neljapäev, veebruar 04, 2021

Tõde on valus ja tabab ootamatult

Teile kirjutab emotsionaalne vrakk!

Juhtus nii: lähen mina vetsu ja vanast harjumusest vaatan ikka poti taha ka. Ja seal ta on! Kükitab võika võrgu sees! Ääääk! Ma tean, oleks pidanud tolmu võtma, aga külalised (kontrollitud grupp inimesi, paar, üks suisa vaktsineeritud, rahu) tulevad alles pühapäeval ja selleks ajaks on ju tolm ammu tagasi, pole mõtet. Mees loivab kohale, ärritunud, ei leia ämblikku, lõpuks vist leiab, laseb midagi veega alla. Teine vaatus: vetsu läheb Mini, kahe sekundi pärast on hüppega ja halisedes tagasi, ämblik vetsu põrandal! Ju siis mees ikka ei saanud õiget venda kätte. Läheb tolmuimejaga. Ma ei julge iitsatada, et tolmukotist ronib see elajas ju uuesti välja. Tolmuimeja on hetkel mu selja taga, piilun sinna mingi aja tagant. Mees on vihane ja käratab, et olen lapsele ka foobia edasi andnud ja võiksin ükskord ometi täiskasvanuks saada! Selle juurde tuleme kohe tagasi, enne vaja kolmas vaatus ette kanda - jälle mina vetsu, rahulikul südamel, aga kuna "usalda ja kontrolli", siis harjumuspärane pilk laelambile ja WTF! seal kupli sees istub poole suurem kui see esimene vend oligi! Hakkan ulguma, et siin majas mina enam päevagi elada ei taha! Kindel seletus ka sellele, miks kass õhtu otsa lõugas - ta tajus nende elajate invasiooni! Kuidas saab üks inimene nii elada?! 

Aga tagasi selle täiskasvanuks saamise soovituse juurde. Järsku tabas mind selge ja valus mõistmine - ole oma soovidega ettevaatlik, kui mina täiskasvanuks saan, milleks mul siis sind üldse vaja on? Ütlesin naljana, mõtlesin tõsiselt. Minu definitsiooni täiskasvanu saab endaga ideaalselt ise hakkama, ta ei vaja kedagi enda kõrvale. Täiskasvanu on tark, osav ja ratsionaalne, talle pole isegi lapsi vaja, ta lõbustab end ise. Täiskasvanu ei vaja kedagi, tal puudub ka vajadus ise vajatud olla. Selline raudne mees või naine. Ok, olgem leebemad, sedavõrd aga ka julmemad - iga inimese jaoks on kusagil keegi, ei pea ju üksteist vajama, lihtsalt on tore koos. Kui ma oleks teistsugune inimene, julge ja vapper täiskasvanu, ilmselt siis ka tubli, mõistlik, edasipüüdlik jne, siis ma valiks enda kõrvale hoopis teistsuguse inimese, kui ma olen valinud praegu. See on paraku tõde. Kui ma ühel päeval hakkaks selleks, kes ma praegu ei ole, vaataks ma ka kõik oma inimsuhted kriitilise pilguga üle, praegused ei rahuldaks mu muutunud vajadusi. 

Hiljuti kommenteeris keegi Katarina von B juures: "Armastus ongi see, et sa teed ennast vabatahtlikult ümber suurest õnnetundest." Minu meelest on selline arvamus kõigi suhtehädade ema. Ta ei armasta, sest ma olen valesti, tuleb muutuda. Ma teen tema tahtmist, siis ta armastab. Ei ole nii! Alati on kusagil keegi, kellele sa meeldid just sellisena (no enam-vähem) nagu sa oledki. Muutuda tasub ainult enda pärast ja kui muutud sina, muutuvad alati ka suhted sinu ümber. Seega, targem on ka mitte soovida, et teine muutuks, kui sa temast just lahti saada ei soovi.

8 kommentaari:

  1. (Ma ei ole kindel, et selliseid sinu definitsiooni järgi täiskasvanuid üldse olemas on. Mõni kindlasti, aga arvestatava hulgana, inimgrupina ...?
    S.t. kindlasti on rohkem neid, kes arvavad, et nad on, aga vaatan peale ja olen: "Isver, kus ta suudab endale valetada ja kõigiga nõme olla!")
    Poindiga olen muidugi nõus.
    Et kellelegi meeldid just sellisena nagu oled ja miks siis võtta keegi muu?! Ja vastupidi ka - inimene meeldiks sulle, kui ta oleks natuke teistsugune? Võta siis keeg, kes juba ON sellevõrra teistsugune!
    Aint noh. Mul küll ei ole see inimeste leidmine, kellega kõik klapiks, hästi läinud.

    VastaKustuta
  2. Kõigega ei peagi ideaalselt ise hakkama saama. Lihtsalt ämblikukartus on... Noh, kuidagi ebaproportsionaalselt aheldav. Sest ämblikke tuleb ette sageli, tõeliselt hirmuäratavaid asju harva. Ja ämblikud tegelikult ei ole nii ohtlikud, kui ennasttäis autojuhid (nende vastu ei aita mingi täiskasvanulikkus), joodikud öisel tänaval (mõni võib ju sust suurem ja tugevam olla), nõmedad ülemused, idikad, kes kaupluses maski ei kanna ja sulle pmst poole meetri peale näkku hingeldama tulevad ja lameda maa fanaatikud. Pealekauba on ämblikud, erinevalt lameda maa fanaatikutest, nunnud. Tegelt ka.

    VastaKustuta
  3. Anonüümne3:12 PM

    Muutumine on teekond, mittekunagi pole sa valmis. Me ei muutu koguaeg paremaks, aga tahame.

    VastaKustuta
  4. Mu esimene reaktsioon oli postitada pilt oma väikelastest, kes homeeriliselt naerdes ämblikuga mängisid, sest mööda nägu roniv pidada hullult kõdi tegema. Anna märku kui kirjeldusest ei piisa ja graafilist tõestust soovid ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ainuke ravi sellisele foobiale peakski olema läbi kokkupuuteteraapia, virtuaalreaalsus näiteks. Ükspäev just kuulasin päris huvitavat loengut ämblikest, oli ka mõningaid slaide, kannatasin ära :)
      Iroonilisel kombel sattus täna ette selline artikkel https://ekspress.delfi.ee/number/92369859/artikkel/92433713/hirmutav-riis-kohutav-piim, mõtlesin kohe esimesena, et "mis inimesed need sellised on!", siis tulin ise endale meelde. Aga no see ikka kõlab veeeel ekstreemsemalt ju.

      Kustuta
    2. Arvan, et põhjuseta hirmu allikaks kas ühiskonna suhtumine või info puudus. Hirm ämblike, madude vastu väidetavalt osalt isegi instinktiivne, pärit aegade hämarusest. Lõvi, kõrgust, tuld, uppumist, ... kardame põhjusega, paraku leidub inimesi kes ekspertidena oskavad ka nendega edukalt toime tulla.

      Kustuta
    3. (isegi ohutute) ämblike ja madude kartmist võiks tõesti kohastumusega seletada saada - sama mehhanismiga nagu meie kalduvust kahtluse korral elutuid asju elusaks pidada: kuna enamasti pole aega pikalt mõelda, vaid tuleb n.ö seljaajuga otsustada, siis tuleb teha ligikaudseid otsuseid, paratamatult on need vahel vigased ja ohutu eluka ohtlikuks (või elutu asja elusaks) pidamine on palju odavam kui vastupidine viga.

      Kustuta
  5. Anonüümne11:49 PM

    Mäletan lapsena mingis küünis olid sellised viinamarja suurused ämblikud kui lähedale läksid hakkasid isegi ähvaradama oma koibadega.
    Vanad inimesed võivad hakata kõike kartma sealt ka vandenõuteoorjad ja kui meedia võimendab neid, siis on rokem rahusteid vaja.
    Ma olen mõistnud, et inimesed võivad foobitseda igasuguste asjade peale nt. pealuude,haakristide,ämblikute,sümbolite tegevuse ja oleku peale. Pole vaja imestada kui keegi hullub mingist tühjast.

    VastaKustuta