Kolmapäev, november 25, 2020

Sõprusest armastuseni - kiirtee või tupik?

Ma ei oska raamatuarvustusi kirjutada, noh. Ma leian otsekohe seose mingi ümbritseva elu teemaga ja keerutan raamatujutu sinna ümber ning need, kes raamatust lugeda tahtsid, ei saa enam mitte midagi aru. Seega, Hope Jahren'i "Laboritüdruk" on hea raamat ja kui sa nüüd selle osas spoilerdatud ei taha saada, siis parem ära edasi loe. Ritsik kirjutas ju just sõpradest ja see haakub selle raamatuga nii et vähe pole, ma ei saa lihtsalt seda ignoreerida! 

Alustades raamatust siis - ma olin lõpu eest peaaegu valmis ühe punkti maha võtma, sest see ei kattunud minu vaatenurgaga, aga otsustasin täiskasvanulik olla ning mitte vinguda, et inimesed ei ela nagu mina. Niisiis - raamatus on autoril üks sõber Bill, kellega nad paksust ja vedelast koos läbi käivad. Ta kirjutab sellest mehest nii ilusalt ja südamlikult, et mul tuleb heldimusest pisar silma: "Kui sa oled ülimalt isoleeritult koos kõigest käputäie inimestega, võivad need vähesed inimesed üsna pea hakata sind lämmatama. Ja nii see ka oli - välja arvatud Bill, olin ma avastanud. /---/ iga päevaga muutus see meie jaoks kergemaks, mitte raskemaks. Sõltumata sellest, kas olime ärkvel või magasime, polnud me kunagi teineteisest rohkem kui paari meetri kaugusel, kuigi magasime eraldi telkides. Mõnel päeval me lobisesime lakkamatult, mõnel teisel vahetasime ainult paar sõna, ja siis kadus meil järg käest, mida me olime või ei olnud öelnud, kui palju või vähem me olime rääkinud. Me lihtsalt olime meie ise." (lk 202) Mis te arvate, kas ma eeldasin, et lõpus nad abielluvad või jah? Aga siis leiab autor "kõige kaunima mehe, keda ta silmad on eales näinud", kutsub ta kohtingule, nad klapivad esimesest hetkest ja kohe-varsti on pulmad ja rasedus. Mis te arvate, kas ma olin pettunud või jah? Mis inimene see nõnda teeb? No ja siis kirjutab ta veel selle suhte kohta ka sõnu, mis mu südame helisema panevad: "Me armastame teineteist, sest me ei saa sinna midagi parata. Me ei tee selle kallal tööd ja me ei ohverda selle heaks midagi. See on minu jaoks nii lihtne ja seda armsam, et ma pole seda mitte millegagi ära teeninud. /..../kui miski lihtsalt ei tööta, siis selle heaks maa ja taeva paigalt nihutamine ei paranda asja - ning samuti, et on mõned asjad, mida lihtsalt pole võimalik kihva keerata." (lk 209) (näete, seitse, 7!, lehekülge on vahet nendel kahel tsitaadil, mis räägivad erinevatest meestest!)

Kuidas saab inimene, kes ilmselgelt eeldab headelt suhetelt samu asju kui mina, teha minust niivõrd erinevaid valikuid?! Ma lihtsalt ei ole kohanud "kõige kaunimat meest, keda mu silmad on eales näinud"? Mulle tundus vahepeale lausa, et kogu see lugu on Billi poolelt vaadates üks traagilisemaid dokumenteeritud "forever in friendzone" kroonikaid. Võib-olla mul on erakordne soodumus Stockholmi sündroomi tekkeks, aga pane mind kellegagi koos puuda soola ära sööma ja sealjuures mõistusele jääma ning ma olen kohe müüdud. Suuta sellist inimest mitteromantiliselt vaadata oleks juba omaette katsumus. Eriti, kui tegemist on ühega neist haruldustest, kellega mul on koos mugav kasvõi vaikida. Inimene, kellega koos ma saan/julgen olla mina ise - see on ju täielik lotovõit ning jääda siin lootma sellele, et äkki on kuskil keegi samasugune veel, kellel on boonuseks maailma kauneim välimus - liigne risk! 

Sõprusest, ma vist päris hästi ei tea, mis see on, sest ma olen ka selles liigas, et elukaaslane ju on, mida veel tahta. Jah, muidugi, vahelduseks teisi inimesi ka, aga et oleks veel keegi päris südamesõber? See ju nagu dubleeriks elukaaslast? Või mis jutud on need, mida ma temaga rääkida ei saaks? Äkki mul siis pole selliseid jutte või räägin ma neid lihtsalt siin. Ma olen ka endale ette heitnud, et ma ei oska suhteid hoida, võtan ühendust ainult siis, kui on vaja, aga samas, mu enda sellised suhted, kus iga päev küsitakse, et "kuidas läheb, mis teed?" on kõik mulle lämmatamise tunde peale ajanud. Ma võin kultuuriliste mõjutuste tõttu soovida mingit ägedat sõpraderingi a la Seks ja linn, aga tegelikkuses see mulle üldse ei sobiks. Ja jummel, kus ma olen tõmmelnud selle pärast, ka siin blogis, "ma nii üksik, ei lind ega loom, keegi mind ei armastaaaa!", lihtsalt selle pärast, et ma vaatasin filme, kus kõigil oli "oma kamp". Kas ma olen tõesti vanem ja targem nüüd? Oskan eristada ennast ja sotsiaalseid ootusi? Oleks see vaid nii!


16 kommentaari:

  1. Noogutan intensiivselt kaasa!

    "Eriti, kui tegemist on ühega neist haruldustest, kellega mul on koos mugav kasvõi vaikida. Inimene, kellega koos ma saan/julgen olla mina ise - see on ju täielik lotovõit ning jääda siin lootma sellele, et äkki on kuskil keegi samasugune veel, kellel on boonuseks maailma kauneim välimus - liigne risk!

    Sõprusest, ma vist päris hästi ei tea, mis see on, sest ma olen ka selles liigas, et elukaaslane ju on, mida veel tahta. Jah, muidugi, vahelduseks teisi inimesi ka, aga et oleks veel keegi päris südamesõber? See ju nagu dubleeriks elukaaslast?"

    VastaKustuta
  2. "Eriti, kui tegemist on ühega neist haruldustest, kellega mul on koos mugav kasvõi vaikida. Inimene, kellega koos ma saan/julgen olla mina ise" - nojah, aga see kõik ei võrdu ometi seksuaalse tõmbega?

    võib ju vabalt olla inimene, kellega koos on väga mõnus olla, aga seksuaalset särinat lihtsalt ei ole. Lihtne näide oleks kas omaenda soost sõber (ja mõlemad heterod) või heteronaise geimehest sõber v heteromehe lesbisõber, aga lisaks sellele on ikkagi olemas need sõbrad, kes küll soo ja seksuaalse sättumuse poolest sobiks teineteise partneriks, aga lihtsalt ei tõmba. Ega sättumus ei tähenda veel, et kõik sobivast soost inimesed seksikad tunduks.

    Igatahes mul käib sõpruse mõttes meeldivus seksikusest sõltumatult, see viimane käib feromoonidega, keegi lihtsalt lõhnab hästi ja kõik.

    See on õpetanud mind elu jooksul ka igale feromoonipuhangule mitte reageerima.

    Seda pean küll ütlema, et kui sobivus ja seksikus kokku langevad, siis on see täielik lotovõit. Enne A.-d oli mul mitu suhet, mis tekkisid pigem va feromoonide pealt, kõige pikem neist kestis ainult 2-3 aastat ja ega ma hästi ei uskunud, et ma tahaks kellegagi päriselt mingit kooselamissuhet. A näe, piisas mehest, kellel olid lisaks ilusale välimusele ja heale lõhnale ka head sõbraomadused, ja ma ei põgenenudki ulgudes.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on vist kuidagi nii, et kui muud sobivust ei ole, siis ma feromoonidele ei reageeri või on juhtunud nii, et sellised mu ette sattunud ei olegi. Ja vastupidistel juhtudel äkki ma suudan need feromoonid välja pigistada ka sealt, kus neid muidu pole? :) Aga kui mõlemad selgelt koos on, siis on see muidugi lotovõit.

      Kustuta
    2. Ma korra hästi noorelt pigistasin niiviisi feromoonid välja, aga kuna sellest tuli suur pettumus, siis ma otsustasin, et ei iial enam. Ei hakka enam ennast jõuga armuma panema, sest see garanteerib õnnestumist täpselt sama halvasti kui isetekkeline armumine, viimasel juhul pole vähemalt vaja ennast süüdistada.

      Kustuta
    3. Ma mõtlesin feromoonide all füüsilist tõmmet, mitte armumist. Minu kogemuse põhjal võib tihti olla nii, et ligitõmbavus tekib alles siis, kui saad aru, et sobid muul tasandil.

      Kustuta
    4. ütleme nii, et mul on mõlemat vaja. Mingit muud sobivust ja tõmmet ja esimene ei tingi automaatselt teist.

      Kustuta
    5. Mul on küll see hirm, et kui ma oleks näiteks...Martin Helmega üksikul saarel, siis ma oleksin võimeline temasse kiinduma :)

      Kustuta
  3. okei- Lepime nüüd kohe ühe asja kokku. Sa oled maailma parim raamatuarvustaja. Ja ei vaidle, eks.

    Sõpruse teemal. Ma olen sama liiki, kui sina. Lugesin Ristiku juures ja mõtlesin, et selliste postituste eeldus on kõigepealt defineerida sõprus. Mu mees, laps, õde nimetavad sõpruseks hoopis teistmoodi suhet, kui mina. Nemad on sellised Seksjalinn, kelle päevaplaanis ongi reaalselt aega lihtsalt lämiseda ja aega viita. (mitte et see halb oleks, inimesed ongi erinevad). On inimesed, kes vajavad 2 oma aega" vähem ja kes vajavadki gruppi ja seltskonda.
    viimasel ajal on saanud moeterminiks " inimene on karjaloom", see on usutavasti just selliste inimeste poolt välja mõeldud:) :)

    minu jaoks on sõprus 100% pühendumine st aeg ja usaldus. Ja abielus olles, ma isegi ei kujuta ette selliseid variante. Lihtsalt aega pole ja ei taha leida ka. Mu elus on niigi liiga palju inimesi.
    kui kunagi olen pensionär, siis hakkan jälle sõbrustama (sest kui tööl ei käi), aga praegu alates ülikoolist, pole lihtsalt aega olnud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ah, mis sa nüüd kohe niimoodi! :) Aitäh!

      Kustuta
    2. Oioioi, kui mõni suhe nõuaks minult 100% pühendumist, ma jookseks kohe minema.
      Ma võin anda 50%, teine 50 peab mulle endale jääma. Ega ma vastu kah rohkem ei taha. Need peavad lihtsalt õiget sorti protsendid olema. Ausus, lugupidamine, sellised asjad.

      Kustuta
  4. hehehe ma lugesin ka seda ja arvasin, et äkki mingi romantiline liin tekib... aga äkki Bill on gei? (või aseksuaal? või midagi kolmandat?) sest seal oli ka see Hope'i koht, kus ta kirjutas kuidas üksik üle 30ne naine on nagu hulkuv koer piknikul, inimesed halastusest annavad natuke süüa aga koju viia keegi ei taha.
    Ise tuleb tõdeda, et praeguseks on mu latt potentsiaalse elukaaslase jaoks nii madalal, et enamus pikaajalisi sõbrannasid astuks lõdvalt üle (kui nad oleks teisest soost). Feromoonid on ka muidugi olulised, tore kui need oleks ka klappivad.

    VastaKustuta
  5. See, kuidas inimesed määratlevad end ja oma sõpruskonda, on vahel üllatav kõrvalt kuulda. Kui me siia uue naabri saime, siis ta mainis, et on suur erak. Ise käis kõik korterid läbi, tutvustas ennast ja lobiseb inimestega absoluutselt igast asendist (maakoht, kõik tunnevad kõiki). Suurepärane läbirääkija ja strateeg, lahendab siinseid konflikte imeliselt! Ja nimetab end erakuks :) Ja kui ma kuulen kõiki neid lugusid tema sõpradest, siis ma alati mõtlen, et kuidas see võimalik on, et sa nimetad sõpradeks nii suurt hulka inimesi. Minu jaoks täielik ulme :D
    Mul on max alla 5 inimese, keda ma olen elu jooksul tõesti sõbraks nimetanud, aga viimasel ajal see arv muutub. Ma ei jaksa panustada ja sellist kooliaegset sõbranjetamist pole nagu üldse enam.

    See mina ise olemine ja igal teemal rääkimine on ka kahtlane teema. Kas see ei või olla mingil perioodil kõigiga võimalik, kes vähegi sümpaatsed? Lühiajaliselt siis. Ma pole raamatut lugenud ega tea, mis perioodist on jutt. Vahel mingis konkreetses raamis ongi nii, et kellegagi nagu parem klapp ja tore, aga kui tuled sellest raamist välja oma rutiini, siis see luidum nau haihtuks. Vähemalt ma olen seda korduvalt tundunud. Iniemsed vist pingutaks siis rohkem või mis see on...

    Mul on tööl mõned, kellega on olnud mõnus koos olla. Nii et tõesti tajud, et minu inimene ja saad sina ise olla. Alati palju jutustamist ja tunnipikkused kõned, mis tööasjadest algavad ja kassi jne juttudega lõppevad, sekka pidev lõõp. Meeskolleegid siis. Aga seda nn tõmmet küll ei ole, ma nagu ei mõtle isegi sellele. Mul on muidugi respekt suhtes olevate meeste suhtes ka, et mingi piir paigas ja sellest üle ei astu. Aga ma vähemalt selle teksti puhul siin nagu aimaks küll, et selline asi täiesti võimalik on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on see kogemus, et kõiki enda sõbraks nimetav inimene oli tegelikult väga üksik, lihtsalt soovmõtlemine siis.
      Raamatus oli see periood ikka nii 20 aastat pikk, kus põhimõtteliselt kahekesi ja ainult üksteisele lootes rammiti läbi igasuguste elutakistuste. Autor pmst kirjutaski raamatu sellele mehele tänu avaldamiseks, nimetas teda enda hingesugulaseks jne. Mina kipun ära armuma inimestesse, kellele saab loota, neid on hirmus vähe tegelikult :)

      Kustuta
    2. Bonnie ja Clyde :)

      Kustuta
  6. Sa oskad.
    Maailmas kirjutakse ülemõistuse palju teksti,
    rohkem kui keegi meist kunagi lugeda suudaks...
    Sina oled see vapper vabatahtlik, kes suudab,
    ja kes serveerib selle läbiseeditu meile ohutult :)

    Loojad üle maailma panevad teksti, mille kodeerimiseks
    on vaja kohalikke tõlkijaid/arvustajaid abiks meile.

    Sa ei teagi, mida sa tegelikult oskad.
    Ehkki, otsides sõprust ja armastust alateadlikult
    annad sa oma loetud raamatutest sisu "erapoolikult"
    meile meile tegelikult kõik olulise raamatust.

    Maailmakirjandus ongi libesti, jah.

    VastaKustuta
  7. Ma jõudsin siia peole liiga hilja, aga mul on nii, et mul on sõpradele ja kallimale täiesti erinevad nõudmised. Sõbra puhul mind näiteks ei häiri, kui ta on alkohoolik või igapäevaselt pilves või elukutseline rahatu kunstiinimene vms - kui ta on intelligentne inimene, võin ma temaga 10 aastat väga hästi läbi saada ja mõtteid vahetada. Aga mul ei teki mitte mingit seksuaalset tõmmet, sest mind ei tõmba meeste poole, keda ma peaksin pidevalt üleval pidama (ajutiselt, näiteks kuni ta magistrit teeb v vigastusest taastub, oleks teine asi) ja ma ei suudaks PARTNERINA sõltlast välja kannatada, see häiriks mind kohutavalt. Mõned sellised asjad on veel, nii et mul on päris mitu sellist sõpra, kellega ma saan väga hästi läbi, aga nad vastavad minu sõbrastandardile, mitte mehestandardile (ja teisipidi ka, ma tean, millised naised neile meeldivad, ja ma päris kindlasti ei vasta neile standarditele, nii et pole seda muretki, et nad salamisi ära armuksid).

    VastaKustuta