Frans de Waal. Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?

Kõik, kes ei ole sellised nagu meie ega oska meiega sama hästi asju, mida meie oskame, on lollid. Mul läks näiteks vaja oma silmaga veendumist, enne kui taipasin, et düsgraaf ei pruugi olla ebaintelligentne, ta ei ole lihtsalt mingil põhjusel võimeline reeglitekohaselt kirjutama. Ta on teistsugune, aga mitte tingimata rumalam kui mina.

Loomade kohta on sääraseid müüte hulgim. Loom ei oska rääkida, loom olla üldse vaid instinktide kogum, loomadel pole kultuuri, loomad ei tunne end peeglis ära, loomadel puudub eneseteadvus jne. Frans de Waal näitab siin raamatus, kuidas need müüdid sugugi tõele ei vasta ja siin pole isegi erilist ohhoo! efekti, pigem vangutad pead, et loogiline ju, teisiti polekski võimalik. Lihtsalt väärõpetus on meie nooruses vohanud ja see on oma jäljed jätnud.

Saame aru, et lihtinimene võib olla taipamatu, aga uskumatu on see, kui paljud teadlased samasugused on olnud. No näiteks leiti pikka aega, et üks inimahvide alaliik on teistest rumalam, sest nemad millegipärast tööriistu ei kasuta. Lõpuks tuldi selle peale, et nende käe ehitus on veidi teistsugune kui teistel ning neil lihtsalt ei olnud füüsiliselt võimalik kasutada neid abivahendeid, mida uurijad neile pakkusid. Abivahendid vahetati sobivamate vastu ja ahvid võtsid need kohe kasutusse.
De Waal näitabki, kui palju väärarusaamu on tulnud valest küsimusepüstitusest või siis mingi asjaolu eiramisest. Peamine asjaolu, mida eiratakse on muidugi see, et raske on pidada võrreldavaks katseid, mida inimesed teevad võrdlevalt inimlaste ja loomadega - inimesed on siiski inimestega samast liigist. Sageli seda erinevust aga millekski ei pandud, no näiteks inimkatsealustega suheldi, loomi püüti võimalikult vähe segada, lisaks hoiti loomi sageli "tõeste tulemuste" saamiseks näljas, väsimuses jms, mis pidavat tagama, et nad on keskendunud. Samas, kas inimene on õppimisvõimelisem puhanu ja rahunenuna või kurnatuna? Millegipärast loomadele see uurijate meelest ei laienenud.

Põhiline erinevus, miks me üksteist ei mõista, ongi see, et me oleme erinevatest liikidest ja seetõttu on meil üksteisest arusaamine raskendatud. Paraku ka sedapidi, et inimene ei mõista looma, kuigi arvab enda mõistuse ülimusliku olevat. De Waal räägib umwelt´i ehk omailma mõistest, mis erineb igal liigil sõltuvalt tema ehitusest ja keskkonnast - evolutsioonilistel põhjustel oleme kõik efektiivsed omaenda maailmas täites liigile vajalikke ülesandeid ning kui mingit oskust otseselt vaja ei ole, siis seda ka välja ei arene. Ei ole nii, et inimeste oskused on selgelt üle loomade omast. Meil isegi puuduvad paljud oskused, mis on loomadel. Teoreetiliselt peaks keerukaimateks loomadeks olema hoopis elevandid (neil on suurim aju) ja kaheksajalad (neil on lausa mitu aju), aga me lihtsalt ei oska nende võimekust uuridagi. De Waal toob ära ka Wittgensteini tsitaadi "kui lõvi oskaks rääkida, ei saaks me temast aru." Kõrvalepõikena meenus siinkohal üks hea kodumaine novell antud teemal, õnneks on see netiski üleval.

Me oleme niivõrd harjunud loomi alamateks pidama, et liigsel inimesesarnasusel tekib suisa nö õõvaorg (uncanny valley), mille näiteks toob de Waal raamatus inimahvid, keda õpetati ühes loomaaias külastajate rõõmuks teepidusid korraldama. Loomad õppisid selle nii filigraanselt ära, et külastajad hakkasid hoopis nurisema - käituvad ju nagu inimesed, õudne vaadata! Talitajad õpetasid siis ahvid toitu loopima ning külastajad olid rahul - näe, ahvid ikkagi! See on mu meelest ilmselt raamatu uskumatuim näide. Inimene tahab olla looduse kroon, ta ei taha mitte mingi hinna eest olla erioskustega ahv. Miks? Sest muidu tekitab liigselt südametunnistusepiinu, et me oma vendi enamasti üsna inetult kohtleme?

Selleks, et uurida erinevaid loomi kui iseseisvaid liike ja püüda aru saada, missugune on elu nende omailmas, tuleb enda paremaks pidamisest ja vaid enda oskuste silmas pidamisest üle olla. Paraku pidada ka loomauurijad sageli takerduma tarbetutesse vaidlustesse stiilis "minu varesed on targemad kui sinu ahvid!" Keegi pole kellestki targem või parem mingil üldisel skaalal, sest seda lihtsalt ei ole, igaüks on parim omaenda maailmas, selline on paraku evolutsiooni tulem. Teistsugusel juhul oleksime kõik arenemas üheks ja samaks, parimaks liigiks. Oot, või inimene seda teiste liikide väljasuremist soodustades just teebki? De Waal leiab siiski, et väljastpoolt vaadates (UFO seisukohalt näiteks) ei pruugi Maa edukaimaks asukateks sugugi inimesed olla. Sipelgad on näiteks äärmiselt organiseerunud rohkearvuline liik, mida me aga endi jalge all enamasti tähelegi ei pane. Miks peaks aga UFO olema just tingimata inimesesarnane?

Raamat, mida võiks oma maailmapildi avardamiseks või vähemalt egotsentrismi kinni jäämise vältimiseks kindlasti lugeda. Ja anda lastelegi lugeda, et nad tulevikus samasse "loll nagu loom!" võrku ei takerduks. Milleks valida lihtsustatud maailm, kus inimene on looduse kroon ja kõige mõõdupuu, kui võib hoopis rohkem võimalusi avastada?