Esmaspäev, märts 09, 2020

Inimesed...

"Miks sa üldse räägid sellise inimesega?!" imestas L. täiesti siiralt, kui ma oma ahastust demonstreerisin. Nimelt hakkas üks tööotsija minuga vaidlema, et Julius ei ole üldse Julius, sest noh, pole võimalik ju, temale küll nii ei tundu ja üleüldse pole normaalne säärast tööd teha. Mul on jälle küljes selline komme, et ma ikka püüan inimesi mõistusele tuua, tõde maksma panna. Uskumuste või maitse üle ma muidugi vaidlema ei hakka, aga no kui ikka öeldakse, et must on valge, siis ma vait olla ei suuda. Teisalt on selge see, et kui minu jaoks võib oluline olla tõde (jah, igaühel ongi oma isiklik tõde, see on ka selge, aga ikkagi, on ju olemas teatud teemad, kus õige vastus-vale vastus kehtib), siis kellegi teise jaoks on peamine just konflikt, ta tahabki lihtsalt vaielda. Sellisest inimesest tuleks eemale hoida. Muuhulgas, sattusin inimese profiili vaatama ja seal oli miljon ühesugust selfiet ning umbes poole tunni pärast juhtusin lugema Manjana kommentaari (kuskohast, seda ei mäleta enam muidugi) selliste kontodega inimeste ebastabiilsuse kohta...

Markantseim näide minu sarnasest viljatust vestlusest oli see, kui kunagi keegi "peen väljamaalane" süüdistas mind odavaks Ida-Euroopa prostiks olemises ja ma püüdsin teda ümber veenda...Selge ju, et tema tahtis mind lihtlabaselt solvata, mina aga pidasin seda miskipärast "arvamuseks" ja tahtsin seda muuta. Üldse mitte soovist sellise tegelasega suhelda, lihtsalt, et ta teaks. Teine näide, L. sai arvutimängus mingi vene keelt kõneleva käest ropult sõimata, ei saanud arugi, milles teda süüdistati, ainult roppused tulid tuttavad ette. Ta vastas külmalt "Ne panimaju" ja elas edasi. Ilmselt valus löök teisele poolele - mis mõttes sa aru ei saa, kuidas ma sind sõiman?! Mina oleks iga hinna eest üritanud aru saada, milles mind süüdistatakse ja siis püüdnud asja selgitada.

"Vali oma võitlused!" Püüan lapsele seda selgitada, aga kuidas seda teha, kui ise ka ei oska? Mikro oli hämmingus, sest ta sõbranna/vihavaenlane oli öelnud, et meie kass on räbal. Kuidas ta saab seda väita, kui ta ei ole meie kassi näinudki? Seleta siis, et ta tahtis lihtsalt midagi halba öelda, mitte tõele pretendeerida. See, et mõni inimene tahab lihtsalt sõnadega haiget teha, jääb täiesti mõistmatuks. Ikka mõtled, et äkki ta päriselt arvabki nii, nagu räägib. Ja kas on õige öelda, et kui keegi sind inetuks sõimab, siis tegelikult seetõttu, et tunneb ise end koledana ega julge peeglisse vaadata? Kas on õige öelda oma lapsele, et sina oled kõige ilusam, ära üldse muretse? Kas see tõstab normaalsel viisil ta enesehinnangut või läheb nüüd tema omakorda ja ütleb kõigile näkku, kuidas nood on koledad? Mis üldse toimub nende lastega, kes tõsimeeli küsivad oma sõprade käest: "On ju mina olen ilusam kui X? On ju Y on minust koledam?" Ma saan aru, et sa võid lapsena omaette juurelda selle "probleemi" üle, aga no niimoodi avalikult? Lapsed on inimeste väiksed, tsiviliseerimata variandid ja mõnelgi juhul on hirmus, millele nad viitavad, sest ma olen veendunud, et suures plaanis inimesed ei muutu elu jooksul, nad lihtsalt õpivad varjama.

12 kommentaari:

  1. Tervitan L'i, kes too ka poleks, ja lisan tema imestusele enda oma. Eriti käib see viimase lõigu kohta. Miks sa üldse mõtled selliste asjade üle :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sest kui ma ei mõtleks, ma tegutseks ja selle tulem oleks ilmselt hullem. Ma läheks ja ütleks sellele väiksele plikale, mida ma temast arvan ning pärast kahetseks. Parem juba mõtlemisega end maha rahustada.

      Kustuta
  2. Ma ei öelnud, et ebastabiilsed, vaid et armastavad manipuleerida, manipuleerija võib päris stabiilne olla.

    Aga muarust on küll ok oma lapsele rääkida, et ta on ilus. Mulle ema ei rääkinud ja siis ma arvasingi, et ma olen kole ja madal enesehinnang on probleem ja tekitabki neid ebakindlaid küsimusi ja teiste solvamist. Ma lihtsalt leppisin tõsiasjaga, et kui olen kole siis olen ja kui keegi vastupidist väitis, siis arvasin, et ta valetab. Ma oma lapsele rääkisin kogu aeg, et ta on ilus, tark ja osav ja ta alguses arvas, et ma niisama räägin, sest emad ju peavadki oma last kiitma, aga muarust oli tema enesehinnang nn. õigel kõrgusel. Ega ma ju ei ajanud jama, ta ongi ilus jne :P

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Stabiilne geenius nagu Trump :)
      Mina ei saa aru, mul ema enamasti ütles otse välja, kuidas minus kõik valesti on, aga see ainult tekitas minus trotsi, et ega ikka ei ole küll. Ma ei tea, mida tänada, et see mu enesehinnangut mutta ei tampinud. Võib-olla seda, et mul oli vanaema, kes arvas vastupidi ja ma uskusin teda rohkem.

      Kustuta
    2. no trump ju on kogu aeg samasugune ehk stabiilne :D kui mind nii palju mõnitataks kui trumpi, ma oleks ammu hullaris vms

      kusjuures ema ei öelnud, et ma kole olen vms. teised lapsed pigem ja siis ma uskusingi neid :D

      Kustuta
    3. Mulle ema ikka ütles, et olen ilus, või andis kaudselt mõista, aga ma pidasin ennast ikka koledaks ja mõtlesin endamisi "kas tal ei ole silmi peas või?"

      Kustuta
    4. Minu ema ütles jällegi, et küll tal on hea meel, et ma ilus tüdruk pole - ilusad tüdrukud on ülbed ja halvad.

      Kustuta
    5. Vabandust, Lendav, aga mu meelest on see päris kole asi, mida öelda :O

      Kustuta
    6. Jajah. Ise mõtles parimat, välja tuli nagu alati. Kui ta mu tütrele hakkas sama juttu rääkima, siis ma võtsin teema üles ja rääkisin vanainimesega tõsiselt, ta oli üsna jahmunud, et me temast niimoodi aru olime saanud... Vähemalt mu tütre enesehinnag ilu koha pealt jäi rikkumata.

      Kustuta
  3. Ehh, mul on ka see häda, et kui ma kohtan kedagi, kes on sügavalt veendunud, et tema teadmine on õige aga mina tean, et ei ole siis ei saa ma talle seda arvamust jätta. Hakkan argumenteerina ja selgitama kuidas tegelikult on. Enamasti see otse loomulikult tulu ei too aga kahjuks ei ole ma veel õppinud võitlusi valima... Ja ei oska ma ka juhinduda ütlusest "Ära lolliga vaidle, inimesed ei pruugi teil vahet teha!"

    VastaKustuta
  4. Nagu mingi AA kokkutulek...
    kuhu ma olen sattunud...
    palju tuttavaid...

    Mina ja ebastabiilsed tüübid
    nagu manjana ja marca, arumaeisaa
    mis tõmme see on... need inimesed

    toolid lendavad ja uksed pauguvad,
    aga ma tunnen ennast kuidagi koduselt,
    sest inimesed räägivad asjadest.

    VastaKustuta