Vaatama seda, kuidas sakslane ja rootslane Peterburis müdistavad. Jagasin eile FB-s ka, aga ootuspäraselt ei saanud ühtki reageeringut. Lindemanni Soome kontsert müüdi välja paari tunniga, mõtlesin selle peale ka, aga Metaltravel pakub bussireisi Peterburi paketina kontsert+ linnareis, mis on põhimõtteliselt ideaalne ses osas, et ise organiseerimine on minu jaoks õudne piin, linnareisid mu lemmikud ja boonusena saab ka Lindemanni näha.
Ma ei ole mitte kunagi Venemaal käinud. Kooliajal korraldati ekskursioon Peterburi, aga ema ei lubanud mul minna, olevat astaroožna. Samas ma näen unes nii umbes korra kuus, kuidas ma Neeva kallastel jalutan. Ilmselt see on modifikatsioonidega Emajõgi, aga unes ma tean, et olen Piiteris. Seega, ma tahaks Peterburi päriselt ka ära näha ja nüüdsest saab ju sinna viisata. Ega mul passi ka ei ole, aga dokumendid aeguvad mul sobivalt jaanuari alguses, seega pean niikuinii tegema.
Loomulikult otsisin alguses ainult põhjuseid, mis mul minna takistaksid. Kõige kaalukamad olid muide need, et kuidas saada hommikul Tartust trajektoorile Tallinn-Ida-Viru ja tagasitulekupäeval Tallinnast tagasi Tartu. Selgus aga, et varahommikused ja hilisõhtused bussid on kirjade järgi täiesti olemas. Aga et üksi? Nojah, ainuke jama on sellega, et ilmselt peab siis kellegi võõraga 3 ööd tuba jagama, aga kui ta ei norska, siis ehk saab hakkama? Loodetavasti on see võõras ka naine. Kuigi kõrvalpõikena, esimesele tööreisile saadeti mind peale nädalast töötamist nii, et pidin meeskolleegiga aknata kajutit jagama. Algul kavatsesime end üksmeelselt ebamugavuse vältimiseks täis juua, aga esiteks hakkas laev kõikuma ja ma kartsin, et oksendamine teeks olukorra veel piinlikumaks ja lõpuks selgus, et joodud siider ajas hirmsasti pissile, aga wc-s tekkis ummistus. Sai vaid õndsalt ohatud, et vähemalt ei ajanud pott junne üle ääre. Magavat kolleegi ma üles ei ajanud, et tule nüüd, ole mees ja otsi pump, hommikuks oli vesi kuhugi ära imbunud. Lisainfona, viimased 12 aastat elame selle meeskolleegiga nüüd koos, kuigi romanss küll kohe peale kajutiintsidenti ei alanud. Samas olen veendunud, et inimeste raskes olukorras kokku panemine tekitab päris sageli romantilisi tundeid vt ka Stockholmi sündroom.
See meeskolleeg ikka imestas, et lähengi niimoodi suisa üksi, aga no ma mõtlesin, et aitab juba sellest, et ma asju, mida tegelikult tahan, tahaplaanile surun lihtsalt sellepärast, et "keegi ei tule kaasa". Korra turgatas isegi pähe, et äkki see ongi keskeakriisi tõeline definitsioon - lõpuks on saabunud aeg, mil sul on teiste arvamusest suva ja julged teha asju, mida kogu elu edasi lükanud oled. Lihtsalt teistele tundub see kahtlasena, kuna "varem sa ju selline ei olnud". Kust nemad teise hinge nägid?
Igatahes, kui kedagi huvitab, ma olen nõus koopereeruma ehk siis, kui keegi tahab minuga ühes toas magada, andku teada. Lisaks on teretulnud igasugu info Peterburi ja Venemaa kohta. No näiteks ei kujuta ma ette, palju raha peaks kaasa võtma. Hommikusöögid on hinna sees, aga palju muu toit maksab? Kas kaardiga maksta on turvaline (ma tean, aga kui sind eluaeg on Venemaaga hirmutatud, siis mõjub)? Kas hotellides on lutikad? Kas mind värvatakse spiooniks?
Oo, Metaltravel on täiega äge leht, hea, et ma sellest nüüd kuulsin, sest loomulikult tahan ma KÕIKIDELE reisidele nüüd minna. Too Lindemanni kontsert tundub ka ääretult kutsuv kahel põhjusel: a) Lindemann, b) ma pole kunagi Peterburis käinud ja nüüd, kui sinna viisavabalt saab, pole enam põhjust mitte minna. Ma tean, et mu kommentaar pole väga informatiivne, aga ma tahstin lihtsalt oma vaimustust jagada :)
VastaKustutaMa olin ka täiesti vaimustuses, kui Metaltraveli lehte esmakordselt nägin, paistab, et inimesed on üldiselt rahul ka nendega.
KustutaAga sa tule ka!?
Sinu keskeakriisi definitsioon on NII HEA!!!
VastaKustutaJaa, ma olen suht ammu nõus olnud, et keskeakriis on tihti inimese viimane üritus võidelda selle eest, mida ta tegelikult tahab. Ja noh, see rahunemine, mis paljudel pärast keskeakriisi ühel hetkel tuleb, on tihti lihtsalt arusaam, et seda, mida nad tegelikult tahavad, lihtsalt ei saa. No stiilis, et kui oled vananev paks kiilakas mees, kes eriti jõukas ei ole, siis noored ilusad tibid ei taha sind, pead ikka oma luuaga edasi elama, võib siis sama hästi tema vastu viisakam olla.
VastaKustutaIrv :)
KustutaVõi siis vastupidi - oledki saanud selle, mida/keda tahad. Sul on sõbrad, kellega sul on päriselt tore. Hobid, mis sulle tõesti meeldivad. Lapsed, kellega on tore koos olla või kelle üle oled uhke. Ja siis äkki avastad, et ei peagi enam võitlema, võid lihtsalt elada.
Nii Rentsi kui Kauriga nõus😄 Mingi moment mõistad, et kõige ohutum on ilusate noorte tibide puhul piirduda distantsilt visuaalse imetlemisega isegi kui mõni neist oleks nõus sõbralik olema. No ja kui naise lastega vedanud siis salamisi ohkad korra noorusaega meenutades ja naudid jõudumööda seda mis oled saavutanud.
KustutaKüll näinud kõrvalt ilusa noore tibiga teisele ringile läinud vananevaid härrasmehi🙄 Esimesed paar kuud õnnest silmad ninajuurel koos aga kui aasta pärast näed käivad silmad maas ringi😜 Samas ei saa salata, et mõni jällegi leiab elu õnne.
Just, Kaur, et oledki saanud selle, mida/keda tahad.
VastaKustutaAga hea keskeakriisi definitsioon Marcal on tõesti, ja see „varem sa selline ei olnud“ mainimine on kah kümnesse.
Ühe tähepaneku lisaks siiski veel – mul isiklikult oli juba mõnda aega enne „keskeakriisi“ teiste arvamuset suva, tegin, nagu tahtsin, aga siis oli miskipärast vaja kogu aeg endale rusikaga rinnale taguda ja kõigile, kes kuulata viitsisid, kõva häälega kuulutada, et mul on nende arvamusest suva. Ma ise defineerin seda tagantjärele nii, et mul ikkagi EI olnud 100% suva, kõva kisa tegin rohkem selleks, et ISEENDALE kinnitada, meelde tuletada, et mul ON suva. Või noh, kui sisimas tegelikult polegi, siis vähemasti „mul suva“ nägu tuleb ette manada.
Aga praegu... praegu ei ole tarvidust enam vilet lasta. Milleks. Kole mõeldagi, kui palju auru mul enne keskeakriisi vile peale kulus =)
... ja vabandust, kukkusin keskeakriisist vahutama, põhiteemast kaldusin kõrvale.
VastaKustutaMina olen üksinda Venemaal reisinud, mitu korda. Küll pisut teistlaadi eesmärkidel, aga suures plaanis siiski meelelahutuslikel, kui nii võib öelda. Nimelt käisin oma tulevasel abikaasal külas, kes parasjagu vene sõjaväes aega teenis. Aga kaheldavasti pole sul minu reisikogemustest abi.
Samas, mine sa tea - ühekorra jagasin magamisvagunis "kajutit" mitte ühe, vaid kolme meesterahvaga. Abiellusin siiki tolle eelnimetatuga, neljandaga.
Me lähme veebruaris ka Peterburis, Little Bigi nende kodulinnas vaatama-kuulama. Käisin viimati Peterburis aastal 2000 vist, aga üks sõber just rääkis et kõik on maru odav. Eks näis
VastaKustuta