Kolmapäev, veebruar 20, 2019

See magus kättemaks

Kõigepealt, olin hooletu, ära sina ole - ilmselt rongis, kui avalikku wifit kasutasin, häkiti mu tahvlisse sisse. Algul arvasin, et niisama Instaga mingi jama - nõudis sisselogimist ja siis näitas tühja lehte. Ilmselt olekski see asi sinnapaika jäänud, läinud siis läinud, aga laps, kellel kah seadusevastaselt Insta konto on, märkas, et minu pildiga jälgib teda mingi uue nimega konto ja selle all on kõik mu pildid olemas. Vat siis ma sain vihaseks - et mis õigusega, ei olnud isegi mingit hala, et oi-oi, minu privaatsus, vaid lihtsalt puhas viha. Kätte saan, maha löön! No sain kätte, mingi tüüpiline .ru lõpuga aadress, mis teen siis nüüd - saadan heitmeili ja dickpice selle postkasti täis või? Ilmselt on robot ja keegi neid hoolega valmistatud vihasaadetisi ei loe. Mul läheb viha kiiresti üle ka. Konto sain tagasi, ainuke häda, et vahetasin igaks juhuks nüüd paroolid ka ära ja no ei tea targemat varianti, kui kõik need miljon kaks passwordi märkmikusse kirja panna. Muidu ma olin see külma kõhuga "igal pool sama parool"-tüüp, sest vilistasin privaatsusele. Mida nad mulle ikka teha saavad? A vot saavad, tüütu oli ja vihale ajas. Krdi Putini ahvid.

Kättemaks olevat naise nägu, öeldi "Lõõmavas maailmas" - sest kättemaks on nõrkade teema. Tugevad saavad lahmida vastavalt tujule, võtta siis, kui tahtmine tuleb, teha, mida heaks arvavad, aga need nõrgad ja teisejärgulised, need peavad planeerima, kohta ja aega valima, ette valmistama ja samas selle jaoks oma vihaleeki võbelemas hoidma, sest noh, ükskord algab aega jne. Küll ma ükskord neile näitan! Siis kui asjaolud soodsad on. Ma ei ole kättemaksus üldse hea, ma ei jõua seda leeki hoida, lämbub ära teine muude tunnete alla.

Teisalt mul see kanakarja kambaka teema ikka kripeldab. Mulle tundub selleski osake kättemaksu olevat ja sealjuures valesti suunatud ning ebaproportsionaalset. Nimelt Mini klassis keeb, üks kuri õpetaja olla ühe lapse sõnutsi neid alandanud ja mõnitanud. Sellele kirjale järgnes kohe rida uusi, kus leiti, et "selline käitumine ei ole aktsepteeritav!", "mis seal koolis ometi toimub!" ja "nagu stagnaajal!" Selguse huvides kasutasin kirjavahemärke ja üldlevinud ortograafiareegleid, mitmed kirjad neid eirasid (ärapanemine minu poolt). Ma siis peale Minilt aru pärimist, kes umbes pead sügas ja küsis imestunult, et "kas tõesti alandati ja mõnitati meid? Ma ei pannud üldse tähele!", püüdsin ka kanakarja suunata selle mõtteni, et kas keegi tegelikult ka teab, mis seal üldse toimus või lintšitakse nüüd puhtalt ühe lapse mulje põhjal. Mind toetas Mini pinginaabri ema, aga teised ei pööranud sellele pisiasjale enam tähelepanu, sest rong oli käima lükatud. Tagantjärele võin ainult kergendust tunda, vabalt oleks sellest võinud ka ohvrisüüdistamise välja lugeda - mis te ei usu last või?! Järgnes veel mitmeid kirju, kus tutvustati sama õpetaja varasemaid "ülbitsemisi." Panen jah jutumärkidesse, sest mu hinnangul olid need kõik sellised "suhtumise küsimus" teemad. Et laps oli peaaegu pisarates, kui koju tuli? Mu laps on peaaegu pisarates kui teist sokki üles ei leia (ja see pole sellest, et me teda peksaks, kui sokk kadunud on, igaks juhuks lisan). Ma ajasin end lapsena alati peaaegu pisarateni, sest emale oli ju vaja näidata, et minu enda veast hoolimata oli siiski õpetaja see, kes üle piiride läks. Mul ema kunagi ei uskunud või vähemalt ei hakanud midagi kuskile suure kella külge panema. Praegused lapsevanemad valdavalt usuvad. Tehti liiga ja nüüd tuleb allkirju koguma hakata. Kampa kokku ajada on praegusel ajal muidugi lihtsam ka.

Kas tõesti olid nende koolikogemused nii traumeerivad, et tahetakse täiskasvanuna koolile koht kätte näidata? Ausalt, minu hinnangul olid need väidetavad mõnitused ja alandamised lihtsalt faktide konstateerimine ning tehtud vigadele tähelepanu osutamine, et need enam ei korduks. No okei, tehke oma tsirkust kui viitsimist on, aga mulle jäi silma ühe mureliku ema kirjast väljend, et mis väärtusi me nõnda lastele edasi anname. Ma mõtlen, et mis väärtusi me anname sel juhul, kui näitame - kui keegi puudub karva minu võsukese peas, võtame meie kambaga maha kogu puutuja pea (see küll on selline füüsiliseks minev võrdlus, aga ma ei leidnud hetkel paremat). Liginen ma nüüd nõnda äkki Ligile?

25 kommentaari:

  1. Konkreetse juhtumi kohta ei tea ma midagi, aga phmt olen ka mina selles paadis, et kui on mingi jama, tuleb minul vanemana midagi teha - muidu jääb lapsel tunne, et keegi ei seisa ta eest ja tema asi on kas alla neelata või üksi võidelda, kedagi teist ei huvita.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. jajah, mh sellepärast, et kui lapsed oma käe peal probleeme lahendama hakkavad, siis nende lahendused vanematele enamasti ei sobi.

      Kustuta
  2. Ega oska muud kommenteerida kui et mõistlik suhtumine sinu poolt. Need ülereageerivate emade lapsed saavad päris elus valu ja vatti kui emme igal sammul kaitsmas pole.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Usu mind, ma sain tunde, et kedagi ei huvita, lapsena ja võin seega kogemuse pealt öelda: elult valu ja vatti saada (nagunii saab, alati saab, see on osa elust) on OLULISELT kergem, kui samas on tunne, et oled armastatud, sinust hoolitakse piisavalt, et sinu eest võidelda, sinu arvamus loeb ja oled kellelegi tähtis.

      Kustuta
    2. Teadsin, et võin tõsiste probleemidega alati kodu toetusele kindel olla samas pisiasjad pidin ise ära lahendama. Sama kasvatust oleme oma tüdrukutele väiksest peale rakendanud, seni tundub et edukalt. Kooliajal ei mäleta, et oleks tulnud kunagi vahele segada.

      Kustuta
    3. Njah =)
      Vahet teha, mis on tõsine ja mis väike probleem, oli mulle nt võimatu. Minu loogika käis sedapidi, et kui mul oli juba probleem, oli see tohutu alati. Sest muidu ta polnuks ju probleem.
      Samas minu vanemad kohtlesid kõiki mu probleeme ka ühtmoodi, nimelt eirasid. Kuni ma olin enam-vähem "tubli tüdruk", tunnistusel neljad-viied ja vbla ka üks kolm, oli neil kama - s.t. nad ise kindlasti oleks öelnud, et kui asi tõsiseks läheb, seisavad nad oma tütre eest, aga mis oleks tõsine olnud?
      Et kui ma varastan ja vahele jään, oleks olnud aeg sekkuda v? Hakkan kahtesid saama tunnistusele? Kaklen nii, et pidevalt on silm sinine?
      Ma olin ju tubli tüdruk. Üritasin olla nii hea kui võimalik ja kui KÕIK mu probleemid olid sellised, millest vanemad välja ei tee, õppisin selgeks, et minu probleemid ongi pisiasjad ja mu enda suhtumise küsimus ja ma olen ise süüdi, kui end halvasti tunnen. Minu viga.

      Selle tulemusena vägistati mind nt 16-aastase ja süütuna ära ja ma ise mõtlesin 15 aastat, et minu viga, oleks ikka pidanud aktiivsemalt "ei" ütlema ja mitte käega lööma, et olgu siis.
      Sest kui on halvasti, on ju minu enda viga, dohh.

      Kustuta
  3. Miks sa üldse pead parooli sisestama, kas sul telefoniga autentimist ei ole? Ja kui on telefoniga autentimine, aga siis hakkab ootamatult parooli nõudma, peaks see ju selge ohu märk olema.

    Kui paroole on rohkem, siis kasuta keepassi (keepass x ntks) - kuigi ma arvan, et sinusugusel, kes riigisaladust ei hoia ja miljoneid ei kaitse, võib vabalt ka märkmikus olla.

    VastaKustuta
  4. Ja see "miks pole" polnud nüüd, et "kuidas sa küll nii loll oled", vaid mul on mailbox ja facebook jne kõik vägisi läbisurunud selle, kohustuslikus korras autendin turvaliselt mitme erineva vahendiga.

    VastaKustuta
  5. https://digi.geenius.ee/rubriik/uudis/8-margine-parool-on-surnud-tanapaeva-tehnika-suudab-selle-lahti-murda-tunni-ajaga/

    Ma olen ka kõigile kahekordse autentimise pannud. Gmaili üritati kunagi üle võtta ja selle kaudu feissi konto teha (mul mitu gmaili accounti), Avastasin nii, et fb hakkas saatma teavitusi veidra nime alt.


    Õpetajate lehes mumeelest oli artikkel hiljuti sellistest lapsevanematest, kes iga pisijama puhul ähvardavad advokaadiga.
    Meil põhikooli klassijuhataja peedistas neis, kes polnud ta lemmikud aga meie õiglustunne ei lasknud vait olla. Eks see jõudis vanemateni ka aga ajad olid teised. Keegi ei tahtnud kooliga konflikti minna, kuna sellest olenes edasine elu (lõpetamine. Iseloomustus jne). Aga ülehoolitsevad mammad olid pigem naeru all, tõsiselt neis ei võetud mu kodus.

    Ristika peres märkan, et õoetajaid kritiseeritakse laste kuuldes suht võikalt aga nende koolis ongi asjad kohati täiesti veidrad. Õpetajate puudus kriitiline, Asendusõpetajad annavad lõpueksami aineid oma põhitundide kõrvalt nt (õps jookseb mitme klassi vahet, lapsed omapäii).

    VastaKustuta
  6. Telefoniga autentimist mul paraku ei ole jah, sest pole nutitelefoni ja seda tahvlit ma kasutan kodust väljas loetud korrad aastas, a no piisas.
    Selle laste eest seismisega on mu meelest nii, et kui tekib tõesti probleem, mille puhul vanem tunneb, et peaks sekkuma, siis tuleks algatuseks asjaosalistega vestelda, mitte saata emotsionaalne kiri avalikku listi, kus kõik oma sõna sekka saavad öelda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Inimeste emotsionaalne ja mitteemotsionaalne intelligents on erinev. Ka mina olen mitte viitsinud minna loodusõpetuse õpetajaga rääkima, kui ta õpetas lastele hoolega päikesemärke (nagu "kalad", "jäär" jne) ja nende laialt teada mõju inimkätumisele ja et inimestel on "7 meelt: nägemine, kuulmine, kompimine, haistmine, maitsmine, tasakaalumeel ja etteteadmismeel" e. intuitsioon oli tema õpetuse järgi eraldi teaduslik "meel", vaid saatsin kirja. Küll õppealajuhatajale, mitte teistele lapsevanematele.
      Sest noh =) Mulle ei meeldi võõrad inimesed ja nendega kohtumine ning mul ei olnud tunnet, et temaga annaks ses mõttes rääkida, et siis ta püsikski pärast teaduslike andmete õpetamise juures, vaid rääkimise tulem oleks, et ta üritaks end õigustada minu ees ja kõik jätkuks vanaviisi.
      Mõju: see õpetaja vähemalt minu poega enam ei õpeta, koolis keegi vist ei tea, et ma sekkusin.
      Aga jah, ma olen see ema, kes koolikiusamise puhul teatab, kui õpetaja rääkimine ei aita, politseisse. Sest isegi kui väga midagi peale kiusajatega rääkimise ei tehta, peab mu lapsel olema tunne, et kui on jamasti, ta räägib täiskasvanule (õpetajale rääkiski ta tegelt ise, õpetaja rääkis, aga midagi ei muutunud), siis täiskasvanu reageerib, mitte ei ole "noh, ära tee välja" ja midagi ei muutu.
      Ja pole nagu näha olnud, et see poja sotsiaalsele kapitalile kuidagi pahasti mõjunuks.

      Kustuta
    2. Jah, sellistel juhtudel on see täiesti arusaadav, antud juhul oli vähemalt minu lapse (ja tema pinginaabri) hinnangul olukord selline, et õpetaja mainis teiste laste juuresolekul negatiivselt ära need, kes esinemisasjad maha olid unustanud. Ka teistelt ei lugenud ma midagi muud välja va see, et sellist käitumist peeti alandavaks ja mõnitavaks. Ma sel juhul küsiks õpetajalt, et mis värk täpsemalt oli.

      Kustuta
  7. Küll te alles viitsite. Mul pole aimugi, mida mu lapsed koolis õpivad. Neile võib loodusõpetuse asemel mistahes religiooni loomismüüte rääkida - meie kodus ei teaks sellest midagi.

    Mul on teiselt poolt muidugi lapsed, kes ei viitsi üldse rääkida, mida koolis tehakse. Kunagi ma püüdsin hoolikalt uurida, et mis juhtus, mis oli head, mis oli halba, mida õpitakse, mis on raske ja mis on lõbus. See ei kandnud vilja. Enam me ei ürita. Millest on tegelikult kahju.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oleneb ilmselt jah lapsest, mul räägib vabatahtlikult ja palju, aga küsimise peale ei saa sõnagi kui parasjagu rääkimise tuju ei ole. Õppeainetest muidugi pajatab vähem, aga pakun, et kui ikka räägitaks, kuidas maa on lapik, ta mainiks seda. Mõned asjad tulevad koolitöödest ka välja nt see, et keeleõpetaja sõnavarale rõhku ei pane, aga samas kodus peab mingi jutukese kirjutama ja siis laps ei oska.

      Kustuta
    2. Ei saa öelda, et me hullult koolist räägiks - lihtsalt ma nägin tema kontrolltööd ja siis veel õppimisi stuudiumis ja olin WTF.
      Rääkis ta ainult sellest, et suuremate klasside poisid ütlevad halvasti.
      Keegi isegi ei peksnud, eks ole, aga kui tal oli halb tunne kooli minna, mulle sellest piisas.

      Kustuta
    3. Ma olin samuti laps, kes ei rääkinud, mis koolis toimus, vanemad said teada, et midagi on viltu, siis, kui ma pikaajalise popitegemisega (sirgelt 2 kuud ei käinud koolis) naabritädile vahele jäin.

      Kustuta
    4. Kusjuures eks ma siis üritasin kah põhjuste koha pealt mängida selle peale, et ah, eks ma olen lihtsalt laisk.

      Nii et. Mõnikord võivad lapsed päris hulle asju edukalt varjata.

      Kustuta
    5. notsu: väga huvitav, mul oli pigem vastupidi - kõik probleemid kandsin vanematele ette rõhuasetusega "nad kõik on süüdi ja teevad mulle liiga", kuigi enamasti polnud ma ka ise mingi puhas poiss. Varjama hakkasin asju vanemana, siis kui lihtsalt ei viitsinud koolis käia.

      Kustuta
    6. Ma kardan, et ette kantakse pigem sellised probleemid, mis lapsele endale väga hullud ei tundu. Kui juba lapse enda arust on hull, siis ei taha enam, et vanemad teada saaks.

      Vähemalt mul oli nii. Mingeid pisiasju ma neile ikka rääkisin.

      Kustuta
    7. kusjuures mul oli põhjus VVNi omale pigem vastupidine - mul on mingi selline loogika, et kui keegi minust hoolib, siis ei taha teda kurvastada, kõige parem on oma jamadest rääkida ikka kellelegi, kelle seljas nagu hane seljas vesi voolab.

      Kustuta
    8. ... sest muidu pean ma lisaks oma jamadele kandma veel tema kurvastamist.

      Kustuta
    9. Njah, ilmselt kompleksne teema. Võib ju sõltuda veel probleemist ka - kas sekkumist vajav või siis lihtsalt "mul ei ole ühtki sõpra" nagu mul algklassides enamasti. Ma ka valisin, kellele rääkida, kas vanematele, kes pakkusid lahendusi või vanaemale, kes lohutas. Vanaema oli kuidagi ohutum, vanemad võisid lahendustena hoopis uusi probleeme tekitada, ja üldse mulle tundus, et nemad ongi enamike mu probleemide algallikas (et elan nõmedas kohas, kus teisi lapsi väga ei ole, et pean kandma prille ja "viisakaid" riideid, et ei või "lollusi" teha jne). Päris suurtest probleemidest ma lapsena õnneks pääsesin.

      Kustuta
    10. No ma ei tunnetanud ära, et mu mittetahtmine teatud villaseid pükse jalga panna, tahtmine mitte kanda oma õpetajaga ühesugust jopet, kehalise kasvatuse tunni jälestamine, et mu vildikad ära varastati, et hoolimata korduvatest "jaa, mõtleme sellele, kui suuremaks saad" ma koera ei saanud või et mu kauaaegne pinginaaber istus teise kõrvale, oleksid kuidagi teise kaaluga kui menstruatsiooniks kasutatavate riide- või vattasjade puudus, et üks õpetaja mõnitas mitte isegi mind, aga üht klassivenda tunnist tundi, et alailma nühivad mehed end või vähemalt oma käsi mu tagumiku vastu bussis (kusjuures seda ma mainisin, arvake, mis mu ema ütles? "Astu eest ära!") või et ma kooli ikka üldse ei tahtnud minna ja lugesin trepikojas raamatut selle asemel, isegi magamiskott oli mul sinna nurga taha veetud, et seal peal istuda ja vajadusel magadagi.
      Nagu - mis mul muretseda, et nad saavad haiget, kui ma oma mured edastan? Neil oli selgelt kama ju! Ma pidin ise hakkama saama, sest muidugi olin ise süüdi kõiges, mis halvasti on.
      Katus on pea kohal, toit laual, riided seljas - mida ma veel tahan?

      Kustuta
    11. Ma kipun arvama, et asi ei olnud sinu mittetunnetamises vaid siiski selles, et hoopis su vanemad olid üsna tundetud. Vabandan, kui koledasti ütlesin nüüd, aga selline mulje on jäänud.
      Mul oli kunagi sõbranna, kes ära vägistati ja kelle ema vähemalt sõbranna enda meelest selgelt aru sai, mis (alaealise) tütrega juhtunud oli ning ütles lihtsalt, et "mine pese ennast puhtaks!". Aga muidu oli ka "katus pea kohal, toit laual, riided seljas"- olukord, lihtsalt emotsionaalselt hirmutavalt külm.

      Kustuta
    12. Nad lihtsalt ei osanud. Minu omad, selle neiu ema ... niuts.
      No ja mina proovin paremini, noh =)

      Kustuta