei armasta kokata. Teen, sest on vaja, aga enamasti ei naudi söögitegemisprotsessi. Mäletan, kui lapsed veel väiksed olid ja elu koosneski ainult perele vaaritamisest, milline õndsus oli süüa sõbranna pool. Söök oli suva, tal oli ainult mannat, aga piima polnud, nii et mannapuder veega ja natuke moosi ka, aga kui hea see oli! Sest ma polnud seda ise teinud, muud põhjust polnud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma muidu pidasin ka seda põhipõhjuseks, miks mulle enda tehtud söögid ei meeldi. Kogu see tüütu protsess rikub toiduelamuse ära ja no olgem ausad, enamasti ei saa ka erilisest elamusest rääkida...
      Eks see artikkel ole muidugi pigem selline lõbus kokkusattumus ja ilmselt kõige pädevam just võileibade jms sellise neutraalse puhul, mida pole raske teha ega ära rikkuda. Muul juhul ilmselt siiski jah, et kellele meeldib süüa teha, see ka rõõmsalt sööb ja kellele ei meeldi, see eelistab teiste tehtut.

      Kustuta
  8. Mu kogemus loovkirjutamisega on ka vastupidine - praktiliselt kõik harjutused on pigem sellised, et tuleb kirjutama hakata ja vaadata, kuhu see välja viib. Mingi suund või märksõna võidakse mõnes harjutuses ette anda, aga see, mida täpselt sa sellega peale hakkad, sõltub täiesti sust endast.
    Olin ka alguses asjast midagi teadmata pigem skeptiliselt meelestatud, aga selgus, et see ikkagi aitab vabale voolamisele kaasa, mitte ei suru midagi kuhugi raamidesse.

    VastaKustuta
  9. oma nuudlikommentaari (ülalpool) uuesti lugedes sain aru, et mu söögimajandus toimib laias laastus kahel konkureerival põhimõttel:

    a) kõht hakkab tühjaks minema, pähe tulevad unistused vat just nendest-ja-nendest asjadest. Tahan neid süüa! just neid! Ainus võimalus just neid asju süüa saada on tüüpiliselt ise teha. Teen, söön, olen rahul.

    b) loen ohjeldamatult toidupornot (kokaraamatuid, tähendab), kujutan ette, kaalun ja kalkuleerin: mida mul kodus on või mis on praegu poes/turul just hooajakaup, eriti sageli aga: mis tahab kiiresti ärategemist. St lähtun ebamääraselt paarist komponendist, mille kohta mul veel konkreetset isu ei ole, ja loen või fantaseerin seni, kuni midagi huvipakkuvat ette jääb. Teen ja olen ise põnevil, mis siit nüüd välja kukub.

    Teise variandiga on teatav üllatusmoment garanteeritud, aga esimese variandi puhul on mu algne isu nagunii nii hingemattev, et kui fantaseerimise ja isetegemise isukustutav omadus peaks tõsi olema, siis on see lausa kasulik, sest kui mul ikka tõsised neelud on, olen ma valmis taldrikule augu sisse sööma.

    VastaKustuta
  10. Söögitegemine on eelpidu ja söömine on pidu. Kõike tuleb teha kiirelt, õiges järjekorras, täpselt ja nii palju, et oleks külluslik. Aga vahe toidu ja mingi kapsad-kaalikad- porgandid-sealihaga-keema segu vahel on muidugi määratu. Need on võrreldamatud nagu värske kaste suvehommiku päikeses ja Brežnevi suudlus otse kümnesse.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja siis on see mu tuttav, kes leiab, et kõik söögiga seonduv on nii tüütu ja teisejärguline, et oleks tore, kui eluks vajaliku energia saaks kätte mingite tablettide näol.

      Kustuta
    2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
  11. Ma olen alati arvanud, et toidu valmistamise protsessi ajal kaob isu ära sellepärast, et degusteerimisest ja kõikjale imbunud lõhnast saab kõht täis.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma, kusjuures, ei degusteeri kunagi. Pole põhjust, kui teha mingit suvalist argitoitu ja muul juhul ei taha üllatust ära rikkuda vist. Olen kuulnud, et see olla viga muidugi.

      Kustuta