Noorus on ilus aeg...

Sain kirja, kus otsiti erinevate elualade esindajaid keskkoolinoortele oma erialast jutustama. Mõtlesin, et läheks. Meenus kohe ka see tore saade, kus Urmas Vadi käis töövarjuks tööpõlgurile. Nimekirjas juutuubereid ja blogijaid siiski ei olnud, aga riigiteadlane näiteks küll. Oi, ma võiks rääkida kui igav, tüütu ja mõttetu oma naba nokkimine see on. Praeguse "keskkonnakatastroofi" valguses veel eriti - isegi populismipunkte ei viitsita Lõuna-Eestisse korjama minna, saagu ise seal perifeerias hakkama, meil pole aega. Uskumatu isegi, kohaliku noortekeskuse ette viitsitakse küll piketeerima tulla, sest seal tegeldavat homopropagandaga, aga selle peale ei tule, et minna Põlvamaale suppi ja sooje tekke jagama sealjuures rõõmsalt kaamerasse naeratades. Kõvad PR- geeniused.

Tegelikult ma tänapäeva e-koolis enam hakkama küll ei saaks. Minu peamine õppetund koolis oli ju olulise ja ebaolulise eristamine ehk kuidas oma elu mugavalt elades miinimumpingutusega maksimumtulemus saada. Ja väga tänulik olen selle eest! Praegu ei saa ju enam niimoodi laveerida, puudumised jooksevad lapsevanemale telefoni ja tegemata tööd tuleb järele teha (kusjuures selle üle on isegi mu eakaaslased imestanud, aga mina mäletan just, et kui ikka puudusid mingi nõmeda töö ajal, siis nii oli ja järele tegema ei pidanud). Ma arvan, et ma siiski ei lähe laste illusioone purustama, las arvavad, et töö teeb õndsaks.

Illusioonidest, mul lähevad küll kõik unistused täide, isegi need, mis on üsna võimatud. Nimelt näen ma neid unes ja kuna mu unenäod on äärmiselt realistlikud, siis erilist vahet pole. Hiljuti istusin Rammsteiniga backstage's näiteks. Pärast tuli välja, et L. oli samal ööl sama und näinud, ainult selle vahega, et tema unes olin seal mina ka, minu unes teda mitte. Egoist. Courtney Love'ga jõime tema mansionis teed, oli õdus. Õnneks on neis unenägudes täiesti õige kogus ebamugavust nagu ilmselt ka päriselus oleks, sest no ma võin ju neid hulle langenud naisi imetella, aga tegelikkuses ikka kardan ka.

Vist ei peaks, täna avastasin, et teised kardavad mind veel rohkem. Nimelt on mul tööle tulles üks kitsas koht ees, kust läbi minnes kellegagi kohtudes tuleb tee äärde tõmmata ja tuleb välja, et alati muudab oma trajektoori esimesena vastutulija, mitte mina ja no ma ei kõnni neile ülbelt otsa, nad lihtsalt juba kaugelt astuvad eest. Mingi eriline naistank ma ju pole. Kuigi, vaatasin just oma koolilõpu videot 18-aastasest endast. Püha taevas, milline püss! Nüüd ma saan aru, mida mõtles see paralleelklassi ahvinimene, kui olevat kommenteerinud, et mul ei lähe jalad ülevalt kokku. Ei läinudki, ilma igasuguse tagamõtteta, ma pole nii peenikesi koibi ammu näinud! Kuidas vanemad lubasid mul selga ajada liibuva glitterroosa megamini koos kahemeetriste kontsadega, ma ei tea, aga üldmulje oli nagu äsjasündinud Bambi. Milline armas naiivne tütarlaps! Ja nad räägivad, et me läheme vananedes paremaks. Vale, ma tahaks küll selline nunnu olla. Aga hästi kalestunud hingega. Praegu olen vanem, paksem, tigedam kui Rein Raua moodi väljenduda. Naistank.

Tegelikult ma tulin siia, et muusikast kirjutada, aga ei saanud jälle mölaga pidama. Igatahes, kuulake, on ju ilus?!:

A kes too laulab nõnna kenaste? Tegemist siis noore Tobias Forgega, praeguseks tuntud kui Ghosti esimees Cardinal Copia. Leidsin torust ka toreda video, kus näeb Tobiase erinevaid stiilikatsetusi läbi aegade, mu meelest tore vaadata noort inimest tema eneseleidmise teekonnal :)