kolmapäev, mai 08, 2019

Vanaemadusest

Ma olen kindlasti juba maininud, kui väga mulle "meeldivad" arvamusavaldused stiilis "kõik inimesed/mehed/naised/lapsed on niisugused-naasugused", need näitavad mu meelest ainult ütleja enda piiratud kujutlusvõimet, eraldi meistrid on muidugi veel poliitikud, kes väidavad end esindavat "kogu Eesti rahvast".
Jagati jälle üht sellist artiklit pealkirjaga "Sa saad vanaemaks!" Kõik emad ootavad seda sõnumit/../". Pani mõtlema. Ma tean ikka päris palju emasid, kes seda sõnumit mitte oodanud ei ole ning ma ei räägi siin neist, kelle lapsed on liiga noored, ebakindlas suhtes või midagi muud sinnakanti, vaid on inimesi, keda nende vanavanemaks saamine lihtsalt ei huvita, sest neil on oma elu. On see halvem variant, kui ema, kes pidevalt pinda käib, millal sa ometi lapse saad? Muidugi oleks tore, kui ema vähemalt rõõmustaks beebiuudise üle ning soostuks lapselapsega koos aega veetma, aga kas see on ainuvõimalik variant? Kas vanaema on kohustatud just selline olema? Mu meelest mitte, sest inimesi lihtsalt on igasuguseid ja ei saa kuidagi öelda, et kõik kunagi emaks saanud naised ihkavad kohe kindlasti ka vanaemadeks saada.

Ma ise ei kujuta vanaemadust üldse ette, kuigi ideeliselt võiksin ma seda täiesti olla ja sealjuures ei pruugiks ei mina ega ka minu laps olla olnud alaealine lapsevanem. Inimeste elukaared on ses osas väga erinevad ju - mõnel on samal ajal endal väike laps kui vanaemaks saadakse, teisalt on praeguseks esmasünnitajate iga nii kõrge, et paljud ei pruugi oma vanavanemaid üldse kohatagi. Ma olin 26, kui lapseootele jäin ja just hiljuti tuli jutuks, et mu ema esimene reaktsioon olla olnud "Lolliks oled läinud või!?". Ma ise seda ei mäleta, sest see pole minu jaoks mingi erandlik reaktsioon, kõrvaltvaatajale jäi aga meelde, tema jaoks ilmselt oli. Osalt oli see tingitud ka sellest, et toona ei teadnud keegi, kes lapse isa võiks olla (mitte, et kandidaate oleks olnud jalaga segada, vaid vastupidi, ühtki kandidaati ei paistnud olevat, ma selline diskreetne mutt kohati). Igatahes enne 25. eluaastat sigimine või rohkem kui kahe lapse saamine on minu ema meelest alati pigem normaalsuse piiridest väljumine olnud. Mõistlik inimene nii ei tee. Palju lapsi võib saada ainult erandlikult tubli* inimene ja minusugune seda ilmselgelt ei ole. Vähemalt olen ma ise sellist hoiakut tajunud, mitte aga seda, et "mida rohkem seda uhkem, millal sa juba lapsed saad?" Võimalik, et see hoiak oleks muutunud, kui ma 30. eluaastaks lapsi saanud ei oleks.

Vanaemadusest veel see tähelepanek, et see on ju selline kumulatiivne protsess - mida rohkem sul endal lapsi, seda rohkem (tõenäoliselt) ka lapselapsi. Ilmselt on väga erinev olla vanaema ühele-kahele või paarikümnele (mu ema ühel sõbrannal on selline olukord, tal endal üheksa last) lapsele. Sellisel juhul on suhted lapselastega ilmselt paljuski erinevad.

Aga tagasi sinna, kuidas kõik emad ootavad seda sõnumit. Meenub see "aga mis sa siis teed, kui su tütred lesbideks hakkavad?"-küsimus. Järsku on siin mingi seos - homoseksuaalsus on jube, sest ei vii  sugu edasi, samas lapsi neile ka anda ei saa, juhtub veel midagi hullemat või "ühiskond pole selleks valmis" vms. Vanaemaduse triumf seisnebki selles, et näed, kuidas su sugu edasi läheb? Ilmselt, iseasi, kui palju isiklikku panust see sisaldab. Sa võid ju ka lihtsalt rahulikult teada, et sinu veri läheb edasi kusagil teisel pool maakera, aga millegipärast tahetakse enamasti ka isiklikku suhet, mingeid tähtsaid elupõhimõtteid edasi anda jne. Aga taaskord, enamasti, sest on inimesi, keda nende geenide edasikandumine väga ei loksuta või siis püütakse seda hoopis vältida.

Millegipärast räägin ma siin ka ainult vanaemadest, vanaisadusest justkui kuskil väga juttu ei ole. Isad ei survesta ju tütreid sigima, seda teevad ainult meespoliitikud miskipärast? Lapsed on ikka naiste rida olnud, vähemalt selles põlvkonnas, kes praegu vanaisad. Kusjuures, mulle on jäänud mulje, et need mehed on paremad vanaisad, kui nad oli isad, sest omal ajal lihtsalt ei olnud kombeks mehel lastega tegeleda, aga nüüd on nad avastanud, et see võib päris tore olla. Teisalt, mul oli 4 vanaema (koos vanavanadega) ja ainult 1 vanaisa, vanaisad ongi haruldasem nähtus. 

Kokkuvõttes on vanaemadus mu meelest veelgi mitmekesisem teema kui emadus. On neid, kes lapselastest kuuldes kohe end töölt lahti võtavad ja poodi beebiasju ostma tormavad, on neid, kes lihtsalt noogutavad, et ahah. On neid, kes kasvatavad lapselapsi rohkem kui laste vanemad, on neid, kes lapselapsi aastas korra näevad. Kõik variandid ja suhtumised sinna vahele ka.

*koob, keedab, küpsetab, ehitab oma kätega maja, mängib sealjuures viiulit ja omab kahte kõrgharidust-stiilis tubli.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar