Laupäev, veebruar 06, 2021

Samanta Schweblin. Kentukid

 

"See ei ole ulme, see on olevik" nagu nenditakse raamatu tagakaanel. 

See on meie maailm, ainult ühe vidina võrra rikkam. Vidina, mis näitlikustab inimeseks olemise valukohti kuidagi eriti selgel moel. 

On neid, kes tahavad omada ja on neid, kes tahavad olla*. Mõtle ükskõik millise valdkonna peale elus ja sa näed, et nii see on. Need erinevad lood on samuti võimalus omada, vaadata, osa saada, ilma ise olemata. On ju põnev kaasa elada, kuidas elavad inimesed teistsugustes kultuuriruumides, ainelistes tingimustes, looduslikes oludes. Kas me ei naudi seda kõike ka raamatuid lugedes? 

Schweblin paneb meid aga vaatama näkku hoopis ebamugavamale mõttele - palju me selle kõige juures tegelikult ka teistest hoolime? Kõik need staarid, kes ei ole justkui inimesed ja kelle elutubadesse me oleme harjunud piiluma, kõik need imelikud ja tõrjutud, kelle üle netis naerdakse, kõik need, keda tabanud kohutavad õnnetused ilmarahvale ahhetada on. Enamasti me isegi teadvustame, et ega me ei hooli küll. Vahel annetame südame rahustuseks kuhugi mingi summa või kutsume korrale neid, kes endale üldse aru ei anna, et internetis anonüümsust siiski ei ole, aga üldiselt, õnneks on see kõik meist kaugel, me ei saagi midagi teha, kõigist hoolida. 

See oleks justkui loogiline, arusaadav, aga Schweblini raamat toob sisse veel ühe tahu, mida on hoopis ebamugavam taluda. Suur osa meist ei huvitu absoluutselt ka mitte neist, kes füüsiliselt meie kõrval on. Tihti lähevad nemad meile korda veel vähem, kui suvaline staar teiselpool ookeani, arvutisimulatsioon või võõras sõda võõral maal.

Selline üsna lohutu pilt inimkonnast, kus isegi need, kes alguses püüavad, löövad lõpuks käega ja elavad edasi oma enese peades. Mõeldes selle kõige taustal ideedest ühtehoidvast inimkonnast, tunduvad need kuidagi eriti utoopilised, hoopis ulmelisemad kui raamatu sündmustik. 

Raamatu ainus tõeline kangelane oli poiss, kes tahtis lihtsalt katsuda lund. 

P.S. Mulle tundus, et siin raamatus oli kogu tehnoloogiline pool pigem dekoratiivne, olulisem oli inimpsüühika osa. Me kõik oleme lõppude lõpuks üksinda. Kõik teised on võõrad, kes võivad meie elu vaid piiluda ja sedagi ainult teatud nurkade alt. 

*Blogija on minu silmis näiteks see, kes tahab olla. Vaadake, mina olen olemas!

1 kommentaar: