neljapäev, oktoober 31, 2019

Ian McEwan. Operatsioon "Maiasmokk"

Ega ma alguses ei tahtnudki mingit arvustust kirjutada, pidin lihtsalt kraaksatama, kuidas "igaüks jäägu oma liistude juurde", aga raamatu lõpplahendus keeras vinti veel peale ja tegelikult oleks kena põhjendada, miks ma selle raamatu kohta "ei meeldinud" arvasin, sest iseenesest pole tegemist halva raamatuga.

Ian McEwan on päris viljakas kirjamees, eesti keeles peaks minu andmetel olema ilmunud seitse tema teost, millest kõik mul ka praeguseks loetud on. Lugema hakkasin teda peale "punase raamatu"-sarjas ilmunud "Päikesest" lugemist, sest see oli väga vinge. Ometi on "Päikesest" McEwani raamatutest Goodreadsis üks vähemhinnatuid ja märkasin ka kommentaari, et kirjanik raudselt vihkab oma lugejaid. See mulje võib täitsa jääda, sest "Päikesest" peategelane oli tõesti antikangelane, aga usutav ja võluv. Karakteriloome on McEwanil kuidagi omapärane, aga just see mulle "Operatsioon "Maiasmoka"" puhul vastu hakkaski.

Mulle jäi nimelt raamatust üsna arrogantse manspleiningu mekk man. Esialgu. Nimetage mulle palun mõni naiskirjanik, kes on tõsimeelselt maha saanud teosega, kus peategelane, kelle kaudu tegevust edasi antakse, on mees, ning kirjeldamata ei jäeta ka tema suguelu? Ma kunagi mõtlesin midagi seesugust teha, kirjutada homoraamatu nimelt, olemata homo, aga see ambitsioonikas idee jäi õnneks teostamata. Nooruspõlve hullud unelmad, kes meist poleks midagi sellist plaaninud, eks...Igatahes oli mul raamatut üsna ebamugav lugeda, kõik need kirjeldused olid kuidagi...mmm...libedad? Kõik mehed sellised ebamehelikud tüübid, et ma isegi korra guugeldasin ega autor ise ometi homo ole, sest no ükski naine ometi selliseid mehi ei ihaldaks?! Jaa-jaa, ma tean, maitsed on erinevad, aga no "lapsekeha" ja "peast eemale hoidvad kõrvad"? Ma kõlan nagu paras konservatiiv siin ("kõik naised tahavad ikka machosid ja siledad mehed on kõik homod"), aga mulle see raamat kummalise mulje jättis.

Nüüd aga spoilerdamise juurde ehk siis tegelikult oli raamat veel imelikum kui alguses paistis. Nimelt selgub loo lõpus, et meil ongi tegemist ebausaldusväärse jutustajaga. Minategelane on küll naine, aga autor pole teps mitte tema. Kogu jutt tuleb tema meessoost armukese suust, kes kirjutab oma naisest raamatut. Puänt selles, et juhul kui naine ikka armastab teda, siis avaldatakse käsikiri paarkümmend aastat hiljem, aga kui ei, siis põletagu naine käsikiri ära. Ilmselgelt käsikiri avaldamist leidis, aga palun, kujutage endale nüüd ette, et teile armas inimene kirjutab teist raamatu läbi oma silmade ja nii, et teie olete peaosas. Põhimõtteliselt poeb teile pähe ja saba alla. On see romantiline või pigem õudustäratavalt võigas? Ma pakuks viimast varianti. Mingi mees seletamas, kuidas mina end tundsin, kui tema mind pani?

Tegelikult on McEwan romaani väga andekalt kokku pannud. Tehniliselt tasemel, niiöelda. Ma ei hakanud üle lugema, kas kõik see, mida armuke naise kohta teadis, talle tõepoolest ka infona kättesaadav oli, aga ilmselt oli autor selle üle kontrollinud. Lugu räägib paljuski ka raamatute kirjutamisest ning sisaldab mitut erinevat juttu, mille autoriks siis väidetavalt see sama armuke, kusjuures mulle tundusid need lood isegi paljulubavamad kui "Operatsioon "Maiasmokk" ise. Sisse on toodud ka maitsete erinevuse teema, kas mingi raamat saab kuulsaks, sest on hea ja kui palju mängib kaasa oskuslik turundus. Kui midagi palju kiidetakse, hakkab lõpuks meeldima. Minu meelest huvitavalt jätab McEwan lahti ka selle, kas naispeategelane ikka suutis adekvaatselt raamatute headust hinnata. Vihkas ta ju algul armukese kirjutatud auhinnalist teost, kas sellest võib järeldada, et "Operatsioon "Maiasmokk"", millele ta rohelise tule andis, on tegelikult kehv? Kas ta andis sellele rohelise tule armastusest, enesearmastusest (tahaks ikka end raamatulehekülgedel näha) või kirjanduslikel kaalutlustel? Mina jään siiski seisukohale, et ta lihtsalt ei oleks saanud sellisele asjale rohelist tuld üldse anda. Aga võib-olla ma lihtsalt ei mõista, kuidas saavad naised mõne mehe meelest sellised olla.

P.S. Huvitava mõtte raamatu kohta leidsin siit blogist: "Kuna raamatu autor on mees, pole tegu ilmselt klassikalises mõttes armastusromaaniga." Ma küll ei tea, mida blogija sellega täpselt mõtles, aga minu lemmikarmastusromaan on just mehe kirjutatud (Daniel Glattauer "Hea põhjatuule vastu"), seega ma ei julgeks öelda, et mehed armastust kuidagi fundamentaalselt teisiti tajuksid kui naised. 
Sekselust soovitaks ma siiski eemale hoida, ses mõttes, et mitte kirjeldada elundite funktsionaalsusest, mida endal küljes ei ole.

Kultuuritarbija60+ blogist ka üldisemat sisu avav arvustus. Ian McEwani kuulsaim teos on ilmselt "Lepitus", millest filmgi tehtud, mida ma isegi üllatuslikult näinud olen. Pean tunnistama, et nii raamatus kui filmis mind ka selle teose armastajad häirisid. Filmi on osatäitjad väga hästi valitud, täpselt raamatust tekkiva kujutluspildi alusel. Ju siis pole lihtsalt minu maitse.

4 kommentaari:

  1. Mulle pole kunagi matšod mehed meeldinud ja mul on nende kohta hulk eelarvamusi.

    VastaKustuta
  2. peast eemalehoidvate kõrvade kohta ei oska midagi öelda, ei pane kõrvu enamasti lihtsalt tähele, aga hapra kehaehitusega mehed on küll minu maitse. siuksed nälgiva kunstniku näoga haprad brünetid, eelistatavalt umbes minu enda kasvu.

    VastaKustuta
  3. Mu meelest pole meeste välimusel erilist vahet, teoorias võin öelda, et see meeldib ja too mitte, aga määravaks osutub ikka hoopis midagi muud. Mulle on hilisemalt meeldivaks osutunud inimesed alati esmapilgul väheatraktiivsed tundunud. Lihtsalt see kirjutamisstiil oli kuidagi selline väga imelikele detailidele keskenduv.

    VastaKustuta
  4. piinlik tunnistada, see nagu näitaks, et ma olen väga pealiskaudne, aga mu pikim ja õnnelikem suhe tekkis mehega, keda ma olin juba ammu - teda veel tundmata - linna peal vaadanud, et issand kui ilus mees.

    VastaKustuta